Kuu aja pärast lavale? Kas loobumismõtteid ka on?

Ma pean kõigepealt ette ja taha vabandama, sest olen teid kõiki korralikult unarusse jätnud. Sain postkasti juba murelikke kirjasid, et kas olen äkki enda ettevalmistuse pooleli jätnud või mis toimub? Tegelikult on põhjus imelihtne – ma vahetasin töökohta ning ümber selle käis eriline sebimine, mis röövis minult kogu minu aja. Aga mis siis toimunud on?

Kirusin ja vandusin siin teile ju, kuidas ma pole enda senise elukorraldusega rahul. Vahepeal oli tunne, nagu tammuksin justkui kohapeal ja ma olen alati arvanud, et ainult raha pärast tööl käia on lauslollus ning sisuliselt raisata 1/3 enda ööpäevast teenides kellegi teise huve on hullem kui prostitutsioon. Ühesõnaga, ma tundsin, et ma ei saa enam samamoodi edasi minna ning minu ellu on vaja rohkem midagi sellist, mis paneks minu silmad särama. Kõige naljakam oligi muidugi see, et kui ma jõudsin selle mõtte ära mõelda, jõudsin kallima rinna peal ennast tühjaks nutta, siis tuligi Fitshopist mulle pakkumine, millest oli võimatu keelduda. Mõtetel on tõesti jõud ning olge julgemad enda soove kõvasti välja ütlema – äkki need täituvadki?

Ühesõnaga edaspidi näete te mind Sparta Fitshopis ringi askeldamas ja loodetavasti kuulete minu kõva häält ja nakkavat naeru veel pikalt-pikalt. Minu elu on juba pikemat aega olnud “maha müüdud” fitnessile, kummaline, et ma sellest ise nagu veel aru ei saanud või siis ei julgenud aru saada. Miks Fitshop? Sajal miljonil põhjusel, aga kui minu uuteks kolleegideks on nii fantastilised inimesed, nagu minu enda treener Peep, poseerimise kuninganna Eleri, bikini fitnessi vaieldamatu tipp Helena ning minu kõige suurem iidol Ott, siis millest me üldse räägime? Praegu on nagu kergelt selline maailma vallutaja tunne ja silmade ees lööb sädemeid ja kõik on nii uus ja põnev. Ja ma nagu reaalselt arvan, et meie tiim hakkab suuri ja põnevaid asju korda saatma. Huhh, külmavärinad tulid kohe! Nii põnev!

Ja üleüldse, kes julges arvata sellist asja, et ma ettevalmistuse katki jätan? Kuulge inimesed, kas te ei ole mind juba piisavalt tundma õppinud? Ma läheks raiuks ise enda käe enne otsast, kui annaks alla – vahet ei ole, kas asi puudutab võistlemist või ükskõik mida. Ma pole kunagi ajanud elus asju nö poolkõvana ning ma ei kavatse seda ka edaspidi teha ja kutsuge mind vanamoodsaks või kelleks iganes, aga inimese sõna on ainus asi, mis tal on ja kui ma olen juba midagi öelnud, siis see on kindlam kui kalju. Okei, kiskus maru dramaatiliseks jälle. Ühesõnaga seda päeva te ei näe, kus mina enda sõnade eest seista ei jaksa.

Nagu ma ennist just rääkisin, siis seoses töökoha vahetamisega oli palju jebimist ja nagu iga võistleja teab, siis rutiin on kaalulanguse parim sõber ja kui rutiini rikkuda, siis keha võib hakata streikima. Kuna ma sisuliselt pugesin pükstest välja, et vanas töökohas kõik lõpetamata asjad ära lõpetada ja alustasin peale nädalavahetust juba Fitshopis, siis ma võin muidugi selja sirgu lüüa ja ette manada suure naeratuse, aga eks see tekitas ikka päris palju stressi. Ja eelmisel nädalal ma leidsin ennast päris palju öösiti lage vahtimast ja vahele viskas palju päevasid, kus ma sisuliselt öösel üldse ei maganud ning tulemust ei pidanud kaua ootama.

Eile hakkasin enda jalatrenni tegema ja juba trenni minnes tundsin, et pea kuidagi tuikab ja imelik on olla. Ja keset trenni mul hakkas pea niimoodi lõhkuma, et selline tunne oli, et pane või pilt kotti. Reaalselt nii halb hakkas. Mees jooksis kohe Argo (Sparta treener) juurde ja palus valuvaigistit, mille peale Argo kohe mind istuma pani ja pulssi hakkas mõõtma. Ise veel tuletas murelikult meelde, et peavaluga ei tohi teha trenni, kuna peas võivad veresooned lõhkema hakata. Ma tunnistan, mul hakkas päris jahe selle jutu peale, aga õnneks tema valuvaigistid hakkasid kohe mõjuma ja tegin ikkagi trenni lõpuni. No kurat ma ei saa jätta trenni pooleli – minu loomus ei luba.

Ja koju jõudes hakkas tramburai jälle pihta, pea lõhkus nagu vanakurat, aga kuna mul pea ei valuta kunagi, siis polnud ka valuvaigisteid võtta, mille peale otsustasin kohe magama minna – äkki aitab? No ei aidanud midagi, vähkresin ja ootasin hommikut, et siis apteeki joosta. Hommikul kallistasin veel wc potti, sest ma ei kannata seda rämedat peavalu, reaalselt sisikond niimoodi keeras. Käisin apteegis ära ja littisin mingid rämedad vaigistid sisse ja üritasin siis magada. Treener käskis muidugi rahulikult võtta ja veetagi päev voodis, sest peavalu annab selgelt märku, et keha tahab puhkust, aga mis te arvate, kas ma jäin voodisse? Nõup! No ei oska olla – ma olen plaaniinimene, kui mu plaan ütleb, et täna on vaja teha trenni, siis on vaja see trenn ära teha! Võtsin siis maru rahulikult ja üritasin keha kuulata. Üleüldse see viimased jubedad kaks päeva panid mind mõtlema, et peaks ikkagi kehale rohkem puhkust võimaldama ja mitte näpistama ühtegi sekundit enda une arvelt. Kõige viimane asi, mida ma tahan on enne võistluseid siin kokku jooksutada ennast. Jääb ära!

 

Aga räägime natuke siis ka ettevalmistusest. Kuidas mul siis läheb? Võistlusteni on jäänud ainult kuu aega, saate aru? Reaalselt nelja nädala pärast ma olen laval. Kui ma seda mõtlema hakkasin, siis mul hakkas hirmus kohe. Kuidas see ettevalmistus nii ruttu on läinud? Mehega siin just arutasime, et see dieet on nii kahtlaselt lihtsalt läinud, et me pole jõudnud veel tülitsemagi hakata, kui juba võistlused paistavad. Ma ei olegi veel talle kõrri karanud, kui ta minu sööki on puutunud ja kui sokid vales kohas vedelevad, siis ma ei olegi veel lahutama hakanud. Elu on nii kuradima normaalne ja päriselt ka, kõik on kuidagi nii kuradima lihtne. Katus ei sõida ja hormoonid ei mölla – see on midagi uut.

Kaloraaži langetasime sellest nädalast 1800kcal peale, sain uue treeningkava ning muud midagi ei muutnud. Trennides ma enam suutlikuseni minna ei tohi, aga laias laastus on kõik ikkagi sama. Teen jõusaalis trenne 5-6x nädalas ja lisaks tund aega cardiot. See on võrreldes minu eelmise ettevalmistusega nagu nohu. Võib-olla selle suure “lihtsuse” taga peitubki see, et mind sisuliselt saadeti Siberi koonduslaagrist lastelaagrisse ja võrdlusmoment on lihtsalt nii jõhker. Söön aga suure hurraaga siin enda wokiroogasid ja munaleibasid ja vaatan teiste võistlejate spinatihunnikuid ja teeb ikka meele rõõmsaks küll.

Ja ma ei väsi kordamast, et mul ei ole ikka veel tulnud mingeid haigeid isusid. No eelmise ettevalmistuse ajal ma ei suutnud küpsisepakki ka vaadata ja kui ma üksi koju jäin, siis rändas tihti minu suhu mingeid maiustusi, aga sellel korral käsi ei tõuse ka. No eks ikka vaatan vesise suuga, kui mees midagi maiustab, aga ei teki mõtet ka, et äkki võtaks ühe ampsu. Peep ise selgitas seda sellega, et kuna mul on rasvade osakaal ikkagi niivõrd suur menüüs, siis ei tekigi mingeid magusasööste. Kurat seda teab, mida iganes me minu toitumisega teinud oleme, see töötab.

Jah, tuleb tunnistada – ma olen ikkagi naine ja vahepeal viskab ikka neid paanikanuppe ka vahele, sest ainult 4 nädalat on minna ja tegelikult päris suur hunnik on vaja veel rasva maha lihvida, aga kui Peep ütles, et me jõuame sinna, siis mul ei jää muud üle, kui teda uskuda. No teine variant oleks siin lolliks minna ja enda peaga imeasju leiutama hakata ja siis enne võistluseid kindlasti kõik ära rikkuda, aga see pole variant väga. Mingi kummalise meelerahu annab nagu see, kui sa reaalselt saadki enda treenerit usaldada ja sul ei tekigi mingeid haigeid mõtteid ise midagi tegema hakata. Jah, need kaalunumbrite kõikumised ajavad päris tihti hinge täis ja kui ma siin ükspäev nägin magamata öö pärast +1,1kg kaalul, siis oli selline tunne küll, et viskaks selle kaalu aknast alla, aga siis taaskord koputas Peep mulle mõistuse koju. Maru mugav, kui keegi selle leiutamise enda eest ära teeb ja sinu töö on ainult kavast kinni pidada.

Lihtsalt praegu mõtlesin, et kui see dieet nüüd päriselt ka nii laadnalt edasi läheb, siis ma võiks nii muuseas järgmised 30 aastat lavalaudadel kepsutada. Vahepeal peaks muidugi patsi kõvemini kuklasse kinni panema, et kortsud sirgeks tõmmata ja gravitatsiooniga on vaja kindlasti paar sõda maha pidada, aga no lebo ots. Aga vaataks siis, mis viimasest korrast muutunud on?