Liiklusjobude välimääraja ja lugu, kuidas minus liiklusraev välja lõi

Liiklusjobude välimääraja ja lugu, kuidas minus liiklusraev välja lõi

Ma olen oma loomu poolest rahulik inimene ja kui keegi suudab mind närvi ajada, siis see inimene peab olema ikka millegi väga suurega hakkama saanud. Ja kui mina juba närvi lähen, siis sa peida kähku enda mees, lapsed ja koduloomad ära, sest pilpaid hakkab lendama! 

Mis mind ajendas seda teemat kirjutama? Üks täiesti tavaline esmaspäeva hommik, sõidan hommikul tööle, kell on 10 ja liiklus Tallinnas päris rahulik. Öösel on külmetanud ja kui ma Tammsaare Ärikeskusest mööda sõidan, siis imestan isegi, et mul on all uued naelad, aga ikkagi auto pidamine pole asfaldil kiita. Võtan suuna Järvevana poole ja minu ette jääb toppama hall Jeep, kes sõidab täpselt keset kahte sõidurida, sest ei suuda otsustada, millisel rajal sõita tahab. Ta sõidab kõvasti aeglasemalt, kui piirkiirus, aga vahet ei ole, mul pole kiiret. Enda peas ma mõtlen veel, et huvitav, kas nädalavahetus läks pikale ja silm ei seleta? Või äkki on roolis naine? Teate küll neid tibividinaid, kes absoluutselt auto gabariite ei tunneta. Või äkki on roolis mõni järjekordne kõva alfaisane, kes on enda istme kruvinud madalamale kui ta enesehinnang ja ta ei näe rooli tagant lihtsalt välja?

Okei, vahet ei ole… nagunii keeran kohe viaduktilt üles Pärnu maanteele ja las kõkutab edasi mööda Järvevana. Hakkan siis paremale viaduktilt üles keerama, kui viimasel sekundil märkab ka Jeep´i juht, et tal oleks vaja sama manööver teha ja ta keerab mulle tuimalt lihtsalt külge. Kokkupõrkest päästab mind vaid minu kuradima head rehvid ja kiire reageering. Asjad autos lendasid, karjusin välja kõik ropud sõnad, lasin signaali ja tänasin jumalat, et auto ja mina ellu jäime. Mõtlen jälle, et huvitav, kas see inimene on purjus või mis toimub? Vahet ei ole, jobu on jobu. Peaasi, et midagi hullu ei juhtunud.

Sõidan siis viaduktilt üles ja jääme mõlemad foori taha kõrvuti ootama, et paremale keerata. Vaatan veel ise kõrvale ja imestan – keskealine mees, seljas pintsak ja tundub muidu viisakas inimene, huvitav, miks ta selline jobu on? Foor süttib ja hakkame mõlemad paremale keerama, kuni ühel hetkel Jeep´i juht lihtsalt nii muuseas keerab enda reast minu ritta! Mida ****** *****? Fakkk! Panin pidurid plokki, ma ei suutnud uskuda, et ta mu auto paremat eesmist nurka maha ei sõitnud ja karjusin taaskord kõik ropud sõnad ära ja lasin nii pikalt signaali, et juht ehmatas vist lõpuks ise ka ära. Kuna ees oli autode kolonn, siis võtsin turvavöö maha, astusin autost välja, tegin tema autoukse lahti ja siit see tuli…

Ma karjusin ja karjusin ja karjusin senikaua, kuni ma tundsin, kuidas mu silmamunad tahavad pea seest välja hakata tulema. Kõik veresooned mu näos ja kaelal tahtsid plahvatada! Ma värisesin üle kogu keha ja röökisin! Kuna eesti keeles on märksa vähem karvaseid sõnu, kui vene keeles, siis pidin viimase appi võtma. Mul polnud aimugi tegelikult, kui palju inetuid sõnu ma tean. Ja ma röökisin! Täiest jõust ja püüdsin kõigest väest ennast tagasi hoida, et mitte sellele mehele kallale minna. Ma pole mitte kunagi sellist tunnet tundnud. Ma ei taha mitte kunagi sellist vihahoogu enam tunda. See mees suutis tekitada vähem kui 1km lõigul 3 ohtikku olukorda. Ja kurat elu on mulle kallis!

Mitte ühtegi suunatuld, mitte midagi! Mille kuradi jaoks sul idikas küljepeeglid on? Mille kuradi pärast sa tont Tallinnas sõidad, kui sa oskad ainult üksinda põllu peal sõita? Kuidas kurat sa endale üldse load said? Kas sul olid üldse load? Ja kui ma sellisele sitapeale tagant sisse sõidan, siis jääks tal kindlasti õigust veel ülegi. Pardakaamera, vot seda mul läheb vaja! Selliste jobude pärast!

Lõugasin enda lõugamised ära, härra oli šokeeritud ja terve aja vait….noh, samas kui aus olla, siis ta polekski saanud midagi öelda, sest ega ma karjumise vahepeal ei hinganud ka. Kui mul õhupuudus tekkis ja ma vait jäin, siis talt tuli ainult üks lause: “Palun vabandust.” Lõin ta ukse sellise pauguga kinni, et ma pole kindel, kas see pärast seda pauku üldse lahti tuli, aga mind ei kottinud. Hakkasin enda auto poole jalutama ja märkasin kõiki teisi autojuhte, kes meie taga seisid ja sain aru, et ma olengi praegu see liiklusraevu ehtne näide. Aga ma ei parandaks enda käitumist mitte kuidagi, isegi mitte praegu. Ja korraga sai mulle selgeks, miks võetaksegi autost see kurikas ja lajatatakse keset liiklust sellega kellegile vastu pead. Ma saan täiesti aru! Kui see jobu paneb minu elu ohtu, siis kõige väiksem asi, mida ma saan talle teha, on tema peale röökimine ja jumal tänatud, et mul autos kurikat pole. Istusin autosse ja üritasin need 2km tööle sõita, jalad nii värisesid all ja silmamunad endiselt tuksusid. Helistasin mehele ja hoiatasin, et võin õhtul uudistes tema firma logodega autoga olla.

Miks ma sellest kirjutan? Sest neid jobusid on nii kuradi palju, et mul hakkab paha! Minu kunagine sõiduõpetaja ütles mulle kuldsed sõnad: “Nagu igast inimesest ei saa lauljat, ei pea ka igast inimesest autojuhti saama.” ja see on täiesti normaalne. Ometigi pressivad kõik inimesed autorooli, nagu nad peakski sinna kuuluma. Kui sa oled jobu, siis palun ära pane selle pärast teiste elusid ohtu! Milliseid jobusid ma veel tean?

No täiesti omaette kamp jobusid liigub igal pühapäeva õhtul Tartust Tallinnasse. Need on munevad jobud. Liiklusmärgid lubavad küll sõita 90km/h, aga igaks juhuks langetatakse kiirust ohutu 80km/h-ni, sest jumal teab, äkki kiiruskaamera teeb pilti? Äkki auto hakkab liiga palju kütust võtma? Äkki ma siis ei panegi kellegi elu ohtu? Seda sa muidugi ei tea, et kiiruskaamera hakkab pildistama alates 97km/h ja su auto spidomeeter valetab peaaegu sama palju su kiirust suuremaks, seega suure tõenäosusega sa sõidad oma 74km/h ja sa oled täielik jobu, aga sa ei mõtle sellele. Su taha on kogunenud selle munemisega pikk kolonn ja sinust hakatakse tegema möödasõite. Kuna sa oled enda jobutamisega tekitanud aga sellise rivi autosid, siis on ainult aja küsimus, millal enesekindlatel juhtidel närv mustaks läheb ja hakatakse tegema möödasõite korraga viiest autost korraga. Ma ise kuulun nende viimaste sekka ja sellepärast ma sind niimoodi vihkangi!

Teine kamp jobusid pühapäeva õhtul on need veoautode pe*ses istuvad jobud. Nad ei plaani elusees seda möödasõitu teha, sest autokoolis möödasõite ei õpetatud ja oma juhtimisoskustes ei olda samuti kindlad. Selles tegelikult pole midagi halba, sest enda võimeid ülehinnata pole absoluutselt vaja, aga kuna sa istud sellel veoautol nii tihedalt aanuses, siis on teistel pea võimatu nii sinust kui ka sellest veoautost möödasõitu teha ja kõik kes seda tahaksid ja suudaksid, ei saa seda teha. Mis tulemus on? See möödasõit tuleb, sest närvid ei pea vastu. Mina olen see juht, kes siis selle möödasõidu teeb ja palvetab, et ohu korral ma ikkagi saaksin sinu ja selle veoauto vahele vajadusel reastuda, kuigi sinna vaevalt mahub tikutops. Sa oled jobu! Sa ei sõida ise ja ei lase seda ka teistel teha.

Kolmas kamp jobusid pühapäeva õhtul maanteel on ilma küljepeegliteta ja ilma suunatuleta jobud. No neil tegelikult auto varustuses on need kaks asja täiesti olemas, aga neile ei tule mõttessegi neid kasutada. Hakkan mina tegema siis vastassuunast möödasõitu ja kiirendan, kuni ühel hetkel keerab mulle nii muuseas ette paremalt auto. Et ma surma ei saaks, pean tegema äkkpidurduse. Ja kui ma kunagi aastaid tagasi tähendasin sellist haiget manöövrit enamasti naiste puhul, siis on täiesti ebajulm, kui paljud sellised jobud mehed on! Jep! Maailmas on veel inimesi ja liiklejaid peale sinu ja su munade. Palju õnne, sa oled jobu!

Vahepeal jõudsin maalt Tallinna džunglisse. Ega siin need jobud kuidagi teisest liigist pole. Kõik need maantee jobud on nüüd vahepeal ju linna jõudnud. Pargin enda auto Rocca-al-Mare parklasse ja teen mõned sisseostud. Auto juurde tagasi tulles ma saan aru, et mul pole võimalik enam autosse pääseda, kui ma kohe 50kg alla ei võta, sest üks ajuhiiglane on suutnud mu ukse kinni parkida. Okei, lähen siis kõrvalistuja poolt, samamoodi! Kuidas see üldse võimalik on? Ma siiamaani ei saa aru, keegi pidi kasutama autost väljumisel kõrvalistuja ust. Palju õnne, need on parkimisjobud. Reaalne situatsioon ja ma siiamaani vangutan pead, kui sellele mõtlen. Müstika.

Linnas päise päeva ajal rahulikus liikluses märkab veel ühte huvitavat liiki jobusid. Need on säästujobud, kes on enda tilli pikenduseks või muude komplekside üleelamiseks soetanud endale ühe haigelt võimsa pilli. Milline kuradima hea emotsioon ja adrenaliin oleks selle autoga sõita, nagu reaalselt mingi 5 liitrise mootoriga, millel on üle 500kw? Oled proovinud sõita? Need asjad on jõhkrad! Aga kuna kütte hind on viimasel ajal tõusnud, siis need säästutillid krõbistavad nendega ringi 30km/h. Jah… võib-olla on see näitsikutele esinemiseks, aga no fuck off päriselt! Milleks sa ostad endale sellise masina, kui sa sellega sõitma ei hakka? Ködistad ja ködistad ja see küte, millelt sa nüüd rämeda säästu tegid, selle eest pead sa vahetama kas tahmafiltrit või bensiinikatel ostma kokku roostetõrjet, sest su auto mädaneb su kätte ära lihtsalt.

Veidi leebem ja naljakam variant jobudest on boanaised. No need naised, keda mina kardan nagu tuld. Need naised, kes pakivad ennast ümber rooli nagu boamaod, nende põlved on otsapidi mootoris, rind on pressitud kindlalt rooli vastu ja sügavalt hingata pole enam ruumi. Silmad toetuvad kindlalt esiklaasile ja nende manöövrid on alati mitte grammigi vähem kandilised, kui täisnurk ning ohuolukorras kiiresti reageerides… no ühesõnaga neil pole ruumi reageerida ja kuna nende silmad toetuvad enivei kapotile, siis ega nad neid ohuolukordasid tegelikult tähele ei panegi ja ennast segada ei lase. Okei, pole hullu, senikaua kui neist eemale hoida, siis on kõik hästi.

Ja siis on loomulikult need parkmisgurud, kes ei suuda enda autot ära parkida isegi mitmekümnendal korral, aga nende peale ma tige pole, kui mul just kiire pole. Mõnikord siin hallis kliimas ja morni meelega ajab Sparta parklas täitsa naerma isegi. Aitäh teile!

Siinkohal soovingi teha suure kummarduse nendele jobudele, kes te olete suutnud minust teha järjekordse liiklusraevu kangelanna ja kui sa kuskil punktis ennast ära tundsid, siis palun… palun… ma tõesti südamest palun – sinust ei pea saama autojuht, sinust võib saada laulja.

 



5 thoughts on “Liiklusjobude välimääraja ja lugu, kuidas minus liiklusraev välja lõi”

  • Oijah, kuigi ma oma load Tallinnas 2a tagasi tegin, siis seal ma ikka sõita ei taha. Ma sõidan seal vabalt aga no neid liiklustroppe on joptvõi kui palju! Mulle meeldivad need vennad ka, kes foori taga su selja taga niipea, kui roheline ette lööb, kohe signaali otsa istuvad, sest issand jumal, sa ei kiirendanud sekundi murdosa jooksul nagu Kiiretes ja Vihastes paigalt. Tänud, tüüp, mine istu see signaal nüüd endale sisse!
    Aga noh, aasta Helsingis ringi kihutamist on mu reaktsioonikiirust kasvatanud ja samamoodi ka roppuste sõnavara, kuigi ma näen kurja vaeva, et igasugune ropendamine oma sõnavarast elimineerida. Joppenbuhh, sageli on mul küsimus, et no mille eest SIIN RIIGIS lube kätte jagatakse?! Kui Eestis tundub mõne mehe load lammaste eest lunastatud olevat, siis Soomes tundub, et saab neid ka niisama vist. Mingitest liikluseeskirjadest pole mõnedel vendadel udust aimugi, täiesti normaalne on see, et sulle sõidetakse peateele julmalt ette ja näidatakse veel sulle fakki, kui sa julged reageerida ja signaali lasta ning no kui on rohkem kui 1 rida, siis ega jumala eest pole vaja ju rida vahetades suunda näidata, me kõik roolide taga oleme ju hiromandid, mhm! Eriti mõnus on see kiirteedel ja Kehä’del, kui sa oled “kiires reas” ja siis mingi vend lihtsalt keerab sulle suva hetkel ette või sõidab nagu sinugi jutus korraga mõlemas reas. Mõni päev on mul tunne, et tundub, et mul tuleks hoopis load käest ära võtta, sest no ei sobi ma nende hulludega koos liiklusesse.

    Mis mul muud soovida, kui aga külma närvi!

    • Saad aru, mul läks südame alt soojaks kohe, et minusuguseid on veel. Ja no APPPI! Ma räägin, ma üllatasin iseennastki, kuidas need roppused üle huulte tulid. Ei ole just väga uhke, aga ei kahetse ka. Mulle tundub, et seda kõvat närvi läheb sulle isegi rohkem vaja 😀 Pea vastu!

  • Me elaksime täiuslikus maailmas kui kõik autojuhid sama eeskujulikud nagu Sina oleks 😃
    Elan ise väikelinnas, oman juhilube 5 aastat ning sinusuguste pärast suurde linna sõitma ei ronigi, midagi valesti teed on juba mitu signaalitajat selja taga, mis sest, et kogenematu juht siis veel rohkem paanikasse läheb ja võib sõitmises mingi apsakas sisse tulla.
    Kogenenud juhid on ilmselt kõike näinud ning neid mõni teine “oskamatu juht” endast välja ei vii. Alternatiiviks võid jalgratta omale osta kui raevu taltsutada ei suuda, need Eesti inimesed ongi vist närvilised kuna igaüks kujutab endale ette, et just tema on maailmanaba ja nii ka liikluses… iga hinna eest on autoroolis selgeks vaja teha kui eriline ja tähtis ta on, sellises tempos edasi lastes on küll närvid varsti läbi sul 😃

    • Esimese lausega olen loomulikult nõus 😂
      Olen ise pärit väikesest külast, tegin oma load kunagi Paides 9a tagasi ning ausalt öelda kurb on kohe lugeda su kommentaari. Kui ma ise kunagi Tallinnasse tulin siis pean tõdema – päris hirmus oli, aga mul ei tulnud kunagi pähegi, et võiksin liiklusohtlikke olukordasid õigustada kuidagi enda kogenematusega. Võtsin aga õhtul kätte ja vurasin linna läbi, kuni tundsin ennast kindlamana. Ma ei saa kuidagi nõus olla, et algaja juht võib sõita keset sõiduridasid, kuidas jumal juhatab või sõita kellegile muuseas külje sisse, vahet ei ole, kas said oma load Elvas või Põlvas. Eks ma mõnda sinu saatusekaaslast vast kohtasingi, saada terviseid 🙂 Jalgratta mõte on muidugi hea, seda just trenni tegemise eesmärgist. Fitness is everywhere 💪👊

  • Minu load on sama vanad, kui Sina oled. Olen sõitnud Moskvas, Varssavis… Iial pole liikluses kellegagi raevutsenud. Olen tahtmatult rikkunud liiklust võõras linnas, võõral maal ja kodumaalgi, aga keegi ei ole sõimama tulnud – milleks rikkuda oma ja teiste närve? Parkinud olen ka joonele, mille avastasin alles sõiduki juurde naastes.
    Et ma sõita oskan, siis ei pea keegi minu pärast jääma autojuhiks põldude ja metsade vahele. Keegi pole sündinud sohver või laulja – selleks õpitakse. Meenub 27 aastat tagasi sõidueksam, kui poisslaps tegi vasakpööret paremast reast üle mitme rea, aga nüüd on kuulus rallimees.
    Kui äkkpidurdan või ootan kaua möödasõitu, jään rahulikuks, sest räuskamise ja ropendamisega teeksin üksnes ise endale halba. Elus on tähtsamaidki asju, kui liikluses kulgemine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga