Täna on naistepäev – palju õnne kõigile naistele ja sulgen nüüd enda Facebooki ja Instagrami, sest mul hakkab sellest avalikust üksteise üle trumpamisest natukene paha ja mul hakkab teie meestest natukene kahju. Kummaline, et ma üldse sellest praegu kirjutama hakkasin, aga tunne tuli, et pean sellest rääkima. Naised taovad nii palju endale vastu rinda ja nõuavad enda mingeid õiguseid, aga samal ajal meeste eest ei seisa nagu keegi…
Kui sa sitaharakas, kes sa diivanil juba neljandat õllet keset päeva lahti nokid, arvad, et ma hakkan sinu kaitseks siin sõna võtma, siis unista edasi. Ma tahan sõna võtta normaalsete meeste eest ja panna naisi natukene rohkem hindama enda täiesti normaalseid mehi ja koputan natuke südametunnistusele, et see naistepäev päris lappesse ei läheks primadonnadel.
Kõigepealt ma tahan rääkida sellest lõputust feminismist ja endale vastu rinda tagumisest. Mis keiss sellega on, et naised üleüldse endale mingeid õiguseid peavad nõudma? Ma olen vist millegist ilma jäänud, aga ma pole kordagi enda elus tundnud, et ma tahaks olla meestega ühel pulgal või mind pole kunagi jäetud kõrvale millegist, sest ma pole mees. Minu maailmas on täiesti normaalne, et mu mees teeb remonti, parandab autot ja aitab raskeid kotte tassida. Ma ei tuleks selle pealegi, et seda võiksin mina teha. Jah, tihti taban ennast ise tassimast poekotte, aga kuna minu näol on tegemist treenitud inimesega, siis ma ei näe selles probleemi. Küll aga ma ei tuleks kunagi selle pealegi, et hakkaks näiteks autorehve keldrisse tassima – segi oled peast? Mu mees ei tuleks vist selle pealegi, et seda võiksin mina teha.
Ma saaksin ilmselgelt rehvide edasi-tagasi tarimisega hakkama, aga minu jaoks on sellised tööd ebameeldivad ja kvalifitseeruvad “meeste tööde” alla. Täpselt samamoodi nagu prügi välja viimine. Kuule, päriselt! Ma suurima hea meelega parem hoian kodu korras, viskan asjad pessu ja kuivatisse ja teen aeg-ajalt süüa. Meie elu on tehtud aegade algusest saati lihtsaks, miks ma peaksin sellest loobuma? Ja miks ma peaksin naisõiguslasena nõudma, et ma saaksin ise enda mehele ukse lahti teha või jopet selga aidata? Kui te neid õiguseid nii väga taga ajate, siis te saate aru ka, kui paljust te loobuma peate? Aga okei…
Teate, miks meie elud on nii lihtsad? Sest me saame alati kõik enda mured kellegile ära kurta. Pläku-pläku mehele, pläku-pläku sõbrannale ja on täiesti normaalne olla vahepeal masendunud ja tõmmata nuttu. Me tunneme alatihti, et me pole piisavalt head, targad ja ilusad ja püss naabrinaine tekitab meis juba tükk aega komplekse. Kas sa oled kunagi kohanud meest, kes kurdaks, et ei tunne ennast piisavalt mehena, et ta tunneb ennast ebaõnnestunult, kuna naabrimehel on parem auto ja tööl edutati hoopis kolleegi? EI! Miks? Sest selline mees on luuser! Luuser kuubis! Su mees peab kogu selle pasa hoidma enda sees ja pole ka ime, et eesti mehed panevad insuldi tõttu nii varakult pildi kotti. Millal sa viimati enda meest kiitsid, et ta sinu jaoks midagi tegi? Minul hakkas igatahes praegu natukene häbi…
Ja siis me olemegi need kuningannad, keda iga mees peab jumaldama. Nagu päriselt? Kas sa tead ikka, kes kuninganna mees on? Vot täpselt! Kui sa enda meest kohtled nagu kaltsu, siis miks tema peaks sind kätel kandma? Ma olen ennast tabanud päris mitu korda mõtlemast, et ajan ise taga kogu aeg seda, et mees peab mind ikka jumaldama, aga mida mina olen enda mehe jaoks teinud? Kõik on iseenesest mõistetav ja kui asjad on halvasti, siis ma vääksun ja kui need on hästi, siis ma olen vait. Millal sa ise viimati enda meest hellitasid või temaga koos midagi erilist tegid? Aga ise nõuad küll, et sinu mees viiks sind restoranidesse ja spadesse ja üllataks kingitustega. Imelik, ei?
“Aga kui me tuttavaks saime siis ta oli palju romantilisem ja nii ja naasugune.” Boosemoiii! Kui te tuttavaks saite, siis sa ei kandnud väljaveninud dressipükse ka ja värvisid enda silmasid ja olid voodis ka nagu väike kiisu. Muutunud ei ole ainult sinu mees vaid ka sina. Sinu nõudmised temale on jäänud samaks, aga ennast sa ju enam vanade mallide järgi üleval ei pea. See on täiesti okei ja suhtes minu meelest normaalne, aga tõmba nüüd ise ka enda nõudmistega natuke tagasi.
Tead, mis on natukene halenaljakas? Terve aasta läbi kurdetakse sõbrannale, kuidas tema mees on mühkam! Kodus mitte midagi ei tee, lastega ei tegele, sügavalt silma ei vaata ja siis kui kätte on jõudnud mingisugune tähtpäev, siis paugutatakse rind kummis avalikult, kuidas nende mees tegi ühte, teist või viiendat. Vot see ületrumpamine ajabki südame pahaks. Kellele siis ikkagi toodi naistepäeval see kõige suurem lillekimp? Kes sai jõuludeks uue auto? Kes võitis selle kingituste maratoni? See, mis terve ülejäänud aasta toimub, see ei huvita kedagi.
Eelmine sõbrapäev ei jõudnud veel alatagi, kui terve riburada naisi jõudis minult küsida, mida minu mees mulle ikkagi kinkis? Mul tõmbab selline asi alati kulmu kortsu… Ma sain parima kingituse ever, aga see oli nii haigelt naljakas, et ma jätan selle parem enda teada – kõvasti etem, kui mõni lillekimp või ehe. Ütleme nii, et mu mees tunneb mind ikka haigelt hästi. Kas mina talle midagi kinkisin? Tead, kui aus olla, siis ma ei tulnud selle pealegi…
Loomulikult ajab see õlu lakkuv pelmeen sind diivanil lösutades närvi, aga kas ma võin sulle vahepeal meelde tuletada, et sina ta endale võtsid. Sa oled selle pelmeeniga algusest saati koos elanud ja see pelmeen on olnud sinu valik. Kui sa nüüd millegiga rahul ei ole, siis sa peaksid peeglisse vaatama. Kui su mees ei oska siiani pannilabidat käes hoida ja on muidu möku, siis selline möku on ta olnud algusest saati või oled sina talle selle abituse sisse õpetanud. Täpselt samamoodi, nagu mina ei viitsi neid rehve keldrisse vedida, ei viitsi sinu mees süüa teha ja ta ei hakkagi seda mitte kunagi tegema, kui sa sellise eluga ta ära oled harjutanud. Ja taaskord, etteheideteks oleks vaja vaadata jällegi peeglisse. Miks ma ütlesin ennist, et ma aeg-ajalt süüa teen? Sest teate, peale seda, kui ma enda mehest selle sisseõpetatud abituse välja juurisin, siis temast on saanud palju parem kokk kui mina. Ta paugutab puusalt isegi kooke küpsetada – haige värk.
Ja siis sa vääksud ja vääksud ja mees ei saa aru, mis toimub. Sest olgem ausad, mehed ei oska mõtteid lugeda, kuigi ma päris tihti ise ka unustan selle ära. Ja siis see mees läheb kaanib seda õllet seal sõbra juures edasi ja kirub ja vannub, et naine näägutab. Mis on pildil valesti? Naine võiks enda suu lahti teha ja öelda, mis teda häirib või mis teda ei häiri ja on täiesti müstiline, kui palju sellisest vestlusest abi võib olla. Taaskord punkt, mille vastu ma olen ise nii palju eksinud ja alles viimasel ajal olen enda manipulatsiooni vahetanud suu lahti tegemise vastu. Lihtsalt jõudis kohale, et niimoodi triivides jõuab palju kaugemale palju lühema aja ja närvikuluga.
Tead, mis on veel naiste puhul kummaline? Võtavad endale mehe ja püüavad teda elu eest ümber kasvatada. No sisuliselt võetakse endale projekt, kellel on vaja nurgad kiiremas korras maha lihvida ja kõikvõimalikud värvid kiiremas korras halliks tõmmata. Kõik, mis tegi sinu mehe eriliseks, kõik on vaja enda käpa järgi ümber teha. Ja kui lõpuks su see projekt MEES valmis saab, siis sa saad ise ka aru, kui näotu see uus tegelane on ja siis variant 1 – võetakse endale uus projekt või variant 2 – pühendatakse kogu energia sellele, et teha teistele selgeks, kui näotu teie mees on. Ehk siis see lõputu kurtmine kogu maailmale, kuidas te olete suur ohver ja enda suhtega mitte rahul. Mnjah…
Kuidagi melodramaatiliseks läks… Ma tegelikult tahtsin enda jutuga jõuda sinnani, et mehed on nii kuradima imelised tegelased tegelikult. Ei, ma ei räägi nendest pelmeenidest, vaid ma räägin nendest päris eesti meestest. Nendest töökatest sõnapidajatest meestest, kes rabavad enda tagumiku pooleks, et perel oleks hea. Kas sa näed, kuidas ta mõni õhtu tuleb koju ja ei jõua süüagi, vaid vajub diivanile magama? See mees ei ole laisk ja looder, vaid see mees on inimene ja mis iganes murekoorma all ta elab, suure tõenäosusega tead sina ainult jäämäe tippu. Päriselt!
Ja kui sa kurat ei hakka käituma nagu kuninganna ja hoidma enda meest kui kuningat, siis ära ole üllatunud, kui sellel ära solgutatud tegelasel ei tule meelde ei sinu sünnipäev ega muu tähtpäev. Ja enne, kui sa teda õhtul panniga uksepeal ootad, siis vaata ikka sügavalt peeglisse ja kas sul on ikka etteheited enda mehele või hoopis iseendale.
Mina kinkisin enda meheraasukesele hoopis ise midagi – trennipäeviku. Oli teine jube õnnelik. Kui mees armastab naist siis ei ole teda vaja kinkidega üle külvata, piisab väikestest asjadest ja tähelepanekutest. Ja nagu sina leian ka mina, et kogu asi peab olema vastastikune ;). Oleme armsad ja hoiame üksteist kõikil päevadel.
Absoluutselt nõus 🙂 Mulle meeldib kingitusi saada küll, väga meeldib, aga ma ei arva, et nende jaoks peab mingi tähtpäev olema. Iga päev on eriline.
Kusjuures mina olen ka alati mõelnud et mis värk selle võrdõiguslikkusega on. Miks peavad naised olema samal pulgal nagu mehed? Või üldse, miks liigitada. Laias pildis- inimene on inimene.
Mina olen ülimalt kehv kingituste tegija näiteks, aga ei eelda seda ka mehelt. Ütlesingi, et me võiks kingitused kui sellised jätta kus see ja teine ja pigem kulutada see raha ühistele elamustele. Noh erandiks on see, kui tõesti leian midagi ja mõtlen et see sobiks/meeldiks talle.. aga see ei nõua tähtpäeva.
Ja siis näen kuidas naised praalivad et oo mees keda tean 2 kuud saadab mulle kontorisse 50 roosi. esimene reaktsioon- wtf? saada pikalt, Kui mees selle asemel, et sulle õhtusöök teha või selle raha eest isegi restosse viia, otsustab hoopis osta 50 roosi osta (mis 2 päeva pärast enivei närtsind on)… no ma ei tea.
Minu peika hoiab ja poputab mind iga päev, samas kuidagi vastuvõetamatuna tundub see et ma seda sama vastu ei paku ja tänulikkust ei näita, See, et täna on naistepäev ja mu laual ei ilutse 10 roosi, sest ma ei tahtnud teda enne tööle minekut üleski ajada.. no ma ise ilmselt jõuan koju alles 9-10 ajal pärast trenni ja sööme koos õhtust. Mitte kui millestki hetkel puudust ei tunne 😀
Meil on suhteliselt sarnane. Näiteks sünnipäevakingitustest oleme loobunud ja teinud kokkuleppe, et käime parem selle raha eest reisimas. Ilmselgelt jääb ühine reis rohkem meelde, kui mingi kullast ehe või uus lõhn eks. Jaa! Ma arvutan alati lillekimbu rahasse ja mõtlen iga kord, et fakkk! Selle eest oleks nii palju ägedamaid asju saanud. Pealegi mu kass sööb lilli ja need hävitatakse samal õhtul juba 🙁 Nii lahe oled igatahes! Elame samas maailmas.
Word up! Aga arvesta, et feminatzid torgivad nüüd sind kujutatava wodoo nuku kudumisvardaid ja nõelu täis. Ei saa ju nii olla, et leidub mõni naine, kes oma mehega rahul on, see ei saa olla õige asi 🙂 Ja siis veel sotsiaalne suve, et mis mõttes ei postita Instasse või näoraamtatusse fotosid, kus oled sületäite lillede ja kilode šokolaaditahvlitega…nii ei sure ju neid fotosid vaadates keegi kadedusest ära? Ja kes ja kuidas saab siis vastata meie elu peamisele küsimusele…mida teised minust mõtlevad?
Einoo, eks ma ikka kirun ja vannun ka, kui põhjust on 🙂 Aga no seda põhjust antakse suht harva ja ega ma saan aru, et ma ise pole ka eriline lotovõit, et jah 😀 Kui ise olen laisk, siis lasen teisel inimesel ka olla ja asi tasakaalus. Kurat, ma loodan, et need natzid mind nüüd ellu jätavad, siiani keegi kõri kallale pole hüpanud (sülitasin 3x üle õla). Ahjaa, hea, et meelde tuletasid, ma juba unustasin, et mind peaks huvitama, mida keegi arvab 😀
Noo nii õige jutt, olen sinuga täpselt sama meelt, meil on ka kujunenud nii kuidagi et kingitusi väga ei tee üksteisele, ja Ohh seda imestust ja ahhetamist sugulaste/ sõprade poolt et kuidas ikka nii saab??? No saab, minu jaoks on ammu juba kõik jõulud/ sõbrapäevad/ naistepäevad jne muutunud kommertspühadeks ja parema meelega hoian poodidest kaugemale sellel ajal. Meile on tähtsam koos veedetud aeg?
No mina olen täpselt see inimene, kellel tekkib enne jõule suuuuuuuuuuur stress. No päriselt! Kõik tahavad midagi ja kõik tahavad, et ma tahaks ka midagi, aga ma tahaks lihtsalt olla ja ellu jääda selle sagimise kõrval. Jõulud pidid nagu rahu ja koosolemise aeg olema, aga misasjad need tegelikult siis on? Risti vastupidine. Aamen su jutule, täiesti nõus.
Naistepäev meenutas mulle, et peaks ennast ka nende kommide vääriliseks tegema, mis täna sain ja teen mehele söögi valmis ilusti enne kui koju jõuab.
Ja kuigi täna ei kuhjatud mind ilusate sõnadega üle, siis alles eile ahhetas ta kuidas ma maailma parim naine olen ? Parem kui otse südamest tuleb, pole vaja välja kangutada neid asju.
Halloo naine, su mees juba ütles see aasta et ta armastab sind, jäta ta rahule ?
Lõpp oli jumala hea praegu! Ei aga tõsiselt, kui su mees viitsib hommikul üles ärgata ja sulle kohvi teha, siis päriselt – ta ei saaks selgemini näidata, et kõik on hästi ja ta sind armastab. Ei ole vaja kangutada päriselt. Ma ise pole ka eriline tunneteinimene ja mind “õnnistati” kunagi sellise boyfriendiga, kes ootas, et ma ikka iga päev talle armastust avaldaks. Kaua nagu ei jõudnud ja ma ei taha mitte kellegile enam sedasama teha. Õudne. Lase olla!
No mina arvan, et võrdõiguslikkus võiks olla nt palkade suhtes…ehk et kul ma teen täpselt sama tööd, mis mingi meesterahvas, siis ma ei näe põhjust, miks ma peaksin vähem palka saama (ja kahjuks on mul enda nahal kogetud see, et see nii ei toimi). Muus osas olen nõus – on minu jaoks ka asjad, mida peaks teem mees ja mida naine. Mul on 2 majakaaslast nt, mõlemad poisid ja mul ajab täiega sita keema, kui 2 nádalat on lambipirn läbi ja kokkuvõttes pean mina seda vahetama. Jah, ma saan hakkama, aga no oleks tore ju… Ma näiteks ei eelda, et kumbki neist hakkaks lilli kastma… Ja garaazi mina põhimõtteliselt ei korista, kuna see on nende vabariik. Naised vajavad mehi ja vastupidi, ilma teineteiseta me ei eksisteeri paraku. Ja see oma kaaslase kallal igisemine on omaette teema. Olen küll hetkel vallaline, aga suhtes olles ei oodanud ma küll, et ainult teine pool nt aastapäeva meeles peab, ei ootand ma ka mingeid lilli naiste- ja muudel päevadel. Vinguda oskan ma aga küll ja kui endale lõpuks kohale jõudis, et tegelt polnud nagu põhjust, siis tuli kõrvad pealigi tõmmata ja vabandama minna… aga üleüldse, kui on oma kaasa kallal nii palju viriseda on, siis tuleb kott kokku pakkida ja minema astuda. Lihtne. Võibolla see prints valge mersuga ootab teiselpool vikerkaart, aga võibolla saadakse aru lõpuks, et pandi ise korralikult pange.
Väga mõnus lugemine 🙂 Absoluutselt nõus! Minu meelest ühele mehele on sisse kodeeritud, et kõik asjad, mille kallal saab nokitseda, nende kallale nad kohe ka asuvad ja mulle tundub lausa kummaline, kuidas ühte meest ei häiri läbiläinud pirn? Ei päriselt nagu? Mul ei saaks mees öösel magadagi vist. No see on umbes sama, kui ma näen, et keset põrandat on kassikarvatuust, no reaalselt ma ei saa ju seda ignoreerida lihtsalt. Okei, mingi väga imelik näide, aga mul hakkavad käed värisema, kui kodus mingid tuustid ringi seiklevad. No sa ei saa ju rahulikult magada, kui toad sassis on. No see on lihtsalt kuidagi sisse programmeeritud. Ja selle lõpuga ma olen täiega nõus! Maailmas on miljardeid ja miljardeid inimesi, jumala eest – mine ja vaata ringi ja otsi ja katseta ja pettu ja katseta veel. Nagu miks selle ühe otsas istuda?
Hmmm kas sulle on jäänud mulje, et just feministid on need bimbod, kes instas lilledega eputavad? ?
Sinu seisukoht siin postituses ühtib täpselt feminismi seisukohtadega ka 🙂 Seega ei tasu endaga sarnaselt mõtlevate inimeste suhtes eos nii halvustav olla.
Vastupidi, osad feministid peavad lillede saamist häbiväärseks, kuna nende arvates on kuidagi alandav ollaõ õrnem sugupool. Väliselt on sellised lühikesed siilisoengutes ja nahktagides tegelinskid…mehed neid väga ei huvita…peavad ennast ise meesteks ? Samas on loomulikult väga naiselikke feministe…nii, et proovi sa kõigile meele järele olla ??
Segased arusaamad võrdõiguslikkusest. Feminismi ja võrdõiguslikkuse point on see, et inimolendina oleksime me võrdsete õigustega, erinevad oma olemuselt, aga võrdsed eks. Ei ole üks sugu teisest halvem ega parem, seega peaksid meil ju samad õigused olema. Mulle näiteks väga meeldib, et mul on õigus haridus omandada, tööl käia ja raha teenida, valimas käia etc ja et mu mehel on võimalus jääda lapsehoolduspuhkusele kui see peaks ta soov olema etc. Keegi ei sunni naisi vägisi automootori kallale ja mehi kontsakingades kööki suppi keetma, aga see ei tähenda, et naised hea tahtmise juures seal mootori kallal või mehed suppi keetes hakkama ei saaks.
Aga laias laastus olen igati nõus nende kingiteemadega. Ei ole päris nii, et ma leban diivanil, kammin oma meetriseid ripsmeid üle pea ja ootan, et mees mulle selle eest spaapuhkuseid, restoranieineid, ipade ja juveele kingiks, sest noh…ma olen naine. Selles suhtes Kaisa kuninganna ja kuninga lause oli väga naelapea pihta. Tahad kuninganna olla, siis kohtle ka oma meest kui kuningat. Suhtes on ikka 2 võrdset poolt, mitte kuninganna ja ta alandlik teener.
Endal mul on suhtes pigem nii, et mina olen enamus ajast see üllatuste tegija, lihtsalt kuna mulle meeldib oma lähedasi üllatada. Eks mees ka üllatab, aga ta tegeleb sellega harvemini, mis on ka väga ok, ta on osavam muudes asjades. Tähtpäevadeks üldiselt väga ei kingigi midagi, teeme lihtsalt endale mõnusa äraolemise.
Ideaalis võiks nii olla, et kõik saavad sama töö eest sama palka. Siiski ka sama töö tegijatel võivad olla erinevad võimed? Näiteks üks suudab 60min jooksul teha treipingi taga 60 jublakat aga teine sama kvaliteedi juures 35. Kas siis ikka maksame võrdset palka näiteks selle eest, et 35 jublakat toodab naisterahvas? See olukord võib olla ka vastupidine, et mees toodab vähem ja saab antud juhul rohkem tootva naisega võrdset palka…tundub õiglane? Veel raskem on hinnata tööpanust, kui inimene töötab peaga ja otseselt tükke ei tooda või tööd on raske mõõta, näiteks analüütikud. Üldiselt on riigi kohustus tagada isikutele võrdsed võimalused hariduses, äris, vabas konkurentsis aga kindlasti ei ole riigi ega kellegi teise õigus ja kohustus inimesi võrdseks teha. Teatud ebaõiglus jääb elus alati…see on paratamatu. Mis puudutab feminismi, siis siinkohal lihtne selgitus… On feminsm ja radikaalfeminism ja nende erinevus seisneb selles, et feminism ütleb, et naine ja mees on võrdsed ja neil on võrdsed õigused ja võimalused. Radikaalfeminism ütleb, et naine on olla võrdsete õiguste juures kõvasti halvem olla. Lisaks neid rõhuvad ühiskond/mehed/patriarhaat/teised naised (feministid ja mittefeministid)/5 aastaaega ja rahvusvaheline imperialism/jne. Ehk feministide soovitud võrdsed õigused on juba 20saj lõpuks põhimõtteliselt saavutatud aga need virgin woolfi tegelased sõdivad normaalse ühiskonnakorralduse ja teiste isikute õiguste vastu, sarnaselt äärmus veganitega, kes igasuguse loomse tarbimise tahavad keelustada…
Tänud. Võrdsuse poolt ma olen. Näiteks samal töökohal sama tööaja ja tulemuse eest peab olema sama tasu. Kuid nõuda kõiges võrdsust? Teeks siis tõesti sedasi, et olümpiamängudel ei ole eraldi naiste ja meeste jooksusid, kõik viskavad ja heidavad sama kaaluga oda või ketast. Vaataks, kas asjad on ka siis võrdsed? Kas pidada “ahistamiseks” seda, kui ma lihtsalt naisterahva ees ukse lahti teen ja ta endast eespool sisse lasen? Parim, mis üldse olla saab, on loomulik kooslus mehest ja naisest, kus mõlemal on oma roll, nagu sina kirjutasid – mees tassib raskeid asju ning naine teeb näiteks samal ajal süüa.
Olen vägagi nõus selle feministlikuse poolega. Asi liigub juba selles suunas, et varsti ei tohi üldse enam sugudel vahet teha – ei ole enam mees ja naine… on lihtsalt inimene??? Kuna juba füüsiliselt, emotsionaalselt jne. on mees ja naine täiesti erinevate eeldustega erinevad tegelased, siis ei pea ega saagi kunagi olema mees ja naine “samasugused” või “samaväärsed”. Haige värk ausalt öeldes, miks peaks üldse tahtma üks naine, et teda võetaks nagu meest?? ( btw kui seda tehakse, siis on jälle kisa lahti, et on ikka matsid ja ema pole kasvatanud). Naiseks olemisel on omad võlud ja meheks olemisel omad.. Varsti hakkavad need feministid ilmselt nõudma, et mehed peavad endale emaka kasvatama ja lapsi ka sünnitama hakkama…
Mis puudutab aga kingituste tegemist, siis selles osas ma ei nõustu.. Minu mees teeb mulle ikka väga palju ja väga suuri kingitusi.. aga kindlasti mitte sellepärast, et ma seda nõuan või et ta seda kohustuseks peaks.. Talle lihtsalt nii meeldib ja olgem ausad.. mulle meeldib ka – kellele ei meeldiks kingitusi saada? See ei tähenda aga kaugeltki seda, et see on ainus viis kuidas ta mulle oma armastust avaldab vms. Ei, see on vaid üks väike osa sellest.. Ja ma ei võta seda kordagi iseenesestmõistetavalt või ei eelda, et igal tähtpäeval peab suur kimp ja kallis kink laual olema.. ma saan väga hästi aru, kui väga mul vedanud on, et see nii on ja oskan seda väga hinnata 🙂 Siinkohal mainin veel, et olen ise ka suur üllatuste-kingituste tegija. Kui tahtmist ja võimalust on – miks mitte?
Alati ei ole asjad nii must-valged. Aga saan aru, mida Kaisa silmas on pidanud – terve sotsiaalmeedia on seda fake maolenniiõnnelikilusjamulontoremeeskesmindarmastab kräppi täis. Ja nii tunnevadki inimesed kes seda fake saasta päevast-päeva vahivad alaväärsena. Aga alati tasub meeles pidada, et don’t compare your behind the scenes to someones highlight reel…
Täiesti nõus 🙂 Kuskilt ma lugesin päris tabavat ütlust selle kohta, et umbes “pildiraamatusse jõuavad alati need kõige ilusamad pildid”, kurjam inglise keeles kõlab kõik kuidagi paremini, aga no mõte jääb samaks 🙂 Kingituste tegemine on väga okei ja selle vastu ma ei sõdigi. Lihtsalt selline väljapressitud ja teeseldud õnnelik olemine on see, mis mind häirib.
Huvitav lugemine, aitäh Kaisa! Ei tunne mina naisena küll, et mul võrreldes vastassooga oleks õigused diskrimineeritud ja mingit halenaljakat võrdsust tagaajada tundub Eestis küll kohatu. Mõnes muus ühiskonnas on tõepoolest naiste õigused limiteeritud, kuid olgem siis seda rõõmsamad selle üle, et meile uksi avatakse, juhtivatel kohtadel saame töötada või hoopis lapse isaga lapsehoolduspuhkuseks koju jätta.
Aga seoses lillekimpude ja muude kingituste tegemisega tekkis mõte, mida jagada sooviksin. Nimelt kõnelevad inimesed ju erinevas armastuse keeles. Ja kui palju leiab naisi, kelle jaoks on materiaalsus kõige olulisem ja mehi, kes heal meelel oma trofeenaisele seda kõike võimaldavad. Nad räägivad sama keelt, nad on suure tõenäosusega teineteise jaoks “match made in heaven”. Palju seal materiaalse fassaadi taga tegelikult on, teavad nad ise. Üldiselt leiab sealt kas suure segaduse või halvemal juhul tühjuse. Aga inimesed on õnnelikud, jääb üle vaid kaasa tunda, et elu vaid selle ümber keerleb, kes ägedama Instapildi saab uploaditud.
Kusjuures väga huvitav lähenemine ja olen täiesti nõus. Ma pakkusin siin enda mehele ka ükspäev suure hurraaga välja, et ma hakkan nüüd trofeenaiseks – see pilk oli priceless 😀 Pean ikka tööl edasi käima vist 😀
Ma arvan, et feministidelt sul küll midagi karta ei ole. Su postitus puudutab seda teemat küll väga vähe. Enamuste feministide jaoks on ikka oluline see, et inimesi hinnatakse nende endi iseloomu/oskuste pôhjal. Mitte ei otsustada nende genitaalide pôhjal milleks nad vôimelised on, mida tegema peaks, millist palka peaks saama. Ja mis on ka päris levinud – öeldaksd, et sa oled naine/mees, sa pead mingit kindlat moodi käituma vôi halvustatakse, sest sa ei käitu vastava soo stereotüüpide järgi (nt see nôme arusaam, et mehed ei tohi oma tundeid välja näidata, vôi nt et naised ei tohiks jôusaalis käia, sest see ei ole naiselik). Feminism ei keela kellelgi olla koduhoidja, lillede üle rôômustada, oma tundeid väljendada vôi autot parandada. Kui sina tahad olla klassikalises môttes naiselik naine, siis lase käia. Môni teine naine jalle tahab väga vôrdset partnerlust näiteks (jagatud kodutööde ja vanemapuhkusega). Igaühel peals olema vaba valik, ilma, et kôik tuleks tänitama, et ôige mees/naine küll nii ei käitu.
“Ôiguste nôudmise” probleem kerkib pigem siis üles, kui inimest vaadates nähakse pigem sugu kui inimest ennast. See on muidugi eriti oluline töö-olukordades. Näiteks kui tehnikapoes palutakse naistöötajal môni mees leida, kuigi see naine on sellel alal ekspert. Vôi kui naiskandidaadile tahetakse sama töökoha poolt palju madalama palgaga pakkumine, sest noh “tal on ju kodus mees, kes teda toetab”. Ja need ei ole kahjuks välja môeldud näited. Kuidas selliseid olukordi ühiskonnas vähendada, on muidugi juba keerulisem küsimus ja eks igasugused riigi-poolsed meetmed tekitavad alati suuri vastuolusid. Samas tekivad need vastuolud ka vahel selle pärast, et iniemsed ei viitsi tegelikult tutvuda mingite meetmete tagamaadega ja statistikaga, et mida sellega mujal on saavutatud (mis vôiks neid siis ôigustada vôi mahakandmisele saata).
Kingituste koha pealt, ma arvan, et ka siin on vôrdsus päris hea asi – minu kaasa toob mulle aegajalt lilli ja plaanib mône romantilise ôhtu ja mina teen tema jaoks sama (isegi toon lilli, sest need meeldivad meile môlemale!) . Meile môlemale meeldib üksteise heaks midagi teha ja meie meelest on nii päris tore. Igaühele oma.
(Nagu eelpool mainitud, siis on ka olemas mingi uuemat sorti feminismi-laadne toode (radikaalfeminism?), sellest ma siin ei räägi.. see tôesti vist väidab, et naised on igas olukorras ohvrid, see ei lähe minu meelest vôrdsuse ideega just eriti kokku, aga see selleks.)