Ma olen nüüd Eesti Meistri Esimene Leedi. Millal ma plaanin võistelda? Mis küsimärke tekitab minus doping ning mida ma Instagrami maailmast arvan

Ma olen nüüd Eesti Meistri Esimene Leedi. Millal ma plaanin võistelda? Mis küsimärke tekitab minus doping ning mida ma Instagrami maailmast arvan

Kui ma nüüd läbi Insta juba sajandat korda jalaga näkku sain, et miks mitte mingit tegevust blogis ei toimu, siis anname andeks eks. Tegelikult praegu on mu elus täpselt selline aeg, kus mulle endale tundub, et mitte essugi ei toimu. Elan enda igavat elu, mitte midagi uut, mitte midagi põnevat ja tundub, et rääkida pole nagu mitte midagi. Aga kuna ma ise olen haigelt uudishimulik inimene ja kõik see, mis teistele tundub nende elus igav, tundub minule vastupidi – haigelt põnev, siis kes teab, äkki leiate siit endalegi midagi põnevat. Mis siis vahepeal toimunud on?   

No vahepeal sai mehest mul siin Eesti Meister…ahjaa, need kuramuse Eesti Meistrivõistlused. Mul juba tõusis vererõhk, kui ma selle peale mõtlema hakkasin. No ühesõnaga, Raixil siis võistlused laupäeval – saatsin ta reedel juba Tartusse ära ja jäin õnnetult ise Tallinnasse passima, kuna mul oli vaja laupäeva hommikul veel TLÜ-s loengutes käia. Mis tuletabki meelde, et varsti on treeneri kutseeksamid, aga sellest juba hiljem. Ühesõnaga hommikul kohustuslikud loengud ära ja siis settisime juba otse koolipingist koos tiimikaaslase Karmeniga Tartu poole.

Kalli tiimikaaslase Karmeniga. Pilt: Artjom Fraiman

Vedisin endaga kaasa terve hunniku tehnikat, et seda lahedat päeva jäädvustada. Mõtlesin, et tavai, ma pole küll kunagi enda Youtube kanalile mingeid asjalikke videosid teinud, et tavai! Teeme otsa lahti! Hakkan Youtubes ka enda tegemisi kajastama. Veel eelmisel õhtul plaanisin osta endale VIP pileti, et näeksin Raixi higist tagumikku ikka vapsee lähedalt, aga just moment enne seda lubati mulle Backstage Accessi (pääset lava taha) – UDUPEEN! Nagu udupeen! Nüüd saan kajastada tegemisi nii lava eest, tagant, kust iganes. YASSSS! Saan aidata veel Raixi grimmida ja saan näidata ka teile, kui „glamuurne“ kogu see võistlemine siis on. Igatahes, tavai kogu seljakotitäis manti kokku ja minek!

Ja mis te siis arvate, kui ma kohale jõudsin, mis siis sai? Tegin kõik introd ära ja sain isegi täitsa niitsevoolt hakkama enda uue video-atribuutikaga. Veidi harjumatu, aga mitte lootusetu. Ja siis lähen kassasse ja neil puudu leht, kus mu nimi pidi kirjas olema. Pole hullu, söön enda lõunasöögi nii kaua ära, kuni mõni asjalikum inimene letti ilmub. Tavai katse 2! Ja siis selgub, et minu nime polegi listis või siis tegelikult ikkagi vist oli, aga enam ei ole ja tegelikult vist anti minu pääse üldse kellegile teisele? Igatahes minul seda enam ei ole. Sorry. Teate jah? Sorry.

Foto: Artjom Fraiman

Sorry my ass, mind ei koti mingid sorryd kui mu mees hakkab võistlema ja ma seisan piletijärtsis nagu viimane idioot. Tavai andke mulle siis see VIP pääse, kurat mul on vaja kuidagi sinna lava ette saada. Aga vaadake nende VIP piletitega oli selline lugu, et neid sai osta kuni eelmise päeva õhtuni – kohapeal neid ei müüda. MIDA KURADIT??? Mis mõttes? Te tahate mulle praegu väita, et mu faking kõige kallim inimene maamunal hakkab võistlema ja ma pean kogu seda ooperit vaatama kuskilt miljoni kilomeetri kauguselt binokliga? Absoluutselt. Sest ega vabasid kohtasid oligi ainult sinna kõige kaugemasse nurka. Noh, ütleme nii, et need kõige tulisemad emotsioonid olid nüüd juba jupp aega tagasi, et noh… te võite ise arvata, mis emotsiooniga ma seal seisin.

