Kuidas saada üle hirmust jõusaali ees?

Kui sa päriselt usud, et ma lihtsalt kunagi lõingi Sparta ukse jalaga lahti, hakkasin nii muuseas kange loopima ja olen alati teadnud, mida ma teen… siis sa ei tea minust ikka mitte tuhkagi.

Kui ma esimest korda elus jõusaali sisse astusin, siis sul pole õrna aimugi, kuidas ma seda kõike kartsin. Päriselt! Kõigepealt see, et mul polnud õrna aimugi, mida ma üldse tegema peaks, kus üldse asjad asuvad ja mida teised minust arvavad. Minu esimene jõusaalikogemus oli Rocca Myfitness ja oibljaaa, kui suur see saal oli. Väikeküla tüdruk – minu kooli jõusaal tähendas kahte sangpommi (mida ma liigutada ei jõudnud) ja ühte mingit jalapinki, kus raskused algasid ka selliselt, et ma praegugi ei suudaks seda liigutada ma arvan. Ühesõnaga – kõik oli uus! Ja kõik uus on hirmus!

Tead seda tunnet, kui sinust kõnnivad mööda mingid Hulki mõõtu mehed ja siis sa mõtled, et “Fuck, mida ma siin teen?” ja kui sa mõtled, et enam hullemaks minna ei saa, siis jalutab sinust mööda mingisugune Bikinifitnessi tädi, kelle lühikesed püksid katavad vähem kui su enda pesu ja kelle kõhu peal võiks vabalt juustu riivida? Ja siis sa lööd silmad maha ja mõtled, et täiesti mõttetu keiss, sinust ei saa elusees sellist naist. Ja siis vahepeal keegi küsib, et mitu seeriat sul veel jäänud on? Ja sa mõtled, et mida kuradit? Mis seeriaid? Mis asja ta küsib? Ja üleüldse kui sa ringi vaatad, siis tekib tunne, et kõik vaatavad just sind ja nende kõikide pilgus on selline vastik kritiseeriv noot. Mida nad minust mõtlevad? Kas nad vaatavad mu pehmet kõhtu? Ja siis sa korjad enda enesekindluse viimased jäänused üles ja koperdad veel kuskile otsa ja suurest häbist ei lähe enam kunagi sinna samasse jõusaali tagasi. Tuttav tunne?

Mulle küll on, sest ma olin aastaid tagasi samasugune. Roccas tuterdasid ringi küll jõusaalitreenerid, aga ma olin täiesti veendunud, et kui ma lähen küsin nende käest abi, siis nad mõtlevad, et ma olen lihtsalt rumal. No päriselt! Üleüldse kellegilt mingi nõu küsimine oli täiesti välistatud. Parem vaatan videosid, loen artikelid ja küll kõik toimima hakkab. Tead, mis oli veel hirmus? Ükskord pumpasin triitsepsit ja üks treener tuli mu tehnikat korrigeerima. Ma vist läksin näost täiesti tulipunaseks ja mul hakkas nii kuradima piinlik. Ma ei tea, mis värk nagu too aeg oli, aga mulle tundus alati hästi piinlik, kui ma midagi valesti tegin (nii trennis kui üleüldiselt) ja kui keegi mind korrigeeris. Kõik kriitika käis nii eneseuhkuse pihta.

Tulemused loomulikult tulid, sest ma olen elus alati olnud selline “kas kõik või mitte midagi” ja kui ma olin otsustanud juba jõusaalis käima hakata, siis seda ikka 7 päeva nädalas! Ja ikka 2 tundi korraga! Ja kui inimene, kes varem ennast vapsee liigutanud pole, hakkab ühel päeval seda tegema, siis tulemused tulevad anyway, vahet ei ole, mida siis tehakse. Kilod kadusid, kuskilt hakkasid mingisugused lihased välja paistma ja enesekindlus suurenes. Suurenes ikka korralikult! Ma ei pidanud enam mööda jõusaali ringi hiilima, vaid kõndisin rind kummis ringi ja tundsin ennast hästi. Seda nii umbes 4 kuud, kuni jõuvarud olid täiesti otsas ja keha oli pilpaks tõmmatud ning peale kuu ajalist treeningpausi ma jõusaali enam tagasi ei jõunud. Ei tahtnud, ei viitsinud ja ausalt öelda tuli nagu isegi mingit sorti trots sisse. Kas ma õppisin sellest midagi? Muidugi mitte! Samat mustrit kordasin ikka mitu korda – tulemus alati sama.

Ma tahaks labakäega endale vastu pead lüüa, kui ma tagantjärgi mõtlen, kui palju asju ma oleksin võinud teisiti teha. Ma oleks praegu naisterminaator, kui ma oleksin tollel ajal kellegi käest julgenud abi küsida. Kui mul oleks sellest ajast saati olnud juhendaja, siis… siis mul hakkab hirmus, kui ma mõtlen, milline mu keha võiks praegu olla ja kõik need tagurpidi kükitud põlved ja arstide visiidid oleksid olemata. Ma raiskasin nii palju aega nühkides tühja ja lõhkudes oma keha.

Kui ma mõtlen tagantjärgi, kuidas ma nii põdesin teiste treenijate pärast, siis mul tuleb naerukramp kurku. Päriselt! Kui ma mõtlen praegu selle peale, kuidas mina jõusaalis ringi patseerin, siis ma sisuliselt olen nagu surnud kala. Mul on mu klapid peas, muusika lõugab, jalapäeval ma mõttes karjun enda peale, lihtsamatel päevadel ma mõtlen mingeid pseudomõtteid, koostan mõttes järgmist toidukorda, mõtlen läbi mingeid X mõtteid, laulan mõttes laule kaasa… nagu mind vapsee ei koti, kes on saalis, kes mida teeb, kes milline välja näeb. Ma näen treenides välja nagu kodutu! Ja mul on täiesti ükskõik, mind ei koti! Peaasi, et saaks juba kähku selle trenni tehtud ja saaks süüa. Kõik! Kui sa päriselt arvad, et mul jätkub aega vaadata, kui pehme on su kõht või kui suur tagumik, siis unista edasi. Ma heal juhul vaatan peeglist ennast ja kritiseerin enda keha. Ja kõik need teised kalanäod seal Rocca Myfitnessis suure tõenäoususega vaatasid mind ka too aeg kalanäoga ja tegid mõttes sama… Aga mina nii põdesin. Mida kuradit?

Kui ma praegu vaatan Sparta treenereid, siis sa ei kujuta ettegi, kuidas neil lähevad silmad põlema, kui sa nende poole pöördud ja küsid abi. Jõusaal on nende kodu ja neil tõmbab ikka normilt südame alt soojaks, kui keegi jõusaali vastu huvi tunneb. Mine lase treeneritel endale ringkäik teha ja kui sa kahtled mingi harjutuse tehnikas, siis lenda tuimalt peale ja küsi. Kõige hullemal juhul saad asja selgeks. Ja kui sa treenerit ei näe, siis mine küsi sellelt kõige suuremalt Hulk-kollilt abi. Miks temalt? Sest suure tõenäosusega pole julgenud mitte keegi varem tema poole pöörduda ja tal on raudselt hea meel, kui ta saab ennast kordki vajalikuna tunda. Ja see juusturiiv-kõhuga naine, kelle keha sa juba pikemat aega imetled… mine viska talle parem mõni kompliment ja küsi, kes ta treener on. Sest ka tema oli alustades täpselt nagu sina.

Ma ei oska sulle südamele panna mitte midagi muud, kui seda, et ära ole nii rumal nagu mina. Ära raiska enda aega ja energiat enda peaga leiutamisele ja ära lõhu enda keha! Ja kui keegi peaks sulle kunagi midagi ebameeldivat jõusaalis ütlema, siis tõsta üles keskmine näpp… tõsta ütles tegelt mõlemad keskmised näpud ja juhi selle jobu tähelepanu sellele, et äkki oleks aeg jõukas rohkem pingutama hakata, kui mokalaadaks aega jääb.