Me käisime koroonapaanika ajal Kreekas ning minust tehakse aus naine?

Meil oli siin kevadel Raixiga jõhker mästerplan valmis. Kõik ilus tore. Teeme võistlused igal pool erinevates maailmanurkades ära, käime Küprosel võistlusdieedist puhkamas, naudime täiel rinnal suve ja kui ilmad hakkavad käest ära minema, siis võtame ette pikema tripi Vietnamisse. Me pole kumbki kunagi aasias käinud ja kuna me oleme räigelt püsimatud hinged, siis mõte sellest, et meil on ainult kaks seljakotti ja tonn seikluseid kuskil täiesti mugavustsoonist väljas – see on nagu täiega meie teema.

Aga no läks nagu läks selle aasta 2020ga. Ei saanud võistelda, ei saanud reisida, ei saanud mitte essugi. Aga eks ma olen see tüüpiline eestlane, et kui kõikidel teistel läheb sama sitasti kui minul, siis ma ei näe põhjust kurtmiseks. Kui kõik istuvad Siberis näljalaagris ja kõik ühe puuga löödud õnnetud on, siis mida sa raibe halised eks? Ja kui mitte midagi muud essu siin kevadel selgeks ei saanud, siis mina olin räigelt üllatunud, nagu räigelt üllatunud, et me saime kuidagi Raixiga maru normaalselt hakkama. Ma ei salli kellegiga kogu aeg ninapidi koos olla, aga näedsa – päris tuus. Me saime hakkama. Kõik on elus, kõik on terved ja isegi välised vigastused puuduvad. Võib-olla Raixil on hoopis teine versioon, aga mis mul sellest. Mina olen rahul 😀

Okei. Kuhu ma jäingi. No ootasime siin siis seda sügist, et okei, teeme nüüd need piirid lahti ja kui me kõigi ülejäänud reisidega vastu pükse saime, siis äkki ikkagi Vietnam raviks kõik haavad eks. Aga no sellest sihtkohast võib praegu ainult und näha. Mis seal ikka. Raix jõudis siin septembris veel öelda, et „Noh, mis seal ikka. Lähme siis järgmine aasta.“ Ja siis mul käis nagu mingi litakas peas ära. Oot mis järgmine aasta? Eiiii! Ma käisin viimati puhkamas aasta tagasi ja ma peaks veel aasta ootama? Peale kogu seda jama, mis siin toimunud on? Eii! Võib-olla see komejant siin läheb veel hullemaks. Võib-olla järgmine aasta me peame kõik enda maskide ja hapnikuballoonidega koobastes elama üldse? Võib-olla järgmine aasta me ei tohi kodudestki välja tulla? Eii! Nõup, jääb ära Pablo! Mina lähen reisile ja mul on juuuuuuuuuumala ükskõik!

Ja siis läksid mööda mõned loetud päevad, kui Peep (mu treener) jalutas mulle Spartas vastu ja küsis, et „Hakkame kevadeks vormi ka tegema? Millal võistelda plaanime üldse? Kui kevadeks, siis peaks varsti dieeti pidama hakkama.“ Ja siis oibljaa, ma tulin vist esimese asjana kohe koju lennupileteid vaatama. Mul ükskõik kuhu, kui kauaks, kuidas, ükskõik! Enne seda, kui ma hakkan jälle nunnaelu elama Spartas ja unustan kogu maailma enda ümbert ära – ma pean, ma pean eemale saama. Ja no ega siin variante polnud. Kreeka või Küpros. Kaks riiki, kus nakkuskordaja polnud veel taevasse lennanud ja olid nö rohelised riigid Eesti jaoks. Mitte mingit testimist, mitte mingit ooperit, millega tegeleda ei viitsi. Küpros on otsast lõpuni läbi tehtud, Kreeka saared on nähtud, põhjaosa samamoodi – teeme siis Ateena ja seal ümber asuvad kohad.

2 nädalat varem sai piletid ostetud, no kes see hull üldse praegu pikemaid plaane julgeb teha eks? Ja siis mida päev lähemale, siis seda rohkem ärevamaks hakkas olukord maailmas minema. Kuni siis selleni, et ka Küpros ja Kreeka kadusid roheliste riikide nimekirjast ja Kreekas hakati päev päevalt kehtestama aina karmimaid piiranguid. Faaakkkk! Ja siis 2 päeva enne reisi tuleb uudis, et Ateena lükatakse lukku ära. Maskid igal pool, meelelahutusega cancel, väljas söömistega cancel jne. Veel oli viimane võimalus reis ära tühistada ja kindlustuselt raha tagasi küsida. Istusime Raixiga ja vaatasime üksteisele otsa – POHHUI! Lähme! Mis seal ikka. Meil on veel paar päeva kohapeal, kuni piirangud jõustuvad ja kui vaja, siis istume terve ülejäänud nädala parem soojas kliimas ja vaatame üksteisele lolli näoga otsa, kui passime siin ja teeme külmetades sama.

Kreekasse minnes siis oli vaja enne ära täita internetis üks vorm, kohapeal tehakse pistelist testimist lennujaamas ja tagasitulles vaja siis samamoodi teha test Tallinna lennujaamas. Tavai, letsgo! Veel viimase minutini sai hinge kinni hoitud iga kord, kui Lufthansalt infomeil tuli – kurat äkki canceldavad ära. Aga kõik laabus, nagu ikka.

Enne Ateena lennujaamast minema saamist valiti mind veel juhuslikku koroonatesti. Õnneks see võeti süljest ja juba 2 minutiga olin telgist läinud. Endal sees muidugi kripeldas, et kurat – mis siis saab kui tulemus peaks positiivne olema? Siis ma pean terve reisi korteris kükitama. Kurat seda teab ju – kõigile määritakse külge seda imehaigust. No eks ole näha siis, loodetavasti ma hommikul sõnumit ei saa.

Ateenas oli meil nädalaks võetud vanalinnas hästi armas majutus ja otsustasime, et vaatame seal kohapeal siis jooksvalt, et kuhu me lähme ja mida teeme – plaane ei saa ju sellises olukorras väga teha. Ateena oli ülivõimas enda vaatamisväärsuste poolest ja need vaated – oibljaaa. Ma reaalselt poleks never uskunud, et mina, Abneri Kaisa, vabatahtlikult tuian kuskil Akropolides ja käin mingeid sambaid vaatamas ja ronin nagu poolemeelne kuskil küngaste otsas ja matkaradadel – päriselt! Aga see oli nagu ülikõva. Päriselt! Seal ikka on, mida vaadata ja need ehitised seal on võimsad. Nii suursugused ja võimsad. Külmavärinad tulevad kohe. Ja mis viga käia, kui turistide horde pole. Ainult jaluta läbi, mitte mingit järjekorda kuskil – ei vaatamisväärsustel, ei kohvikutes, ei kuskil. Ülirahulik.

Maskikandmine muidugi täielik naljanumber. Jah, kõik kannavad, sest peavad kandma. Kes lõua all, kes nina all, kes kõrva otsas, kes otsaees. Savi! Senikaua kui mask oli sul kuskil olemas, siis oli kõik hästi. Ja kuna süües ja juues seda kohustust kanda pole, siis tiksusid kõik kohvitops käes ringi. Mask taskus. Eks see sama komejant on meid ootamas nüüd uuel nädalal ka Eestis. Ise kohapeal veel viskasime Raixiga nalja, et kamoon – Eestisse ikka selline huumor ei jõua ju. Hõiskasin liiga vara.

Ateena aga linnana… minu jaoks kultuurišokk missugune. Jah, vanalinn ja kesklinn on ilus nagu kõikidel linnadel, aga see mis väljaspool toimub. Jõhker! Üle mõistuse palju kodutuid, veel rohkem pagulasi ja need slummid. Oiblaaa! Ma reaalselt mitu korda kartsin enda elu pärast, jepp, isegi koos Raixiga. No ise tahtsime näha kohalikku elu, nägime, aga see pilt oli ikka rets. Ma ei julgeks nendel tänavatel keset päevagi üksi liikuda, rääkimata õhtusest ajast. Sellistel momentidel tuleb jälle meelde, kui faking hea elu meil Eestis on ikka. Ma võin vabalt öösel jalutama minna, ilma et peaks hirmust täis tegema ennast.

Aga no meil üle kahe päeva kuskil linnas olla ei kannata. Me oleme nagu kaks ärevushäiret. Hommikul püsti, kohe ringi kolama, kõik raudselt jala – sest siis näeb palju rohkem. Ja esimese kahe päevaga on linnal tiir peal. Vsjo! Mis edasi? Ja kuna Ateenas lüüakse nagunii kõik kohad lukku, siis mõtlesime, et anname majutuse ära ja sõidame hoopis Nafpliosse. Armas väike sadamalinn ja mingi elu peaks ikkagi seal veel normaalselt toimima. Saime õnneks Bookinguga kokkuleppele, et maksame mingi väikse canceldamise summa ja oleme Ateena majutuses nädala asemel 2 päeva. Diil!

Sebisime rendika ja minek! Plaanisime suuna võtta Nafpliosse ja küll sealt siis edasi vaatab, mis ja kuidas. Kõrval list vaatamisväärsustega ja minek. Sõitsime minnes läbi üksipulgi Korintose linna ja BOOM! Armunud, täelikult. Täielikult! Ja tegimegi plaani, et kui Nafplio meie ootustele ei vasta, siis kütame kohe Korintosele tagasi. Ja seal kehtis küll maskikandmise kohustus, aga nagu seal rippusid need maskid kõikidel taskutes. Mulle sobib – mu näonahk juba ammu karjus mu peale, et miks ma talle seda teen.

Nafplio majutus selgus meil jooksvalt kohapeal kohvi juues. Üliilusad pildid, mingis armsas antiikses majas, antiikmööbli ja üliägeda atmosfääriga pleiss. Müüdud! Üliarmas linn, aga juba esimeste tundidega sai meile selgeks, et turistid on selle koha jätnud ja see melu ja sumin, mis rannakohvikutes enne eriolukorda valitses, see on läinud. Suurte väliterrassidega restoranid ja baarid, pooled lahti – pooled kinni ja lahtistes restoranides 50 lauda, kõik tühjad! Kõik! Ja kaboom! Istume kohvikus ja minuni jõuab info, et lisaks Ateenale läheb paari päeva pärast lukku kogu Kreeka, kõik! Lisaks senistele piirangutele veel liikumiskeeld ja nagu täis kogu kompott. KURAT! Mis variandid on? Nautida veel 2 päeva seda armsat sadamalinna ja siis kiirelt tagasi Ateenasse, sest ka maakondade vaheline liikumine keelati. Mis seal ikka, otsime siis uuesti Ateenasse uue majutuse ja reisi lõpu veedame siis seksides ja magades. Mis seal ikka. Võib-olla ongi nii parem – saab puhkusel ka reaalselt puhata. Sunniviisiliselt.

See Nafplio majutus muidugi. Oi kui me selle kätte saime, siis ma reaalselt korra mõtlesin, et äkki peaks võtmed tagasi andma ja raha tagasi küsima. Sest see oli täpselt selline – mina Instagramis fotoshoodil versus mina pühapäeva hommikul ärgates :D. Et mingi sarnasus nagu oli, aga no mida fakki. Samas nagu, terve see reis oli olnud meil Raixiga kuidagi nii pingevaba ja normaalne, et miks hakata mingeid pingeid välja võluma. Savi. Nagunii me ainult magame seal ja täiesti pohlad. Senikaua kui lutikad närima ei tule, siis milleks stressata. Kui leiad põhjust haliseda, siis on järelikult konjak otsa saanud.

Nafplio iseenesest oli ilus, tõesti oli – mina ei tea miks, aga mul tuli kohe võrdlusmoment Eestis Haapsaluga. Selline kodune, rahulik, armas. Kõik on lihtne, aga ilus. Ja no see, et turiste polnud ja linn sisuliselt kummituslinnaks on muutunud – ülikõva! Pilte saab niimoodi teha, et keegi taustale ei jää, taaskord kuskil järjekorras olema ei pea. Jah, kui me oleks Kreekasse otsima läinud pidu ja meelelahutust, siis suure tõenäosusega me oleks seal paela kaela pannud, aga meile väga sobis. Nagunii oleme kaks pensionäri ja kell 22 õhtul tahaks juba magama minna.

Parasjagu pildistame rannas kivide peal, ma olin isegi kleidi selga pannud, täpselt ideaalne ilm – 22 kraadi – soe, aga mitte lämbe. Ideaalne! Ja vaene Raix, sest ta pidi minust ju igas jumala poosis 1005 pilti tegema. Ja siis ühel hetkel, vend seisab mingi valge karbiga. „Mida fakki“. Ja siis aegluubis ta hakkab seda lahti tegema ja siis mulle jõuab kohale, et „Minge metsa! Ta nagu päriselt ka nüüd hakkab seda tegema w? Hea huumor oleks, kui need oleks kõrvarõngad.“

Härra Raigo Kuusnõmm, seisab ühe põlve peal, käes valge karbiga sõrmus. Näos on selline gramm segaduses, natuke häbelik ja küsiv pilk: „Kas sa tuleksid mulle naiseks?“ Ja siis teate seda momenti, kui te olete seda momenti nagu ette kujutanud umbes, et te olete nii üllatunud ja siis ükssarvikud lendavad ja litrid lendavad ja siis te langete enda Diegole aegluubis kaela ja siis te kirglikult suudlete ja siis sa nutad samal ajal õnnest ja siis te ratsutate päikeseloojangu poole? Nojah, muidugi teate, sest niimoodi see käib seebikas ja teie enda peas. Teate, kuidas reaalsuses see oli?

No tüüpiline mina. Raix on ühe põlve peal ja siis Kaisa naerab üle terve Nafplio, linnud ehmatasid ka selle lärmi peale ja panid Aafrikasse vehkat. „Mida fakki?“ ja siis veel kõvema häälega „Mida fakki? Sa oled lolliks läinud w? Ei ole. Bhahahaaaaa. Ei ole? Mida fakki?“ Siis siin vahepeal oli veel mingisugune tuhat ja üks roppu sõna ja veel kõvem naer. Ma vist ei hinganud ka vahepeal, ainult naersin. „Näita sõrmust! Siis vaatame, kas ma tulen! Ega ma mingi koleda sõrmusega ei tule ikka küll. Ja taiiiipohhh, kui see on mingi selline kihlusmisettepanek, mis mitte kunagi pulmadeni ei jõua, nagu enamus naistel.“ Ja alles siis sai ta mulle sõrmuse sõrme panna.

Dsiiiisuuuuus vaene Raix, päriselt. Miks ta mõne normaalse naisega ennast siduda ei taha. „Kuule, kas ma JAH ütlesin üldse w? Ma ei mäleta. Tavai, anna see sõrmus siia. Eii oota – sina pead mulle selle näppu panema ju. Nüüd peaks vist šampust jooma w? Aga mulle ei maitse šampa. Mis me peaks viina jooma nüüd w? Kurat viina ka nagu ei taha. Oooo kuule, ühe koorelikööri teeks küll ju?“ Ja siis mulle jõudis kohale, et ma olen ikka eriline ajuhälvik. „Kuule äkki peaks ikkagi tegema selle duubli 2, kus ma nagu olen viisakas ja normaalne inimene ja käitun normaalselt sellises olukorras.“ No päriselt. Mis värk sellega on, et ma nagu vapsee ei oska käituda, kui ma mingis väga ebamugavas ja võõras situatsioonis olen. Nagu täielik ajuhälvik. Raixile jääb nüüd elu lõpuni silmade ette pilt, kuidas ma niimoodi naersin, et tatti pritsis. Äge 😀 Okei, tegelt ta näeb seda pilti suht tihti… äkki ta on juba harjunud. Jeesus, päriselt – miks ta endale normaalset naist ei võta. Soe vend.

Edasine las jääda selleks ajaks, kui ma Onlyfansi konto teen (NALI! Not gonna happen). Ja oligi aeg Ateenasse tagasi minna. Käpelt poest läbi, et osta ära mitmeks päevaks toidud, kui väljas enam liikuda ei tohi, rendiauto tagasi viia, sest sellega pole ka midagi teha enam ja mis seal ikka siis. Kogu see protsess võttis meil aega muidugi pool päeva tunni asemel, sest vahepeal oli Ateenasse jõudnud paanika ja inimesed põgenesid linnast minema ja kes vastupidi linna ja liiklus konkreetselt seisis. Täielikult! Ma olen oma elus ummikuid näinud küll, aga sellist asja mitte. Kui me olime ennast segaseks närvitsenud juba 101x ja auto lõpuks ära viisime, siis isegi rendikavend ütles, et ta pole sellist asja mitte kunagi oma silmaga näinud. Täielik kaos.

Uus korter oli meil igaks juhuks võetud suure rõduga, et saaksime vähemalt isolatsioonis päikest nautida. Reaalne olukord oli muidugi selline, et me istusime Raixiga korteris ja ühel hetkel pms mõlema suust tuli „Äkki läheks vaataks ikkagi välja? Mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab?“ Say no more! Minek! Ja siis jõudiski kohale, kõik tänavad, KÕIK tänavad olid tühjad. Nagu õudusfilmi oleks sattunud keset päeva. TÜHJUS! Nagu arvutimängus reaalselt. Kondad ise ringi, kui Politsei mööda sõidab, siis kiirelt varjud. Esimene päev lasime nagu kurjategijad, valmis jooksma, adrenaliin laes. Kõiksugu erinevad versioonid peas välja mõeldud, kui politseiga mingi jama tuleb. Teisel päeval juba jõudis kohale, et politseid olid seal lollide turistide kiusamisest sama huvitatud kui maskide kandmisest. Erivarustuses politsei valvas sisuliselt iga nurga peal, aga nad pigem nautisid enda sigarit ja telefoni rohkem – meile sobis. Ideaalne.

Viimasel õhtul oli muidugi eriti koomiline see, et kuna ühistransport oli ka ööseks seisma pandud, siis metrood (mis väljus kodu kõrvalt otse lennujaama) ega ka busse me lennujaama minekuks kasutada ei saanud. Mis seal ikka, siis tuleb see 20km taksosõitu ette võtta. Ja taksot ette tellides selgus, et taksos võib olla ainult 1!!! reisija. Jepp, see, et me oleme paar, see ei huvita kedagi. Magada võime, aga taksos sõita ei või. Pidavat olema taksojuhtide tervide kaitseks. Et noh, kui meil olekski koroona, siis ühe taksojuhi asemel me nakatame kaks. Tundub loogiline. Hästi loogiline. Selge, siis sõidame eraldi taksodes. Naiss! Õnneks Raix sahkerdas kuskilt välja mingi taksofirma, kes oli nõus meile erandi tegema ja ööpimeduses siis salaja sõitsime lennujaama.

Reisilt tagasi tulles siis ongi inimestel 2 varianti. Kas anda lennujaamas tasuta koroonatest, olla tulemuste kättesaamiseni täielikus isolatsioonis ja negatiivse tulemuse korral saad käia rahulikult tööl ja poes, aga pead vältima mingisuguseid suuremaid simmaneid ja koosviibimisi ning teed 7 päeva pärast igaks juhuks veel ühe testi või kui otsustad testi mitte teha, siis pead kindlalt 10 päeva täielikus isolatsioonis olema. No ilmselgelt tegime lennujaamas testi ära, nagu raamatust – et hiljem keegi kobiseda ei saaks.

Minul on nagu sügavalt ükskõik sellest viirusest, ma pole mitte kunagi seda varjanud ka – aga ma tean, kuidas minu igat sammu piinliku täpsusega mõõdetakse ja otsustasin teha kõik täpselt nagu õpikust. Tellisime endale toidu toidukappi valmis, helistasin veel enne meie kassivalvurile Elisabethile, et ta peab nüüd meie kodust ära minema, kuna me ei tohi temaga kokku puutuda ja olime täielikus isolatsioonis, kuni saime järgmisel päeval sõnumi, et mõlema tulemus on negatiivne.

Ilmselgelt, kui julgesin peale seda nina kodust välja ajada, siis oli mu Instagrami postkast kohe täis kirju, et „Issand jumal. Sa pead kodus isolatsioonis olema. Issand sa nakatad meid kõiki. Kogu maailm sureb sinu pärast välja!“ No tavaline taks. Ega ma olen juba harjunud selle mädaga, mis inimesed enda näpukestega kokku suudavad toksida. Alati tunneb keegi ennast julmalt puudutatuna ja alati suudab keegi midagi maru isiklikult võtta. Jõhker.

Aga anyways, mis mind hämmastas oli muidugi see, et ma sain ilma liialdamata oma 20-30 kirja selliste emotsioonidega, et „Miks sa testi tegid? See pole ju kohustuslik?“ „Oota välismaalt Eestisse jõudes on vaja isolatsioonis olla? Ma küll ei olnud“ jne jne. Seega suurem osa inimesi sülitab lihtsalt tuimalt igasugustele piirangutele. Taaskord – mul jumala savi, minu pärast me võiks kõik, haiged ja terved kokku saada ühel suurel simmanil ja loodus teeks oma valiku, saaks edasi elada rahulikult, kui see haigus üldse päriselt eksisteeribki? Aga no taaskord – tõmmake normiks ära nüüd. Enne kui näppudega vehkima hakkad ja teistele silte kleepima, siis vaata kõigepealt enda ümber ringi veidi.

Ja siia lõppu vist peaks igaks juhuks jälle ütlema selle enda musta augu loogika. Et sinu arvamus on nagu seesamune – sa oled täiesti veendunud et sinu oma on parem minu omast ja mina olen veendunud, et ilmselgelt on minu oma parem sinu omast. Aga selle asemel, et siin nüüd vaidlema hakata, siis teeme nii, et kui sina tahad elada mingisuguses gripikartuses ja mina ei taha, siis palun ela sina koopas õnnelikult ja lase minul aastal ringi kepsutada. Ma ei tule sind koopast välja tirima ja ära tule mind aasalt koopasse tirima. Aitäh.

Täiesti lõpp, see postitus tuli nagu liiga pikk, et olla tõsi. Andke andeks. Aga kuna ma nagunii nii harva postitan, siis see vabandab eks?

Aga need pulmad siis. Kujutate ette jah? Mina, abiellun? Mina? Nagu isegi mina. Jajah, ma olen varem ka mitu korda kihlunud olnud, aga täpselt seda Harju tavalist taksi – Mees saab jamaga hakkama, tahab ära leppida ja siis pakub välja kihluse, nagu see parandaks midagi. Ja kihlus ilmselgelt kuskile ei jõua. Maanihke plaastriga lappimine. Vähemalt ilusaid sõrmuseid olen saanud. Keegi soovib? Teeks hea hinna, teeme tüki või kiloga? 😀 Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis… ega mul päriselt nagu mingit plaani pole varem kellegiga abielluda olnud ka. Kummaline, mis? Ettepanek on tehtud valedel põhjustel, sõrmuse olen viisakusest vastu võtnud… kuidas sa ütled EI? Dsiisus. Ettepanekud on alati tehtud veel teiste inimeste ees ja kuidas sa siis ütled EI? Täitsa haige tagantjärgi mõeldes… 

Nüüd on asi päris. Päris kihlus, päris üksteisele pühendumine, pärisasi. Päris. Ma tahan päriselt ka temaga nii kaua koos olla, kuni ta minu pärast närvivapustuse saab. Nagu lõpuni. Täitsa kino. Minu suust selline jutt. Ja me istume õhtuti ja arutame nüüd pärispulmi, nagu mitte neid, mis „ah küll kunagi tuleb“, vaid nagu pärispulmi. Mul on juba kirjutada seda nii imelik, väljaütlemisest rääkimata. Ja aina rohkem on mulle kohale jõudnud, et mul pole õrna aimugi, millised need pulmad üldse olla võiks. Kus need toimuda võiks? Kui suured? Või privaatsed? Keda kutsuda? Mida pulmadeks üldse vaja läheb? Mida ma tahan? Milliseid pulmasid üldse korraldatakse? Ma olen ise ju ainult paaril käinud. Ma ei tea!

Seega üleskutse kõigile, kes te seda varem läbi olete teinud. Kuidas te koha valisite? Millest ma alustama peaks? Mida te tegite ja mida te teeksite teistmoodi? Ühesõnaga kõik mõtted aitaksid mind väga. Milliseid pulmaisasid, -fotograafe, -kohtasid jne jne te soovitate? Mis teie üldse arvate, millised pulmad oleksid meie nägu?

Okei, the end, ma jäängi vatrama muidu.