Võtsin siis 20EURi eest pileti kõige tagumisse nurka. Minge kõik sinna, kuhu päike ei paista! Lappisin enda atribuutika kokku ja panin kotti tagasi. Sealt tagant nurgast ma ei näinud isegi lavale, rääkimata sellest, et oleks midagi jäädvustada saanud. Terve võistluse aja oli konkreetselt sitamaik kurgus. Minu ja Raixi jaoks nii tähtis üritus ja algas juba nii kuradima õnnetult. Kui ma pärast veel kuulsin, et Raix jõudis nibin-nabin endale ise kuidagi grimmi peale panna, siis ma reaalselt läksin veel kolm korda tigedamaks. Kurat võtaks! Sai jah Eesti Meistriks, aga minule jäi sellest ainult sitamaik kurku. Hiljem peale võistluseid muidugi selgus, et VIP pileteid sai osta küll kohapealt, lihtsalt aeti kogemata midagi sassi. Mis sa arvad, kui närvis ma siis olin? Noooh… korralikult.

Minu Superman. Pilt: Jüri Kartul

Tagantjärgi kuulsin kelleltki, kes kuulis kelleltki, et tegelikult korraldajaid ei tahtnud mulle Backstage luba anda, kuna minu suuvärk olevat nagu ta on – jah, okei, tõsi ta on. Ja, et ma oleks enda sotsiaalmeedias siis sheerinud sellist võib-olla mitte kõige soliidsemat materjali. Kurat seda teab, kas see on tõsi või mitte. Kui on, siis hakkab gramm kahju kohe. Ma arvan, et läbi minu sotsiaalmeedia on päris paljudel tekkinud huvi üleüldse selle ala kohta, aga eks seda keegi ju ei näe. Samas, kas ma oleks üllatunud, kui see ka tõsi oleks? Ei. Sain siin ju nii mõnigi aeg tagasi noomida Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu Distsiplinaarkomisjonilt seoses materjaliga, mida sheerisin teiega. Kurb. Isegi stoorysid tehes üritatakse suukorvi tihti pähe panna.

Meie suur pere ehk Team Reinart. Pilt: Jüri Kartul

Aga anyway õhtul tegime Tartus korraliku praasniku ja tähistasime ühtlasi ka Eleri sünnipäeva. Ja varahommikul kobistasime Karmeniga nagu viielised uuesti Tallinna Ülikooli loengutesse. Võinoh, kui aus olla, siis mina magasin terve tee ja Karmen oli mu ustav ratsu.

Ja ainult loetud päevade pärast saatsin Raixi Dubai poole juba teele. Need võistlused olid ka muidugi ooper omaette. No päriselt, ma kaotasin nii palju närvirakke, et see ei ole normaalne. Rääkimata sellest, et ega ma olen päris iseseisev tüdruk eks, kuni sinnamaani, kui on vaja õhtul üksi magama minna. Täiesti lõpp – teate kui imelik on üksinda magada, kui sa pole pidanud seda kunagi tegema? Automaatselt kuuled öösel kohe mingeid imelikke hääli ja padi on liiga kõva ja tekk on liiga pehme ja külm on ja kõik on nii valesti. Ma vahepeal avastasin näiteks, et mul vist kodus kummitab ka – aga ainult siis, kui ma üksi olen. Haige mõistus. Õnneks mulle oli vahepeal kallis õde kaugelt maalt külla tulnud ja päris üksik ma ei pidanud ikkagi olema. Aga see Raixi võistlus. No täiesti lõpp.

Saatsin Raixi, Peebu ja Atsi Dubaisse.

Raix eelmisel õhtul ütles, et umbes 7 ajal hommikul Eesti aja järgi ta läheb lava taha grimmima. Mina muidugi nagu pooletoobine olin hommikul kell 5 üleval – pole und. Tee, mis tahad, pole und. Panin õe magamistoa ukse kinni ja läksin kööki edasi-tagasi kohvitassiga tammuma. Okei, kell oli saanud 7, hakkasin uurima, kust võiks näha MMi ülekannet. Ja no mitte kuskilt, mitte kuskilt. Ma reaalselt otsisin telefonist ja arvutist korraga infot, et kust ma saaksin seda näha. Lõpuks tuli välja, et mingi Iraanlase Insta konto peal käib Live ülekanne. Tavai! Mõeldud tehtud. Mina, kes ma olen tehnikas täielik udu ja mitte midagi ei jaga – äkitselt olin suutnud endale alla laadida mingid äpid, läbi mille sai Instagrami Live ülekannet telekasse saata ja äkitselt oli mul selge, kuidas telekas pilti ümber tõsta jne. Ma olin nii uhke sellel hommikul enda üle – juuuulm! Nagu piinatud geenius no.

 

Ja tavai, siis oli selge, et varsti peaks Raix peale minema. Panin kodukino põhja, mitte midagi ju aru ei saanud, Iraani keeles mingi vend seletas terve aja. Õde ärkas vahepeal ülesse- mis toimub? Kõik mu naabrid kuulsid ka seda Allah-Akhabarrri tänu mu röökivale kodukinole. Mul vahet ei ole. Istusin teleka ees…võinoh, eiii ma ei istunud, ma seisin – terve aja seisin telekast 30cm – silm vastu ekraani. Nagu mitte midagi ei tohi maha magada, mitte midagi. Eleri veel kirjutab mulle, et Raix peaks kohe tulema, kohe kohe. Mul on peal külmavärin, vaatan telekat nagu laps esimest korda lund, kohe tuleb, appi kohe ta tuleb, minu mees, MMil, minu mees. Ja öeldakse „kuni 80kg meeste kulturism“ ja ma olen nii faking valmis, nagu hakkaks ise kohe mingit sprinti jooksma, süda taob ja keha ei liigu ja siis KABOOOOOOOOOOOOOOM TELEKAS MUST! MIDA FAKKIIIIII????? Mida fakki? Ma röökisin täiest kõrist, õde ehmatas kõrval. MIDA FAKKI? Ja ilmub kiri „Laiv katkestatud“. Ma röökisin täiest kõrist ja vajusin põlvili maha, võtsin kähku telefoni, refreshisin, võtsin läpaka, otsisin infot, nagu mitte midagi. Mitte midagi… Ja ma sain aru, et ta on just praegu laval ja ma ei näegi seda, ma ei näegi. Mitte kunagi. Täiesti… noh teate küll, täiesti sealsamuses.

Ma olen kella 5st hommikul seda oodanud… ja mitte midagi. Täpselt selline tunne oli, et oleks tahtnud nutma hakata. Täiesti haige! Nagu mida kuradit! Ja siis tuli laiv tagasi, aga laval oli juba uus kategooria. FAKKK!!! Ja siis ma juba nägin, et Eleri helistab ja sealt tulid mitte just kõige paremad uudised. Kas pole naljakas, et meil naistel on alati mingi loll tagumikutunne? Ma teadsin kohe, kui Eleri helistas, et midagi läks siin nüüd metsa. Ma ei teagi miks. Raix edasi ei saanud, seekord eelistasid kohtunikud punnkõhte. Noh, mis seal ikka. Kes need punnkõhud on? No sportlased, kellel sisuliselt kuni lavani tiksub süstal tagumikus, no ühesõnaga kellele on otsaette kirjutatud, et päris kanafilee ja makaroni pealt nad vormi ei tee. Aga see selleks. Ükskord läheb nii, ükskord naa. Ma olin pettunud lihtsalt sellepärast, et ma ei näinudki neid võistluseid videopildis. Ohjahhh…

Ats Loot võttis meeste MMi päris muheda huumoriga linti. Keda vähegi huvitab, siis tšekkige seda:

Ja taaskord, kes nüüd endiselt usub mingit puhast sporti ja seda, et sportlased on kõik nii ilusad ja head, siis võtke ette dopingukontrollide tulemused ja saate isegi peast kinni hoida. Ei ole mitte midagi ebatavalist, kui näiteks suurtelt võistlustelt saadetakse terve finaal (top6) kontrolli ja kõik need vennad enda karikatest ilma jäävad. Puhast sporti tehakse jaanipäeval ümber lõkke ja kooli spordipäevadel, aga mida kõrgemaks läheb mäng, seda alatumaks lähevad võtted. Keegi muidu mäletab veel, et ma käisin kevadel ka dopingukontrollis? Tulemustest olete midagi kuulnud? Nõup. Kahtlane pole? Minu meelest küll on. Ei kippu ega kõppu. Eks igaüks võib omad järeldused teha. Minul midagi varjata pole, aga tagumikutunne ütleb, et kui kõikidel oleks tulemused korras olnud, siis oleks ka ammu infot antud.

Komplekt seljas: Luminescence Collection

Aga olgu, see selleks. Selleks hooajaks asi purgis. Sellel hooajal oli kuidagi üldse palju võistluseid, mille tulemused tekitasid minus suuri küsimärke. Mitte üldse Raixi omad, vaid üleüldse. Kui sa reaalselt näed laval näiteks naist, kellel on põmaki ilusad õlad, lai selg, jõulised jalad ja super tuhar ja ta kõrval seisab üks selline jõusaalis natukene trenni teinud peenike neiu ja viimane tõmbab esimesele ära, siis… paratamatult tahaks küsida, et mis kuradi jura siin nüüd toimub? Loomulikult, eriti bikiini on täiega subjektiivne ala ja kellele liha ja kellele kala, aga kui see kala on ikka räigelt mäda, siis… anyway. Eks igal hooajal kerkivad mingid küsimärgid, aga sellel hooajal sai neid minu jaoks palju. Nüüd ma kujutan ette juba, kuidas litib mu postkasti täis kirju, et kes?mis?mida? Oleme siis poliitisiliselt korrektsed: mina ei ole kohtunik ja pole minu rida nende otsuses kahelda. Juusiis tehti õige otsus.

Komplekt seljas: Luminescence Collection

Ma vihkan alati seda, kui keegi võtab kuskil sõna ja julgeb kahelda kohtunike otsustes. Ma päriselt ka vihkan. No enamasti juhtub see alati siis, kui sportlane ise on enda peegelpildist rohkem vaimustuses kui terve ülejäänud maailm ja tihti tehakse lihtsalt ennast veel lollimaks, aga puhtalt kõrvalvaatajana ja kolmanda isikuna gramm mõnikord paneb kahtlema küll. Kui maailmas ringi vaadata, siis paneb gramm kahtlema ka see, kui mõnel neiul on lihtsalt kaboooom üleöö tekkinud jõhker tuhar või mõnel härral on kaboooom tekkinud haigelt suured õlad. No lööge või maha, aga ega enne lava keegi su tagumiku ehtsust kontrollima ei tule. Tissiopp võtab poolteist tundi, ega see tagumiku tuunimine ka keerulisem pole.

Okei, kuna see teema siin lambist kuskilt õhku tekkis, siis paneme veel agu alla. Instagram vs reality? Teeb influencer jõukas trenni, keksukummide ja roosade hantlitega, aga kuidagi on tal tekkinud world-class-ass. Tundub peale vale, mis? Kuidas kurat saab olla, et sa lased iga jumala nädal selle raske kangiga ringi ja aasta lõpuks oled sa kogunud tuharale juurde ainult 2cm, aga see roosade hantlitega tädi gainzib juurde iga päevaga 2cm. On ju peale vale? No selle kohta võin ma öelda, et enda 28 elatud aasta jooksul, kui asi haiseb nagu %%%%, kui ta näeb välja nagu %%%%, siis suure tõenäosusega see ongi %%%%. Ja vahet ei ole, kui palju sa sinna neid tulesid ja vilesid külge paned ja kui palju sa seda lõhna sinna peale sussutad – %%%% on ikkagi %%%%. Vaadake kui viisakas ma olen, panin protsendimärgid lausa.

Instagram celebrity Tammy Hembrow

Oiblin kui kerge hakkas kohe. Igatahes soovitan kõigil natukene kriitilisem olla selle suhtes, mida te näete ja mis tegelikult reaalsus on. Ja ennast ei tasu never võrrelda kellegiga, kes ise pole ka nii hea, kui ta on. Ole lihtsalt ise parem, kui sa olid eile ja sa oled juba võitja 😉 Ohsakurat, vot selle ma panen küll külmiku peale praegu. Nii targad sõnad minu suust. Udupeen.

Ahjaa, võtsin siin isegi ükspäev Instagramis natuke sõna nende influencerite teemal ja sain endale veidi tähesära Buduaari veebiväljaandes. Eks pooled kinnimakstud ja suukorvistatud suunamudijad nüüd kindlasti hakkasid jälle varbaküüsi närima, aga ei saa salata, et sügaval sisimas ma natuke naudin seda teiste nuppudel tallamist. Vahepeal on värskendav natukene seda kinni tallatud roosamanna katteloori kergitada ja inimestele tõde paljastada. Mulle kohati tundubki, et me elame nagu mingisuguses kummalises paralleeluniversumis, kus kõige suuremaks relvaks ei ole mitte relvad ise, vaid tõde. Üha enam energiat investeeritakse sellesse, et luua kuvandeid ja põgeneda tegeliku reaalsuse eest. Okei, see asi tõmbas vapse sügavaks ära praegu. Stop! Kaisa, ära hakka filosofeerima siin.

Käsna-Kalle illustreerib ilusti seda pointi. Oleme surunud ennast sinna kuubikukujulisse äppi, kus üritame maailmale maalida mingit Kalle sarnast elukat.

Millal ma ise plaanin lavale minna? Küll ma siis välja karjun, kui aeg õige on, kui tunne õige on. Ega keha enne alustada ei saa, kui pea valmis ei ole. Vahepeal olen siin endal menüü puhtaks tõmmanud ja sellele julmale lappele toidu ja alkoholiga kriipsu alla tõmmanud. Tahaks suveks ikkagi absid jälle välja saada. Vaatame, kuidas sellega läheb. Hakkan teid kursis hoidma enda edusammudega. Tean juba, et kui terve hunnik inimesi jälgib, siis mul on lihtsam nö ennast ka rajal hoida. Vahepeal mõtlesin endamisi, et mis oleks kui tõmbaks käima üleüldse mingi challenge. No päriselt! Timmiks kõik koos suveks endale kõige parema versiooni iseendast. Mis sa arvad? Hoiaks kätt pulsil üksteisel.

Ja kes hakkas silmi pööritama praegu selle lappe jutu peale, siis oiiiii blinnn, ma söön nagu loom ja ma joon nagu Vasja ja mitte üks silm mul ka selle peale ei pilgu. Mina ei ole teile kunagi serveerinud, et ma söön keedukana ja hautan kõrvale kapsast ja pidupäeval piirdun pokaali proseccoga. Kuulge kamoon, mille kuradima pärast me peame looma endast mingit paremat pilti üldsusele? Minu vereringes paneb ringi kreemikook ja tekiilameeter on käkitegu. Pöörita silmi ja mine söö koos Erik Orguga salaja kringlit, kui endal piisavalt mune pole.

Kuidas sa kohvi jood? Piimaga? Suhkruga? Mina joon konjakiga.

Nii… võistluste teema sai lukku, no lööme lukku, kähku! Muidu ma kirjutan veel mingi tunnikese jagu juttu siin. No ei lõppe ära! Suveks absid – tavai teeme ära! Ahsakurat, mis mulle meelde nüüd tuli. Vaadake ma tegin mingi aeg tagasi postituse enda ületreeningu kohta, kuidas ma panen endale mingeid selliseid haigeid eesmärke, kuhu poole püüelda eks… No ma sain sellega jälle hakkama. JÄLLE! Ei ma ei ole siin ennast jälle rihmaks tõmmanud, küll aga olen endale pannud mingid täiesti haiged eesmärgid ja siis annan endale vitsa, kui ma nendega hakkama ei saa.

Ühesõnaga, kes mind on kauem jälginud, siis need teavad, et enda esimesel hooajal Peebuga ma panin endale eesmärgiks kükkida 100kg-ga – sain tehtud. Siis järgmisel hooajal panin endale eesmärgiks kükkida 120kg-ga – sain tehtud. Ja ilmselgelt oli vaja nüüd uus eesmärk panna. Õppisin ju nagu poolemeelne siin sügavkükke – sain tehtud. Aga hing karjus uue eesmärgi järgi. SÜGAVKÜKK 100kg! No ja siis ma olen siin leiutanud ühte ja olen leiutanud teist ja täiesti lõpp. See eesmärk tundub nii kauge ja mida lähemale, seda lootusetumaks see läheb. Kükid on minu jaoks olnud läbi aegade täiesti utoopia-rasked. Ja kui ma nüüd sain mingi aeg juba raskused liikuma, siis eelmisel nädalal, üritades teha enda rekordit juba kolmandat korda… kui ma juba kolmandat korda uuesti ebaõnnestusin, siis ma kukkusin koos selle kangiga puuri kinni ja hakkasin nutma suuri krokodillipisaraid…

Jepp täpselt nii see oligi. Tegin enda kükke ja kui seeriaga valmis ei saanud, siis kukkusin puuri LÄRAKI koos kangiga ja hakkasin ulguma. Eii, mitte sellepärast, et ma maru õnnetu oleks olnud. Ma olin nii kuradima vihane! Kuidas kurat ma ei saa selle rekordiga hakkama? Ma olen Abneri Kaisa ja ma saan kõigega hakkama! Aga vot selle kangiga mina sealt maast enam lahti ei saanud. Ja nii tigedaks ajas. Teiselt poolt saali lendasid muidugi Eleri ja Peep kohe laivi, Eleri hakkas tehnikat kiitma ja Peep ei saanud vapsee mitte midagi aru. Misasja ma ulun? Teen kükke ja poole pealt hakkan ulguma. Juhtus midagi w? Käskisin Eleril kohe kiitmine lõpetada, sest mind ei huvita mingi tehnika, ma tahan enda eesmärki! MA TAHAN!

Peep räägib mulle juba ammu, et ma olen peast haige inimene enda raskustega, aga kuna tal endal on sama haigus, siis tal on raske mind maapeale tagasi saada. Raix on mulle juba ammu rääkinud, kui ajuvabasid eesmärke ma endale panen ja kui ajuvabalt ma endale siis kogu aeg peas peksa annan, kui ma neid ei saavuta. Ega ma saan isegi aru, et ma võiksin ju ladnamalt võtta, aga minu kõige suurem hirm ongi vist see, et kui ma ühel hetkel kõike liiga laadnalt hakkan võtma, siis ma olengi seesama vend, keda sa seal jõukas juba aastaid näed, aga kes mitte grammigi muutunud ei ole. Ma ei tuleks mitte kunagi toime sellega, kui minu kehas progressi ei toimuks.

Miks ma ei võistle iga hooaeg nagu poolemeelne? No eks kindlasti sellepärast ka, et ma tahaks elada vahepeal ja õlle ja grilli teha, aga tegelikult suurem põhjus ongi see – et ma ei tuleks never toime selle emotsiooniga, kui ma vaataks ühe hooaja pilte ja siis vaataks teise hooaja omasid ja need oleks samad. Või mis veel hullem? Mõtle, kui vorm ajaga isegi kehvemaks läheks? Dsiisus, mul tuli juba praegu kananahk.

Eks mu hukatus kunagi tulebki sellepärast, et ma olen selline all-or-nothing inimene. Ma ei räägi üldse trennist, jätame selle teema üldse kõrvale. Ma olen selline räigelt temperamentne asjades, mida ma teen. Kui ma armastan, siis niimoodi, et õhk kaob ära no. Või siis teine emotsioon ongi selline korralik jäätumine. Sa kas räigelt meeldid mulle või sa jätad mind räigelt külmaks. No ei ole sellist asja, et noh, natukene midagi. Pole olemas! Emotsioonid – kõik! Kui ma olen õnnelik, siis ma olen nii õnnelik, et kõhus on õõnes, aga kui ma olen vihane või kurb, siis no x3. Ei ole mingit vahepealset astet kuskil, mingit halli ala. Kõik või mitte midagi.

Ahjaa, see treenerikutse. Detsembri alguses ongi mul eksam. Ja teate, kui raske on mul näiteks õppida midagi, mis mind absoluutselt ei huvita? Teate kui keeruline on mul pähe õppida näiteks mingeid aastaarve, kui mu pea ütleb mulle, et see on nii ebavajalik informatsioon? Kas mind teeb paremaks treeneriks see, kui ma oskan sulle öelda peast mingeid daatumeid? Mulle meeldib kohutavalt õppida ja ennast arendada, aga ainult nendes asjades, milles ma näen praktilist väljundit. Ja siis ma istungi nina raamatus ja õpin erinevaid vigastusi ja inimkeha ehitust ja kõik on nii põnev, kuni sinnamaani, kui tulebki peatükk kuskilt spordiajaloost või mingist raku mitokondrist ja mul reaalselt aju jäätub ära lihtsalt. Loodetavasti ma suudan selle aju eksami ajaks üles sulatada kuidagi.

Nühin koolipinki nagu viieline 🙂

Kas ma sain räägitud kõik, mis mul hingel? No suurema osa sain. Kui midagi jätsin puudutamata, siis tekita mulle kommentaaridesse paanikat 😊

 

 

 

 



12 thoughts on “Ma olen nüüd Eesti Meistri Esimene Leedi. Millal ma plaanin võistelda? Mis küsimärke tekitab minus doping ning mida ma Instagrami maailmast arvan”

    • “alkoholi tarbimine vôistluspaigas ja selle eksponeerimine sotsiaalmeedias kahjustab spordi, EKFL ja spordiala mainet.
      Sportlastel on palju jälgijaid, kellele tuleks eeskujuks olla.”
      See, kui keegi teine kliristab pudeleid lava taga või tähistab enda karikast šhampsi on okei, aga kui Abneri Kaisa seda teeb, siis see on ikka ränk värk.

  • Täiega lahe, kui teeksid mingi challenge’i, et suveks parem välja näha. Ma pole varem selliste asjadega kaasa läinud, aga kui sina juba selle eestvedaja oleks, siis oleksin kindel käpp. 😁
    Jällegi- väga mõnus lugemine!

    • Tavai, ma pean enda ajud tööle panema. Midagi on vaja välja mõelda 🙂 Saame üksteist võidu motiveerida.

  • Mul on sulle, Kaisa, challenge, mis nõuab enda parimaks versiooniks olemist! Kohtume 20.juunil Kõva Mehe Jooksul 😉 Osalesin eelmisel aastal esimest korda ja see oli üks minu ammu kardetud täitmata unistustest – ma pole ennast varem tundnud sellise supernaisena kui pärast seda hullu võistlust. Ma ei armasta eriti jooksmist ja sinu kõrval seistes olen ma ikka ekstra “rääbis”, aga kui sinusugune amatsoon kaasa lööks, siis ma pingutaks järgmised pool aastat ikka eriti veri ninast väljas, et enda parim versioon välja pigistada 😀

    • Woooooooooow. Millal ma viimati jooksin üldse? Eelmine aasta? Üle-eelmine? Või oli see üle-üle-eelmine? Tead, ma lähen proovin üks õhtu selle jooksutiiru ära. Vaatame, mis emotsiooni tekitab. Loodetavasti jään ellu. Siis saame edasi vaadata. Aga challenge on muidugi kõva 😀

    • Wooooooow, oi neid uudiseid peab veel kaua ootama. Naudime kõigepealt iseennast ja üksteist ja siis vaatame, kas on ka kellegile kolmandale ruumi seda tähelepanu anda 🙂
      Tehniliselt võttes on meil kahepeale üks laps olemas. Raigol on eelmisest kooselust täiega tore ja armas tütar 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga