Kas mina oskan ka nüüd lõpuks ennast meikida? Ja kas hambaid on võimalik ka väga tundlike hammaste korral valgendada?

Okei, aitab nüüd natukeseks sellest paljast tagumikust ja toitumise teemast ja sukeldume ilumaailmasse. Kuna sellel hooajal mul on plaanis võistelda ka Hispaanias Euroopa Meistrikatel, siis ma teadsin juba valmistuma hakates, et ma pean selle lavameigi tegemise endale kuidagi käppa saama. Miks?

Kes mu eelmist ettevalmistust jälgis, siis see teab, et näiteks Läti võistlustel ma panin enda meigikunstnikuga täiega puusse. Ta tegi mulle väga ilusa meigi, aga ta ei osanud arvestada, et liiga tume suitsusilm muudab lavavalguse käes silmad lihtsalt üheks suureks mustaks auguks ning kui ma pärast tagantjärgi enda lavapilte ja videosid nägin, siis ma sain kergelt öeldes šoki. Peale vaadates tundus kõik okei, sest usaldad ikka kõige rohkem ju professionaali, aga eks oma vitsad peksavad ikka kõige valusamini ja õpetavad kõige paremini.

Samamoodi olen ma kuulnud mitmeid ja mitmeid sarnaseid lugusid, kuidas mõni tüdruk on usaldanud ennast mõne välismaa “professionaali” kätte, maksnud suured rahad ning tulemus on olnud leebelt öeldes katastroof. Kujutad sa nüüd ette, et sa oled nii pikalt ja nii palju vaeva näinud, reisinud võistluskohale ja sind veab alt sinu meik? Täiesti masendav. Ühesõnaga mul pole seda vaja! Ja täpselt nii muuseas sadas mulle sülle Kerstin Koorti FB lehel toimuv loosimine, mis mul õnnestus võita. Meigikoolitusele oli võimalik minna sõbrannaga kahekesi ja kes oleks veel parem kandidaat, kui mu enda tiimikaaslane Merili?

Kui ma nüüd aus olen, siis ma läksin koolitusele eelarvamusega. No selles mõttes, et minu meigioskus piirdub jumestuskreemi näkku määrimisega ja vsjo. Mu meigikotis leidub üks lauvärvipalett, mida ma kasutada ei oska, mingid kunagi 10a tagasi ostetud H&Mi pintslid, üks kontuurimispuuder, mida ma taaskord kasutada ei oska ja õnnetu jumestuskreem. Nagu kuidas on võimalik mingite tundidega mulle õpetada meikimine selgeks, kui mul pole isegi mingeid kõige labasemaid baasteadmisi? Võimatu eks? Ja kui Kerstin soovitas veel enda meigikott kaasa võtta, et äkki sealt võib leida midagi kasulikku, siis ma lõkerdasin omaette naerda. Sorri, aga see jumestuskunstnik saab küll nüüd ataki, kui ta mu tavaari näeb. Ma panustasin rohkem Merilile, et äkki ta suudab midagi ära õppida ja siis Hispaanias vaest ja õnnetut Kaisat aidata eks – kavalus võidab alati.

No ja mis siis sai? Panime kõigepealt plaani paika, et mida me üldse õppima hakkame ja millised on meie varasemad teadmised ja mida me üldse koolituselt ootame? No minu eesmärk oli õppida ära võimalikult lollikindel lavameik, võimalikult väheste vahenditega, sest nagu päriselt ka, mul ei ole absoluutselt mitte mingit huvi osta endale mitmesaja euro eest mingit manti, mille ma kapinurka seisma panen ja mul ei ole vaja mingeid tulesid ja vilesid, vaid ühte lihtsat ja ilusat meiki, mis kindla peale laval toimiks. Ma olen ju meigikunstnike juures käinud ja no see arsenal, mis nende laual on – see on ikka julm!

Vahepeal pakkisin lahti enda kurikuulsa meigikoti ja ootasin, millal saan Kerstinit suurest šokist elustama hakata. Ja teate mida? Lappab ta siis mu asjad läbi ja teatab suure hämminguga, et mul on olemas nii superhea jumekas, millele on vaja lihtsalt tumedat tooni juurde segada (you know – lavameik on ikka konkreetne šokolaad), minu kontuurimispuudriga saab ilusti näo kontuuritud, minu lauvärvidega saab täiesti ilusti teha silmameigi ning minu ilma liialdamata 10a vanused puudripintslid on täiesti kasutuskõlblikud. Jah, ma pean endale muretsema veel juurde nipet-näpet varustust ja paar asjalikumat pintslit, aga see on ka kõik. Mul vajus suu vastu maad – päriselt?

Teate, mida mulle meeldib veel kuulda? Mulle meeldib kuulda inimestelt selliseid asju, kus nad ei kiida ainult enda tagumikku ja enda mingeid tõekspidamisi. Nagu mu enda treener ütleb alati, et sellist kõige õigemat varianti ei ole olemas – ühele sobib üks, teisele teine, siis samamoodi kinnitas ka Kerstin, et kõige lollikindlam on proovida kõik tooted enda peal läbi ja siis vaadata, kas need töötavad täpselt nii, nagu vaja. Tema võib meile õpetada, kuidas teha jumestust nii nagu tema seda teeb, anda suuniseid, aga see ei ole “aamen kirikus” tõde ja lõpuks me hakkame ikka tegema asju enda käekirjaga ja nii, nagu meile endale õigem tundub. Üks ütleb, et kõigepealt on vaja teha ära meigipõhi ja seejärel silm, teine teeb risti vastupidi – teate, kellel on õigus? Mõlemal.

Aga koolitus ise näeb välja siis selline, et Kerstin räägib (ja jumal tänatud, inimese keeles, mitte meikarite keeles) kõigepealt, mida teha, siis näitab natukene ette ning siis üritad seda kõike enda peal ka kohe rakendada. Meigipõhja tehes sai mulle koheselt selgeks see, et kui sa arvad, et kogu seda tavaari sai näkku liiga palju, siis lisa kõike veel umbes 2kg. No jõhker! Aga see lavameik ongi jõhker ja see peab püsima veatu terve päeva. Kui keegi oleks ukse liiga kõva pauguga kinni tõmmanud, siis ma arvan mu põsk oleks lauale pudisenud. Aga see selleks. Esimest korda elus kasutasin jumeka pealekandmiseks svammi – nagu ma olen üks nendest, kes on seda siiani näkku hõõrunud näppudega, sest ma lihtsalt ei arvanud, et see svammi kasutamine nii lihtne on. Päriselt on ka lihtne! Isegi minusuguse loodusõnnetuse jaoks.

Ja see kontuurimine – no ma olen Youtubest ka ju neid videosid vaadanud ja üritanud midagi teha, aga no päriselt – kui sul ikka aimu pole, mis sealt tulema peaks, siis ega sealt ei tule ka. Ja tähtis on ikkagi õigeid jooni rõhutada ja ilusti kõik ära hajutada. Ja no ilmselgelt need Youtube videod ei ole mõeldud sellistele näojoontele nagu minul on ja sellepärast see välja ei tulnudki. Aga no taaskord hämming – elus esimest korda päris ise sain enda näo kontuuritud. Taustal hõikas veel Kerstin, et “Go Crazy!”, no ta hõikas seda kogu aeg, sest jumestamine ei olegi kinni mingisugustes reeglites ja mida rohkem sa lased enda fantaasia käiku, seda paremini kuidagi see kupatus kokku tuleb.

Minu kõige jõhkram hirm olid muidugi silmad ja kulmud, sest no näiteks mina pole elusees käes hoidnud kulmupintslit ja kulmuvärvi – siiani olen hakkama saanud pliiatsiga. Ja tegelikult ma isegi ei tea, mis kujuga need kulmud siis ideaalis olema peaks – joonistan neid ju ikkagi kuidagi enda kuju järgi. Enivei, ma ei hakka isegi valetama, see oli sigaraske minu jaoks ja sellega ma vajasin tõesti palju abi, aga õnneks kolmepeale saime hakkama. Merks pani kõrval muidugi nagu vana kala, sest selle neiu kulmud on alati on point. Üleüldse on Merksil kuidagi palju tugevamad ja ilusamad näojooned, aga no mis ma teen no 😀

Okei ja siis see kaua kardetud silmameik. Oooooooh kurivaimmm! Suitsusilm, ma näen sellest nagu õudusunenägusid. Ja siis teatas Kerstin rõõmusõnumi, et ta õpetab meid tegema kõige lihtsamat varianti suitsusilmast, milleks läheb vaja ainult ühte pintslit, kahte lauvärvi ja highlighterit. No kui ta ütles, et see on lihtne, siis ma kihistasin naeru muidugi – lihtne jaa, loomulikult tema jaoks lihtne, aga minu? Ja no saate aru, see võttiski reaalselt 5 minutit ja vsjo – valmis! Lõppu ta veel näitas nippe, kuidas visuaalselt huult suuremaks joonistada ja me olimegi valmis!

See õhtupoolik läks nagu megakiirelt ja kui ma ei eksi, siis me veetsime seal pea 3 tundi. Ja ma pean mainima, et ma poleks elusees uskunud, et ma saan nii palju targemaks. Ilmselgelt kõige võti on harjutamine ja kohe, kui mu meigitavaari pakk saabub, siis hakkan ka kõike õpitut läbi tegema. Õnneks saime kaasa spikrid, mille abil kõike õpitut meelde tuletada. Siinkohal soovin veel tänada Reelika Reimanni, kellega konsulteerisin veel üle enne meigitarvete ostmist ning uurisin temalt ka tema lemmikute kohta, sest nagu ma eelnevalt ütlesin, siis kõikidel meikaritel on enda nipid ja miks mitte uurida veel teistegi proffide käest.

 

Peale meigiõpinguid õnnestus mul veel külastada Heleni Ilustuudiot, kus ma otsustasin hambaid valgendada. Teate, ma olen varem 2x selle teekonna ette võtnud teiste tegijate käe all ja kuna minu hambad on leebelt öeldes tundlikud, siis oli tulemuseks küll valgemad hambad, aga protseduur ise oli valulik ning järgmised nädal aega ei olnud võimalik praktiliselt normaalselt süüagi, sest hambad olid niiii-niiii hellad. Miks ma siis üldse hakkasin neid valgendama? Sest mulle jäi juba ammu silma kuskilt kellegi postitus, kes oli samamoodi hästi tundlike hammastega ja käis Heleni juures ning jäi väga rahule.

Võtsin siis ükspäev Heleni Ilustuudio Instagrami ja Facebooki lahti ja mõtlesin, et uurin veidi maad. Ja tõepoolest, valgendamisel kasutab ta spetsiaalselt tundlikele hammastele mõeldud Oh!White tooteid, mille koostises ei ole vesinikperoksiidi. Jutt tundus ju ilus, aga otsustasin veel igaksjuhuks maad uurida ja kuna tõepoolest nii paljud tundlike hammastega inimesed olid protseduuri kiitnud, siis otsustasin ikkagi ära proovida. No tõusen siis keset protseduuri püsti, kui jälle hambad hellaks lähevad. Mõeldud- tehtud, minek!

Ja no boom! BOOM! Mõne inimesega kohtudes lihtsalt no sa saad sellise konkreetse litaka vastu vahtimist, et tükk aega peab toibuma. Sa vaatad inimesele otsa ja sa saad juba aru, et tegemist on päriselt ka hästi siira ja armsa inimesega. Enne protseduuriga alustamist saime ilusti tuttavaks ning ma sain vist elus esimest korda komplimendi, et ma näen päriselus palju ilusam välja, kui sotsiaalmeedias – see oli midagi uut. Kui keegi nüüd ütleks mulle, et ma näen dressides ilusam välja kui kleidis ja kontsades, siis ma hakkaks õnnest nutma vist. Sest no päriselt, ma ei naudi mitte midagi rohkem, kui puhast näolappi ja mugavaid riideid.

Kogu protseduuri aja Helen rääkis, mis mind siis ees ootab ja, et siiani pole veel keegi protseduuri pooleli jätnud, aga kui mulle ükskõik misiganes asi ebameeldiv tundub, siis lõpetame kohe ja tema jaoks on tähtis ikkagi eelkõige kliendi tervis ja heaolu. See tekitas nii sooja tunde, sest imede-ime, siiani pole veel ükski valgenduse läbiviija minult küsinud, kuidas ma ennast protseduuri ajal tunnen. Imelik mis? Veel süstis minusse enesekindlust see, et ka Helenil endal on väga tundlikud hambad ja ta on teinud nende toodetega valgendamise ka enda peal läbi ja jäi rahule. Tegemist ei ole kingsepaga, kes kõnnib paljajalu eks;)

Kuna ma ise ju rääkida ei saanud ja istusin hambad koos valguse all, siis rääkis Helen mulle, kuidas ta üleüldse leidis tee hammaste valgendusse ja depilatsiooni (jah, tema juures saab ka depilatsiooni teha) ning ma murdosa sekundiga samastusin temaga. Ta otsis ka aastaid seda enda tõelist kirge ja olenemata sellest, et tänapäeval hinnatakse vaid ärihaisid, siis talle on tähtis ikkagi tegeleda sellega, mis südame laulma paneb. Ja no kurja! Mäletate mu ühte eelmist postitust, kus ma rääkisin teile täpselt sedasama? Nagu aamen!

Veel pani Helen mind mõtlema selle peale, et miks ma kasutan enda hammaste hoolduses jaemüügis olevaid tooteid? No pead ma ei pese ju ammu poešampooniga ja näkku ma ei määri ju ammugi poest ostetud kreemi, siis miks ma hambapasta ostan Selverist? Tema eesmärk ei olnud mulle pähe määrida mingeid enda tooteid, vaid ta tahtis, et ma hakkaksin natukene kriitilisemalt suhtuma sellesse. Ja ma ei ole mitte kunagi mõelnudki selle peale. Miks? Colgate tundub ju täitsa okei valik? Tegelikult minu tundlikud hambad vajaksid palju paremat lähenemist ning ma peaksin tõepoolest ennast natukene rohkem harima selles vallas. Samuti ei pidanud püsima hammaste valgenduse tulemus mingi suvalise hambapastaga nii hästi, kui ta võiks. Paneb mõtlema, mis?

Igatahes, protseduur oli läbi täpselt sama kiirelt, kui see algas – no päriselt ka! Nii huvitav oli seda kõike kuulata ja teate, kui raske oli minu jaoks terve see aeg vait olla? Jõhker! Mul ju möla kogu aeg jookseb. Aga peeglisse vaadates oli tulemust ilusti näha ja kui ilusti veel! Ma ei oskagi öelda, mitu tooni see vahe oli ja kellele üldse seda vaja teada on, aga ma istusin ikka tükk aega peegli ees ja imestasin ja imestasin. Eks see tulemus sõltub väga palju inimese enda loomulikust hambaluust, aga no mina olin rabatud! Ma ei teagi, kumb mind tegelikult rohkem rabas, kas Helen inimesena või see, mida ta mu hammastega tegi. Ja kas siis oli valus? Kas siis oli ebamugav? No ei! Nagu öö ja päev minu eelmiste kogemustega. Igatahes ma julgen arvata, et see visiit jääb mulle ikka väga pikaks ajaks meelde. Ja nagu päriselt – kui sa Heleniga kokku satud, siis sa nagu päriselt hakkad ka uskuma, et maailmast polegi täielikult headus kadunud. Naljakas, et mina sellist asja ütlen 🙂