Pilpaid ja pisaraid lendas ehk lugu sellest, kuidas ma ennast vigaseks treenisin

Pilpaid ja pisaraid lendas ehk lugu sellest, kuidas ma ennast vigaseks treenisin

Mina ei tea, kuidas teiega lood on, aga mina lähen alati kindla peale välja. Sa räägid mulle, et näppusid sahtli vahele toppida on valus? No mina pean ikka ise veenduma. Peaga vastu seina joostes võib haiget saada? Kamooon, testin ikka igaks juhuks ise ära – kes see teist inimest ikka kuulab? No mina mitte. Ma olen teoorias nii kuradima tark, aga praktikas – no praktikas olen ma veel tugevam, ma proovin kõik asjad ikka enda naha peal ära.

Ületreening – no lihtne ja loogiline. Been there done that. Kõik võistlejad puutuvad dieedi lõpus kokku ületreeninguga. No see on täiesti normaalne asjade käik. Kui ikka kehale piisavalt toitu peale ei tule, uni on parasjagu selline nagu ta on, trennid on tugevad ja neid on palju, no siis ei pea eriline geenius olema – keha lihtsalt ei taastu ära trennidest, on keeratud viimase vindi peale ja on täiesti okei sõna otseses mõttes ennast raipeks treenida. Minu puhul on näiteks täiesti okei, et dieedi lõpus viimased nädalad ma vean ennast hambad ristis saali ja ma vihkan igat jumala seeriat, mida ma teen.

Oiiiii kui mitu korda ma olen enne võistluseid cardiot teinud ja samal ajal pisardanud. No dieet kammib, katus sõidab, keha on läbi, kõht on tühi, lihased on valusad, faking ei jõua, ei suuda, ei taha, rõve on – aga seda on vaja, et olla kasvõi gramm teistest parem. Haige sport, haige aga ilus. Anyway, sellised sümptomid karjuvad ületreeningu järgi. Ma ei ütleks selle kohta isegi mitte ületreening, vaid mingi täiesti üle-üle-üle-haigelt-üle-võlli-treening. Aga võistlemine on võistlemine, sellel polegi normaalsusega mingit pistmist.

Aga kui parasjagu mingit dieeti ei peeta, uni on magus ja piisav, trenne on mõistlikult, siis kuidas kurat on võimalik ennast niimoodi üle treenida? Nooo, easy-peasy – ärge üldse muretsege – ma proovisin ikka enda peal ilusti järgi. Olen ju käinud ja harinud ennast sellel alal, on mind ka treener hoiatanud, aga no mida ma ikka kuulan? Las ma ikka proovin ise enda nahal järgi, siis on kindel värk. Savi see teooria, teeme ikka praktika ka kohe ära. Nii minu moodi.

Igatahes. Mu lemmikosa – analüüsida ennast ja jõuda järeldusele, kui kuradima idioot ma olen. Letsgo!

Vaadake, mina olen selline naine, et mina ei salli paigalseisu. Ei elus, ei treeningsaalis, ei mitte kuskil. Alati peab olema mingi aktsioon, mingi asi kuklas tiksumas. Saavutan ühe eesmärgi, sean kohe suurema. Alati peab olema kuskile poole pürgida. Eks see on mind elus ka palju edasi viinud, aga ma ise nii kirun ja vannun seda. Ma ei ole mitte kunagi mitte millegiga lõpuni rahul, ma korrutan endale kogu aeg, et alati saab paremini. Alati saab kaugemale, alati saab kõrgemale, alati saab midagi veel rohkemat.

Ma olen alati naernud, et saalis ma treenin pigem nagu mingisugune rammumees kui bikinifitnessist. No üleüldse minu eesmärk ei ole olnud kunagi ka välja näha nagu mingi nälginud modell. Üleüldse see bikinifitness on selline, et laval näeb kõikvõimalikke kehasid. Kes meenutab juba mitmendat ja mitmendat hooaega sedasama hernekeppi ja siis on need terminaatorid. Maitse asi, selle üle kakeldakse, mitte ei vaielda. Mina olen terminaator ja lähen lasen enne kuuri taga ennast ise maha, kui hakkan mingit kõrendit meenutama. Jääb ära.

Oled sa näinud mõnda terminaatorit, kes vehib roosade hantlitega ringi ja teeb samal ajal keksukummidega mingeid hargitusi? Nõup, mina ka mitte. Retsilt on vaja trenni teha, retsilt on vaja raskuseid liigutada ja need raskused peavad olema sellised, et ühel tavalisel Jüril hakkab kõrval trenni tehes piinlik.

Minu eelmise off-seasoni eesmärgiks sai kükkida ära 100kg. Ma lihtsalt nii tahtsin seda numbrit kätte saada. Nagu see imelised 100kg. Milleks seda vaja on? No eks esimesena eelkõige mu ego pärast, see vajab alalõpmata toitmist. Veel ja veel! Ja no minu spartalik lähenemine asjale ütleb ikkagi seda, et sa saad vormis edasi minna ainult siis, kui sa lähed edasi ka raskustega. Kui sa oled vahepeal lihaseid juurde saanud, siis kamoon, sa pead olema ju tugevam. Pead olema! Ja kui ei ole, siis on vaja jälle sinna kuuri taha minna 😀 Haige hing olen.

Igatahes sain tehtud enda eesmärgi ja ilmselgelt oli vaja sellel off-seasonil tõmmata sellele 100kg-le kott pähe. Kamoon, vorm läks edasi, lihaseid on juurde tulnud, järelikult ma pean olema tugevam. Ma pean! Ja no see kuradima sotsiaalmeedia eks. Vaatan mina Instagrami ja Helena Mang kükib 100kg seljas nagu nalja. Saate aru jah? Mitte, et ma kuidagi kõvem eit oleks, kui Helena, aga ta on minust 2x pisem. Nagu minust 2x pisem bikiini kükib 100kg ja ei tee teist nägu ka. Fakkofff! Nagu see asi nii ei jää. Ma lendasin kohe Peebule selga, et mind üldse ei huvita ka – mina kükin 110… ei mina kükin 120kg! Jep, 120! Ja no teate küll mis värk sellega on, kui ma midagi kõva häälega välja ütlen. Siis see on kõvem sõna kui aamen kirikus.

Selle kasvuperioodi eesmärk, nagu ka eelmise eesmärk on siis raiuda see jalg nii pakuks kui võimalik. Ülakeha on niiöelda valmis ja suuremaks ehitada pole vaja. Aga need jalad… no need on retsilt progressi visanud, aga no täiuslikkusest on veel gramm puudu. No olgu, natuke rohkem kui gramm. Aga et seda grammi sinna juurde saada, on vaja see korralikult pooleks raiuda. Jajaaa, siinkohal ma tahaks lisada allmärkuse, et kõik naised, kes te hädaldate, et trenn on teie jalad paksuks teinud, siis sorry – eii… see on rasv! See on rasv! Sest seda lihast sinna peale ehitada on nii faking keeruline ja nii kuradima raske. Jepp, see, et säär jäme on – unista edasi, see on ka rasv.

No ja siis ma olengi käinud neid jalgu siin raiumas ja raiumas ja raiumas. Olen hakanud ka Raigot trennidesse lohistama, et ta ikka korralikult mulle kuuma annaks ja lappaks mulle selliseid raskuseid peale, mida ma ise liigutadagi ei julgeks. Jep! Ja, et ma ei annaks enda peas alla. Ma ei tea mis kuradima värk sellega on, aga ma annan ikkagi enda peas enne alla, kui keha annab. Ja kui keegi mulle kuklasse hingab ja karjub mu peale ja sosistab need võlusõnad „kas sa ei jõua?“ „kas sa oled mahl?“ „mingi eit oled vä?“, noo siis ma teen kõik jutud ära. Ja siis peale seeriat mõtlen isegi, et no kurat, polnudki nagu nii raske. Jalatrennid – need on niiii haigelt peas kinni.

No ja siis ma raiusin ja raiusin ja ühel hetkel hakkasid mul põlved tundma andma. Kauaaegsemad jälgijad teavad, et ma olen siin omal ajal põlvesid tagurpidi kükkinud ja füsioteraapias käinud ja igasugu häda ja viletsust näinud. Et no fakt on see, et kui põlved tuksi lähevad, siis ongi nagu kõik. Kõik ongi metsas. Mul joppas täiega, et ma ennast korda sain ja võiksin sellest midagi õppida eks? Arvad, et õppisin? Ego vajas rohkem toitmist kui kaine mõistus. Võtsin aga Raigolt põlvesidemed – pole hullu, mina enne alla ei anna, kui eesmärgid saavutatud. Järeleandmisi ei tee!

Kurat need põlved andsid niimoodi tunda, et peale jalatrenni oli raske isegi enda tossupaelasid siduda. Üritasin seda teha kas istudes või sirgete jalgadega kummardades, sest no kükk ei tulnud kõne allagi. Aga läks edasi. Kuuma kuuma! Räigelt kuuma! Mul on vaja lammutada, ma olen rammumees, ma olen tugev eks! Sott tuli juba lebolt, nüüd hakkas parem puus ka lisaks põlvedele valutama. No fakk. Mitu ööd sai üles ärgatud, sest see kuradima puus niimoodi valutas. Nagu konkreetne vanainimene, puus valutab. Polegi sellist tunnet varem tundnud. Raigo rääkis mulle juba pikemat aega, et ma Peebule räägiks enda põlvedest ja puusast, aga mina ei tahtnud. Miks? No sest äkki siis treener keelab ära selle hullu panemise ja siis ma äkki ei jõuagi selle 120kg-ni. Mu ego vajas toitmist! Ma ei saa. Parem teen salaja enda hulluüritusi, kui lasen need endale ära keelata.

Ja siis oligi krõska. Mingi imelik asi juhtus. Mida rohkem päevasid edasi, seda rohkem ma tundsin, et ma ei taha minna trenni. Noh,  samas eks neid päevasid ole ju varemgi olnud, kus lihtsalt ei viitsi, aga no minna on vaja. Ega iga õhtu ei viitsi hambaid ka ju pesta, aga ikkagi teed seda. Aga mida aeg edasi, seda tugevamaks kuidagi see emotsioon muutus. Ja kui alguses oli see ainult jalapäeval nii, siis lõpuks polnud enam vahet. Õlatrennid, mis on minu maailmas täielikud tilu-lilud ja olen alati hea emotsiooniga teinud, ka need muutusid vastikuks. Kõik oli vastik. Trenn oli vastik, saal oli vastik… kõik oli vastik.

Loomulikult Raigo vaatas kõrvalt ja andis ammu alarmi, et selline asi ei ole normaalne ja kui ma hooaja väliselt juba tunnen trennide vastu vastikust, siis see on ehtne näide, et ma olen pilpaks tõmmanud ennast ja ma vajan puhkust. Ta jutt oli mõistlik, loomulikult, ma nagu teadsin seda ise ka ja kõrvaltvaatajana ma oleks seda isegi kellegile soovitanud, aga mina olen mina. Ja mis puhkus? Mida ma siin puhkan – aega puhata küll ja veel. Küll ma puhkan, millalgi…kunagi… ükskord ikka puhkan ju? Kui aega saan. Peebule taaskord mitte ühtegi sõna, sest mina ei puhka enne, kui see kuradima 120kg on käes. Vot siis ma puhkan. Küll ma siis räägin talle, mis tegelikult toimub.

Ja siis oli üks esmaspäeva hommik, kus ma läksin trenni jälle jalgu retsima. Ja ma ei tahtnud. Mul oli selline vastikus, ma ei tahtnud. Täpselt selline tunne oli, et läheks lihtsalt minema. Täpselt seesama tunne, mis dieedi lõpus. Täpselt seesama tunne. Tahan koju minna! Aga ma ei saanud, sest kodus oleks ma tahtnud muidu sinna kuuri taha minna jälle. Ja teate, mis ma siis tegin? Istusin mingisuguse aparaadi taga ja hakkasin pillima. Jep, ma ei saanud aru, mis toimub. Mina, kes ma olen alati trenni armastanud, ma vihkan seda, mida ma teen. Mida fakki? Mis toimub? Kirjutasin kohe Raigole, kes käskis mul kohe koju minna ja Peebule rääkida. Mis te arvate, mis ma tegin? Otse loomulikult läksin toaletti, pühkisin pisara ära ja tegin trenni lõpuni, ladusin veel raskuseid juurdegi, Peebule mitte üks sõna. Aga no see oli konkreetselt kannaga näkku – ma sain aru, et asi on väga paha ja kui ma kohe puhkust ei saa, siis ma lähen katki.

Aga see 120kg… see 120kg. Kurat, ma ei suuda enda eluga edasi minna, kui ma seda kätte ei saa. Ja kui ma nüüd puhkan, siis see ilus number ei pruugi mitte kunagi tulla…. mitte kunagi. Fuckit! Ma teen selle ära ja siis tulgu või uputus! Mu ego ei laseks mul edasi elada. Ja kuigi sai esmaspäeval tehtud see raske jalatrenn, siis leppisin Raigoga reedeks kokku, et ta tuleb seisab mul relv kuklas kükipuuris ja enne me sealt ära ei tule, kui see 120 tehtud on. Vsjo! Seda ma muidugi Raigole ei öelnud, et tegelikult ma esmaspäeval juba kükkisin ja seda uuesti samal nädalal teha on täiesti idiootsus, aga… no ma teadsin, et kui ma kurat kohe seda ära ei tee, siis ma võib-olla lähen kuskilt katki enne… Mingi koht võib kuskilt järgi anda ja mul on vaja see üritus nüüd ära teha!

Terve tee Spartasse korrutasin Raigole, et ta ei tohi lasta mul alla anda, ta peab mind sundima, ma pean selle ära tegema. Tema muidugi ei mõistnud, mille kuradi pärast ma endale lambist sellise pinge olen peale pannud ja mille kuradima pärast mul sellist asja vaja on…Aga no ühte on ta juba minu kõrval õppinud – kui mina midagi pähe võtan, siis pole mõtet vaielda. Ma oleks selle anyway ära teinud, parem siis juba asjatundja silma all.

Reedel sai ilmselgelt see 120kg tehtud, aga arvake ära, mis emotsioon mul oli? Kurat, ainult 5x jaksasin, miks nii vähe? Saate aru jah? Raigo oleks tahtnud mulle piki pead tõmmata seal kükipuuri juures. „Mis sul viga on naine?“ Kurat seda teab, see on nii tüüpiline mina – mitte ükski asi pole kunagi piisav. Aga vähemalt sai tehtud! Jumal tänatud! Ja nüüd saab siis Peebule ka rääkida, mis seisud siin tegelikult on. Mis te arvate, kui vaimustuses ta oli? Jepp, ta oli minuga ühel nõul – tegemist on idioodiga ja kui ma veel sellist isetegevust teen, siis ta laseb mulle ise selle kuuli seal kuuri taha pähe ja lõpetab mu piinad. Sest no fakt on see, et varem või hiljem ma oleks ennast trenniga lihtsalt jäädavalt katki teinud.

Peale seda egopauku käskiski Peep mul nädala puhkust võtta ja oiiiiblin, kuidas seda oli mulle vaja. Närv puhkas, keha puhkas, sain rahulikult enda puusa ja põlvesid valutada. Hahaaaa… No päriselt, need niimoodi valutasid, et mõni hommik oli lausa lust üles ärgata, kui mind äratas äratuskell, mitte mingi imelik valu kuskilt. Sain endale uue kava, mida olen siin rahulikult läbi teinud (loe: alustasin uue kavaga nagu üks harju tavaline mahlamüts, nagu poleks kunagi trenni teinud) ja tunne on nii kuradima hea.

Põlved ja puus on korralikult tagasi tõmmanud, kuna uus kava on ehitatud üles neid võimalikult palju säästes ja polnudki nagu rohkem vaja – puhkust ja kergemat koormust ja vsjo. Trennitunne on tagasi, kõik on ilus ja hea ning lubasin nii endale kui treenerile, et nüüd treenin nagu normaalne inimene. Rekordid on tehtud, ego on toidetud, las see keha ja vaim nüüd olla.

Tegelikult sülitasin kolm korda üle õla juba ja tänasin kõikvõimalikke Allaheid ja Kristuseid, et minged pilpaid vahepeal lendama ei hakanud. Meie seljad, põlved ja puusad on esimesed asjad, mis lagunema tahavad hakata ja kui juba neile kuidagi jäädavalt kahju teha, siis… siis ongi sõna otseses mõttes trenniga vsjo finiito. Siis ongi vaja elu lõpuni kummilintidega keksu mängida ja Ernalt tuharakavasid tellida ja täiskuu ajal ümber surnuaia joosta ja palvetada, et sellest kõigest eelnevast midagi kasu oleks.

Mis selle postituse point on? No kui sa oled sama idioot nagu olen mina, siis ära õpi sellest mitte midagi. Tee täpselt nagu mina. Aga ma väga loodan, et see aitab võib-olla kellelgi ennast ära tunda. Ületreening ei pruugi tähendada seda, et sa treenid meeletuid tunde ja meeletu koormusega. Ületreening tekib siis, kui tasakaal treeningute ja puhkuse vahel on lappes. Kui organism, lihased ja närvisüsteem pole suutnud ennast järgmiseks treeninguks ära taastada. See võib ligi hiilida ükskõik kellele, ükskõik millal – õpi kuulama enda keha ja luba endale puhkust, kui keha karjub selle järgi.

Kui sa tabad ära endal kasvõi mõne nendest sümptomitest, siis tegelikult on natuke põhjust mures olla:

  • Motivatsiooni langus
  • Tulemuste langus või paigalseis
  • Kiire väsimine
  • Pulsisageduse tõus või langus
  • Vererõhu tõus või langus
  • Unehäired
  • Ärev olek ja kergelt ärritumine
  • Apaatia
  • Isutus
  • Seedehäired
  • Peavalud
  • Tumedad silmaalused
  • Vastuvõtlikkus haigustele jne

 

Kõige parem viis ületreeningust üle saada ongi justnimelt puhkuse andmine. Kergematel juhtudel möödub ületreening juba nädalatega, raskematel juhtudel võib see aega võtta aga kuid ja isegi aasta – oleneb, kui pikalt on ületreeningus oldud. Ja uuesti treenima hakates on ülioluline jälgida, et ei hakataks treenima sama koormusega, kui lõpetati, vaid hakata uuesti niiöelda algusest pihta ja progresseeruda mõistlikult. Keha ja närvisüsteem vajab aega, et uuesti kohaneda.

Treeni, söö, puhka, maga, naudi! Rohkem ei ole alati parem.



2 thoughts on “Pilpaid ja pisaraid lendas ehk lugu sellest, kuidas ma ennast vigaseks treenisin”

  • megalt vajalik postitus kõikidele gym junkiedele! nii kaua me ei teadvusta et tegeleme enesepiinamise ja ületreenimisega kui mingi pauk ära käib. sul oli väga hea situatsioon kus asjatundjad olid ümberringi ja kohe teadsid kuidas sulle pidureid tõmmata aga mõnel tavainimesel võib veidi keerulisem olla. loodetavasti inimesed ikka treenivad mõistusega sest kõikidel pole nii hea füüsis mis sellisele raiumisele vastu peaks ja võivad lihtsalt end alatiseks vigastada.kas sa peale treeningkoormuse vähendamise ka millegagi supportisid enda tervenemist? 🙂

    • Kusjuures jaa, ma arvan, et ega mind ongi õnnistatud sellise nö vastupidava füüsisega, mis kannatab kõiksugu idiootsused ära ikka. Jumal tänatud.
      Ei ole väga millegiga supportinud – ega meie kehasid taastabki kõige rohkem piisav uni ja kvaliteetne toidulaud ja need on mul koguaeg olemas 🙂
      Ma väga ei ole igasuguste lisandite ja medikamentide usku, seega las need ootavad pensionipõlve 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga