Kes mind teab ja tunneb, siis see nüüd kujutagu ette, kuidas ma teen enda rõõmutantsu ja lagistan kõvasti naeru. See oli ülikõva! Need emotsioonid, mida ma sealt sain on kirjeldamatud – kulturism on lihtsalt nii imeline! Ma sain jälle nagu piki tatti ja mulle jõudis saja viiendat korda kohale, et see on lihtsalt nii minu teema. Aga hakkame siis algusest pihta, sündisin ma aastal 1991… okei, mitte päris nii algusest.
5.-7.10 toimus Lahtis siis Nordic Fitness Expo, varasemalt tuntud kui Ben Weider Legacy Cup, kuhu ma olen unistanud minna nii võistlema kui ka kaasa elama. Miks? Sest tegemist on ikkagi väga suure ja uhke võistluse ja fitnessmessiga, mille kõrval on meie endi kohalikud võistlused ikka väga poisikesed. Lisaks on võimalus enda silmaga näha PRO võistlejaid, kes on reaalselt nagu inimesed teiselt planeedilt. Messialal on võimalus degusteerida ja osta kõikvõimalikke toidulisandeid, batoone ja riideid, kuulata loenguid ning saada tuttavaks fitnessi suurkujudega. Ühesõnaga igaüks leiab sealt endale midagi. Mina loomulikult kõndisin ringi nagu laps kommipoes – olen ju ise nii tihedalt seotud fitnessmaailmaga ja põnev oli lõpuks ometi näha, kuidas asjad laias maailmas toimuvad, seda nii tööalaselt kui võistleja pilgu läbi vaadates.
Reedel settisin siis mehega koos Helsingisse – hea põhjus veeta mõned tunnid koos isa ja venna perega, kelle koduks on saanud Eesti asemel Soome. Ütleme nii, et tegelikult tõmbab natukene klombi kurku küll, et ma olen vähem kui aasta tagasi saanud tädiks, aga enda vennalast näen nii “tihti”, et ei tunne teda äragi. Tänapäeva kiire elutempo ja etteheited iseendale. Ma ütlen ausalt, ma ei saanud reede öösel korralikult magadagi, sest ma nii ootasin juba messile minekut. Lõpuks ometi, lõpuks ometi!
Laupäeval ärkasin nagu viieline enne äratuskella 6.00 ja hakkas settimine pihta. Suures elevuses olin unistanud muidugi hommikusöögi peale mõtlemise ja taaskord jõudis mulle isa külmikut läbi vaadates kohale, et tavaline inimene ju ei söö nagu mina. Taaskord tuli meelde, miks mulle väga ei meeldi kellegi juurde ööseks jääda. Saia, jogurti ja vorstiga minu silma hommikul särama ei pane. Kurb mõelda tegelikult, kui paljudes kodudes alustatakse hommikut juba nii väheväärtusliku toiduga, aga no kes olen mina ütlema.
Kui ma lõpuks Lahti messikeskusesse jõudsin, siis no te ei kujuta mu emotsiooni ette. Päriselt! Vaata, seal on see ja teine staar, keda ma Instagramis jälgin, vaata, seal on see ja teine võistleja, vaata, kõige tuntumad toidulisandite müüjad, oppaaaa, näe mingid uued jõusaaliseadmed, ooo vaata – mingid ägedad spordiriided, oooo tšeki seda – mingid uued batoonid, ma ketrasin sellele messile oma 10 tiiru peale, sest nii kuradima põnev oli! Vaatad messibokse ja üritad mõelda, mida saaks Fitshopis teistmoodi teha või kujundada ja kas on müügile tulnud midagi, mida võiks ka Eestis olla… ja lihtsalt kogu see melu. Ja terve selle aja muidugi suu matsus, sest no nii kuradima maitsvaks on need uued batoonid läinud. Mees kõndis aga truult kaasa ja hoidis peast kinni, sest ma reaalselt helendasin ringi nendes boksides.
Ja siis hakkasid võistlused… ma ei tea mis värk minul nende võistlustega on. Mul pani konstantselt kananahk üle kogu aeg, vahet ei ole, kas laval olid eestlased või mitte, kas tegemist oli bikini fitnessi või kulturistidega, vahet ei ole! Nii võimas! See grimmi spetsiifiline lõhn… nii hea! Appi ma tahan lavale! Palun viige mind sinna tagasi, ma tahan võistelda! Ma tahan uuesti seda emotsiooni, seda eneseületust, seda enda proovile panemist, seda väsimust, seda ülestuunimist, seda kõike! Mulle jõudis sajakümnendat korda kohale, et see on see, mida ma tahan! Tahan seda dieeti ja enesepiitsutamist, palun!
Ja siis need PRO võistlejad…MAMMA MIA! Misasjad need on? Ei no päriselt! Need on ebainimesed. Ma reaalselt vaatasin bikini fitnessi võistlejaid lõug vastu maad – kuidas kurat nad enda keha selliseks on saanud voolida? Kuidas on võimalik endale saada sellised proportsioonid? Mul tagus peas ainult üks mõte – “Kaisa, nüüd on vaja räigelt hakata tuharaid ja jalgu treenima, räigelt!” Nagu mitte, et ma seda siiani teinud ei oleks, aga seda on vaja ikka veel räigemalt teha. Ninast on vaja veri välja saada ja siis on vaja topelt panna, sest no kui ma ühel päeval endale sellise tuhara saan, siis ma võin vabalt hauda ära minna ka no, tehtud! 😀 Olgu olgu… see oli võib-olla üle pingutatud veits, aga no sellise tuhara nimel ma oleks valmis kõigeks.
Aga siis need PRO kuturistid… teate, veel oma 5a tagasi ma olin täiesti veendunud, et ükski endast lugupidav meesterahvas ju ei pane endale jalga neid stringe ja ei astu lavale, sest no kamooon!? Mis teil viga on eks? Aga no tead, see ala on muutunud minu silmade jaoks nii ilusaks ja nii võimsaks. Jah, nad on kollid, nad on hirmsad suured kollid enda hirmsalt suurte lihastega, aga no kurat kui ilus see on. See, kuidas üks inimene on suutnud enda kehast ehitada meistriteose, no see on lihtsalt nii ilus ja aukartust äratav.
Ja mind isegi ei huvita see, tänu mis keemiale keegi enda keha on selliseks saanud, kõvat tööd ja enesedistsipliini nõuab see ala nii keemiaga kui ilma. Ahjaa, minult sooviti ühes intervjuus ka arvamust dopingu ja keelatud ainete kohta ja lööge mind või risti, aga mina ei kiida ja ei laida. Kui tahad – anna minna! Oleks täiesti naiivne väita, et kõik teevad puhast sporti… okei, see ei oleks naiivne, see oleks lausrumalus. Võtame selle peakese nüüd liiva alt välja ja vaatame reaalsusele näkku eks. Ma ise ei soovi, aga kui sina tahad, anna minna ja mina sind hukka ei mõista. Aga vaata, et vahele ei jää 😀
Okei, ma mõtlesin, et ma seda teemat ei puuduta, aga no kui me siia keelatud ainete juurde tulime, siis… no maitse asi, aga näiteks PRO võistluse naiste bodyfitnessi kategooriat vaadates hakkas minul küll veidi paha. Ma nii räigelt fännan amatööride bodyfitnessi, sest naised ikkagi meenutavad naisi ja liiguvad graatsiliselt, aga PRO liiga… oh jumal… okei, siin jumal ka vist ei aita. No need naised olid naised ainult kirjade järgi, ma ei imesta kui mõnel püksis ka munad olid, sest no minu silmal oli seda ikka väga valus vaadata. Kehad kui meistriteosed, aga lõuad kandilised ja liikumine nagu puupakkudel.
No ja nagu fitnessi ja kulturismivõistlustel ikka kombeks, siis tegemist on ikkagi väga subjektiivse alaga ja kui kergejõustiku tulemusi on lihtne mõõta, siis kulturismi mitte niiväga. Endale üllatuseks langes minu arvamus suht palju kohtunike omadega kokku ja no reaalselt mõnes kategoorias oli kohe lavale jõudes aru saada, kes väärib medalit ja kes mitte. Tõepoolest, tihti analüüsitakse lavapilte, mis ei kajasta absoluutselt seda, kuidas võistleja laval mõjub. Taaskord peab tõdema, et sul võib olla sigahea vorm, aga kui sinus pole seda miskit, seda energiat ja aurat, siis sa lihtsalt ei pääse medalile ja nii ongi.
Ma ise ju samamoodi olen lapanud enda lavapilte ja püüdnud analüüsida videopilti ja leidnud, et mulle on tehtud ühel või teisel võistlusel liiga, aga tegelikult nüüd jõudis päris hästi kohale, et olen eksinud. Ja eks sellelgi korral päris paljud võistlejad leidsid, et neile on kuidagi liiga tehtud, aga nii karm, kui see ka pole, siis tegelikult peaks ikkagi teiste süüdistamise asemel karmima pilguga peeglisse vaatama ja püüdma enda nõrkasid kohtasid lihvida. Karm, aga tegelikult tõsi. Ja no taaskord – tegemist on ju siiski võistlemisega, sisuliselt missivalimistega ja kui su ego sellega toime ei tule, siis ära tee seda. Kui sa oled nõus ennast lihatükina letile panema, siis ole valmis, et sind hinnatakse kui lihatükki. Ja nii ongi.
Kes Reporterit vaatama ei sattunud, siis saab järgi vaadata minu ja Atsi elutarkustest pakatavat intervjuud SIIT 😀
Ja kes tahab normaalse kajaka maha panna, siis staarreporter Ats tegi ka enda Youtube kanalil kokkuvõtva video nii lavaesisest kui -tagusest melust. Tšeki SIIT järgi.
Need kaks messipäeva läksid minu jaoks nagu ülihelikiirusel ja kui mu mees riputas endale mõtetes juba viiendat korda köit kaela, siis mina olin teise päeva lõpuks natukene masenduses kohe, et see kõik nii ruttu läbi sai. Nii palju uusi tutvusi, nii palju positiivseid emotsioone, nii palju uusi teadmisi ja tähelepanekuid. Terve messikeskus täis inimesi, kes elavad ja hingavad ühes taktis, no ma ei oska rohkem mitte midagi tahta. Teeks suure kummarduse Eleri Reinartile, kes nõu ja jõuga mulle alati abiks on ja selle mõtte mulle üldse pähe pani ja suured tänud Ats Lootile ja Liis Orgile, et te enda positiivset energiat alati jagate.
Siia lõppu tahaks teha jälle ühe rõõmutantsu, sest laupäeval 13.10 on Alexela kontserdimajas 50. eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis – taaskord räige motivatsioonipauk ja no ma lihtsalt nii naudin seda messisagimist ja võistlusmelu. Ma päris soojalt soovitan kõigil, kellel on hallide ilmadega igasugune motivatsioon ära kadunud ennast kohale ajada. Ise toimetan agaralt Fitshopi boksis ja üllatan teid igasuguste heade ja veel paremate pakkumistega. Tule suru kätt ja saame tuttavaks.
Lisaks olen enda Instagrami kontol tõmmanud käima loosimängu, kus ilusate silmade eest jagan ära 2 priipääset. Mine tšeki järgi.
Allolevad superpakkumised leiad messialalt Fitshopi boksist:
Kas su mees ei ole fitnessimaailmas, et talle see mess pinget ei pakkunud? Ja kuidas siis suhe saab töötada, kui üks on trennihull ja teine pole? :p
Ja veel üks rumal küsimus ? kui sa tahad jalga nii väga järgi aidata, siis miks mitte aineid panna vms. Eesmärk pühendab abinõu? ? Ma ei tea, kui keelatud see siis on, aga mis vahet seal on, kui natuke teed ammu enne võistlust 😀
Minu mehe suhe fitnessmaailmaga on selline 2-3 trenni nädalas Spartas ja vsjo. See küsimus muidugi on põhjendatud – kuidas saab selline suhe töötada. Ei hakka üldse tagasi ajama, et eks see tekitab päris palju pingeid kui inimesed nö eraldi maailmates elavad, aga siiani oleme suutnud kuidagi vastu pidada.
Ainetega on selline lugu, et ilmselgelt me kõik oleme selle peale mõelnud ja kes siis teeb ja kes ei tee. Kui minu elus olekski ainult võistlemine, elaksin ja hingaksin selle nimel ja see mulle kuidagimoodi sisse tooks, siis ma arvan, et ma panekski. Aga senikaua, kuni ma ise sponsoreerin seda, ühte kohutavalt kallist hobi ja kuni ma pole kindel, et ma sellega ka vb 5a pärast tegelen, siis milleks? Enda kehaga ekspersimenteerima hakata, et korra-kaks kuskilt mingit medalit saada ja võib-olla terve ülejäänud elu lõivu maksta – ei tundu mõistlik.
AGA, ma saan väga hästi aru inimestest, kes selle tee ette võtavad ja mina pahaks ei pane. Andke minna. Aga kui aineid panna, et Instasse paar ilusat pilti saada, siis see on minu jaoks lauslollus.