“Abneri Kaisa, maailma kõige kõvem eit eales, lihtsalt ulub, lihtsalt on katki, lihtsalt on puruks. Kõik on puruks.”

16.03 kell on 2 öösel, kõnnin toas üksinda edasi-tagasi, Raix magab rahulikult, aga mina ei saa. Ma nutan, nutan suuri krokodillipisaraid, lähen üritan uuesti magada. Jõhker, kui kuumaks ta keha läheb, kui ta magab – lükkan ta heaga eemale, võtan külma padja märgade põskede vastu ja üritan magada. Ei saa, peas keerleb tuhat mõtet, ma ei saa magada. Kell 4 annan uue loobumisvõidu, tõusen üles ja jätkan trajektoori: köök, elutuba, köök, elutuba, paitan kassi, istun diivanil ja nutan. Ripsmepikendused on juba silma sisse ennast pööranud. Nuuskan ja üritan uuesti magama minna. Kell 6 hommikul ärkab Raix…jumal tänatud, pudruaeg ja enam ma ei pea seda lage vahtima. Abneri Kaisa, maailma kõige kõvem eit eales, lihtsalt ulub, lihtsalt on katki, lihtsalt on puruks. Kõik on puruks.

Mäletate, ma rääkisin teile novembris, et aitab küll nüüd sellest pillerkaarest ja kasvamisest – lükkasin enda menüü puhtaks ja eesmärk oli mõned kilod alla võtta, et ennast jälle enda kehas maksimaalselt hästi tunda. Mitte, et mul midagi viga oleks olnud, aga ma tunnen ennast ikkagi paremini, kui kuskilt ikka mingisugune lihas paistab ja keha on pigev kuivem kui pehmem. Igatahes, ilmselgelt ma ei alustanud mingit “suveks saledaks” projekti ja kõik ümberringi juba teadsid, et ma valmistun uueks hooajaks.

Miks ma kohe välja ei karjunud, et ma hakkan valmistuma? Vanemad lugejad juba teavad, kuidas mul on siibrisse visanud see, kuidas mind ettevalmistuse ajal aina pilkudega mõõdetakse. Mul reaalselt sai eelmine hooaeg nii siiber sellest, kuidas iga päev nägi punt inimesi sittakanti vaeva, et kuidagi sportlast minus tappa. Ma tahtsin seekord valmistuda niimoodi, et mitte keegi ei mõõda mu trenne, ei mu cardiot, ei mu suutäisi. Ma tahtsin valmistuda ilma selle välise müra ja kärata. Neid targutajaid ja eksperte tekib ühel hetkel ümber nii palju ja neid ei kõiguta isegi see, kui sa kõrvaklappe peast ära ei võta, kui nad rünnakule tulevad. Pole mul vaja seda. Aga see selleks…

Naljakas, kuidas sa paned ühe hooaja purki, mõtled veel enda peas, et no mida kuradit ma teen sellest. Milleks kogu see piitsutamine ja juuksekarva lõhki ajamine ja siis puhkad pool aastat ja juba ennegi kui aru saad, sa tahad tagasi. Ilmselgelt ma tahtsin lavale tagasi. Ma olen loodud lavadele, see on täpselt see, mida ma tahan teha. Ma ei oska ja ma ei tahagi teistmoodi.

Ma olen eluaeg olnud mittesportlik… okei, mittesportlik on vähe öeldud, ma olen olnud konkreetne elupõletaja ja ma reaalselt leidsin endas just selle poole, mis ma tunnen, et ongi see minu asi. Kõik need koolitused, kõik need asjad ümber selle fitnessi. Minust on saanud treener, mu mees on kahel jalal kõndiv fitness…kogu mu elu tiirlebki ümber selle ja ma nii armastan seda, päriselt! Ma armastan seda elu ja kõike seda rohkem, kui ma kunagi midagi armastanud olen. Ja võistlemine on nagu see kirss seal kõrgel-kõrgel tordimäe otsas. 

Kurat ma naersin ennast välja 5 aastat tagasi. Ma poleks uskunud, et ma kuskile lavale jõuangi. Tänasel päeval ma unistan profikaardist. Saate aru jah? Jah, ma ütlesin selle välja. Ma tahan profikaarti! Sest ma olen nii faking hea ja ma olen nende aastatega näinud mitukümmend korda faking rohkem vaeva kui mõni näeb enda elu jooksul. Ma olen väärt seda ja ma tahan seda ja ma raisk võtan selle! Ja minu Ultimate Goal sellel hooajal oligi maksku, mis maksab see kuradima kaart kätte saada. Ma tahan kõrgesse mängu ja ma olen seda oiiii kuidas väärt.

Kui ma nägin Raixi eelmist hooaega, kui võimalikult elutervelt on võimalik valmistuda, kuidas ei ole vaja igal sammul üle mõelda (nagu ma seda eelnevalt tegin kogu aeg), kuidas see teekond lavale saab olla tegelikult hoopis teistsugune ja palju elutervem, siis… ma olin kindel, et seekord läheb kõik veel paremini ja ladusamalt kui eelmine kord.

Teate kui ränk vahe on ikka selles, kes su kõrval on? Nagu reaalselt. Kui mina hakkasin valmistuma, siis Raix veel kahtles, kas ta ise on valmis uut hooaega kaasa tegema. Aga no kui sa vaatad kõrvalt, kuidas elukaaslane valmistub, siis ilmselgelt tuleb endal ka isu. Ja nii me olimegi ühel hetkel… jalutame enda igapäevaseid samme täis metsas, fantaseerime koos võitlusreise, fantaseerime tulemusi, fantaseerime neid pro kaarte, nagu kõik see tundus lihtsalt nii faking reaalne. Tema ja mina, mina ja tema, täielik power-couple. Koos me tuleme ja me teeme! Teerulliga üle! Kaisa ja Raix tulevad! Beibi sorry, aga see koht on meie!

Ma tahaks nii räigelt teile näidata, nagu reaalselt, milline on praegusel hetkel selle mehe vorm. Te kukuks toolilt pikali. Aga kuna temas puudub täielikult see edevusejoon – ja see ta just eriliseks teebki – siis ta ei andestaks seda mulle.

Vaatame iga päev üksteise vormi ja suu ammuli lihtsalt – väga julm. Kõik läheb jumala ladusalt ja ilusti ja iga päevaga koorub aina parem ja parem asi välja. Nagu reaalselt, kui ma enda eelmise hooaja vormi vaatasin, siis mul tõmbas endalgi jahedaks. Ülikõva! See raske töö, see kannab ikka räigelt vilja ja kui ma vaatasin Raixi oma… nagu ta on ilmselgelt Kreeka jumal, aga no näha on, et ka tema on teinud enda niigi suurepärases ja võimsas vormis veel edasiminekut.

Ma reaalselt arvan, et tänu sellele, et meil see kodune elu on just nii timmis, nagu et me toetame ja hoiame üksteist, siis no kogu see õnnehormoon, see viib edasi. Kunagi ütles Peep Reinart enda abikaasa Eleri kohta, et nad on kõrgemate jõudude poolt kokku pandud… ma panin kajaka naeru, pole olemas sellist asja. Praegu ma ütlen sedasama Raixi kohta. See mees on tulnud kuskilt teisest universumist minu kõrvale, see on kuskil kõrgemal kokku pandud pakett. 

Igatahes. Meil on siin vahepeal nii ülikõva aeg olnud. Tegime koos koolitusi, panime paika võistlusplaane, ostsime pileteid, bookisime majutusi. Tead kui ülikõva. Raix pidi enda hooaega alustama juba aprillis Malta Diamond Cupit ja mina, nagu ta number 1 fänn ikka, pakkisin ennast talle kaasa. Mina tahan olla seal, kui tal hästi läheb, mina tahan! Ma tahan seda emotsiooni, seda võimsat pilti laval, ma tahan seda enda silmaga näha. Ja kurat mina grimmin tema kõige ilusamat kanni, mitte keegi teine!

Enda hooaega pidin ma alustama mais. Otsustasin eestikad vahele jätta – pole mõtet. Mul ei ole vaja siin kellelegi enam midagi tõestada. Võib-olla veidi ülbe minust seda öelda, aga fuckit, minu blogi – no vaata mind. No reaalselt – kes kurat minust parem oleks? Igatahes mul pole pointi ajastada vormi nii väikesteks võistlusteks – kui juba, siis kuradima Arnold. Jepp! Arnold Classic Lõuna-Aafrika. Kui faking juba, siis lähme Arnoldile! Ma olen terminaator, aeg on seda Arnoldile näidata.

Kusjuures ma vahepeal vabandan siin, sest mul on tunne, et mu näppude alt on läbi käinud päris palju roppe sõnu, aga nagu mulle kombeks – ma ei paranda kunagi enda emotsioonide pealt kirja pandud teksti! Ma olen autentne ja aus. Ja see on FAKING MINU BLOGI! Loe Maalehte ja ära ägise, kui midagi ei sobi.

Igatahes, kuhu ma jäingi. Arnold! Ja juba märkamatult olid meil ostetud piletid Lõuna-Aafrikasse. Nagu LAVi, saate aru? Ma poleks never julgenud sinna üksinda minna, mitte never – blond nälginud rääbistüdruk üksinda sellisel maal võistlemas? Oooooooeiiii! Aga kui Raix kuulis, kui ma omaette neid mõtteid mõlgutasin, siis ta lõi kohe rinna kummi ja käskis piletid ära osta. Oota mida? Jah, sest kui naisel on unistus, siis mehe kohus on need ära täita. Mul tuleb jälle nutt kurku noh. Kurat küll! Jõhker, mis see mees kõik ära teeks, et mul ainult hea oleks. Naljakas, ma päris tihti mõtlen, et mida kuradit ta minus näeb? No selles mõttes, et kui ma oleks mees, siis ma tahaks ka minuga olla, aga kui ma oleks Raigo Kuusnõmm, siis ma nii kindel poleks. Okei… kuhu ma jäingi. Ühesõnaga, kurat ta väärt ainult parimast parimat oli minu point. 

Igatahes see Lõuna-Aafrika… Kurat kui ma seda praegu ütlen, siis mul jälle pisarad valguvad üle põse. Võib-olla kui sa seda loed praegu, siis sa mõtled, et ma olen eriline pooletoobine ja mida kuradit eks? Aga ma tahtsingi selle postituse saada lukku nii kiirelt kui võimalik – ma tahan, et sa näeksid minus seda poolt, mida nii paljud ei näe. Seda taustastooryt, mis tegelikult mul sees toimub. Mitte see ilusatud pask, mida nagunii kogu sotsiaalmeedia täis on…

Kui palju on mu käest küsitud, et kuidas ma küll suudan neid dieete ja trenne teha, kuidas ma suudan seda distsipliini hoida? Kuidas ma suudan grammi pealt asju süüa, kuidas ma suudan mitte cheatida? Kuidas ma suudan sital päeval trenni teha? Kuidas ma suudan ennast sundida igal õhtul kell 22 magama minema?

Vaata, kui mul on silmade ees mingi eesmärk, siis ma lähen läbi ükskõik millest, ükskõik millest! Ükskõik millest, et seda saada! Dieedil olles põhimõtteliselt viimased kuu aega ongi konstantselt selline tunne, nagu sa oleks rekka alla jäänud, iga lihas kehas on haige, kõht on nii tühi, et eluisu hakkab vaikselt ära kaduma, aga siis ma ärkangi üles ja mõtlen, mille jaoks ma seda teen ja vean enda kondid trenni. Võistlejad teavad, tavainimesel raske mõista. Lihtsalt see lühiajaline kannatus on lõpuks kõike mitmekordselt väärt. Seda peab ise proovima, et aru saada.

Igatahes, palju lihtsam on ennast sellest sitast läbi suruda, kui sul on silmade ees kogu aeg eesmärk. See Ultimate Goal! Sa oled endale pannud eesmärgi ja iseennast ei saa alt vedada, ei saa! Pole võimalik! See on üks asi, mida ma pole siiani lõpuni mõistnud, kuidas inimesed saavad ennast alt vedada. Nagu kuidas sa üldse saad teistelt mingit austust nõuda, kui sa seda isegi enda vastu ei tee. Aga see selleks… Okei, ei tegelt kui ma enda mõttelõngaga siiani jõudsin, siis räägime sellest natuke.

Vaata, kui sul on elus eesmärgid – siis mis sul kurat viga on, et sa nende nimel ei tööta? No unistada oskame me kõik, aga kui unistustest eesmärke ei tee, siis need jäävadki unistusteks. Okei, toon näite. Kui sul on tööl mingi asi, mis peab tehtud saama X kuupäevaks, siis ilmselgelt see ka tehtud saab, sest eesmärk on paika pandud. Kui sul on tööl ülesanne, mis peab saama kunagi tehtud, kunagi tulevikus, mingit täpset määratlust pole, siis mis panused sa paned, et see asi üldse tehtud saab? Vajub nagu unustusse ja sinna jääbki.

Elus on samamoodi. Kui sa kurat enda unistustest eesmärke ei tee, siis sinna need jäävad. Panedki pillid siin elus niimoodi kotti, et surivoodil leierdad, kuidas sul oli unistus, kuidas sinust oleks võinud saada see või teine, kuidas sa oleksid võinud teha seda ja teist. Minul isiklikult hakkab veits seest keerama, kui ma kuulen seda käulat kellegi suust. Ja oiiiiii kui palju ma seda kuulen. Ma olen ju treener – ma kuulen neid unistusi päevast-päeva. Ma tahaks saada vormi, aga vein on liiga hea, et loobuda. Ma tahaks saada vormi, aga elukaaslane sööb kõrval krõpsu. Ma tahaks tervist korda saada, aga jõusaali ei julge minna ja väljas on liiga halb ilm, et jalutada. Ma tahaks minna kooli, aga mul on lapsed. Ma tahaks jätta meest maha, aga ma ei ela enda palgast ära. Ühesõnaga mina kuulen ainult “Ma unistan, aga ma pole valmis sittagi vaeva nägema ja ma ootan, et äkki tuleb haldjas ristiema, kes hõbekandikul mulle kõik ette toob.” 

Kurat kus see tekst siin lappab praegu, aga anname mulle andeks. Ma olen ainult paar tundi maganud ja endaga puruks. Kuhu ma jäingi? Igatahes, see eesmärk! Kui mul on eesmärk, siis ma töötan ja ma töötan niimoodi, et enne alla ei anna, kui raisk see töö tehtud on ja eesmärk purgis on!

Ja siis hakkas see faking koroona! Ma ei taha sellel pikemalt peatuda, teen lühidalt. See faking sõna ajab mul juba sita keema.

Koroona! Tavai, saan aru, epideemia. Sa saad nüüd šoki, mis ma ütlen ja vb sa jätad mu blogi nüüd igavesti, aga… tead selline ma olen. Anna andeks. Minu märksõnad sellele koroonale oleks:
1. Maailmas on hullem epideemia see faking sardelli- ja suhkrusöömine. See tapab rohkem kui mistahes viirus.
2. Loodus teeb oma valiku. Nõrgad surevad, tugevamad elavad. Kurb, aga tõsi. Jah, ma olen valmis juba selleks, et keegi tuleb siia alla kommenteerima, et “issand kuidas sa saad nii rääkida, mõtle, kui tegemist oleks sinu pereliikmega”. Jah poisid ja tüdrukud, mu vanaema on näiteks hooldekodus praegu. Okei, see teeb minust siis topelt-halva inimese, et ma nii ütlen. Nojah. Juusiis ma olen. Andke andeks. 
3. Faking võtke kokku ennast. Kurat kui te seda surma nii palju kardate, siis miks te ei ela! Kas te saate aru, et te kardate elada veel rohkem kui surra? Suurem osa inimesi tegelebki sellega, kuidas võimalikult ohutult ennast sinna puukasti kinni panna ja siis ootavad enda aega. Eksisteerivad. Füüsiline keha justkui nagu on, aga mingit elu seal sees pole. Null. 

Huhh…sain selle mõtte välja. Kurat kuidas see asi siin lappab. Räigelt. Andke andeks. Ühesõnaga, ilmselgelt hakkasid siis need võistlused siin ükshaaval ära jääma. Kõmaki, üks-teine-kolmas. Ja siis hakkas kohale jõudma vaikselt, et kogu see võistluste värk, mille nimel ma siin 5 kuud räigelt punnitanud olen… kogu see minu eesmärk, see Ultimate Goal, see ainus pidepunkt, mis mind veel pinnal hoiab ja motivatsiooni annab, see võib ühel hetkel lihtsalt ära kaduda.

Ja siis tuligi siin mõned päevad tagasi uudis, et Malta jääb ära. Raixi võistlus. Üks pidepunkt. Üks asi, mis andis nagu jälle seda toetuspunkti. See mõte, et vahepeal saab Maltale, saab päikest, saab nagu ühe sammu edasi. Ja siis hakkas kogu süsteem kokku varisema. Iga päev ootad uudiseid hirmuga, et mis nüüd edasi saab. Mis piirid kinni lähevad, mis võistlused ära jäävad. Üritad samal ajal enda trenne kuidagi teha, aga avastad ennast lihtsalt kangi vahtimast… minu viimane trenn eelmisel nädalal nägi välja selline, et ma vahtisin suurema osa trenni ajast kangi ja cardiot tehes pühkisin pisaraid, sest miski nagu kuklas andis juba häiret, et suure tõenäosusega läheb kogu see kevadine hooaeg pekki, aga ma ei anna alla! Mina ei anna alla!

Peep veel vahepeal uuris, et kuidas mul on? Kas loobumismõtteid on? Mina raiusin selgelt: “Mina ei anna alla. Mina jätkan. Enne annavad teised! Mina lähen lõpuni, maksku, mis maksab.” Ja siis löödi jõusaalid kinni. Kõmaki! Ja terve hunnik canceldatud võistluseid jälle. Loed jälle hirmuga ja mõtled, et täiesti perses. Aina reaalsemaks hakkab muutuma see olukord. Aga mind ei huvita, mina panen edasi! Instagramis kõik juba kuulutavad, kuidas jätavad pooleli. Mind ei huvita! Mina ei jäta! Mina olen Abneri Kaisa ja ma faking olen viimane inimene, kes alla annab. Mina panen edasi. Tõstan kasvõi diivanit kodus edasi-tagasi, lähen kasvõi tassin metsas palki edasi-tagasi! Mina teen enda hooaja ära no matter what! 

Samal ajal hoian muidugi hinge kinni, sest kõik võistluspiletid on ostetud, majutused on makstud. Kui neid võistluseid ei toimu, siis mida kuradit ma nende piletitega teen? Kindlustuselt olen vahepeal saanud infot, et eriolukorras tavapärased hüvitamistingimused ei kehti. Naiss. Igaüks, kes vähegi arvutada oskab, siis saab aru, et me ei räägi siin mingisugustest sadadest eurodest, me räägime tuhandetest… Okei, ma ei mõtle üle, vaatame… vahepeal tuleb infot, et lennufirmad lasevad broneeringute kuupäevasid muuta. No tore küll, mul plaanis kuskile Lõuna-Aafrikasse puhkama pole küll plaanis minna. Mida ma sinna ronin, kui võistelda ei saa. Siis puhkaks juba kuskil soliidsemas kohas. Okei, vahet ei ole…

Ja siis eile… Kui ma siiamaani suutsin ikkagi enda roosas maailmas olla. Korrutada endale, et äkki ikkagi kõik laabub. Korrutan Raixile ja korrutan Peebule, et no matter what, me lähme edasi! Ei koti! Ma olen Abneri Kaisa! Varemgi tulnud raskuseid ette, vahet ei ole! Me lähme lõpuni…

Ja siis tuli info, et Arnold Classic Africaga on kõik, vsjo! Finiito! Siis käis pauk! Minu Ultimate Goal! Minu ainus asi, mis mind veepeal hoidis, ainus asi… ainus see üks juuksekarv, see mis mind veel hoidis. Sellega on kõik. Ma hakkasin naerma. Kõva häälega naerma. Miks naerma? Sest ma olen puruks. Kui midagi halba juhtub ja ma naeran, siis minu puhul tähendab see seda, et mul lendab kohe kuppel laiali, lihtsalt aju veel üritab viimast eitust olukorrale teha. Läksime kohe Raixiga magama… äkki hommik on targem. Noh, siin ma olen… kirjutan seda blogi… 

Üritan mõelda positiivselt… Noh, loodame, et lisaks perse läinud hooajale vähemalt kindlustus hüvitab piletid. Noh… mul saabuvad uued pooletuhande eurosed ülifääncid bikiinid kohe. Saan kodus nendega vähemalt ilus olla. Noh… mul on vähemalt Raix. Wc paber on, kaerahelbed on. Vist on elu ilus…mnjahh…

Kõik, kes te mind tunnete… kõik te teate täpselt mis seis mu elus ja hinges praegu on. Selline tunne, nagu sportlane oleks minus ära surnud. Nagu pool mind oleks kadunud. Tahaks teki sisse ennast rullida ja lihtsalt olla. Eks ma mingi aeg olengi. Kuni järgmise korrani, sest ega ma endiselt sinna kategooriasse ei käi, kes nüüd elusast peast ennast maha matma hakkab. Aga lihtsalt praegune emotsioon on selline.

Kõikidele teistele võistlejatele: ma tean, mida te tunnete ja mul on ülisitt tunne kõikide sportlaste pärast üldse praegu. Vahet ei ole, kas me räägime siin kulturismist, jõutõstmisest või kasvõi jalgpallist.
Kõikidele teistele inimestele: jah, elus on hullemaid asju, muidugi. Paljud on enda töökohtadest ja sissetulekust ilma… ahjaa – ma olen ju treener – ma vist käin ka nende alla nüüd. Nojah… 
Kõikidele targutajatele: mine võta üks sardell ja loputa see veiniga alla ja kurda, kuidas su tervis on nii metsas ja kuidas poliitikud ja kogu ülejäänud maailm on selles süüdi. 

Kuulmiseni!