Kallis naine, ära karda nii palju ja hakka elama!

Teate, miks on see dieedi aeg nii huvitav? Sest dieeti pidades ei suuda ma mitte kunagi magama jääda, vaid ma pean terve triljon mõtet kõigepealt enda peast läbi laskma ja alles siis saan rahulikult uinuda. Ja oleks need mõtted siis normaalsed – ei! Ikka nagu tõelisel filosoofil ja suurem osa neist on hommikuks muidugi meelest pühitud. Aga mitte seekord! Ma kirjutasin need endale öösel üles ja saan ühest mõttest nüüd postituse teha.

Ma arvan kõikidel meist on nüüdseks juba oksepaha nendest kulunud tsitaatidest, et umbes ela hetkes ja elu on nii lühike ja sa ei tea kunagi, millal võib olla sinu viimane päev ja unista suurelt ja… mida veel? Ahjaa “Naine, tea enda hinda!” ja pläku-pläku, kuidas alati peaks mõtlema positiivselt ja ei tohi lasta ennast häirida, mida keegi sinust mõtleb jne. Ja teate, mis on reaalsus?

Reaalsus on see, et me loeme neid tsitaate ja mõtleme, et õigus küll ja siis hakkab peale esmaspäev, see kuradima sinine esmaspäev ja sa lähed hommikul tööle ja juba ärgates on sul närvid läbi, sest sul õnnestus jälle see äratuskell kogemata kinni lüüa ja sisse magada ja piim on külmikus hapuks läinud ja hommikukohv on vaja jälle mustalt sisse tõmmata. Ja sa istud seal hommikuses ummikus ja vaatad, kuidas kell tiksub ja tiksub ja fakkk nii kiire on! No nii kiire on! Ja mis sind tööl ootab? Nagu ülemus, kes mitte kunagi pole mitte millegiga rahul, mida sa teed, olenemata sellest, et sa tegid eelmine nädal rämedalt ületunde, mida keegi sulle kinni ei maksa ja mille eest mitte keegi sulle isegi aitäh ei ütle. Üleüldse, see töö pole üldse see, mida sa teha tahaksid, aga sa oled millegi pärast leppinud sellega… Ja ilmselgelt täna jääb sul lõuna vahele, sest nädalavahetusega on nii palju toimunud ja sa üritad endaga järje peale saada.

Ja pärast tööpäeva sa istud jälle sealsamas ummikus, vaatad jälle, kuidas kell aina tiksub ja tiksub ja aeg lihtsalt kaob käest. Jõuad kiiruga võtta lapsed lasteaiast ja joosta koos nendega poodi, sest see kuradima piim seal külmikus oli hapuks läinud ja siis sa tormad nii kiiresti läbi Prisma, kaks last sisuliselt ripuvad sul käte otsas ja nende jalad ei jõua maadki puudutada, sest sul on nii kuradima kiire. Nii kiire on! Ja kui sa kassasse jõuad, siis sa lähed veel rohkem endast välja, sest miks seal Prismas on 12 kassat, kui neis on teenindajaid ainult 4? Nagu ainult neli? Kas te mõnitate? Päriselt ka, kas Prismades on mõnitamise pärast nii palju kassasid? Ja ilmselgelt see tropp sinu ees järjekorras jättis banaanid kaalumata ja kui teenindaja on tema banaanidega tagasi jõudnud, siis ta hakkab otsima mingeid kopikaid. Nagu miks ta ei võiks maksta kaardiga? Mida sa otsid neid kopikaid? No kurat anna see eurone münt, mida sa lappad nendest punastest! Mida sa kurat sahmerdad ja otsid? Sinul on ju kiire!

Ja koju jõudes tead, mis juhtub? Kõik läheb nagu helikiirusel! Toit vajab tegemist, lastel on tuhat asja, mille pärast muretseda, kapp ootab ammu suurpuhastust ja aknad samuti ja üleüldse kõik need majapidamistööd, mis sa tahtsid nädalavahetusel ära teha, neid sa ei jõunud ja kogu see kompott istub sul kogu aeg õlul. Nagu sa tunned kohe, kuidas su turjal on raske, nagu reaalselt sa tunned seda pinget enda õlul. Ja mees… oh jah… see mees on juba ammu diivanikaunistus ja teda on vaja kodus ainult selleks, et keegi viiks prügi välja. Mingeid tundeid ei ole teie vahel olnud juba ammu, aga no kui ta juba kunagi võetud sai, siis las ta olla. Elu ongi selline ja kõik elavad nii – armastust näebki ainult seebikatest. Ja kust sa ikka parema leiaksid eks? Ja tegelikult selline nädal kulgeb välja kuni nädalavahetuseni.

Lõpuks ometi jõudis kätte see kauaoodatud nädalavahetus. Aga no fakk, sa olid lubanud ju külas käia veel ämmal ja lastele on vaja lasteaias meisterdada mingi terve hunnik kastanikujukesi ja need aknad nutavad pesemise järgi ja sul pole olnud aega enda kulmusidki kitkuda ja reaalsus on see, et see nädalavahetus, mida sa ootasid, et saaks lõpuks ometi tegeleda endale meelepäraste asjadega… see lihtsalt kaob käest. Sa oled tahtnud juba pikemat aega trennis käima hakata, aga ilmselgelt selle jaoks pole ammugi aega. Saad aru, see ongi reaalsus. Tahaks näha teises Eesti otsas elavat sõbrannat, tahaks teda näha juba viimased pool aastat, aga aega pole…Kui ma nüüd küsin, kas sa sellist elu endale tegelikult tahtsidki, siis sa saadad mind sinna musta auku. Aga miks sa elad siis sellist elu? 

Ja nüüd tuleb see koht, kus sa hakkad mind vihkama, sest ma tahan jälle sinuga aus olla ja sulle tavaliselt ei meeldi, kui ma aus olen. Kas sa tead, et sa oled täiskasvanud naine ja sul on täiesti vaba võimalus enda elu ise kujundada täpselt selliseks, nagu sa ise tahad? Ei! Sa ei ole enam see tilluke emme-issi silmatera, kellele öeldi ette, mida teha on vaja ja kelle sõna sa kuulama pidid. Sa oled täiskasvanud naine ja sa teed enda otsused ise! Sul on täiesti vaba võimalus saata see ülemus tööl kukele ja visata pastakas kell 17 nurka, sul on täiesti vaba võimalus tõsta üles keskmine näpp, kui su kuri ämm sulle jälle rida kohustusi õlgadele paneb. Kas sa saad aru, et sina oled enda elu boss ja mitte keegi ei saa sulle asju ette dikteerida, kui sina seda ei lase teha. Ilmselgelt, kui ma oleks sinu ülemus ja mingi kloun on nõus minu heaks tasuta tööd tegema, siis ma võtaks neid kloune endale lausa mitu tükki ja vaataks rõõmuga pealt, kuidas nad mulle raha teenivad. Miks sa lased endal selline kloun olla? Miks sa kingid enda aega ära, et kellelgi teisel oleks hea? Mis ajast sa hakkasid arvama, et sind ongi normaalne ära kasutada?

Mis momendil sa üleüldse avastasid, et sa pole paremat kaaslast väärt, kui see õlle libistav mees seal diivanil? Mis momendil sa arvasid, et on täiesti okei, kui sind koheldakse nagu kaltsu? Mis momendil sa arvasid, et on täiesti okei, kui su lapsed näevad, et ema ei olegi kodus väärt mitte midagi? Mis momendil sa avastasid, et on täiesti okei, kui su tütar õpib, milline hakkab välja nägema tema tulevik? Mul ei ole lapsi, aga ma olen ise pärit purunenud abielust ja kuigi ma olen 27 aastane, mõjutavad mind siiani käitumismustrid minu vanemate abielust. Ja ma võin käsi südamel öelda, et üks õnnelikumaid päevi minu elus oli see, kui mu vanemad lõpuks avastasid, et neil on aeg oma teed minna. Seega, kui sa leiad endale ettekäändeid laste näol, miks selle õllest lehkava mehega koos olla, siis tea, et tegelikult sa teed hoopis vastupidist ja ainus põhjus, miks sa temaga koos oled, on see, et sa kardad, mis saab siis, kui ta ära läheb? Sa kardad, et kas sa saad üksinda hakkama, sa kardad…

Kummaline, et kui me oleme lapsed, siis me ei karda midagi. Me unistame suurelt, me tahame saada kosmonautideks ja baleriinideks ja kelleks iganes, aga kui me lõpetame kooli, siis me ei julge enam unistada. Meile tundubki okei käia vana sissekäidud rada: keskkool, ülikool, keskpärane töö, keskpärane mees, keskpärane elu, keskpärane auto koos keskpärase korteriga, sest siis ei saa nagu midagi valesti minna. Me kardame elu eest feilida ja valime alati kindla variandi, mis sellest, et ohutult mängides me ei saavuta kunagi mitte midagi fenomenaalset, aga me pigem lepime keskpärasusega, kui võtame riski. Vahet ei ole, millest me räägime – tööst, suhetest, elust üleüldse. Tahaks tegelikult kasvõi ükspäev need kärtspunased nahkpüksid jalga panna, aga mida teised arvavad?

Sa vihkad oma tööd, aga sa ei julge seda vahetada, sest äkki uus töö on veel hullem? Äkki uus ülemus on veel nõudlikum? Sa kardad vahetada meest, sest äkki uus on veel hullem? Äkki sa võib-olla ei leiagi enam uut? Kas sa kunagi selle peale oled mõelnud, et tegelikult ka ilma meheta annab elada? Tuletan sulle meelde, et sa sündisid siia ilma üksi ja sured suure tõenäosusega üksi ja ükski mees sulle nendel hetkedel toeks ei ole. Sulle tegelikult ei meeldi korteris elada ja sa oled ammu unistanud maamajast, aga sa oled selle unistuse maha matnud, sest… sest äkki sa avastad, et sulle ikkagi ei meeldi maal elada? Äkki see majandamine pangaga on liiga keeruline? Äkki sul ei õnnestu maal tööd leida? Äkki… äkki mida iganes? Tegelikult on sul hingel veel üks kauaaegne soov õppida inglise filoloogiat, aga sa kardad, et äkki sul ei ole enda töö ja muu elu kõrvalt selle jaoks aega? Ja siis need unistused lihtsalt jäävad… need jäävad kuskile kaugele maha… Need unistused jäävad maha, sest sa kardad juba ette asju, mis ei pruugi mitte kunagi juhtudagi.

Ja siis sa vaatadki kõrvalt, kuidas mõnel teisel läheb hästi – no küll Katil ikka joppas, leidis endale unistuste mehe ja Piret leidis endale unistuste töö ja Martast on saanud kuulus laulja ja Kadri reisib ringi mööda maailma. Kõikidel on räigelt jopanud! Sinul lihtsalt ei joppa. Kas sa tegelikult panid tähele, et see Kadri ostis lihtsalt lennukipiletid ja saatis oma elu Eestis kukele! Kati saatis enda allakäinud jobu pikalt ja andis võimaluse uuel armastusel enda õuele tulla. Piret otsustas, et ta on väärt paremat tööd, kui eelmise bossi tallalakkumine. Kõik need naised tegid otsuse, et nad on väärt paremat! Neil oli kindlasti mingil eluetapil raske teha see otsus ja kindlasti mingil momendil nad kahtlesid, aga nad otsustasid, et nad on paremat väärt! Miks sina arvad, et sina ei ole? Me kõik saame siin elus täpselt seda, mida me tellime – päriselt ka saame! Täpselt nagu restoranis. Aga kui sa seal lauas istud ja tellida ei julge, siis sa võid kindel olla ainult selles, et süüa sa kohe kindlasti ei saa.

Kas sulle ei tundu, et mitte riskides ja leppides keskpärasusega on sul kaotada terve oma elu, kõik oma unistused? Sa ei saa ju kaotada midagi, mida sul pole kunagi olnudki – mida sa kardad? Kas ma võin sulle vahepeal meelde tuletada, et sa lahkud siit elust paljana kui püksinööp. Ja kuidas sa üldse julged olla nii kindel, et sa näed enda pensionipõlve, et sa enda unistusi kaugele tulevikku lükkad? Kui mina vaatan traagilisi sündmusi enda ümber, kuidas inimesed hukkuvad liiklusõnnetustes ja surevad ebaõiglaselt neid tabanud haigustesse, siis mina küll nii kindlalt ei teeks plaane, kuidas elada 10 aasta pärast.

Kui sa kurat tahad seda langevarjuhüpet teha, siis mina sinu asemel oleks juba lennukis! Kui see kunagine klassivend on päriselt ka sinu elu armastus, siis mina jooksin tema juures juba ammu kohvi ja küsiks kohvi kõrvale küpsist ka, mis sellest, et ta abielus on. Päriselt ka! Keda kotib? Kui sa oled eluaeg tahtnud elada ja seigelda Austraalias, siis paki ära see kott ja anna elule võimalus! Sitemal juhul tuled koju soojamaareisilt, aga paremal juhul leiad sealt selle, mida otsisid. Ja kui see jutt tundub sulle täieliku jamana, siis mine külasta korra vanadekodu. Päriselt ka! Või mõnda vanemaealist inimest ja küsi neilt, mida nemad kahetsevad elus kõige rohkem? Mis sa arvad, kas nad kahetsevad rohkem tehtut või tegemata jätmisi?

Kuradi pikk, kuradi filosofeeriv, aga andke mulle mu dieedimõtted andeks. 

K.