Preili Abnerist sai Proua Kuusnõmm & kas need Unistuste Pulmad olid päriselt ka unistuste pulmad?

Kuidas võtta lühidalt ja informatiivselt kokku enda elu ilusaim päev? Kui sina tead, siis ütle mulle ka, sest ma olen selle postituse tegemist juba liiga kaua edasi lükanud. Miks? Sest mu peas tundub nii keeruline anda edasi seda emotsiooni, mis minu sees tegelikult on. Tahaks kätega vehkida ja niimoodi seletada, et tatti pritsib. Tahaks nagu vahepeal kisendada ja vahepeal jälle tagasihoidlikult paar pisarat lasta, sest vot täpselt selline tunne on. Aga lepime kokku, et sa võtad endale järgmise tööpäeva vabaks, kui seda postitust lugema hakkad ja ma siin hakkan lihtsalt otsast pihta ja loodame, et jõuame ka kuskile. Võta kohv ka kindlasti kõrvale ja mingi 6 Monsterit ja vajadusel pakk sigarette ka – sest ma ei oska seda lühikese jutu värki.

Seda kihlumise juttu te juba teate eelmistest postitustest. Kas sa tead, milline pulm enne Buduaari Unistuste Pulma meil Raixiga plaanis oli? Me otsustasime minna pikemaks ajaks Bali saarele elama ja ühtlasi seal ka abielluda. Ma jõudsin veel isegi pulmakorraldajate lehtedel ringi scrollida ja imede ime – paradiisisaarel abielluda on kusjuures jumala lihtne ja täiesti taskukohane. Meie peas saigi paika plaan, et sügisel 2021 põrutame Balile, seame enda elud seal sisse ja hakkame uurima, kuidas seal see pulmavärk välja näeks. Üks, mis kindel – pulm saab olema hästi intiimne, ainult lähemate inimestega ja pulmakingiks teebki iga sõber ja pereliige selle, et lennutab ennast kohale. Lihtne, loogiline, ilus. Kõik külalised saavad endale paradiisisaarereisi, millele kirss tordil on meie pulm. Kusjuures ma mäletan veel hästi, kui mu kallis sõber Gert küsis, et “Aga äkki keegi ei saa tulla, sest tal puuduvad sellised finantsilised võimalused?”, mille peale ma olin veendunud, et kui sõber ei suuda aastase etteteatamisega ka lennupileti raha kokku ajada, siis võib-olla ta ei peakski minu pulma tulema, kui see niivõrd oluline talle pole. Aga see selleks.

Me teame kõik, mis tegelikult sai – võtsime Raixiga osa Buduaari korraldatud Unistuste Pulma auhinnamängust ja selle me võitsime. Sellel võistluse teemal ma pikemalt ei peatuks, selle ümber käis juba selline komejant, et ennastki ajas naerma. Kõikidele vandenõuteoreetikutele ma võin öelda puhta südamega, et minu südametunnistus on puhas. Kellegagi kokkumängu polnud, küll aga me andsime Raixiga endast 101%, et endale võimalikult palju hääli saada. Ma olen samamoodi pärit pisikesest külast, pole sündinud kuldlusikas suus & kui keegi julgeb mulle ette heita, et mul on paremad võimalused endale rohkem hääli koguda, siis kes selles süüdi on? Kui teised võistlejad istuvad näpp suus ja ootavad hõbekandikul, et neile asjad ette kantaks, siis… ilusat ootamist. Ma olen elus aru saanud, et niisama ei saja sülle mitte essugi. Oleks tegemist sotsiaalabi projektiga “Küla-Maali ja Talu-Ülo paari”, siis ilmselgelt ma poleks osa võtnud ja oleksin lasknud Maalidel ja Ülodel rebida omaette.

Mida me siis võitsime? Sõna sõnalt -> “Selle suve unistuste pulmade pruutpaar ei pea millegi pärast muretsema va kuni 40 külalise kutsumine- kleit, ülikond, sõrmused, pulmakorraldaja, oivaline toit, fotograaf,  meik, soeng, vinge peokoht, esinejad, lilled, kutsed ja kõik muu, mis täiusliku ja luksusliku pulmapeo juurde kuulub, see saab olema ühele õnnelikule paarile tasuta.” Sõna sõnalt, justnimelt, selle kõik me saimegi. Ja me oleme ülitänulikud, mega auhind. Loomulikult pulmad ainult selle nimekirjaga ei piirdu, seega pidime ise loomulikult ka ise panustama. Seega selline jutt, nagu me oleks käed taskus kuskile kohale tulnud ja kõik on meie eest kinni makstud – lõpetage ära. Te ei ole ju nii sinisilmsed? Või olete? Aga hakkame otsast lõpuni siis lahkama neid asju. Kõigepealt praktiline ja informatiivne pool:

KÜLALISED

Külaliste arv oli ette määratud siis 30 täiskasvanut + 10 last. Kuna see sai meil Raixiga ammu selgeks räägitud, et ainus laps, kes pulma tuleb on Raigo tütar ja mitte kedagi teist, siis need ülejäänud 9 lapsekohta jäid kasutamata. Nende kohtade asemel kuidagi täiskasvanud kutsuda ei saanud. No mis seal ikka – kui ei saa, siis ei saa. Külaliste nimekirja kokku pannes sai muidugi kohe selgeks, et ainult 30 inimesega pole võimalik ühte pulma ära pidada. Kuigi kutsutud sai AINULT kõige lähedasemad inimesed, siis arvestades seda, et meie pereliikmeid oli juba 10, kellel kõigil on kaaslased, siis no see ei oleks kuidagi välja mänginud. Õnneks saime diilile, et kõik inimesed, kes ületavad 30 inimese limiidi, maksame lihtsalt juurde ja kõik toimib. 110€ inimene ja kokku oli meid lõpuks 38. Huvitav, kuidas 38 tundub nagu nii suur number, aga kui näppude peal hakkad lähedasi kokku lugema, siis see number tuleb nii ruttu kätte.

KLEIT

Okei, siin ma tahaks kätega vehkida ja näidata räigelt enda siiraid emotsioone ja tänutunnet. Minu kleidi autoriks oli Tiina Talumees. Kamoon Tiina teeb kleite presidendi vastuvõttudele, fäänsidele galaüritustele ja nüüd hakkab ta tegema minu kleiti. Oleme ausad, esimest korda tema ateljeesse minnes mul oli korralik aukartus tema ees. Selline naine – kas ta üldse kujutab ka ette, mida ma nüüd saada tahan? Kuidas ta suhtub sellesse, et minu puhul on tegemist hulluga? Kas ta üldse oskab/tahab teha sellist kleiti, nagu mina tahan? Äkki ta ehmatab mu peale ära? Äkki ta saadab mind pikalt? Ma ei tea, ma nii kartsin. Jepp, mina kardan ka inimesi. Mis reaalsus oli? See oli üks parimaid koostöösid, mis mul üldse elu jooksul olnud on. Reaalselt!

Minu peas oli mõte, mis kleit olla võiks, aga mul polnud ju õrna aimugi, kas see minule üldse sobiks. Teate küll seda, kui vaatate poes mingit üliilusat asja riidepuu peal või kellelgi teisel seljas ja see moment kui selle ise selga panete, siis läheb süda pahaks? Et nagu… see asi kohe üldse ei lähe. See on see, mida mina kartsin. Et äkki mu peas on see asi nii ilus, aga tegelikkus on hoopis midagi muud? Ma pole mitte kunagi ju ühtegi pruutkleiti proovinud. Mitte kunagi! Kuidas mina siis tean? Oleks tahtnud hea meelega salongidesse proovima minna, aga tänu vahepealsetele piirangutele polnud seda võimalik teha. Kui Tiina veel küsis, mis stiilis ma kleiti tahan, siis mul oli konkreetselt “Mökk, mökk” – stiilis? Pulmakleitidel on mingid stiilid? Ah? Jah, ma tean, et enamus naisi on eluaeg endale ette kujutanud pulmasid ja kleite ja unistuste printsi ja valget hobust… Mis ma oskan öelda? Ma pigem unistasin karjäärist ja seiklustest ja ägedast mehest, kellega koos seigelda.

Ahjaa, nalja teate? Ma olin alguses täiesti veendunud, et minu pulmakleit tuleb enamvähem stiilis kärtsroosa-paabulinnusulgedega-ülinapp-bling-hullumaja. Inimeste šokeerimine on mu leivanumber ju, aga kui ma hakkasin ennast selles hullumajas ette kujutama, siis mulle jõudis kiirelt kohale, et maskeraadidel on oma koht ja see üks päev elus võiks ikkagi olla klassikaline ja mul ei ole vaja muljet avaldada mitte kellelegi teisele, kui ainult enda tulevasele abikaasale. Kleit olgu megaseksikas ja minu nägu, aga ikkagi klassikaline. Valge kleit on valge kleit ja seda põhjusega.

Ühesõnaga Tiina juures saime sisuliselt juba 30 minutiga paika, mida me taotlema hakkame. Ma olin täiesti rabatud, kuidas Tiina sai täpselt aru, mida ma tahan, nagu lennult. Ta suutis kõiki minu keha eripärasid nii hästi lugeda ja kohandada kõike seda täpselt selliseks nagu just minul vaja on. Kuidas ma saaksin maksimaalselt seda, mida ma tahan, täpselt selliste võimalustega nagu meil on. Kas te teadsite näiteks, et kui kleit teha kuni põlvedeni täiesti kehasse, siis pole sellega võimalik sisuliselt normaalselt astuda, wc-s käimisest rääkimata? Mina ei teadnud, kuidas ma oleks saanudki? Kuna mu tingimus oli aga kindlalt see, et kleit oleks ikkagi võimalikult “mugav”, siis oskas Tiina sellele kohe tähelepanu juhtida. Samamoodi minu soov oli näiteks ülisügav dekoltee, aga et vältida olukorda, kus kummardades midagi välja hüppaks, siis sai dekolteele paigutatud võrk. Kõik sellised väiksed asjad, mille peale mina poleks tulnudki. Ja neid asju tuli… ja tuli… ja tuli… Kuidas teha selga täiesti lahtiseks, kui mu selg on ülevalt max lai? Kuidas teha seda niimoodi, et see kleit mul seljast lihtsalt kummardades näiteks ära ei tuleks? Kõik tuhat nüanssi.

Ma võiks reaalselt sellest kleidist eepose kirjutada. Teadsite muidu, et ma ei kandnud kleidi all pesu? Kamoon, mu kleit oli ju pitsist ja paistis läbi. Aga samas, kõik strateegilised kohad olid kaetud ja kõik oli ikkagi maitsekas. No ühesõnaga, Tiina on Eesti disainerite ükssarvik ja inimesena samamoodi nii soe. Kogu tema tiim. Oeh, saite juba aru, et ma olin nii rahul temaga ja kleidiga?

Raigo ülikond. Oli kena… saime kätte päev enne pulmi pika palumise peale… ja see polnud ikkagi see, mis kokku sai lepitud. Rohkem sellel teemal ei peatu, sest mu vererõhk endiselt tõuseb selle teema peale.

Viimase momendi üllatus oli muidugi see, et esialgu olid eelarvesse arvestatud ka meie kingad, aga kuna eelarve olevat üleöö lõhki läinud, siis pidime kingad ise vaatama. Taaskord, mitte suur väljaminek, aga minus tekitas grammi stressi see kiirelt otsimine, sest pulmakleidi proovis oli neid juba loetud päevadega vaja. Võite ette kujutada, kuidas ma ringi rallisin poodides. Kui ma lõpuks ikkagi ei leidnud seda, mida soovisin, siis mulle lõid pähe mu lavakingad. Miks mitte osta endale lavakingad (täielikult läbipaistvad stilettod), millega ma olen käimist ju siin pikalt harjutanud ja mis on 12cm kontsa kohta täitsa “mugavad”. Mõeldud tehtud!

Raixile leidsime üliedevad kingad Uncle Pauli valikust. Käisime neid kingi Kaubamajas piilumas, aga otsustasime ikkagi vaatama minna ka nende Kadrioru esinduspoodi ja ooppapaappaaa – milline valik. Kuna parasjagu oli neil ka käimas soodukad, siis saime väga omanäolised täisnahast kingad väga mõistliku hinnaga. Ja selle koha omanik oli samamoodi niivõrd soe ja südamlik inimene, et unustasime ikka korralikult juttu rääkima ennast sinna. Üliäge tutvus.

Raixi üliedev lips on pärit Beautiful Me salongist, kus me käisime kunagi rullmassaažis ja see lips sõna otseses mõttes kõnetas nii tugevalt meid. Ma ei usu kokkusattumustesse, ma usun, et see lips lihtsalt pidi meile saama. Peale pulmasid pole Raix seda lipsu muidugi näinud, sest ma omastasin selle ära. Kes ütles, et ainult mehed lipsu kanda võivad?

SÕRMUSED

Meie sõrmused olid pärit Goldtime valikust. Meile oli ette antud hinnalimiit 1000€, mida ületades pidime siis ise vahe maksma. Täiesti mõistlik ja läksime aga suure hurraaga sõrmuseid valima. Ma enda peas juba teadsin, et ega kahte sõrmust selle summa eest ei saa. Fakt on see, et abielusõrmusel peab olema briljant, samamoodi nagu kihlasõrmuselgi, sest nii lihtsalt on. See oli kohe teada, et klassikalist sõrmust mina ja Raix ei soovi. Minul peab olema kindlasti mingi edevam nö kihlasõrmuse stiili sõrmus (sest ma olen harakas ja liiga edev) ja Raix samamoodi tahtis midagi gramm teistmoodi, aga ikkagi piisavalt tugevat sõrmust, mis kannataks ka jõusaalitrennid ära. (Fun fact, mõlemad võtame siiani sõrmused trenni ajaks ära – veel ei raatsi lapikuks neid mööda kangi tõmmata).

Kuna meie Goldtime visiidi ajal olid seal parasjagu suured allahindlused, siis mulle väga suureks üllatuseks me suutsime valida endale välja sõrmused, mille kogusumma jäi alla 1000€. Ma reaalselt olin nii positiivselt üllatunud. Väga super aeg sõrmuste ostmiseks. Kuna tegemist oli ikkagi promovärki ja reklaamiga, siis said sõrmused saadetud kontorisse, kuhu me pidime neile siis hiljem järgi minema. Kohapeal nädal hiljem neile järgi minnes aga saime endale arve, mis tekitas minus natukene segadust. Sõrmused ju ei ületanud piirsummat? Selle peale öeldi, et “Kuna allahindlused on läbi ja täna on sõrmuste täishind selline ja selline, siis kahjuks peate te vahe kinni maksma.” Me olime loomulikult arvestanud, et suure tõenäosusega peame sellele üritusele juurde maksma, aga… siis tekkis küll gramm selline tunne, et oleks pidanud kokku leppima, et tuleme siis sõrmustele järgi, kui allahindlus uuesti on. No gramm kummaline. Aga päeva lõpuks vahet pole, ma sain enda lemmiksõrmuse ja mõnedsajad eurod juurde maksta polnud midagi hullu.

TOIT

Meie toidulaua ja suupistete eest vastutas Keila-Joa lossi restoran “Schloss Fall”. Oi, kuidas me algul kartsime seda. Miks? Sest me ei ole Raixiga üldse restousku. Meile meeldib süüa, PALJU, kõik meeldib ära süüa! Me oleme need, kes peale restoranis käimist lähevad käivad kuskil veel söömas. Ja meie pulmas on ju kõik rohkem või vähem meiemoodi söödikud. Mis reaalsus oli? Peale seda, kui personaalselt olid kõik külalised saanud endale välja valida pearoa, toodi lauda kõikvõimalikud üliägedad valikud külmlauaks ja seda toitu oli nii palju, et kõik said söönuks. Ja vähe sellest, et kõik said söönuks, see toit oli imeline! Päriselt! Kompliment peakokale, kes tuli meile veel spetsiaalselt tutvustama valikuid. Minule meeldib teada, mida ma söön ja kuidas mingid asjad tehtud on – see oli reaalselt nagu kirss tordil. (Hea väljend, kuigi ma vihkan puuvilju ja marju tordil).

TORT

Ma olen käinud pulmades üksjagu, aga vot ühtegi söödavat pulmatorti pole mina veel saanud. Ja ma armastan suhkrut, ma armastan väga suhkrut, aga jõledad võikreemikäkid on ikkagi siiani olnud. Ma olin täiesti veendunud, et minu pulmatort tuleb korrustega juustukook ja nii ongi. Ilus unistus muidugi, sest korrustena sellist asja kokku panna on suht võimatu. Korrustega ehitatud tort peab korralikult raskust taluma ja see ei pruugi peo lõpuni vastu pidada. Igatahes tordi sain ma selliselt imeliselt tegijalt nagu Alice Imeline Tordimaa. Kui me proovitorti kokku leppisime, siis ta sai muidugi kreepsu, sest minu juhised talle olid umbes sellised: “Mitte mingit marja ega puuvilja. Tee kleepekas-magus kondenspiima, valge šokolaadi, lehmakommimaitseline, karamelline, Daimi tükkidega ülimagus kuubis tort, mida jumala eest ei tohi tasakaalustada mingi hapu asi. Kõik olgu nii magus kui torust tuleb, et see koogitükk ka söömist väärt oleks”. Te võite ta nägu ainult ette kujutada, aga täpselt sellise asja ta kokku keevitaski ja see oli imeline! Ja kui me pulmas torti serveerisime, siis tavaliselt jäävad ikkagi mingid tükid alles või alati leidub keegi, kes kooki ei soovi, siis meie pulmas söödi see tort silmapilkselt ära ja see oli 101% selline, nagu ma tahtsin.

Jah, mõni üksik külaline väitis, et tal pidid hambad välja kukkuma seda torti süües, aga minu maailmas on see kompliment. Kui magus, siis olgu ikka nii magus, et isu täis saab. Rohkem oli aga muidugi neid, kes olid maru pettunud, et nad ainult paar tükki torti said. Mina isiklikult sõin kolm viilu, see oli parim tort mu elus ja mitte silm ka ei pilkunud. Kui süüa ennast paksuks, siis süüa parimatest asjadest. Kui mul kunagi tulevikus veel torti peaks vaja olema, siis kindlasti võtan ühendust selle kondiitriga. Mind kõnetab juba see mõte, et tegemist ei ole mingisuguse suure ettevõtte ja liinitööga – jääb ikkagi personaalsus ja vahetu suhtlus. Ühesõnaga – 100% ülirahul.

MEIK JA SOENG

Soenguga ma olen 101% rahul. Triin Veisman tegi täpselt seda, mida ma soovisin. Ülilihtne, naiselik, laineline soeng, mis laseks minul särada, aga oleks just selline kompliment kogu paketile. Üliäge naine, hästi mõnusa energiaga ja see soeng oleks mul püsinud veel nädal aega peas. Reaalselt! Kohe sada prossu laseksin ta enda juuste kallale uuesti toimetama ja temaga istuks niisamagi kuskil Kalamaja lounges ja teeks klaasi veini. No reaalselt nii äge inimene.

Meigi eest vastutas Paul Holmberg. Proovimeik läks meil korralikult metsa, õnneks õigel päeval oli tulemus täpselt selline, nagu olema pidi, peaaegu. No korralikult närvikõdi ikkagi. Loomulikult ma oleksin tahtnud enda lemmikmeikarit Reelikat enda kallale toimetama, aga kuna tegemist oli kindlaks määratud koostööga, siis nii lihtsalt oli. Inimesena Paul taaskord üliäge, temaga võiks vabalt samamoodi kuskil pokaali mingit käredamat teha, aga kuna mu ripsmepikendused hakkasid juba peale ilupiltide tegemist lahti lööma, siis… ma ei saa öelda, et ma temaga lõpuni rahul oleks. Pulmapäeval ei ole vaja paaniliselt ise kleepida enne tseremooniat enda ripsmeid.

FOTOGRAAF

Ardo Kaljuvee – ma olen õnneks varem temaga kokku puutunud ja inimesena on ta räigelt minu inimene. No teate, mõndade inimeste aura on lihtsalt nii mõnus, et no ta sobib minu roosasse mulli, aga minu pulmas fotograaf? Kui aus olla, siis ma polnud sellega kursiski, et ta pulmafotograaf on. Kõik teised inimesed mu ümber teadsid ja julgesid väita, et ta on üks Eesti parimaid – okei. Nooo loodame parimat siis. Mis tegelikkus oli?

FAKKKKK! See mees on legend! Päriselt! Kuna ta tunneb ju Keila-Joa lossi nagu enda viite sõrme, siis kõik ilupildid, kõik pulmapildid, kõik-kõik-kõik tuli nii lihtsalt, nii loomulikult. Ta oskab ülihästi juhendada, ülihead nõu anda ja juhtida tähelepanu igasugustele pisidetailidele, mis tagavad pildi õnnestumise. Mul reaalselt pole piisavalt sõnu, et seda meest ära tänada. Peale selle, et ta oli pulmas fotograaf, aitas ta meil enne pulmi läbi mõelda ajagraafikut, mingeid X asju, mille peale me varem tulnudki poleks. No ta näeb ju pulmi kõrvalt kogu aeg – võiks öelda, et ta on pulmakorralduse ekspert. Ja tema huumor ja kõik see – ta lahutas meelt nii meil kui külalistel kui üleüldse no lege vend on Ardo. Peale pulmapidu me Raixiga veel ütlesime Ardole, et ta võiks vabalt koos Nelega (Ardo elukaaslane, Keila-Joa lossi turundusjuht) ise pulmakorraldaja olla, sest nemad kaks sisuliselt meie pulma kokku panid. Ilma nendeta ma julgen arvata, et paljud asjad oleksid ikka korralikult lapanud. Jumalale tänu, et nad pulmakorraldaja osa üle võtsid.

KEILA-JOA LOSS

WOW. See koht. Reaalselt – iga naise unistus on abielluda sellises kohas. Kohe, kui ma esimest korda lossiväravatest kevadel sisse astusin, siis ma teadsin, et see koht on see! See on see, millest ma eluaeg unistanud olen ja rohkemgi veel. Sa pead ise seal ära käima, et seda mõista. Kogu see atmosfäär, need ruumid, see suursugune, aga samas nii hubane tunne seal, kirjeldamatu. Ja need sviidid. Sa pead seal ise käima, päriselt, sest seda on raske sõnadesse panna. See on losside loss, muinasjuturaamatutes olevad lossid ei küündi sinnani. Keila-Joa loss on kõikide losside ülemus-boss-loss. (Väga okei Kaisa, sa oled 30, aga sa kasutad selliseid väljendeid).

Koht oli imeline, aga veel imelisem oli naine, kes vastutas meie pulmapeo ajal lossis toimuva eest – Nele Dvorjaninov. Nagu ma juba eelpool ütlesin, siis ilma tema ja Ardota, ma reaalselt ei kujuta ette, kuidas kogu see kupatus üldse välja oleks näinud. Kuna pulmadega oli seotud nii palju inimesi ja kommunikatsioon oli sisuliselt nagu katkine telefon kogu aeg, siis ühel momendil me leppisime Nelega kokku, et suhtleme otse, jättes välja pulmakorraldajad ja mingid muud segavad faktorid ja koostöö kulges nagu õlitatult. Ta oli esimene inimene, kes kohapeal olemas oli ja viimane, kes sealt lahkus – terve selle aja toimetas ja vaatas, et kõik sujuks. Ja no kõik, kes temaga kunagi üldse kokku puutunud on – ingel noh, täielik. Soe, südamlik ja siiras inimene.

PULMAISA

Erkki Sarapuu – minge metsa, päriselt! Kui ma tema nime kuulsin, et temast saab meie pulmaisa, siis ilmselgelt mulle tuli kohe meelde Võimalik Vaid Venemaal ja no ma jälle lõin vedelaks. Kas ta üldse oskab pulmaisa rolli? Äkki ta läheb naljadega liiale? Äkki…? Äkki…? Ma ei tea mida noh. Teate, mis reaalsus oli? See vend on nii äge! Ta on 101% minu inimene, meie inimene, meie külaliste inimene, ta on inimeste inimene. Ta oskab ülihästi lugeda inimesi, ülihästi teha nalja siis, kui on vaja, tõmmata tuure maha seal, kus on vaja. See mees on tase! Ma pole kunagi näinud nii head pulmaisa ja ma julgen kahe käega soovitada. Ja seda ma luban küll, et temaga me veel teeme asju! Ta ise veel seda ei tea, aga me oleme Raixiga ta ära omastanud ja me võtame ta endale. Ja me saame temast jagu ja tal ei ole varianti. Oehhhh… tunnete seda energiat muidu? Ropendada tahaks kohe, niii äge inimene! Kogu peo juhtimine tuli tal nagu muuseas, puusalt, loomulikult. Äge!

LILLED

Ahjaaa need lilled. Ma tegelikult mõtlesin, et ma sellest ei räägi, aga räägin ikkagi. Ma pole lilleinimene ja mul enamasti on ikka ülimalt savi mingitest kimpudest ja asjadest. AGA… mulle jääb elu lõpuni meelde see, kuidas me hakkasime ilupilte tegema ja avastasime, et lillebuketi eest vastutav florist on puudu. Pärast ette-taha vabandusi ja lubadusi, et ta jääb 15 minutit hiljaks, jäi ta loomulikult 45 ja avastas alles kohapeal, et tal on bukett üldse kokku panemata ja kui ta sessiooni lõpuks ikkagi buketi valmis sai, siis me avastasime, et see oli valet värvi ja sellel puudusid orhideed (mis sai kokku lepitud). See oli ühel ja samal momendil nii kurb ja samas nii naljakas, sest ma ei suutnud uskuda, kuidas selline asi saab võimalik olla, et ühe inimese pulmapäev saab olla teise inimese jaoks nii tähtsusetu. Puuduvad orhideed ta leidsis mingi moment enda auto tagaistmelt, mida ta siis peo alguseks oli surunud täiesti ebaloogiliselt kuskile lauakaunistuste kimpudesse, mis nägid nüüd gramm napakad välja, aga noh… Kuna ma suure tõenäosusega mitte kunagi lilli ei osta ega lilleseadeid ei vaja, siis let it be.

ESINEJAD, BAAR, PILDINURK, AKSESSUAARID

Meie pulmapeol tantsutas meid ansambel Sunlight, kellega me jäime taaskord väga rahule. Inimesed tantsisid, laulud olid hästi valitud ja poisid ise samamoodi nii soojad ja sõbralikud.

Baari eest vastutas Liviko, kes oli üle ootuste ägeda kokteilimenüü kokku pannud nii alkoholisõpradele kui neile, kes eelistasid alkovabasid jooke ning no see baar oli hitt! Ma olin algul täiesti veendunud, et no kes neid kokteile ikka joob, kui laual kõik olemas on, aga EI! Kuna baaridaamidki olid nii ägedad inimesed, siis olid neil terve pulmapeo käed-jalad tööd täis ja seal käis ikka selline sebimine, et vähe polnud.

Kuna pulma läbivaks stiiliks oli valge ja kuld, siis aksessuaaride ja kaunistuste eest vastutas Different. Minu enda eriliseks lemmikuks sai Pulberküünal. Olen ka varem kodus nende küünlaid kasutanud – ülimugav, vala sobivasse nõusse ja küünal saab endale uue välimuse. Küünaldel ja üleüldse elaval tulel on minu üle mingi eriline maagiline jõud. Ja need küünlad lisasid ilu nii lossi sisse kui välja.

Pildinurga mõte tundus mulle algul samuti kahtlane. Kes see ikka pildistab ennast mingi aparaadi ees. Mis te arvate, mis reaalsus oli? See masin tulistas niimoodi pilte välja, et polnud otsa ega äärt. Me olime Raixiga ostnud veel albumi, kuhu iga külastaja sai siis enda pildi kleepida ja meile midagi armsat kirjutada ja see album oli pilte täis juba ammu enne peo lõppu. Kreisi. Ülihea on nüüd seda albumit sirvida ja meenutada. Väga äge kukkus lõpuks välja.

TSEREMOONIA JA VIDEOGRAAF

Kuna Buduaari poolt oli eelarvesse nähtud ainult pulmaPIDU ja mitte sellele eelnev paari panemine, siis selle poole pidime ise organiseerima. Algul tuli muidugi üllatuseks, et mismoodi neid pulmasid teha, kui paaripanemine sees ei ole? No ei tea mina. Igatahes paaripanijaks otsustasime kutsuda Urmas Reinsbergi ning tseremoonia oli armas, südamlik, meie nägu ja jäime selle poolega väga rahule.

Kuna eelarvesse ei olnud ette nähtud ka videograaf, aga enda pulma tahaks ikkagi mäletada ka videopildis, siis tänu Karini soovitusele, kes abiellus ka ise hiljuti, leidsin ma sellise videograafi nagu Kaspar Eigi. Väga sümpaatne ja asjalik noormees, kes oli nagu justkui igal pool, aga teda polnud kuskil – täpselt nagu videograaf enda tööd tegema peab. Rohkem ma ei oska hetkel kommenteerida, kuna ma pole veel videosid kätte saanud. Odav lõbu see ei ole, aga pulmapäev on üks kord elus (vähemalt minul), seega pole koht kus kokku hoida.

Aga lähme nüüd pulmapäeva juurde? Kuidas see kõik välja nägi? Tavai, mitu Monsterit sa juba ära oled jõudnud juua? Pakist pooled sigaretid on juba otsas? No hinga siis sisse ja välja ja lähme siit nüüd edasi. Told ya – see postitus tuleb pikk.

Keila-Joale me läksime Raixiga kohale juba päev varem. Lihtsalt seetõttu, et saaks pulmapäeva alustada rahulikult. Ma lähen jõhkralt ärevaks ja närviliseks, kui ma pean hakkama kiirustama ja teades iseennast – panime endale Volkonski sviidi juba päev varem kinni. Kes siin raamatupidamist teeb, siis löö aga sisse. Kõige ilusam sviit, kuhu minu jalg on astunud. Raix käis veel hommikul linnas enda ülikonna eest võitlemas ja juuksuris ning minek! Minu juuksurid-maniküürid-pediküürid-näohooldused (raamatupidaja, taaskord! Tsik-tsingggg) olid juba mitu päeva varem tehtud. Eelmisel õhtul jalutasime lossi aias, käisime juga imetlemas ja lihtsalt häälestasime juba ennast ette selleks, mis saama hakkab. Ilmselgelt magada oli keeruline, selline ärevus oli tegelikult juba sees. Ja siis tuli meelde – Tõotused. Ahsanahk! Need me täiesti unustasime. Hakkasime siis üksteisele eraldi toanurkades neid kirjutama. Väga romantiline 😀

Hommikul ärkasime nagu ikka juba 6 ajal. Harjutasin veel viimast korda enda laulujuppi läbi ning Raigo kuulis ka esimest korda, kuidas see asi tegelikult välja nägema hakkab. Seda ta teadis, et traditsioonilist pulmavalssi meil ei tule, vaid selle asemel ma laulan talle. Huvitav, kuidas ma olen jõhker esineja, aga Raigole esineda kuidagi tõmbab nii krampi ära. Täiesti kummaline. Jäin lootma, et küll see tobe närv ära läheb, kui mikrofon kätte antakse. Täiesti uudne minu jaoks, et sellist proovi nagu polegi, lihtsalt mikrofon kätte ja tee ära. Aga võib-olla parem ongi.

Meie päeva pidi lahti tegema meikar, kes pidi kohale jõudma kell 8.00. Mis panused sa paned, kas ta oli kohal? Nõup. Terrassile uudistama minnes nägin, et ta teeb koos assistendiga joa taustal pilte. “Okei Kaisa, rahu… täna on sinu päev, sa ei lase negatiivseid emotsioone enda sisse. Rahu”. Kutsusin nad enda sviiti, kuhu nad mingi aja pärast ka said aega tulla. Kohe ilmus ka juuksur ning sebimine hakkas pihta. Raix läks samal ajal tõi meile sviiti hommikusöögi. Ma nii fännan seda, kuidas ta alati hoolitseb selle eest, et mul kõht täis oleks, sest ma olen päriselt ka täiega kuri, kui ma pole kaua söönud ja kodus olles on tavaliselt meie hommikusöök kell 6.30, aga kell näitas juba 9 läbi midagi. Kui meigitoimetused olid poole peal, siis tuli kohale ka videograaf ja fotograaf Ardo, kes kontrollis, et kõik ikkagi kontrolli all oleks. Mis olukord mul oli? Närviline, täiega närviline – täpselt nagu võistluspäeval. Sa tead täpselt, et kõik laabub, aga ikkagi närveldad. Raigo tassis mulle välja pudeli koorekat – ta vist aimas, et mingit dopingut on mul vaja, et chilliks tõmmata.

Kui meik ja soeng sai valmis, siis mu keha puuderdati samamoodi ära, et nahk jääks piltidele veatu. Oikurat kui rumal viga see oli. Ma üldse ei mõelnud, et Raixil on ju lumivalge ülikond ja iga kord kui ma talle vastu läksin, siis jäi minust märk maha. Oiii kui rumal, aga pildistama minnes üritasin max rahulik olla ja mitte lasta ärevusel jälle üle võtta. Ma olin alati arvanud, et need ilupildid tehakse peale tseremooniat – milline pettus eks? Keegi pärast ei pildista neid rõõmupisaratest laiali läinud meike. Kõik ilupildid alati enne. Vot sulle romantikat ja seda juttu, et peigmees enne pulma pruuti ei näe jne jne. Bullsht. Õnneks meile oli juba enne selge, et me seda komejanti tegema ei hakka. Mismõttes enne pulmasid ei näe üksteist? Mismõttes isa peab mind altari ette viima? Eiii. Terve eesti rahvas on nagunii mu kleiti juba ammu näinud, Raix peab olema minu kõrval kogu aeg, enne pulmi- pärast pulmi- ALATI! Ja mulle enda peas kuidagi ei meeldinud ka see mõte, et isa umbes annab mu üle Raixile. Eii, need mõlemad mehed jäävad minu ellu ja keegi ei anna kedagi kellelegi ära. Mingi minu imelik mõttemaailm, aga nii on.

Vahepeal märkus – Raigo Kuusnõmm ülikonnas. Ma reaalselt enne pildistama minekut lihtsalt vaatasin suu lahti seda meest. Nagu nii ilus oli, aga nii kummaline on teda näha ülikonnas. Raigo ülikonnas. Nii ilus, aga niiiiii võõras. Tema muidugi mind vaatamas maani kleidis, tagasihoidlike ehetega, elegantse naiseliku välimusega – me olime mõlemad seal sviidis nagu “who are you?”. Nii ilus, aga nii võõras. Ja nagu mõlemad ühest suust tõdesime, et me oleme küll imelised, AGA me eelistame ikkagi üksteist näha gramm mugavamas ja laadnamas võtmes.

Pildistamine läks libedalt, nagu sa juba eespool lugeda võisid. Määrisin küll muidugi mitu korda Raixi ära, aga ta üritas mind viisakalt eemale tõrjuda kogu selle kehagrimmiga. Pildistamisele lisas huumorit omakorda see lillebisnesi feil ja korduvalt kaamera ette jalutav Buduaari kaameramees, kes üritas elu eest kõike kaardisse saada, aga ei saanud absull aru, et astus igale kolmandale pildile ette. Ardol võib päris huvitav kollektsioon nende kaameramehest olla. Feil. Ma ei tea, kui kaua see mees enda tööd teinud oli, aga mulle jättis mulje, nagu see oleks tema elu esimene projekt. Aga see selleks.

Kui pildid said tehtud, pidime andma TV3le intervjuu ja siis oli aeg hakata settima juba tseremooniaks. Ja siis ma tunnen, et midagi on jumala erroris, midagi kraabib silmas ja mõlemad ripsmeribad on juba pildistamise lõpuks lahti löönud. KURAT! Mul pole ripsmeliimi kaasas. Mida ma teen? Üritasin lappida nii palju kui sain, aga aeg tiksus juba peale. No las siis olla. Las olla nagu on, ei lase ennast häirida. Kui kukuvad ära, siis las kukuvad – täna on minu päev, ma ei stressa.

Külalised olid juba kõik välja kogunenud ja me ootasime Raixiga sees. Ja siis ühel hetkel ma vaatan, et mingi osa külalisi seisab püsti – miks? Vaatan nõutult ringi – kuidas keegi korraldajatest polnud seda märganud? Piinlik, piinlik, megapiinlik – keegi oli kohtade arvutamisega korralikult puusse pannud. Kui kõik külalised olid istuma lõpuks saanud, oli aeg altari ette jalutada. Raix käekõrvale ja minek! Ja nagu nimme, konts jäi kohe kleiti kinni – aga as always “käitu nagu kõik oleks okei ja siis keegi ei pane tähele”. Keegi ei pannud tähele. Mõttes mõlkusid veel Ardo soovitused, et jalutamine võimalikult aeglaselt, kõik liigutused max aeglaselt, siis jäävad ka paremad pildid ja näeb üleüldse elegantsem kogu see üritus välja. Külaliste eest mööda kõndides mul oli muidugi BOOM WOOOOW MIDA? Kõik nägid nii ilusad välja – mitte, et mu sõbrad muidu ilusad ei oleks, aga no nad olid ikka max pingutanud. Nagu reaalselt ma nägin paljusid mehi esimest korda ülikondades üldse. Võimas!

Ja siis need tulid. Tõotused. Raigo esimesena. Ta võttis enda kirjatüki välja ja hakkab rääkima… Las see sisu jääda ainult meie ja kõikide tunnistajate teada, aga… Raix on maailma kõige armsam mees, ta teab täpselt mida öelda ja mida mitte. Ta on nagu reaalselt meeste ükssarvik, aga selliseid asju, nagu ta ütles enda tõotuses… Mul jälle külmavärinad, jõhker! Peale teist lauset ma ainult pilgutasin ülihelikiirusel enda silmasid, et ma kohe ulguma ei hakkaks ja peas mul tagus ainult mõte “Kaisa, ära! Ei nuta meiki laiali! Lõpeta! Kaisa!”. Teate seda momenti, kui aeg nagu seisab, vot siis seisis. Ja siis minu tõotused. Päris võimas tunne, kui sa midagi ütled ja näed, kuidas mehel silmad läikima hakkavad – see on võimas. Sõnadel on ikka selline jõud. Ja ülejäänu läks juba nagu helikiirusel.

Õnnitlused, söömine, melu, kokteilid – kõik oli selline mõnus chill ja kõigil oli fun. Vahepeal viis pulmaisa läbi viktoriini ja siis oli see hetk käes. Minu laul Raigole. Erkki tuli veel kiirelt küsis, et kas ma olen valmis ja kutsus kõik külalised suurde saali. Aeg jälle peatus ja damn, mu jalad hakkasid korralikult värisema. Esimene salm oli ikka nii noodist mööda kui üldse sai olla, aga nii ükskõik oli. See moment, kui Raigo minuni jõudis, siis oli nagu täiesti ükskõik. Aega polnud, teisi polnud, ainult meie olime. Ja see Smilersi lugu “Nii sind ootan”, sai mingi hoopis uue mõõtme. Raixil jälle silmad läikisid, mul oli klomp kurgus, see oli nii võimas. Seda kirjeldada jälle on nii raske, sest see oli midagi nii palju rohkemat. Ja kui avatants sai tehtud, siis isegi meesterahvad tulid mulle ütlema, et neil tulid pisarad silma. Isegi mu vend – saate aru jah? Järelikult teised nägid sedasama, mis meie vahel toimus see moment.

Ja siis alustas juba bänd, mängisime veel mõningad kaasaegsemad mängud – ahjaa, üks asi oli kindel – meie pulmas mingeid tobedaid mänge ei tule, mida keegi kaasa ei taha teha. Kõik peab olema maksimaalselt mugav, mõnus, lihtne ja laadna. Ja seda see oligi! Kõik oli täpselt meie nägu. Erkki ja Ardo kontrollisid kogu peomeeleolu ja lõid atmosfääri. Enda peas ma veel natukene põdesin, et kes üldse tantsupõrandale läheb, aga kuna mu sõbrannad on ikka max hullud (nagu mina, isegi gramm veel hullemad), siis polnud see üldse küsimus. Nad tantsisid nagu pöörased ja laulsid bändiga võidu. ÄGE!

Ühe traditsioonilise asja ma siiski tegin – enda nime ma kinkisin isale tagasi. Graveerisin selle klaasist tahvlile, tänasin isa ja lubasin enda juurte juurde ikkagi tagasi jõuda, aga lihtsalt uue nimega. Kes teavad, need teavad. Minu juured = Järvamaa. Üks traditsiooniline ja mitte niiväga traditsiooniline oli pruudikimbu äraandmine. Mina ei hakanud juhuse hooleks midagi jätma. Mulle üks kallis paar on koos olnud juba 13 aastat ja otsustasin kimbu kinkida siis mitte naisele, vaid hoopis ta mehele. Selge vihje, mis? Pärast tagantjärgi tuli muidugi välja, et kui ka seda kimbu kõnet pidasin, siis külaliste seas oli veel 2 paari, kes olid 13 aastat koos elanud ja mehed olid juba kukalt kratsinud ja punastama hakanud.

Mis edasi sai oli loomulikult juba noh, viisakalt öeldes SIMMAN! Pidu võis alata. Vahepeal jäi muidugi silma kriipima üks väike nüanss, et kui ma enda sõpradele olin juba jõudnud mainida nii igaks kümnendaks juhuks, et pulmas valge ja punase kandmine on täiesti OUT – elementaarne viisakus, siis ainsa tulipunase kleidi suutis selga panna Buduaari toimetus. Noh, mis seal ikka siis. Teadmiseks siis kõigile teile, kes te pulma lähete, siis valge ja punase värvi kandmine on pruutpaari solvamine ja üleüldse näiteks väga sügavad dekolteed või paljastavad riided on küsitavad. Aga eks igaüks ise teab, millise kuvandi endast luua soovib.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et pulmapidu oli igati õnnestunud ja tegelikult loeb ju ainult see, kuidas pruutpaar ise ennast tunneb, millised on külalised ja kuidas see kombinatsioon omavahel üldse töötab. Pulm on ju ikkagi igaühe enda teha ja võiks olla igaühe enda nägu. Jah, eks meil olid korralikud raamid ees mitmete asjadega, aga arvestades asjaolusid, siis me saime ikkagi üpriski enda näoga pulma. Kas ma kahetsen, et lasin pulmapeo Buduaaril teha ja et lasin nö enda privaatset üritust kogu Eestil jälgida? Ei, absoluutselt mitte. Kõige tähtsamad asjad on nagunii ainult minu ja Raigo silmadele ja kõrvadele ja see päev jääb meile ainult positiivse noodiga meelde.

Ahjaa – kas nüüd on mingi teine tunne ka? Jah, päriselt ka on. Ma olen abielus. Tegin selle kohta ka Instagrami pika postituse, aga minu jaoks on abielu midagi võimsat. Mind ei huvita see paber, enda varalised suhted me jätsime nagunii lahku. Mulle on oluline see kahe inimese vaheline liit, lubadused, vastutus. Ja tegelikult on kuradima äge ikkagi öelda enda mehele “abikaasa” – ei ta ei ole minu boyfriend, elukaaslane, peika, ta on minu ABIKAASA. Võimas!

Üks asi, mille eest mind juba hoiatati oli see peale pulmi madalseis. Kui justkui kogu aeg oled mõelnud pulmadele ja need ühel hetkel läbi saavad, siis pidi tulema selline kerge kass peale. Jepp, tuli. Muidugi tuli. Tahaks nagu sinna hetke kogu aeg tagasi. Iga kord kui mingit pilti vaatad või kellelgi sotsiaalmeedias mingit klippi näed, siis jälle mõtled, et “oeh, nii ilus oli – nii kahju et läbi sai”, aga õnneks meil on hetkel Raixiga nii palju jebimist selle “lähme palmi alla elama” projektiga, et… Ühesõnaga, me lähme välismaale elama. Aga see on juba uus teema ja uus uudis. Ja hoian teid sellega ka kursis.

Ja nüüd ma laen selle käpelt üles, enne kui öö tuleb, sest sul on need Monsterid juba ammu kõik otsas ja silmad lugemisest kissis. Kui sa siia jõudsid omadega, siis päriselt. Ma olen sulle ühe pitsi sees. Tule teeme käpelt ära, sest ma pakin vaikselt juba kohvrit.

15 thoughts on “Preili Abnerist sai Proua Kuusnõmm & kas need Unistuste Pulmad olid päriselt ka unistuste pulmad?”

  1. Oeh. Küll oli ilus lugeda.
    Soovin Teile pikka armastust,palju rõõmsaid emotsioone terveks edaspidiseks eluks. Nautige teineteist,nautige aega,hetki ja inimesi. ❤️

    Silmad läksid ikka märjaks ka natukene,sest kurat noo,nii ilus oli see. ☺️☺️

  2. Reaalselt pisarad voolasid! Niiii ilus! Niiii teie! Ja megatuus, et kõik negatiivse kõrvale jätsite!

  3. Vau! Millised imelised pulmad ja, kui vingelt Sa suudad oma mõtteid ja emotsioone edasi anda. Siiralt heameel kogu elamuse üle ning kirjatükki lugedes hakkasid mul endalgi pisarad voolama. Unistustel on hea omadus, need võivad täituda! Loodan ise ühel eluhetkel sama teekonda läbida. Imelist kooselu ja armastust Teie südametesse! 😍

  4. Hakkan enda pulmi korraldama ja tahtsin küsida, et kuidas muidu pulmakorraldajaga rahule jäid? Mõtlesin just tema palkamise peale, aga postitusest tundus et pigem vist ei peaks😀

  5. Lühidalt öeldes pole ammu midagi nii ilusat lugenud..Sa oled Kaisa väga äge ja võimas Naine ning olen Sulle kaasa elanud ja huviga jälginud Teie pulmatralli. Teievaheline keemia on midagi väga erilist ja seda on näha ning tunda. Siiras rõõm on näha Teie kokku sobimist ja hoolimist üksteisest. Postitus on andis väga hästi ja põhjalikult edasi pulmas toimunu neile, keda kohal polnud. Postituses oli tunda emotsioone, Sinu siirust ja Sulle omast otsekohesust ja mahlakaid väljaütlemisi. Tõsiselt hea meel Teie kahe üle. Olenemata, et ma ei tunne Teid isiklikult, aga jõudsin nutta seda postitust lugedes ja naerda. Tundsin nagu oleksin ise pulmas kohal olnud. Vapustavalt ilus ja emotsioonidest pakatav postitus. Kõlab küll ehk liiga juustuselt, aga nii lihtsalt on! Palju, palju edu, armastust ja enesemõistmist Teile! 💖

  6. Nii armas on sinu postitust lugeda. Aitäh, et seda nii ausalt jagasid.
    Meik oli sinu varasemaid postitusi vaadates nii võõras ja mõtlesin, et miks küll. Aga nüüd mõistan, sa ei saanud meikarit valida.

  7. Olen sõnatu,heas mõttes 🤩
    Pudel väärt punast veini jõin ära lugedes TEIE ühise imelise teekonna ning unustamatute hetkede retkel 💕
    Oleksin justkui lugenud raamatut,mis sai liiga ruttu loetud 😉🥰

  8. Kui pulmapäeva järgselt tulid instasse storyd, siis ma ütlen ausalt – ma ei saanud absoluutselt aru kuidas sellised pulmad nagu teil olid, läksid maksma 20 tuhat eurot. Meie pulmad läksid 7,5 tuhat võrdluseks.

    Ehk ma mõtlesin, et kui meie pulmadele lisada otsa veel 12,5 tuhat, oleks me ikka väga üle võlli pulmad saanud. Ehk miks mul see küsimus tekkis, oligi et lossis ei olnud mingit üle võlli dekoratiive, isegi lilli väga ei märganud (nüüd sain ka aru miks…), lisaks mõtlesin et misasja, ainult 38 inimest pulmas (meil oli 54), kuhu see raha kõik läks teil?

    Ja nüüd sain aru, et teie ei saanudki paljusid asju ise valida vaid need olid määratud ehk valikut polnudki. Ja enam ei imesta üldse kuidas 20 tuhat pulmadele laiaks lüüa. Ehk kui sa oleks saanud kõige osas ise otsustada kas sa võtad tema oma pulmapäevaks n-ö abiliseks või mitte, siis ise planeerides oleks ehk kõik palju sujuvamalt, odavamalt ja meeldivamalt ilmselt läinud. Aga täpselt – pole midagi kahetsusväärset ja siiski eesmärk sai täidetud, te olete abielus ja pidu oli siiski äge, nii et palju õnne veel kord ja aitäh nii asjaliku postituse eest! <3

  9. Janne Hiielaid

    Kaisa, ma loodan, et sa pead päevikut. Ühel vingel päeval kirjutad sa veel ühe ägeda eluloo raamatu ühest eriti vingest naisest. Kui sa enne ei teadnud siis oma listi mida ma eriti hästi oskan võid lisada KIRJUTAMINE. Sa kirjutad kohe nii hästi et lugedes satun ise justkui reaalsusest teisele maale. VÕIMAS. Võtan jaksu ootamiseks 😍😍

    Suured õnnesoovid ja suuri uusi seiklusi 🥰

  10. Ühesõnaga – sa oled mulle pitsi sees! Aga las see ootab seda aega, kui me päriselt tuttavaks saame. Ja mu süda ütleb, et saame…
    Nii palju emotsioone tuli peale, kui su kirjutist lugesin. Pisar tuli silma just vannete kohas. Meil kaasaga on pulmatrallist möödas peaaegu 6 aastat, aga seda emotsiooni ei suuda muuta mitte miski. Igal aastal vaatame videod üle, põletame küünalt ja armastame teineteist jäägitult siiani ja edaspidi, mina muud varianti ei näe. Ja sama näen ma teie puhul – lõputu austus ja siiras usaldus teevad suhtest päriselt suhte. Kui sa saad uhkusega kanda mehe nime, see on midagi erilist! Isad annavad tütardele üldjuhul andeks 🙂
    Ma olen kogu aeg sotsiaalmeedia kaudu pilku peal hoidnud kõigel ja tahan öelda vaid seda, et julgete päralt on maailm 🙂
    Teie maailm on teie teha! Armastus, austust ja maailma parimat abielu teile!

  11. Palju õnne! Kusjuures nägin unes paar kuud tagasi, et olin teie pulmas külaline ja pidevalt unes imestasin, et miks ma teie pulmas olen, kui me teineteist ei tunnegi?! 😀 vot niimoodi lähevad/läksid teie pulmad võõrastele korda 😀.

    Ka ise mäletan seda madalseisu pärast pulmi ja hetkel ka kassin, sest möödas 5 aastat ja.. kurat kui ilus see kõik OLI. Et nagu, me ju rohkem ei abiellu.. samas oleme mõelnud et teeme kunagi nö korduspulmad 🙂. Kui mitte varem, siis hõbepulmad 😀😀

    Mina tahtsin ka uurida pulmakorraldaja kohta? Egerta tundus väga proffesionaalne olevat..?

  12. Niiii tore, aus ja siiras lugemine, võtab endalgi pisara märjaks, kui kirglikult sa jutustad oma armastuse kõige tähtsamast hetkest ! Megalt õnne ! Muidugi oli väga-väga kahju lugeda floristi ja veidi ka meikari kohta, selliseid asju never ei tohiks juhtuda ! Mis pulmakorraldaja Egartast üldse sai ? Ta oli ju nii asja sees, promos seda enda lehel ette ja taha..
    Aga veelkord õnne-õnne-õnne ! Täiega ägedad olete !

  13. Niii ilus, niii kuradima ilus, et võttis silma märjaks ja kananahk tuli ka peale🥺🥺. Olete kokku loodud . Suured suured kallistused ja olge tublid🥰🥰

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga