Pilpaid ja pisaraid lendas ehk lugu sellest, kuidas ma ennast vigaseks treenisin

Mina ei tea, kuidas teiega lood on, aga mina lĂ€hen alati kindla peale vĂ€lja. Sa rÀÀgid mulle, et nĂ€ppusid sahtli vahele toppida on valus? No mina pean ikka ise veenduma. Peaga vastu seina joostes vĂ”ib haiget saada? Kamooon, testin ikka igaks juhuks ise Ă€ra – kes see teist inimest ikka kuulab? No mina mitte. Ma olen teoorias nii kuradima tark, aga praktikas – no praktikas olen ma veel tugevam, ma proovin kĂ”ik asjad ikka enda naha peal Ă€ra.

Ületreening – no lihtne ja loogiline. Been there done that. KĂ”ik vĂ”istlejad puutuvad dieedi lĂ”pus kokku ĂŒletreeninguga. No see on tĂ€iesti normaalne asjade kĂ€ik. Kui ikka kehale piisavalt toitu peale ei tule, uni on parasjagu selline nagu ta on, trennid on tugevad ja neid on palju, no siis ei pea eriline geenius olema – keha lihtsalt ei taastu Ă€ra trennidest, on keeratud viimase vindi peale ja on tĂ€iesti okei sĂ”na otseses mĂ”ttes ennast raipeks treenida. Minu puhul on nĂ€iteks tĂ€iesti okei, et dieedi lĂ”pus viimased nĂ€dalad ma vean ennast hambad ristis saali ja ma vihkan igat jumala seeriat, mida ma teen.

Oiiiii kui mitu korda ma olen enne vĂ”istluseid cardiot teinud ja samal ajal pisardanud. No dieet kammib, katus sĂ”idab, keha on lĂ€bi, kĂ”ht on tĂŒhi, lihased on valusad, faking ei jĂ”ua, ei suuda, ei taha, rĂ”ve on – aga seda on vaja, et olla kasvĂ”i gramm teistest parem. Haige sport, haige aga ilus. Anyway, sellised sĂŒmptomid karjuvad ĂŒletreeningu jĂ€rgi. Ma ei ĂŒtleks selle kohta isegi mitte ĂŒletreening, vaid mingi tĂ€iesti ĂŒle-ĂŒle-ĂŒle-haigelt-ĂŒle-vĂ”lli-treening. Aga vĂ”istlemine on vĂ”istlemine, sellel polegi normaalsusega mingit pistmist.

Aga kui parasjagu mingit dieeti ei peeta, uni on magus ja piisav, trenne on mĂ”istlikult, siis kuidas kurat on vĂ”imalik ennast niimoodi ĂŒle treenida? Nooo, easy-peasy – Ă€rge ĂŒldse muretsege – ma proovisin ikka enda peal ilusti jĂ€rgi. Olen ju kĂ€inud ja harinud ennast sellel alal, on mind ka treener hoiatanud, aga no mida ma ikka kuulan? Las ma ikka proovin ise enda nahal jĂ€rgi, siis on kindel vĂ€rk. Savi see teooria, teeme ikka praktika ka kohe Ă€ra. Nii minu moodi.

Igatahes. Mu lemmikosa – analĂŒĂŒsida ennast ja jĂ”uda jĂ€reldusele, kui kuradima idioot ma olen. Letsgo!

Vaadake, mina olen selline naine, et mina ei salli paigalseisu. Ei elus, ei treeningsaalis, ei mitte kuskil. Alati peab olema mingi aktsioon, mingi asi kuklas tiksumas. Saavutan ĂŒhe eesmĂ€rgi, sean kohe suurema. Alati peab olema kuskile poole pĂŒrgida. Eks see on mind elus ka palju edasi viinud, aga ma ise nii kirun ja vannun seda. Ma ei ole mitte kunagi mitte millegiga lĂ”puni rahul, ma korrutan endale kogu aeg, et alati saab paremini. Alati saab kaugemale, alati saab kĂ”rgemale, alati saab midagi veel rohkemat.

Ma olen alati naernud, et saalis ma treenin pigem nagu mingisugune rammumees kui bikinifitnessist. No ĂŒleĂŒldse minu eesmĂ€rk ei ole olnud kunagi ka vĂ€lja nĂ€ha nagu mingi nĂ€lginud modell. ÜleĂŒldse see bikinifitness on selline, et laval nĂ€eb kĂ”ikvĂ”imalikke kehasid. Kes meenutab juba mitmendat ja mitmendat hooaega sedasama hernekeppi ja siis on need terminaatorid. Maitse asi, selle ĂŒle kakeldakse, mitte ei vaielda. Mina olen terminaator ja lĂ€hen lasen enne kuuri taga ennast ise maha, kui hakkan mingit kĂ”rendit meenutama. JÀÀb Ă€ra.

Oled sa nĂ€inud mĂ”nda terminaatorit, kes vehib roosade hantlitega ringi ja teeb samal ajal keksukummidega mingeid hargitusi? NĂ”up, mina ka mitte. Retsilt on vaja trenni teha, retsilt on vaja raskuseid liigutada ja need raskused peavad olema sellised, et ĂŒhel tavalisel JĂŒril hakkab kĂ”rval trenni tehes piinlik.

Minu eelmise off-seasoni eesmĂ€rgiks sai kĂŒkkida Ă€ra 100kg. Ma lihtsalt nii tahtsin seda numbrit kĂ€tte saada. Nagu see imelised 100kg. Milleks seda vaja on? No eks esimesena eelkĂ”ige mu ego pĂ€rast, see vajab alalĂ”pmata toitmist. Veel ja veel! Ja no minu spartalik lĂ€henemine asjale ĂŒtleb ikkagi seda, et sa saad vormis edasi minna ainult siis, kui sa lĂ€hed edasi ka raskustega. Kui sa oled vahepeal lihaseid juurde saanud, siis kamoon, sa pead olema ju tugevam. Pead olema! Ja kui ei ole, siis on vaja jĂ€lle sinna kuuri taha minna 😀 Haige hing olen.

Igatahes sain tehtud enda eesmĂ€rgi ja ilmselgelt oli vaja sellel off-seasonil tĂ”mmata sellele 100kg-le kott pĂ€he. Kamoon, vorm lĂ€ks edasi, lihaseid on juurde tulnud, jĂ€relikult ma pean olema tugevam. Ma pean! Ja no see kuradima sotsiaalmeedia eks. Vaatan mina Instagrami ja Helena Mang kĂŒkib 100kg seljas nagu nalja. Saate aru jah? Mitte, et ma kuidagi kĂ”vem eit oleks, kui Helena, aga ta on minust 2x pisem. Nagu minust 2x pisem bikiini kĂŒkib 100kg ja ei tee teist nĂ€gu ka. Fakkofff! Nagu see asi nii ei jÀÀ. Ma lendasin kohe Peebule selga, et mind ĂŒldse ei huvita ka – mina kĂŒkin 110… ei mina kĂŒkin 120kg! Jep, 120! Ja no teate kĂŒll mis vĂ€rk sellega on, kui ma midagi kĂ”va hÀÀlega vĂ€lja ĂŒtlen. Siis see on kĂ”vem sĂ”na kui aamen kirikus.

Selle kasvuperioodi eesmĂ€rk, nagu ka eelmise eesmĂ€rk on siis raiuda see jalg nii pakuks kui vĂ”imalik. Ülakeha on niiöelda valmis ja suuremaks ehitada pole vaja. Aga need jalad… no need on retsilt progressi visanud, aga no tĂ€iuslikkusest on veel gramm puudu. No olgu, natuke rohkem kui gramm. Aga et seda grammi sinna juurde saada, on vaja see korralikult pooleks raiuda. Jajaaa, siinkohal ma tahaks lisada allmĂ€rkuse, et kĂ”ik naised, kes te hĂ€daldate, et trenn on teie jalad paksuks teinud, siis sorry – eii… see on rasv! See on rasv! Sest seda lihast sinna peale ehitada on nii faking keeruline ja nii kuradima raske. Jepp, see, et sÀÀr jĂ€me on – unista edasi, see on ka rasv.

No ja siis ma olengi kĂ€inud neid jalgu siin raiumas ja raiumas ja raiumas. Olen hakanud ka Raigot trennidesse lohistama, et ta ikka korralikult mulle kuuma annaks ja lappaks mulle selliseid raskuseid peale, mida ma ise liigutadagi ei julgeks. Jep! Ja, et ma ei annaks enda peas alla. Ma ei tea mis kuradima vĂ€rk sellega on, aga ma annan ikkagi enda peas enne alla, kui keha annab. Ja kui keegi mulle kuklasse hingab ja karjub mu peale ja sosistab need vĂ”lusĂ”nad „kas sa ei jĂ”ua?“ „kas sa oled mahl?“ „mingi eit oled vĂ€?“, noo siis ma teen kĂ”ik jutud Ă€ra. Ja siis peale seeriat mĂ”tlen isegi, et no kurat, polnudki nagu nii raske. Jalatrennid – need on niiii haigelt peas kinni.

No ja siis ma raiusin ja raiusin ja ĂŒhel hetkel hakkasid mul pĂ”lved tundma andma. Kauaaegsemad jĂ€lgijad teavad, et ma olen siin omal ajal pĂ”lvesid tagurpidi kĂŒkkinud ja fĂŒsioteraapias kĂ€inud ja igasugu hĂ€da ja viletsust nĂ€inud. Et no fakt on see, et kui pĂ”lved tuksi lĂ€hevad, siis ongi nagu kĂ”ik. KĂ”ik ongi metsas. Mul joppas tĂ€iega, et ma ennast korda sain ja vĂ”iksin sellest midagi Ă”ppida eks? Arvad, et Ă”ppisin? Ego vajas rohkem toitmist kui kaine mĂ”istus. VĂ”tsin aga Raigolt pĂ”lvesidemed – pole hullu, mina enne alla ei anna, kui eesmĂ€rgid saavutatud. JĂ€releandmisi ei tee!

Kurat need pĂ”lved andsid niimoodi tunda, et peale jalatrenni oli raske isegi enda tossupaelasid siduda. Üritasin seda teha kas istudes vĂ”i sirgete jalgadega kummardades, sest no kĂŒkk ei tulnud kĂ”ne allagi. Aga lĂ€ks edasi. Kuuma kuuma! RĂ€igelt kuuma! Mul on vaja lammutada, ma olen rammumees, ma olen tugev eks! Sott tuli juba lebolt, nĂŒĂŒd hakkas parem puus ka lisaks pĂ”lvedele valutama. No fakk. Mitu ööd sai ĂŒles Ă€rgatud, sest see kuradima puus niimoodi valutas. Nagu konkreetne vanainimene, puus valutab. Polegi sellist tunnet varem tundnud. Raigo rÀÀkis mulle juba pikemat aega, et ma Peebule rÀÀgiks enda pĂ”lvedest ja puusast, aga mina ei tahtnud. Miks? No sest Ă€kki siis treener keelab Ă€ra selle hullu panemise ja siis ma Ă€kki ei jĂ”uagi selle 120kg-ni. Mu ego vajas toitmist! Ma ei saa. Parem teen salaja enda hulluĂŒritusi, kui lasen need endale Ă€ra keelata.

Ja siis oligi krĂ”ska. Mingi imelik asi juhtus. Mida rohkem pĂ€evasid edasi, seda rohkem ma tundsin, et ma ei taha minna trenni. Noh,  samas eks neid pĂ€evasid ole ju varemgi olnud, kus lihtsalt ei viitsi, aga no minna on vaja. Ega iga Ă”htu ei viitsi hambaid ka ju pesta, aga ikkagi teed seda. Aga mida aeg edasi, seda tugevamaks kuidagi see emotsioon muutus. Ja kui alguses oli see ainult jalapĂ€eval nii, siis lĂ”puks polnud enam vahet. Õlatrennid, mis on minu maailmas tĂ€ielikud tilu-lilud ja olen alati hea emotsiooniga teinud, ka need muutusid vastikuks. KĂ”ik oli vastik. Trenn oli vastik, saal oli vastik… kĂ”ik oli vastik.

Loomulikult Raigo vaatas kĂ”rvalt ja andis ammu alarmi, et selline asi ei ole normaalne ja kui ma hooaja vĂ€liselt juba tunnen trennide vastu vastikust, siis see on ehtne nĂ€ide, et ma olen pilpaks tĂ”mmanud ennast ja ma vajan puhkust. Ta jutt oli mĂ”istlik, loomulikult, ma nagu teadsin seda ise ka ja kĂ”rvaltvaatajana ma oleks seda isegi kellegile soovitanud, aga mina olen mina. Ja mis puhkus? Mida ma siin puhkan – aega puhata kĂŒll ja veel. KĂŒll ma puhkan, millalgi…kunagi… ĂŒkskord ikka puhkan ju? Kui aega saan. Peebule taaskord mitte ĂŒhtegi sĂ”na, sest mina ei puhka enne, kui see kuradima 120kg on kĂ€es. Vot siis ma puhkan. KĂŒll ma siis rÀÀgin talle, mis tegelikult toimub.

Ja siis oli ĂŒks esmaspĂ€eva hommik, kus ma lĂ€ksin trenni jĂ€lle jalgu retsima. Ja ma ei tahtnud. Mul oli selline vastikus, ma ei tahtnud. TĂ€pselt selline tunne oli, et lĂ€heks lihtsalt minema. TĂ€pselt seesama tunne, mis dieedi lĂ”pus. TĂ€pselt seesama tunne. Tahan koju minna! Aga ma ei saanud, sest kodus oleks ma tahtnud muidu sinna kuuri taha minna jĂ€lle. Ja teate, mis ma siis tegin? Istusin mingisuguse aparaadi taga ja hakkasin pillima. Jep, ma ei saanud aru, mis toimub. Mina, kes ma olen alati trenni armastanud, ma vihkan seda, mida ma teen. Mida fakki? Mis toimub? Kirjutasin kohe Raigole, kes kĂ€skis mul kohe koju minna ja Peebule rÀÀkida. Mis te arvate, mis ma tegin? Otse loomulikult lĂ€ksin toaletti, pĂŒhkisin pisara Ă€ra ja tegin trenni lĂ”puni, ladusin veel raskuseid juurdegi, Peebule mitte ĂŒks sĂ”na. Aga no see oli konkreetselt kannaga nĂ€kku – ma sain aru, et asi on vĂ€ga paha ja kui ma kohe puhkust ei saa, siis ma lĂ€hen katki.

Aga see 120kg… see 120kg. Kurat, ma ei suuda enda eluga edasi minna, kui ma seda kĂ€tte ei saa. Ja kui ma nĂŒĂŒd puhkan, siis see ilus number ei pruugi mitte kunagi tulla…. mitte kunagi. Fuckit! Ma teen selle Ă€ra ja siis tulgu vĂ”i uputus! Mu ego ei laseks mul edasi elada. Ja kuigi sai esmaspĂ€eval tehtud see raske jalatrenn, siis leppisin Raigoga reedeks kokku, et ta tuleb seisab mul relv kuklas kĂŒkipuuris ja enne me sealt Ă€ra ei tule, kui see 120 tehtud on. Vsjo! Seda ma muidugi Raigole ei öelnud, et tegelikult ma esmaspĂ€eval juba kĂŒkkisin ja seda uuesti samal nĂ€dalal teha on tĂ€iesti idiootsus, aga… no ma teadsin, et kui ma kurat kohe seda Ă€ra ei tee, siis ma vĂ”ib-olla lĂ€hen kuskilt katki enne… Mingi koht vĂ”ib kuskilt jĂ€rgi anda ja mul on vaja see ĂŒritus nĂŒĂŒd Ă€ra teha!

Terve tee Spartasse korrutasin Raigole, et ta ei tohi lasta mul alla anda, ta peab mind sundima, ma pean selle Ă€ra tegema. Tema muidugi ei mĂ”istnud, mille kuradi pĂ€rast ma endale lambist sellise pinge olen peale pannud ja mille kuradima pĂ€rast mul sellist asja vaja on…Aga no ĂŒhte on ta juba minu kĂ”rval Ă”ppinud – kui mina midagi pĂ€he vĂ”tan, siis pole mĂ”tet vaielda. Ma oleks selle anyway Ă€ra teinud, parem siis juba asjatundja silma all.

Reedel sai ilmselgelt see 120kg tehtud, aga arvake Ă€ra, mis emotsioon mul oli? Kurat, ainult 5x jaksasin, miks nii vĂ€he? Saate aru jah? Raigo oleks tahtnud mulle piki pead tĂ”mmata seal kĂŒkipuuri juures. „Mis sul viga on naine?“ Kurat seda teab, see on nii tĂŒĂŒpiline mina – mitte ĂŒkski asi pole kunagi piisav. Aga vĂ€hemalt sai tehtud! Jumal tĂ€natud! Ja nĂŒĂŒd saab siis Peebule ka rÀÀkida, mis seisud siin tegelikult on. Mis te arvate, kui vaimustuses ta oli? Jepp, ta oli minuga ĂŒhel nĂ”ul – tegemist on idioodiga ja kui ma veel sellist isetegevust teen, siis ta laseb mulle ise selle kuuli seal kuuri taha pĂ€he ja lĂ”petab mu piinad. Sest no fakt on see, et varem vĂ”i hiljem ma oleks ennast trenniga lihtsalt jÀÀdavalt katki teinud.

Peale seda egopauku kĂ€skiski Peep mul nĂ€dala puhkust vĂ”tta ja oiiiiblin, kuidas seda oli mulle vaja. NĂ€rv puhkas, keha puhkas, sain rahulikult enda puusa ja pĂ”lvesid valutada. Hahaaaa… No pĂ€riselt, need niimoodi valutasid, et mĂ”ni hommik oli lausa lust ĂŒles Ă€rgata, kui mind Ă€ratas Ă€ratuskell, mitte mingi imelik valu kuskilt. Sain endale uue kava, mida olen siin rahulikult lĂ€bi teinud (loe: alustasin uue kavaga nagu ĂŒks harju tavaline mahlamĂŒts, nagu poleks kunagi trenni teinud) ja tunne on nii kuradima hea.

PĂ”lved ja puus on korralikult tagasi tĂ”mmanud, kuna uus kava on ehitatud ĂŒles neid vĂ”imalikult palju sÀÀstes ja polnudki nagu rohkem vaja – puhkust ja kergemat koormust ja vsjo. Trennitunne on tagasi, kĂ”ik on ilus ja hea ning lubasin nii endale kui treenerile, et nĂŒĂŒd treenin nagu normaalne inimene. Rekordid on tehtud, ego on toidetud, las see keha ja vaim nĂŒĂŒd olla.

Tegelikult sĂŒlitasin kolm korda ĂŒle Ă”la juba ja tĂ€nasin kĂ”ikvĂ”imalikke Allaheid ja Kristuseid, et minged pilpaid vahepeal lendama ei hakanud. Meie seljad, pĂ”lved ja puusad on esimesed asjad, mis lagunema tahavad hakata ja kui juba neile kuidagi jÀÀdavalt kahju teha, siis… siis ongi sĂ”na otseses mĂ”ttes trenniga vsjo finiito. Siis ongi vaja elu lĂ”puni kummilintidega keksu mĂ€ngida ja Ernalt tuharakavasid tellida ja tĂ€iskuu ajal ĂŒmber surnuaia joosta ja palvetada, et sellest kĂ”igest eelnevast midagi kasu oleks.

Mis selle postituse point on? No kui sa oled sama idioot nagu olen mina, siis Ă€ra Ă”pi sellest mitte midagi. Tee tĂ€pselt nagu mina. Aga ma vĂ€ga loodan, et see aitab vĂ”ib-olla kellelgi ennast Ă€ra tunda. Ületreening ei pruugi tĂ€hendada seda, et sa treenid meeletuid tunde ja meeletu koormusega. Ületreening tekib siis, kui tasakaal treeningute ja puhkuse vahel on lappes. Kui organism, lihased ja nĂ€rvisĂŒsteem pole suutnud ennast jĂ€rgmiseks treeninguks Ă€ra taastada. See vĂ”ib ligi hiilida ĂŒkskĂ”ik kellele, ĂŒkskĂ”ik millal – Ă”pi kuulama enda keha ja luba endale puhkust, kui keha karjub selle jĂ€rgi.

Kui sa tabad Ă€ra endal kasvĂ”i mĂ”ne nendest sĂŒmptomitest, siis tegelikult on natuke pĂ”hjust mures olla:

  • Motivatsiooni langus
  • Tulemuste langus vĂ”i paigalseis
  • Kiire vĂ€simine
  • Pulsisageduse tĂ”us vĂ”i langus
  • VererĂ”hu tĂ”us vĂ”i langus
  • UnehĂ€ired
  • Ärev olek ja kergelt Ă€rritumine
  • Apaatia
  • Isutus
  • SeedehĂ€ired
  • Peavalud
  • Tumedad silmaalused
  • VastuvĂ”tlikkus haigustele jne

 

KĂ”ige parem viis ĂŒletreeningust ĂŒle saada ongi justnimelt puhkuse andmine. Kergematel juhtudel möödub ĂŒletreening juba nĂ€dalatega, raskematel juhtudel vĂ”ib see aega vĂ”tta aga kuid ja isegi aasta – oleneb, kui pikalt on ĂŒletreeningus oldud. Ja uuesti treenima hakates on ĂŒlioluline jĂ€lgida, et ei hakataks treenima sama koormusega, kui lĂ”petati, vaid hakata uuesti niiöelda algusest pihta ja progresseeruda mĂ”istlikult. Keha ja nĂ€rvisĂŒsteem vajab aega, et uuesti kohaneda.

Treeni, söö, puhka, maga, naudi! Rohkem ei ole alati parem.

2 thoughts on “Pilpaid ja pisaraid lendas ehk lugu sellest, kuidas ma ennast vigaseks treenisin”

  1. megalt vajalik postitus kĂ”ikidele gym junkiedele! nii kaua me ei teadvusta et tegeleme enesepiinamise ja ĂŒletreenimisega kui mingi pauk Ă€ra kĂ€ib. sul oli vĂ€ga hea situatsioon kus asjatundjad olid ĂŒmberringi ja kohe teadsid kuidas sulle pidureid tĂ”mmata aga mĂ”nel tavainimesel vĂ”ib veidi keerulisem olla. loodetavasti inimesed ikka treenivad mĂ”istusega sest kĂ”ikidel pole nii hea fĂŒĂŒsis mis sellisele raiumisele vastu peaks ja vĂ”ivad lihtsalt end alatiseks vigastada.kas sa peale treeningkoormuse vĂ€hendamise ka millegagi supportisid enda tervenemist? 🙂

    1. Kusjuures jaa, ma arvan, et ega mind ongi Ă”nnistatud sellise nö vastupidava fĂŒĂŒsisega, mis kannatab kĂ”iksugu idiootsused Ă€ra ikka. Jumal tĂ€natud.
      Ei ole vĂ€ga millegiga supportinud – ega meie kehasid taastabki kĂ”ige rohkem piisav uni ja kvaliteetne toidulaud ja need on mul koguaeg olemas 🙂
      Ma vĂ€ga ei ole igasuguste lisandite ja medikamentide usku, seega las need ootavad pensionipĂ”lve 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga