Millist nõu ma annaksin 10 aastat nooremale iseendale?

Kui keegi küsib, siis ma olen 21 ja seda ka järgmised 20 aastat. Teeme selle selgeks eks? Et kui ma nüüd ütlen, et tegelikult lööb jaanuaris ette number 28, siis sa unustad selle kiirelt ära. Igatahes… mida ma praegu õpetaksin endast 10 aastat nooremale minale? Mida ma õpetaksin 18 aastasele Kaisale…

No ma ei saa üle ega ümber ju trennist ja kui mul oleks võimalus minna ajas tagasi, siis kõige esimese asjana ma kamandaksin ennast kohe jõusaali, sest 18 aastaselt polnud ma julgenud sellisesse asutusse veel enda jalga tõsta. Läks ikka päris mitmeid aastaid aega, kui ma lõpuks endas selle julguse leidsin. Aga no see, mida ma siis seal korraldama hakkasin on leebelt öeldes tragikoomiline. Seega kallis Kaisa, siin on sulle mõned õpetussõnad…

Tee endale kõigepealt üldse selgeks, mis eesmärgiga sa treenima hakkad. Kas selleks on siis kaalu langetamine või lihaste kasvatamine või aja surnuks löömine, sest ma tegin kord ühte ja kord teist ja seatud eesmärgile see mind kuidagi lähemale ei aidanud. Ma tahtsin olla esmaspäeval aasta rammunaine, kolmapäeval võtta alla 10kg ja reedel tahtsin lihtsalt kodust välja saada. Ja nii ma seal siis nühkisin ja nühkisin…

Kui plaan paigas, siis pöördu mõne targema venna juurde, kes sind aitab. Ei ole vaja seda jalgratast ise leiutada. Ei, sind ei aita su boyfriendi treeningkava, sest sulle ei anna mitte midagi juurde, kui sa saja kiloga trapetsit pumpad või 15kg hantlitega biitsa üritad suuremaks saada. Sul ei ole seda huinjaad vaja! Keskendu nüüd nendele lihasgruppidele, mida sul päriselt ka vaja treenida on. Mille kuradi pärast sa seda trapetsit üldse treenid? Soe oled peast w? Uhh mul tuli kananahk peale, kui ma mõtlesin enda kunagistele trennikavadele. Miks, Kaisa, miks?

Hakka sööma! Hakka sööma normaalset toitu ja tee endale üleüldse selgeks, kuidas sööma peaks. Valgud on toredad asjad, aga ainult valkudest koosnev menüü ei anna sulle mitte midagi. Süsivesikud ei tee sind paksuks ja ära kühvelda endale toidulisandeid näost sisse, kui sa ei saa isegi aru, miks ja millal neid üldse vaja süüa on. Mingil momendil ma käisin ülikoolis sellise menüüga, et hommikul lasin sisse kohvi, lõunal lasin sisse valgusheigi ja kohupiima ja õhtul koju jõudes sama taks, pluss lisaks kuhjaga proteiinibatoone ja kõiksugu võimalikke proteiini-valgu-nullrasva-nullsüsika vahepalasid. Täiesti aamen kirikus oli iga päev ära süüa mingisugune pakk midagi, kus laiutas silt “0% fat”. Palju õnne. 

Lõpeta ära see teadlik enesehävitamine! Jah, ma saan aru, et sa arvad, et sa oled jõle kõva tšikk, kui sa sõdid süsteemile vastu ja teed kõike seda, mida sulle keelatud on, aga… Purjus naisterahvas on graatsiline ainult iseenda arvates ja suitsetamine on samamoodi lahe sinu enda peas – kõrvalt on seda väga inetu vaadata. Ja samamoodi su keha tänab sind, kui sa lõpetad ta aeglase mürgitamise. Katseta ja näed isegi. Samamoodi lõpeta ära need pikad tööpäevad ja vajadus panustada alati teistest rohkem, usu mind, kedagi ei koti, kas sa töötasid paar tundi vähem või rohkem – veeda see aeg parem iseenda või lähedastega.

Kas te mäletate veel, kui tähtis oli 18 aastasena teiste inimeste arvamus? Nagu räigelt. Kui keegi sinu kohta kuskil mingit jama ajas või kui keegi oli teada saanud sinu mõne “sünge” saladuse, siis olukord oli suhteliselt kriitiline. Miks ma selle “sünge” jutumärkidesse panin, siis noh… tegelikult tagantjärgi mõeldes see sünge saladus tundub praegusel ajal täielik naljanumber. Kui palju ajurakke sai kulutatud mingite kuulujuttude ümberlükkamisele või teistele mulje avaldamiseks. Jõhker…

Endast 10 aastat nooremale iseendale ma õpetaks, kui ebakindlad on kõik inimesed ja sinu head ja vead ei lähe absoluutselt mitte kellegile korda. Võinoh, lähevad loomulikult, sest eestlane on maru mürgine inimene, aga sinu nö vigadele juhivad tähelepanu ainult endaga ise mitterahulolevad inimesed. Kes kommenteerivad kõige rohkem sinu väljanägemist? Naksitrallid. Kes mõõdavad su sangade diameetrit? Sardellid. Kes krimpsutavad nina sinu õnnestumiste peale? Kibestunud inimesed. Kes heidavad sulle ette su armumisi või aktiivset sekselu? Need kellel see puudub.  Ja täpselt nii lihtne see ongi.

Ma õpetaks endast nooremale minale, kuidas öelda inimestele “EI”, kuidas saata konkreetselt mõnda inimest p#rse ja kuidas lõigata ära enda elust negatiivseid inimesi. Kui palju kordi ma tegin endale ebameeldivaid asju, eesmärgiga teenida välja kellegilt mõni kiidusõna – seda viimast muidugi mitte kunagi ei tulnud. Kui palju kordi ma lasin endast üle sõita ja võtsin hinge asju, mida ütles mulle keegi täiesti suvaline inimene. Ja kui palju kordi ma lihtsalt lasin ennast energiavampiiridel tühjaks imeda… mille kuradi pärast ma üldse arvasin, et ma pean selliste inimestega koos olema? Müstika. Kui palju lihtsam oleks olnud lihtsalt püsti tõusta, näidata kellegile keskmist sõrme ja ära jalutada. Punkt. 

Ja no kogu see nooruspõlve suhtedraama. Oh boosemoiiii. Üks armumine asendus teisega ja kolmandaga ja neljandaga ja iga jumala kord ma olin veendunud, et tegemist on just selle vapra valge rüütliga. Kui palju pettumist, kui palju nutetud pisaraid. Kuidas ma kogu aeg üritasin küll ühe ja küll teisega kodu mängida. Milleks? Oleks võinud rahulikult veeta aega mõne toreda noormehega ja mitte kiirustada kohe kokku kolimisega. Mitte kuskile pole kiiret, pesa jõuab punuda küll ja veel ja suure tõenäosusega sellises vanuses sõlmitud suhted lõppevad niikuinii. Ja mäletate, kuidas lahkuminek meenutas matuseid? “Kas ma nüüd surengi üksikuna?” “Kas ma leian veel kellegi teise?” ja siis kolme kuu pärast ei tulnud sul eelmise suure armastuse nimi meeldegi? No täpselt.

Ahjaa, ja siis see ülikooli otsustamine. See peaks käima taaskord kategooriasse vist, et ära jumala eest ürita kellelegi sellega muljet avaldada. Teate, mis valikud minu kaalukausil kunagi olid? Ma tahtsin õppima minna kas juurat, sest see oleks mu isa uhkeks teinud, psühholoogiat, sest inimloomus on nii põnev ja matemaatikat – no sinna ma läksingi. Jumal tänatud, et ma esimest otsust ei langetanud, kuigi sellest sai väga raskelt loobutud. Ma oleks kuuli pähe lasknud, kui ma oleks pidanud nii kuiva asja õppima. Psühholoogia? Jah väga huvitav ja kindlasti ma harin ennast sellel alal, aga teades seda, kuidas ma võtan asju südamesse, siis teiste inimeste aitamisel ma ikka väga feiliks. Matemaatika – ma oleks pidanud endale selgeks tegema, et mis sellise asja õppimise väljundid üldse on ja kas mul reaalselt tulevikus kuiva matemaatikaga ka midagi peale on hakata.

Ühesõnaga… ma õpetaks noorele iseendale, kuidas kõige tähtsam on kuulata enda sisemist häält ja kujutada ette ennast tegemas seda, mida sa naudid ja siis langetada otsus karjäärivalikul. Ja kui sellist otsust sa veel ei suuda teha, siis ära tee! Kes ütles, et sa ülikooli pead minema? Mine avasta maailma, mine avasta ennast. Ja kui sa oled mingi otsuse langetanud ja lõpuks avastanud, et sa oled ikka julma pange maha pannud, siis ära kassi! Sa võid alati ümber otsustada, kes ütles, et sinust kosmonauti või baleriini saada ei või? Kamoon!

Saada pikalt eelarvamused! Ai kurja, kui raske on seda teha, aga palun ürita. Proovi tajuda olukordasid ja inimesi neutraalsena ja ära kiirusta neile kohe hinnanguid andma. Eelarvamused ei anna sulle peale silmavaate ahendamise mitte kui midagi. Tõsiselt. Kui palju kordi ma olen tutvunud inimestega, kellest jutud on juba ette jõudnud või kelle mõni tuttav on maha materdanud ja mis lõppude lõpuks ikkagi välja tuleb? Tegemist on kuradima vinge inimesega. Igal inimesel on meie eluteel mingi ülesanne ja kuigi jah, me tutvume enda eluteel ka parajate mölakatega, siis ka neil on meile alati midagi õpetada.

Ma õpetaks endast nooremale iseendale, kuidas väikesed asjad ei loe. Teate, aasta lõpp on olnud mulle emotsionaalselt väga raske, ikka väga-väga raske ja ma ei taha sellel teemal rohkem peatuda. Ja mul reaalselt oli siin mõned nädalad tagasi tunne, kuidas lihtsalt ma ei pea enam vaimselt vastu, kuni ühel hetkel ma sain teate, et kortermaja, kus ma elan, põleb. Ja ma istusin tööl ja ma lihtsalt palvetasin, et mul oleks õhtul kodu, kuhu minna, et mu kass oleks terve ja et ma ei peaks jõuludel kuuse all olema. Ja siis kõik need asjad, mis tundusid veel mõned nädalad tagasi nii suurena ja mis mind nii murdsid, tundusid ühel hetkel lihtsalt nii väikesed. Väikesed asjad ei loe. Kui sul pole ühel hetkel kodu või kui sa oled aheldatud haiglasse aparaatide külge, vot need asjad löövad sind põhjusega rivist välja, aga kõik ülejäänud asjad – need asjad lihtsalt ei loe. Seda ma õpin siiani, aga õpetaks hea meelega ka endast 10 aastat nooremale minale.

Viimasena ma paneksin 18 aastasele minale hingele, et ma mitte-mitte-mitte kunagi suureks ei saaks. Elu on nii igav, kui seda kogu aeg tõsiselt võtta. Ja ma tean, et seda leierdataks igal pool, aga me elame päriselt ka ühe korra. Tantsi laudadel, naera kõvasti ja valesti ja kurat võtaks, naudi sõitu!