Kallis naine, ära karda nii palju ja hakka elama!

Teate, miks on see dieedi aeg nii huvitav? Sest dieeti pidades ei suuda ma mitte kunagi magama jääda, vaid ma pean terve triljon mõtet kõigepealt enda peast läbi laskma ja alles siis saan rahulikult uinuda. Ja oleks need mõtted siis normaalsed – ei! Ikka nagu tõelisel filosoofil ja suurem osa neist on hommikuks muidugi meelest pühitud. Aga mitte seekord! Ma kirjutasin need endale öösel üles ja saan ühest mõttest nüüd postituse teha.

Ma arvan kõikidel meist on nüüdseks juba oksepaha nendest kulunud tsitaatidest, et umbes ela hetkes ja elu on nii lühike ja sa ei tea kunagi, millal võib olla sinu viimane päev ja unista suurelt ja… mida veel? Ahjaa “Naine, tea enda hinda!” ja pläku-pläku, kuidas alati peaks mõtlema positiivselt ja ei tohi lasta ennast häirida, mida keegi sinust mõtleb jne. Ja teate, mis on reaalsus?

Reaalsus on see, et me loeme neid tsitaate ja mõtleme, et õigus küll ja siis hakkab peale esmaspäev, see kuradima sinine esmaspäev ja sa lähed hommikul tööle ja juba ärgates on sul närvid läbi, sest sul õnnestus jälle see äratuskell kogemata kinni lüüa ja sisse magada ja piim on külmikus hapuks läinud ja hommikukohv on vaja jälle mustalt sisse tõmmata. Ja sa istud seal hommikuses ummikus ja vaatad, kuidas kell tiksub ja tiksub ja fakkk nii kiire on! No nii kiire on! Ja mis sind tööl ootab? Nagu ülemus, kes mitte kunagi pole mitte millegiga rahul, mida sa teed, olenemata sellest, et sa tegid eelmine nädal rämedalt ületunde, mida keegi sulle kinni ei maksa ja mille eest mitte keegi sulle isegi aitäh ei ütle. Üleüldse, see töö pole üldse see, mida sa teha tahaksid, aga sa oled millegi pärast leppinud sellega… Ja ilmselgelt täna jääb sul lõuna vahele, sest nädalavahetusega on nii palju toimunud ja sa üritad endaga järje peale saada.

Ja pärast tööpäeva sa istud jälle sealsamas ummikus, vaatad jälle, kuidas kell aina tiksub ja tiksub ja aeg lihtsalt kaob käest. Jõuad kiiruga võtta lapsed lasteaiast ja joosta koos nendega poodi, sest see kuradima piim seal külmikus oli hapuks läinud ja siis sa tormad nii kiiresti läbi Prisma, kaks last sisuliselt ripuvad sul käte otsas ja nende jalad ei jõua maadki puudutada, sest sul on nii kuradima kiire. Nii kiire on! Ja kui sa kassasse jõuad, siis sa lähed veel rohkem endast välja, sest miks seal Prismas on 12 kassat, kui neis on teenindajaid ainult 4? Nagu ainult neli? Kas te mõnitate? Päriselt ka, kas Prismades on mõnitamise pärast nii palju kassasid? Ja ilmselgelt see tropp sinu ees järjekorras jättis banaanid kaalumata ja kui teenindaja on tema banaanidega tagasi jõudnud, siis ta hakkab otsima mingeid kopikaid. Nagu miks ta ei võiks maksta kaardiga? Mida sa otsid neid kopikaid? No kurat anna see eurone münt, mida sa lappad nendest punastest! Mida sa kurat sahmerdad ja otsid? Sinul on ju kiire!

Ja koju jõudes tead, mis juhtub? Kõik läheb nagu helikiirusel! Toit vajab tegemist, lastel on tuhat asja, mille pärast muretseda, kapp ootab ammu suurpuhastust ja aknad samuti ja üleüldse kõik need majapidamistööd, mis sa tahtsid nädalavahetusel ära teha, neid sa ei jõunud ja kogu see kompott istub sul kogu aeg õlul. Nagu sa tunned kohe, kuidas su turjal on raske, nagu reaalselt sa tunned seda pinget enda õlul. Ja mees… oh jah… see mees on juba ammu diivanikaunistus ja teda on vaja kodus ainult selleks, et keegi viiks prügi välja. Mingeid tundeid ei ole teie vahel olnud juba ammu, aga no kui ta juba kunagi võetud sai, siis las ta olla. Elu ongi selline ja kõik elavad nii – armastust näebki ainult seebikatest. Ja kust sa ikka parema leiaksid eks? Ja tegelikult selline nädal kulgeb välja kuni nädalavahetuseni.

Lõpuks ometi jõudis kätte see kauaoodatud nädalavahetus. Aga no fakk, sa olid lubanud ju külas käia veel ämmal ja lastele on vaja lasteaias meisterdada mingi terve hunnik kastanikujukesi ja need aknad nutavad pesemise järgi ja sul pole olnud aega enda kulmusidki kitkuda ja reaalsus on see, et see nädalavahetus, mida sa ootasid, et saaks lõpuks ometi tegeleda endale meelepäraste asjadega… see lihtsalt kaob käest. Sa oled tahtnud juba pikemat aega trennis käima hakata, aga ilmselgelt selle jaoks pole ammugi aega. Saad aru, see ongi reaalsus. Tahaks näha teises Eesti otsas elavat sõbrannat, tahaks teda näha juba viimased pool aastat, aga aega pole…Kui ma nüüd küsin, kas sa sellist elu endale tegelikult tahtsidki, siis sa saadad mind sinna musta auku. Aga miks sa elad siis sellist elu? 

Ja nüüd tuleb see koht, kus sa hakkad mind vihkama, sest ma tahan jälle sinuga aus olla ja sulle tavaliselt ei meeldi, kui ma aus olen. Kas sa tead, et sa oled täiskasvanud naine ja sul on täiesti vaba võimalus enda elu ise kujundada täpselt selliseks, nagu sa ise tahad? Ei! Sa ei ole enam see tilluke emme-issi silmatera, kellele öeldi ette, mida teha on vaja ja kelle sõna sa kuulama pidid. Sa oled täiskasvanud naine ja sa teed enda otsused ise! Sul on täiesti vaba võimalus saata see ülemus tööl kukele ja visata pastakas kell 17 nurka, sul on täiesti vaba võimalus tõsta üles keskmine näpp, kui su kuri ämm sulle jälle rida kohustusi õlgadele paneb. Kas sa saad aru, et sina oled enda elu boss ja mitte keegi ei saa sulle asju ette dikteerida, kui sina seda ei lase teha. Ilmselgelt, kui ma oleks sinu ülemus ja mingi kloun on nõus minu heaks tasuta tööd tegema, siis ma võtaks neid kloune endale lausa mitu tükki ja vaataks rõõmuga pealt, kuidas nad mulle raha teenivad. Miks sa lased endal selline kloun olla? Miks sa kingid enda aega ära, et kellelgi teisel oleks hea? Mis ajast sa hakkasid arvama, et sind ongi normaalne ära kasutada?

Mis momendil sa üleüldse avastasid, et sa pole paremat kaaslast väärt, kui see õlle libistav mees seal diivanil? Mis momendil sa arvasid, et on täiesti okei, kui sind koheldakse nagu kaltsu? Mis momendil sa arvasid, et on täiesti okei, kui su lapsed näevad, et ema ei olegi kodus väärt mitte midagi? Mis momendil sa avastasid, et on täiesti okei, kui su tütar õpib, milline hakkab välja nägema tema tulevik? Mul ei ole lapsi, aga ma olen ise pärit purunenud abielust ja kuigi ma olen 27 aastane, mõjutavad mind siiani käitumismustrid minu vanemate abielust. Ja ma võin käsi südamel öelda, et üks õnnelikumaid päevi minu elus oli see, kui mu vanemad lõpuks avastasid, et neil on aeg oma teed minna. Seega, kui sa leiad endale ettekäändeid laste näol, miks selle õllest lehkava mehega koos olla, siis tea, et tegelikult sa teed hoopis vastupidist ja ainus põhjus, miks sa temaga koos oled, on see, et sa kardad, mis saab siis, kui ta ära läheb? Sa kardad, et kas sa saad üksinda hakkama, sa kardad…

Kummaline, et kui me oleme lapsed, siis me ei karda midagi. Me unistame suurelt, me tahame saada kosmonautideks ja baleriinideks ja kelleks iganes, aga kui me lõpetame kooli, siis me ei julge enam unistada. Meile tundubki okei käia vana sissekäidud rada: keskkool, ülikool, keskpärane töö, keskpärane mees, keskpärane elu, keskpärane auto koos keskpärase korteriga, sest siis ei saa nagu midagi valesti minna. Me kardame elu eest feilida ja valime alati kindla variandi, mis sellest, et ohutult mängides me ei saavuta kunagi mitte midagi fenomenaalset, aga me pigem lepime keskpärasusega, kui võtame riski. Vahet ei ole, millest me räägime – tööst, suhetest, elust üleüldse. Tahaks tegelikult kasvõi ükspäev need kärtspunased nahkpüksid jalga panna, aga mida teised arvavad?

Sa vihkad oma tööd, aga sa ei julge seda vahetada, sest äkki uus töö on veel hullem? Äkki uus ülemus on veel nõudlikum? Sa kardad vahetada meest, sest äkki uus on veel hullem? Äkki sa võib-olla ei leiagi enam uut? Kas sa kunagi selle peale oled mõelnud, et tegelikult ka ilma meheta annab elada? Tuletan sulle meelde, et sa sündisid siia ilma üksi ja sured suure tõenäosusega üksi ja ükski mees sulle nendel hetkedel toeks ei ole. Sulle tegelikult ei meeldi korteris elada ja sa oled ammu unistanud maamajast, aga sa oled selle unistuse maha matnud, sest… sest äkki sa avastad, et sulle ikkagi ei meeldi maal elada? Äkki see majandamine pangaga on liiga keeruline? Äkki sul ei õnnestu maal tööd leida? Äkki… äkki mida iganes? Tegelikult on sul hingel veel üks kauaaegne soov õppida inglise filoloogiat, aga sa kardad, et äkki sul ei ole enda töö ja muu elu kõrvalt selle jaoks aega? Ja siis need unistused lihtsalt jäävad… need jäävad kuskile kaugele maha… Need unistused jäävad maha, sest sa kardad juba ette asju, mis ei pruugi mitte kunagi juhtudagi.

Ja siis sa vaatadki kõrvalt, kuidas mõnel teisel läheb hästi – no küll Katil ikka joppas, leidis endale unistuste mehe ja Piret leidis endale unistuste töö ja Martast on saanud kuulus laulja ja Kadri reisib ringi mööda maailma. Kõikidel on räigelt jopanud! Sinul lihtsalt ei joppa. Kas sa tegelikult panid tähele, et see Kadri ostis lihtsalt lennukipiletid ja saatis oma elu Eestis kukele! Kati saatis enda allakäinud jobu pikalt ja andis võimaluse uuel armastusel enda õuele tulla. Piret otsustas, et ta on väärt paremat tööd, kui eelmise bossi tallalakkumine. Kõik need naised tegid otsuse, et nad on väärt paremat! Neil oli kindlasti mingil eluetapil raske teha see otsus ja kindlasti mingil momendil nad kahtlesid, aga nad otsustasid, et nad on paremat väärt! Miks sina arvad, et sina ei ole? Me kõik saame siin elus täpselt seda, mida me tellime – päriselt ka saame! Täpselt nagu restoranis. Aga kui sa seal lauas istud ja tellida ei julge, siis sa võid kindel olla ainult selles, et süüa sa kohe kindlasti ei saa.

Kas sulle ei tundu, et mitte riskides ja leppides keskpärasusega on sul kaotada terve oma elu, kõik oma unistused? Sa ei saa ju kaotada midagi, mida sul pole kunagi olnudki – mida sa kardad? Kas ma võin sulle vahepeal meelde tuletada, et sa lahkud siit elust paljana kui püksinööp. Ja kuidas sa üldse julged olla nii kindel, et sa näed enda pensionipõlve, et sa enda unistusi kaugele tulevikku lükkad? Kui mina vaatan traagilisi sündmusi enda ümber, kuidas inimesed hukkuvad liiklusõnnetustes ja surevad ebaõiglaselt neid tabanud haigustesse, siis mina küll nii kindlalt ei teeks plaane, kuidas elada 10 aasta pärast.

Kui sa kurat tahad seda langevarjuhüpet teha, siis mina sinu asemel oleks juba lennukis! Kui see kunagine klassivend on päriselt ka sinu elu armastus, siis mina jooksin tema juures juba ammu kohvi ja küsiks kohvi kõrvale küpsist ka, mis sellest, et ta abielus on. Päriselt ka! Keda kotib? Kui sa oled eluaeg tahtnud elada ja seigelda Austraalias, siis paki ära see kott ja anna elule võimalus! Sitemal juhul tuled koju soojamaareisilt, aga paremal juhul leiad sealt selle, mida otsisid. Ja kui see jutt tundub sulle täieliku jamana, siis mine külasta korra vanadekodu. Päriselt ka! Või mõnda vanemaealist inimest ja küsi neilt, mida nemad kahetsevad elus kõige rohkem? Mis sa arvad, kas nad kahetsevad rohkem tehtut või tegemata jätmisi?

Kuradi pikk, kuradi filosofeeriv, aga andke mulle mu dieedimõtted andeks. 

K. 

 

24 thoughts on “Kallis naine, ära karda nii palju ja hakka elama!”

  1. No ma ka lõpuks paneks siia väikse kommentaari 😀
    Mina maakas läksin ka 2017 sügis suure õhinaga Tallinnasse tööle. Suhe läks leebelt öeldes metsa ja otsustasin, et lähen ja hakkan karjääri tegema. Lükkan rämedalt pappi kokku ja ostan linna korteri ka. Reaalsus oli see, et peale 3ndat kuud oli kõik veel rohkem p**ses kui kunagi varem. Raha oli veel vähem, aega oli veel vähem ja pealegi tuli mõistus koju, kes ütles mulle, et kao koju tagasi ja hakka normaalseks. Ja see mõistus otsustas tulla üks päev enne notaritehingut. Jah, hakkasingi endale korterit ostma, isegi laenuleping oli juba allkirjastatud. Niisiis eelmine õhtu cancel-dasin kõik ära ja kobisin maale tagasi. Algul muidugi olin sunnitud iga päev rongiga tööle sõitma 1,5h tööle ja no keskmiselt 2,5h tagasi koju. No ja kas sellise elustiili juures läks elu paremaks- eiii! Igatahes viskas elu mulle veel igasuguseid kaikaid teele. Nüüdseks olen jaanuarist tagasi maal. Töökoht on ikka endises firmas, kuid võimalik seda eemalt teha, ja suhe on parem kui kunagi varem. Jaanuaris saingi aru mis asi see STRESS on.. Lisaks igasugusele vaimsetele hädadele avastasin, et minu kaalunumber polegi kunagi nii suur olnud ja ega peegelpilt ka kõige meeldivam polnud, sh juuksed, nahk… õõõh!! Olen alates 8ndast teinud rämedalt trenni ja jälginud näost sisse ajan, ajanud ka ikka omamood fitnessvärki. Ma armastan käia jõusaalis, ujumas, jooksmas, rulluisutamas.. mida iganes.. teha sporti, liikuda.
    Aga anyway ma olekski võinud sinna linna jääda ja hädaldada, aga ükspäev sai mul nii kõrini ja lihtsalt ütlesingi välja kõigile, et vajan muutust ja kas pakute mulle selleks võimalusi või tšaupakaa!! Ja ausalt öeldes oli mul suhteliselt ükskõik tööst. Enne olen töötu rott, kui paks, kole ja rahulolematu bitch.
    Mind ajab närvi kuidas ma kõikidele oma linnas elavatele sõpradele pean selgitama alati miks ma maal elan. Ma sõidan ilma igasuguste ummikuteta 30min tööle ja tagasi. Mul on aega iseendale… Teen trenni, loen raamatuid, vahin veel seepe ja teen süüa.. mida iganes vaja! Mul on rahu ja vaikus! Raha teenin ikka sama palju kui linnas, aga samas saan endale ikka palju rohkem lubada. Ega ma ei ütle, et ainult maal elades on sul aega ja motti.. ei! Lihtsalt tuleb prioriteedid paika saada ja tegutseda! Ja kohe! nagu sa kõik ilusti ära oled selgitanud…
    Ja olengi otsustanud et varsti pakingi oma asjad ja lähen maailma avastama sest, et YOLO 😀
    Kindlasti on see blogi aidanud mind seoses trenni ja toitumisega. Olen 2 kuuga võtnud täitsa arvestatavalt alla ja näen täitsa hea kehaga piff välja jälle, nii nagu üks 21aastane peab ikka välja nägema 😀 Nii et aitäh Sulle! Vägev oled 😉

    1. Issand, kui hea kommentaar 🙂 Ma ei saaks olla sinuga rohkem nõus. Elama peabki täpselt nii, nagu endale õige tundub ja kui endaga saad hästi läbi, siis on ka elu nagu lill. Ja õigesti tegid et enda sisehäält kuulasid. Tõsiselt? Nii hea on kuulda seda, et reaalselt ma suudan ka kaugelt kedagi natukenegi aidata. No tahaks sulle kohe ruska selle peale visata, aitäh 🙂

  2. Eelmisele- Issand appi poolenisti nagu minu jutt juba. Vanus klapib samuti. 😀
    Mina läksin ka suure hurraaga 2017 sügsel suurde linna tööle. Mõtlesin et oioi kui heaks elu läheb, tööl lubati maad ja ilmad kokku, plaanisin korteri üürida omale jne.
    Novot tuli välja et kõige hullem töökoht mu elus. Kestis mõni kuu, meeletult stressi, 8+h jalgadel ja liikuv aga kaalu tuli juurde, midagi selle töö kõrvalt teha ka ei jõudnud, nädalavahetused kõik tööl. Suhe ka kannatas, sest enamasti nägime nädalavahetustel.
    Lõpuks pääsesin sealt(“paindlik” graafik ja toredad töökaaslased my ass no).
    Nautisin töötu elu mõnuga. Nüüd olen oma väikelinnas tagasi. Uskumatu, sain E-R töö, palk on väga arvestatav(vahe siis selle eelmise töökohaga 100-200 eurot). Reaalselt nagu ei pingutagi ja kaal lanageb, stressi pole, suhtega kõik supper, ma olen niiiii rahul.
    Tõesti kahju vaadata neid, kes ei julge ja kannatavadki. Või on elus valesid otsuseid teinud ja noh nüüd kõik pekkis. Tänu sellele tean kuidas ma tulevikus kindlasti elada ei taha. Samuti tean oma väärtust(sellepärast ma olengi varasemalt töökohti paar korda vahetanud, ma tõesti pole ori :D)

    Aga mulle ei meeldinud eriti see koht selles blogipostituses, et mine klassivenna juurde kohvile, mis siis et ta abielus on 😀 Äkki see on minu mees kelle juurde vana klassiõde tuleb et oo ma armastan sind 😀

    1. Väikelinnaelu on jumala okei, huvitav, et seda nii paljud nii kardavad või umbes tundub, et see oleks elus tagasiminek vms. Kamoon, me elame ainult iseendale ja peaksime tegema täpselt neid valikuid, mis endale head tunduvad. Ja kui suhtega on kõik korras, stressi pole, siis millest me räägime? Nagu unistust elu ever! Stress on tõepoolest kaalutõusu number üks põhjuseid – õnnelik inimene ei kuluta külmikuuksi nii palju kui õnnetu inimene. Valesid otsuseid on väga okei teha, aga neid peab ümber tegema, kui sellest aru saadakse, mitte siis nende tõttu elu lõpuni kannatama. Hahhaaaa 🙂
      Ma kusjuures mõtlesin just, et kas abielunaised nüüd vihkavad mind, aga fakt on see, et kolmas inimene ei saa mitte kunagi sinna vahele tulla, kuhu vahele teda ei lasta. Mitte keegi ei otsi õnnelikus kooselus kolmandat 😉 Ja kui minu juurde tuleks vana klassivend ja teataks, et ta armastab mind… siis… tore on 😀 Laseks tal kohvi lõpuni juua ja aeg on koju minna 😀

  3. Kui vanemad lahku läksid, oli see minule ka siga õnnelik päev! Mõlemad on peale seda palju õnnelikumad. Millegi pärast kui seltskonnas kõvasti välja öelda, tundub, nagu ma oleks maailma kõige õelam inimene, kes on pere purunemise poolt.
    Naljakas, et ma pole kunagi unistanud kelleks saada. Kui kooli sisse sain, sain alles aru, et õigesse kohta olen sattunud, kaks aastat töötanud erialal ja siiani väga meeldib. Mõni inimene peab neli korda kooli sisse astuma, et aru saada mis tema jaoks õige eriala on. Samas teistel pole kooli vajagi, et saada mida tahavad.

    1. No tõepoolest nii on inetu öelda, aga tõsi. Minu vanemad on mõlemad fantast inimesed, aga koos olles nad olid hoopis midagi muud. Mõlemad imesid üksteisest viimasegi elujõu välja. Mõnikord on parem õudne lõpp, kui lõputu õudus 😉 Absoluutselt! Minu meelest on täiesti okei, kui sa ühel hetkel avastad, et see polegi sinu õige asi, valikuid saab alati elus ümber teha ja nende pärast kassida pole vapsee mõtet. VÕib-olla ma avastan ühel päeval, et ma tahan heliloojaks hakata? Ja kui ma seda avastangi, siis fuckit, hakkangi! Kui see mind õnnelikuks teeb 😉

  4. Armas , Kaisa. Ma küll ei oska läbi ekraani oma emotsiooni edasi anda aga ma tahan, et sa teaksid, et You made my day!! Tundsin selles loos ära väga palju iseenda mõtteid ja neid mõttemustreid “ma kardan”, “mis siis saab” jagub igasse päeva ning olukorda küll ja veel. Võtsin hiljuti vastu otsuse vahetada töökohta, mis toimus küll mõtete “mis nüüd saab”, “ma kardan, et äkki ma ei sobi”, “ma ei ole nii hea kui teised” saatel aga eks saab, mis saab ja läheb, kuidas läheb, vähemalt ühes asjas olen ma kindel – ma tegutsen, proovin ja püüan selle nimel, et olla õnnelik ja nautida elu, mitte kiruda ja halada. Good things may come to people who wait, but better things come to those who go out and get them. 😉

    1. Nii armas, et sa kirjutasid! Mul on ainult hea lugeda sellist asja – igaüks on enda õnne sepp ja sa asusid enda õnne voolima just 😉 Mul on sinu pärast hea meel! Proovi ja katseta ja kui lähebki midagi pekki, siis CV online on täis tööpakkumisi, mitte midagi ei ole katki. Kurat mul on hea meel! Ma tõesti hoian pöidlaid sulle. Ega ma ise kardan ju samamoodi, muidu ma poleks seda postitust kirjutanudki 😉 Ikka enda elust…

  5. Aitähhhh sulle! Tundsin samuti siin enda mõtted ära. Ma vajasin sellist otsekohesust just praegu, sest eks teoorias oma peas oleme targad küll, aga enda mõtted pole nii tõsiseltvõetavad kui kellegi teise jutt. Screenshotin selle jutu nüüd üles, et vajadusel võtta oleks. Sul sulg ikka jookseb kenasti 🙂

    1. Suured suured suured tänud sulle 🙂 HUhh, mind ei löödagi risti, vaid saan hoopis kiita. Nagu you made my day!

  6. Just jumala õige. Aga paraku oleme me kõik arglikud ja selliste otsuste tegemine võtab kõvasti julgust ja aega. Mina tundsin 6,5 aastat tagasi, et minu jaoks ei ole Eestis suurt midagi teha ja pakkisin oma kohvri ja tulingi Austraaliasse. Polnud mul siin kedagi ees ootamas, elasin rahulikult esimesed 5 kuud hostelis farmitööd tehes, peale seda töötasin pool aastat laos kaste tõstes ja elasin mingi hindu tagatoas. Aga ma ei ole mitte kunagi oma elus vist nii vaba olnud! Nautisin seda kastide tõstmist ja stressivaba elu täiega! Mis siis et vanust oli juba üle kolmekümne ja polnud aimugi, kuhu ma edasi oma eluga lähen. Ajaga loksusid asjad vaikselt paika ja sain korraliku töö ja koperdasin fitnessi maailma kogemata. Eelmisel aastal tundsin kuidas vanas töökohas enam olla ei suuda, astusin uksest välja, puhkasin, võistlesin ja kobistasin uue ametikoha otsa. Ka pikaajalise suhte otsustasime endise kaaslasega tükk aega tagasi juba ära lõpetada, sest see üksteise kallal närimine oli lihtsalt väsitav. Nüüd oleme sõbrad ja ausalt öeldes funktsioneerime selles rollis oluliselt paremini. Mulle pole never midagi keegi kandikul ette kandnud, kõik, mis mul on, on raske töö tulemus, aga seda rohkem ma väärtustan seda. Jah, on hetki, kus ma tunnen, et kurat, oleks ikka palju lihtsam, kui oleks selle või teise asja teinud teistmoodi või tegemata jätnud, aga need mõtted ma peksan minema. Mu jutu point – ei ole mõtet leppida asjadega, kui on tõsine soov muutuste järele. Ei ole töö, ega elukohad maailmas otsas ja üksiolemise hirmus ei ole mõtet punnitada suhet, mis ei toimi. Kui on aeg, tuleb uus kaaslane ja kui ei tule, siis ilmselt ei olda selleks veel valmis. Iseenda tahtmine peab olema kõige tähtsam, ülejäänud on teisejärguline!

    1. Tead Kristi, sa tundud mulle lihtsalt nii läbi ja lõhki põnev inimene, et sinuga oleks väga huvitav ükskord kohvitassi kõrvale maha istuda ja rääkida. Sinus on nii palju mingit müstilist asja ja sa oled oma tegemistes nii minu moodi. Nagu kõik, mida sa ütled, ma ainult noogutan kaasa. Ja mina võtan mütsi maha, minu meelest inimesed, kes kolivad välismaale õnne otsima on lihtsalt nii fantastilised ja julged. Minul on mitu võimalust olnud, aga olen põnnama löönud, täiesti kummaline mõelda. KArdan! Novot! Ega ma siin postituses ju räägingi ka enda elust, ma kardan samamoodi. Ma ei teagi mida… Selle kaaslasega ongi see värk, et kõigepealt on vaja ikkagi ise endaga õnnelik ja rahul olla ja siis saab alles teise poolega õnnelik olla. Tihti naised otsivad nagu kaaslases enda tühja koha mingit täidet ja siis pettutakse kogu aeg. Ja no sinu kaliibriga naine – ma nagu tõsiselt arvan, et su kõrval maandub kunagi üks mees valge hobusega 🙂 Sest no sa oled seda kõike ikka sajaga väärt.

      1. Aitäh heade sõnade eest 🙂
        Mullegi tundub, et me mõttemaailmad on suht sarnased. Mulle meeldib see, et sa ei keeruta, vaid ütled otse nii nagu on, selliseid inimesi ei ole väga palju! Ja selle jaoks on ka tihti vaja palju julgust! See, et sul on oma väiksed hirmud, on täiesti okei, muidu hakkakski tunduma, et sa pole päris inimene 😀
        No kui ma peaks Eestisse külla sattuma, siis võiks ehk tehagi väikse kohvi või näiteks mõnusa trenni koos 🙂

  7. Tundub, et su postitus mōjus vist nii, et homme viskavad kōik inimesed lahkumisavaldused tööl lauale, hahah 😀😀😀

    1. Saad aru, mulle tundub vaikselt endale samamoodi 😀 aga no kui viskavadki, siis asja eest viskavad 😀 hahahaaaa

  8. Jälle postitus, mis puudutab ja paneb mõtteid avaldama! Aitäh!
    Ise oleme enda õnnesepad- see on kindel. ning kui kõik inimesed suunaksid selle sama energia, mis läheb virisemisele, vabanduste leidmisele ja teiste kadestamisele hoopis lahenduste leidmisele, oleks maailma kõvasti parem paik ja õnnelikkuse ning rahulolu näitajad kõrgemad.
    Veel selline mõte tekkis. Mis päriselt on õnne alus? Tegelikult on see ju ainult harmooniline ja õnnelik suhe, ei ole see ei töö ega uhiuus bemm ega pikad juuksed vms mis teistele vàlja paistab, vaid ikka armastus (olgu selleks siis harmoonia paarisuhtes, vanemate, laste, sõpradega, siiski esimene neist kaalulam). Mis aga on paradoks siin minu jaoks, et kui soovitakse endale ideaalset soengut, minnakse spetsialisti juurde ( juuksur), vaja ideaalset keha, jàlle spetsialistid màngus (treener, toitumisspetsialist), vaja ideaalset maja , jàlle spetialistid (arhitekt, insener, sisekujundaja…), janiiedasi ja edasi. Aga oleks vaja ideaalset suhet, siis tundub spetialisti ( suhte-, paariterapeut) visiit väga kentsakas. Ma ei tea ühtegi suhet aga, kus poleks lahkarvamusi ja veel rohkem tean juhte, kus pere lõhki läheb. Millegi pärast on aga kunagi need 2 inimest kokku saanud, 2 isiksust. Ja üks hetk ei osata enam suhelda… Kui päriselt inimesed hooliksid teineteisest ja suhtest ha võtaksid ka siin appi spetsialistid, kellelt nõu küsida, oleks palju vähem katkisi ja kärgpetesid ning palju rohkem terveid hingi, lapsi.
    Ma olen ise lihtdalt nii suur nö spetsialistide või ekspertide fänn, et alati vaja konsulteerida ja no see on tegelikult elus keerulistes olukordades palju abi andnud 🙂

    1. Saad aru, ma istun juba tükk aega ja mõtlen, et mida ma sulle vastan ja ma ei oskagi lisada midagi. Sa nagu panid konkreetselt mu suu kinni praegu ja seda ei juhtu just tihti. Väga hea lähenemine ja ma ei saaks olla rohkem nõus. See pani mind ennastki mõtlema praegu… tõesti, miks?

  9. 99% postitusest on pihtas-põhjas. Üsna suures osas on see tõesti meie enda teha, milliseks elu kujuneb. Mõistagi on kõrvalisi faktoreid, mis tugevalt mõjutavad, aga see on tõsi, et kasvõi möliseda saab tõesti ainult inimesega, kes endaga möliseda laseb.

    Aga ma selle 1%, millega ei nõustu pean ka ära märkima.

    “Kui see kunagine klassivend on päriselt ka sinu elu armastus, siis mina jooksin tema juures juba ammu kohvi ja küsiks kohvi kõrvale küpsist ka, mis sellest, et ta abielus on. Päriselt ka! Keda kotib? ”

    Kui mingi piff meie uksest sisse sajaks jutuga, et “klge, sorri, tean-tean, et te abielus ja teil on kolm last, aga no ta on mu eluarmastus ja ma nüüd passin siin kuni ta ükskord saab aru, et minust pääsu pole” – ma annaks panniga noh. Kao koju ja otsi uus eluarmastus omale. 😀

    St. ma olen täiesti nõus, et kui keegi väga sümpatiseerib, siis võiks selle õhtul salaja unistamise asemel mingi reaalne samm asja suunas astuda, aga kui sellel teisel poolel on oma pere, siis siinkohal võiks ikka veto peale panna ja teistele jahimaadele suunduda. Pealegi võib see mees ju eluarmastus olla, aga kas kärgpere kah sinna ideaali mahub? 😀

    Ma usun, et sa tegelikult ei mõelnudki seda nii sõna-sõnalt ja see oli pigem hea illustratiivne näide innustamaks naisi oma unistuste poole liikuma (ja see innustamine ON vajalik), aga kuna mu enda jaoks on abielu väga püha, siis lihtsalt tahtsin sõna sekka öelda.

    P.S. Ja innustamises oled sa väga hea, sest just tänu mõnele sinu blogist loetud reale käisin üle pika aja jooksmas!

    1. Jep, täpselt nii 🙂 Samas kui su uksest sajab sisse mingisugune beib, kes sellise uudise teatab ja kui sellest peaks sinu abielu saatus sõltuma, siis kas sellises abielus tasub üldse olla? Mees peaks olema see, kes selle hullu juukseidpidi uksest välja sikutab 😀 Aga tegelikult pigem illustratiivne tähendus jep. Ma arvan, et mees, kes lubab ühele naisele elu lõpuni truudust ja siis on valmis selle naise kõrvalt lahkuma – pole väga mingi väärt mees ka. Opppaaa! No siis on mu eesmärk täidetud. Me suudame, kui me vaid tahame ja mõnikord on vaja kohe, et keegi oraga torgiks 🙂

  10. Hei Kaisa !
    Aitäh nii super blogi postituse eest!
    Jälgin ammu Sinu tegemisi ja Sa oled lihtsalt võrratu. Kogun end juba teab mis ajast, et minna ja ennast ise käsile võtta. Ma olen täiesti normaal kaalus, aga minu unistus on olla rahul oma kehaga, olla palju parema välja nägemisega ja saada lahti jubedast tselluliidist jalgadel.
    Rääkides töökohast, siis olen kolm aastat teinud istuvat tööd ja see on nii ära väsitanud ja üle visanud. Tunnen, et kõik lihased on olematud, sest ma ei tee mitte midagi füüsilist.

    1. Nii hea on sellist tagasisidet lugeda ,aitäh 🙂 Minuga ongi vist selline lugu, et on suurem osa inimesi, kes mind palavalt armastab ja siis on see väiksem osa, kes mind palavalt vihkavad, aga külmaks ma ei jäta vist kedagi. Mõtle positiivselt, sul on tegelikult nii vähe minna enda ideaalini. Kui sa oleksid 30kg ülekaalus, siis tunduks see eesmärk nii kaugel, aga vaata ennast – sa saaksid enda ideaali ainult väikse jõupingutusega 😉 Mul endal oli sama, see istumine on küll tore, aga ma reaalselt tundsin ise ka, kuidas ma sinna laua külge kinni kasvasin. Inimene on loodud liikuma, mitte 8h päevas ühe koha peal istuma. Tee endale see teene ja võta enda jaoks midagi ette, sa pärast ainult tänad ennast. Ja aitäh veelkord :*

  11. Vauu.. Ma lugesin seda postitust ja mõtlesin terve aeg, et selliseid inimesi ei saa ju olemas olla.. ja siis lugesin neid kommentaare.. Tõesti või? 😀
    Aga su poindiga olen täiesti nõus – elus tuleb teha seda, mis sind ennast õnnelikuks teeb ja mulle tundub, et Eesti naised mõtlevad liiga palju teistele inimestele enda ümber. Ja siis lõpuks tuleb välja, et tahtsid teisele head, aga see ei olnudki üldse see, mida teine inimene heaks pidas…

  12. Hea Kaisa,

    See postitus oli nagu rusikas silmaauku (kihvt väljend jah.. :D). Eelmine nädal otsustasin päris palju sarnast ette võtta nagu kirjeldasid ja tänaseks olen sellega juba suuresti algust teinud. Ja siis tulin ja nägin seda postitust.. Aitäh selle eest! See oli justkui kinnitus, et you did it right girl! 😉

    1. No super! Hakkasid tegutsema vähemalt. Jaa, mina olengi see kõrgem jõud, kes sulle märke saadab 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga