Ma tegin kükis rekordi ja mõistsin, et minu suurimaks takistuseks olen ma ise

Ma tulin just treeneriga jalatrennist ja ma lihtsalt pidin maha istuma ja enda rõõmu teiega jagama – 100kg kükk tehtud! TEHTUD! Need kuradima makaronijalad võivad nüüd heaga jeed tõmmata, sest maailmameister on sündinud! Okei, emotsioon on lihtsalt selline praegu, et ma reaalselt võiksin kõrvade peal seista ja misiganes imevigureid teha. TEHTUD! Ülikõva! Huhh, kes mind vähegi teab ja tunneb, siis võib praegu ette kujutada, kuidas ma kõva häälega naeru lagistan ja enda rõõmutantsu teen. Aga täna trennis koitis mulle tegelikult päris palju asju, mida ma arvan, et on õige ka teiega jagada.

No alustame näiteks sellest, et ma olen päris mitu aastat siin enda arust jube kõva trennimutt olnud ja vaatan siis ümberringi neid imenaisi, kes laovad tuimalt kangile 110kg ja hakkavad aga seeriaid laskma. Vabandage, aga mida kuradit? Eelmine hooaeg läksin siis aga reipalt kükipuuri ja hakkan mina seal siis enda arust ülirasket trenni tegema ja samal ajal astub mulle kõrvale Maria Jõela (üks ülikõva bodyfitnessi võistleja), kes nii muuseas hakkab 90kg kangiga ennast soojaks pumpama. Jep, ta hakkas 90kg turjal ennast soojaks kükkima – soojaks! Saate aru jah? Peale seda “ränkrasket” trenni kõvasti väiksemate raskustega kui Marial kangil, võtan siis lahti Instagrami ja Lilian Rannu (maailma seksikaim wellness fitnessi võistleja) laseb 110kg soojaks ennast. Kuulge, minge metsa! Kuidas see võimalik on? Üks naine ei saa ju selliseid raskuseid liigutada… ei saa ju? Või saab? No kurat võtaks, kuidas mina siis ei saa? Miks ma ei saa? Ilmselgelt on mul geneetiliselt lihtsalt makaronijalad ja nendest ei hakkagi mitte kunagi mitte midagi saama, sest ma olen geneetiliselt nõrk. No umbes sellise diagnoosi ma panin endale peas siis. Mitte, et bikiinifitnessis oleks jube tähtis, kui suuri raskuseid sa liigutada jõuad, aga endiselt – kuidas nemad suudavad ja mina ei suuda?

Ilmselgelt ma lendasin kohe Peebu juurde letti enda suurte muredega ja teatasin, et minul on helesinine unistus kükkida ära see 90kg, sest no mina ei suuda enda eluga edasi minna, kui see tehtud ei ole. Kogu selle halisemise peale teatas mu treener enesekindlalt, et küll tuleb see 90kg ja küll tuleb ka see 100kg ära – ma tõmbasin mõttes kajaka maha, sest no sorry see pole võimalik. No muidugi väga tore, et mu treener minusse nii palju usub, aga no minu keha ei ole selleks suuteline, minu jalad on selle jaoks liiga makaronid ja mina ei jõua. Okei 90kg veel, aga see 100kg – see on ikka utoopia. Teate, mida ma tegin jah? Kandsin juba eos maha võimaluse, et selline asi võiks üldse võimalik olla. Veider tegelikult, kuidas me eos juba paneme endale mingid piirid ette, nagu mingid asjad poleks võimalikud. Ma ei räägi siinkohal ainult treeningutest, vaid üleüldse elust üldiselt. Aga see selleks.

Liigume natuke ajas tagasi. Kui ma olin enda esimese hooaja lõpetanud ja põgenesin saba jalgade vahel Peebu juurde, siis esimese asjana ta teatas mulle, et minu alakehaga on vaja hakata roppu moodi vaeva nägema, sest see jääb minu ülakehale lihtsalt nii palju alla. Võtsime ette siis ühistrenni, et ta saaks aimu, mida ma siis siiani teinud olen. Ja no vaatepilt oli tema jaoks muidugi šokeeriv. Minu kükkidele, jalapressidele ja Hackile ta väänas kõigile tuimalt mitukümmend kilo juurde ja käskis seeria lõpuni teha. Te oleksite pidanud mu nägu nägema, kui ta näiteks minu 30kg Hackile 55kg peale ladus ja käskis kükkima hakata. Ma olin täiesti veendunud, et see vend on peast soe ja selle asjaga mina enam üles tulla küll ei jõua. Peep aga veenis mind, et jalgade treenimine on peas kinni ja kui ma nüüd häälestan ennast, et ma jõuan, siis keha ka reaalselt jõuab. Mis te arvate, mis juhtus?

Juhtus see, et ma jõudsingi ja ei surnudki ära – kuradima raske oli, aga ma jõudsin. Ja siis tekkiski nagu küsimus, et mida ma siis siiani teinud olen? Aga mida ma siis siiani tegin? Notäpselt! Pingutasin, aga mitte piisavalt, tegin täpselt nii palju, kuni hakkas raske ja siis edasi ei julgenud. Vahepeal mainin ära, et täna treener lappis mulle Hackile ja pressile lisa 10kg juurde ja kurjam, ikka jäin ellu, kõik tegin ära. Miks kurat ma ise pole julgenud seda varem teha? Üleüldse kui ma kõrvalt vaatan, kuidas näiteks Peep trenni teeb, siis see on ikka midagi roppu. Ei no ausalt! Ta raiub neid jalgu teha nii kaua, kuni tal hakkab valus, tal otsaees reaalselt veresoon kohe lõhkeb ja ta teeb veel 2, siis ta uriseb ja ropendab ja teeb veel 2 ja siis on alles kõik. Vot sellisel hetkel jõuab nagu kohale, et mis kuradi lilletupsu trenni ma siin teinud olen? 

Jah, ma sain juba eelmine hooaeg aru, et ma kardan, et ma kardan roppumoodi neid raskuseid. Ülakehaga on nagu teised lood, kui ühel hetkel seda hantlit või plokki enam liigutada ei jõua, siis lihtsalt ei jõua. Kui see hantel enam ei liigu ühel hetkel, siis pole nagu hullu – punnitad ja punnitad ja no mis seal ikka, kui ei jõua siis ei jõua. Aga no kui see kang ikka ühel hetkel üles ei liigu või kui see jalapress peaks sulle otsa vajuma või kui see Hack peaks sind perseli lükkama, siis see on nagu midagi muud. Jalapäeval endast maksimumi andmine on ikka hooooooooopis midagi muud, kui mistahes muul päeval. Reaalselt hakkab paha, pea hakkab kumisema ja no fakkk see on nii kuradima ebamugav. Ja palju mugavam on tiksuda seal heas mugavustsoonis, kus sa küll nagu pingutad, aga sa ei pinguta nii palju, kui tegelikult vaja oleks. Jah, see koitis mulle juba kunagi ammu, aga täna koitis see mulle kuidagi eriti selgelt.

Võtame selle küki siis. Unistasin sellest 90kg kükist ja võtsin selle ette eelmisel nädalal. Esimese katsega lendasin puuri, no ei jõudnud enam. Võinoh, tegelikult jõudsin, lihtsalt ma ei julgenud. Vedelaks lõin. Jep! Juba kangiga alla minnes ma ei uskunud, et ma sellega sealt üles jõuan tulla, jalad hakkasid tudisema ja kõmaki! Olemas! Puuri, nataki! Ma juba eos kandsin maha võimaluse, et ma selle ära teeks. Õnneks või kahjuks ma olen piisavalt kangekaelne ja kui ma olin endale juba hommikupudru kõrvale lubanud, et ma selle ära teen, siis ma lihtsalt pidin selle ära tegema. Ja järgmistel katsetel, sõna otseses mõttes vaatasin peeglisse ja karjusin enda mõtetes ära kõikvõimalikud roppused ja urisesin enda peale ja mul õnnestus kükkida 90kg 3×3. Ilmselge näide, et ma poleks pidanud selle esimese katsega puuri vajuma, aga lihtsalt nii hirmus hakkas, nii raske oli. 

Tänases trennis vaatas Peep mind kõrvalt ja tõdeski, et minu murdumispunkt on selles nö alumises faasis – ma ei julge lasta ennast piisavalt sügavale, sest ma kardan, et ma ei saa sealt enam püsti, aga kui see punkt on ületatud, siis mul on jalgades piisavalt jõudu, et ilusti üles tulla. Mu mõistus konkreetselt paneb mulle piirid ette ja muudab mind nõrgaks. Ja täpselt nii ongi! Ma reaalselt kardan olla seal all kükkis, ma kardan. Ma ei saa aru, mida kuradit ma kardan, sest kükipuur on maailma kõige ohutum koht ja seal ei saa mitte midagi juhtuda, aga ma nii kardan. Ja just sellepärast ongi minul näiteks vaja kõrvale treenerit, kes aitaks mul neid piire natukene nihutada ja kes reaalselt aitaks mul endasse gramm rohkem uskuda. Mul ei ole mitte mingit ebaõnnestunud geneetikat, mitte mingit loomulikku makaronijalga, vaid ma lihtsalt kardan raskuseid. Nüüd, kus see on välja öeldud ja mulle ametlikult ka kohale jõudnud, siis loodetavasti saab see hirm ületatud ja ma olen ühel päeval võib-olla ise see naine, kelle jalatrenne keegi suurte silmadega kõrvalt vaatab. No loodame.

Ma olen kindel, et nii mõnigi teist nüüd mõtles, et mille jaoks on mul vaja üldse mingeid rekordeid siin purustada ja milleks see kõik? Enda trennidega on vaja ajas progresseeruda, et saavutada mingitki arengut. Ma olen täiesti kindel, et te olete isegi tähele pannud, et suurem osa inimesi justkui nagu käib jõusaalis, aga reaalne tulemus puudub. Seda just täpselt sellepärast, et seal jõusaalis käiakse, aga seal reaalne trenni tegemine jätab soovida. Kui sa istud juba pikemat aega täpselt sama kavaga, täpselt samade raskustega, täpselt samas kohas, siis mis muutustest sa nagu unistad? No täpselt… seda minagi. Kui sa tahad midagi, mida sul kunagi olnud ei ole, siis sa pead selle jaoks pingutama rohkem, kui sa seda varem teinud oled. Ja minu meelest parim motivatsioon üldse trenni teha on see, kui sa näed, et sellel ka mingi reaalne tulemus on – päev on veerenud õhtusse, aga näed mul ikka külmavärinad tänasest saavutusest peal. ÜLIKÕVA! 

Okei, nüüd sai terve eepos kirja minu jalatrennist ja võib-olla mõni on juba laua alla nokki ära vajunud, sest need trennijutud on nii kuradima igavad. Mul ausalt tegelikult oli point ka. Ma ei räägi siinkohal ainult treeningutest vaid üleüldse elust laiemalt – me tihti kardame nii tugevalt ebaõnnestumist, et me isegi ei julge ennast proovile panna. Ebaõnnestumine on nagu mingisugune maailma kõige kohutavaim asi, mis juhtuda võiks ja me leiame endale juba peas 101 erinevat varianti, miks mitte riske võtta ja miks mitte proovida. Tuttav tunne?

Ma olen juba sada korda seda öelnud ja ma ei väsi seda kordamast, aga kes on minu blogiga vähegi kursis, siis teab, et aastaid tagasi olin ma üks kõige ebasportlikum naine, keda te võite endale ette kujutada ja tänasel päeval, mitte et ma ennast jube sportlaseks peaks, aga ütleme nii, et ma olen teinud väga suure arengu sportlikus mõttes just nimelt seetõttu, et ma julgesin natukene uskuda. Jah, nagu sa just eelnevalt lugesid, siis mul jääb siiani eneseusust kõvasti puudu, aga ma julgesin korrakski unistada ja ennast proovile panna. Ma tahan, et sa natuke mõtlesiksid nüüd enda elu peale – millal oli viimane kord, kui sa millegile käega lõid, sest sa kartsid ebaõnnestuda? Ja kui sa nüüd sellele momendile mõtled, siis kas tegelikult see unistus või mõte oli ka reaalselt täiesti 100% võimatu või sa kandsid selle enda peas lihtsalt seetõttu maha, et sa kartsid ebaõnnestuda? 

Ja kes veel näinud/kuulanud ei ole, siis Aestheticu poisid kutsusid mind külla, et natuke sotti saada, mis tegelane ma siis õigupoolest olen. Tšeki järgi.