Ma võtsin julguse kokku ja andsin püsimeigile uue võimaluse

HELLLJESSSS! Ma käisin lõpuks ometi püsimeigis ära. Need, kes minu käekäiguga muidugi ainult viimased aastad kursis on, ei teagi, et tegelikult ma olen püsimeigis käinud nüüdseks juba kolm korda? Või oli see juba neljas? Ma ei mäletagi enam, viimased korrad jäävad juba väga kaugete aastate taha. Ma tahangi teile rääkida ära enda pika saaga ümber püsimeigi. Olete valmis? Sest see saab olema pikk ja lombakas tekst.

Ärge mind maha lööge, ma olen aastaarvudes ja mineviku meenutamises kohutavalt halb ja kuna mu läpakas küpses siin ka parasjagu ära, siis mul ei ole mitte kuskilt kontrollida enda olematuid teadmisi. Eks ma olen juba vana ka – andke raugale andeks. Igatahes, ma tahaks arvata, et nüüdseks vast juba oma 6-7a tagasi eksisin ma ära ühte Tallinna kesklinna salongi, kus parasjagu oli käimas mingisugune püsimeigi kampaania. Mõeldud, tehtud! Kes veel ei tea, siis ma olen loomu poolest täiesti lumivalgete karvadega (jep, mu ripsmed ja mu kulmud on lumivalged, nagu mu juuksedki) ja ilma pikema keerutamiseta mul oli konkreetselt koll ees nende kulmude igapäevasest joonistamisest. Mis te arvate, kui fun on suvel Pärnu rannaveest välja jalutada? No nagu mingisugusest näosaatest – sisse läheb Kaisa, aga välja tuleb ilma kulmudeta Kaisa. Ei ole fun!

Anyway mõeldud tehtud. Kuna püsimeiki teostas oma ala tunnustatud tegija… Kusjuures päriselt ka – rõhk sõnal tunnustatud tegija, sest ta oli päris kõva koolitaja ja terve sein oli diplomeid täis. Mida mul karta? Muidugi läksin. Paljud sõbrannad olid ka juba ammu enda kulmud tindiga üle käinud ja protseduur pidi eriti laadna olema. Kuna pool minu keha on nagunii ära tindistatud, siis reaalselt, mida on mul karta? 

Aga karta oli küll ja veel. Küll ja veel! Kõik oli esialgu täpselt nii, kuis peab – tuimestus, kulmude joonistamine, kõik jutud. Aga kui see nõel mulle sisse löödi, siis ma reaalselt… ma reaalselt mõtlesin, et ma pean kellegi endale appi kutsuma. Nii valus oli! Nii kohutavalt valus! Nagu keegi konkreetselt kraabiks sul vaikselt kulmudelt nahka maha. Ma lugesin sekundeid ühest sajani ja tagasi, ühest sajani ja tagasi ja vaatasin paaniliselt kella seinal – varsti see peab ju läbi saama. Ja kannatada, vot seda ma oskan. “Ilu nimel”, “ilu nimel” kordasin mõtetes. “Ega sa mingi põdik pole, elad üle”. Koolitaja ise oli ka muidugi hämmingus, et huvitav, miks mul küll nii valus on? Et siiani kellelgi pole olnud. See sisendas mulle aina rohkem, et Kaisa – ära ulu, ära halise, kõik teised on hakkama saanud. 

See, mis järgmistel päevadel toimus, oli muidugi rets. Kulmud olid verised, ajasid aga mingit vedelikku välja. Ja kui koorikud olid maha tulnud, siis kulm oli ikka nii hele, et polnud arugi saada, et ma üldse kuskil käinud oleks. Aga no hooldus pidi selle kõik ära parandama. Käisin ka hoolduses ära ja täpselt sama komejant. Täpselt sama! Verd voolas, õudsalt valus, lugesin aga enda sekundeid. Hooldus tõepoolest jättis tumedama tulemuse, aga ilma liialdamata – kolme kuuga oli püsimeik maas. Kõik vsjo! Mitte midagi. Nagu poleks elusees käinudki. 

Minu saaga muidugi ei lõppenud selle visiidiga. Sest tuure hakkas üles koguma lainerijoon. Nooh Kaisa, kamoon! Mida sa joonistad sellest endale iga päev – lähme teeme ära! Seekord olin targem enda arust, valisin uue salongi, jälle tunnustatud tegija juurde. Ja oiiiiiplin! Reaalselt, ma pole oma elus teinud valusamat asja (v.a nibuneedid), see oli rets. Lisaks sellele, et sul on koguaeg tunne, et see nõel tuleb läbi su silma, siis terve selle aja ma lugesin Meie Isa Palvet ühtepidi ja teistpidi. See oli ränk. Koju läksin peale protseduuri bussiga – kõikide pilgud suunatud minule, sest silmad olid läinud suurest kraapimisest siniseks ja väga paiste. Teate küll, nagu need Balti Jaama tegelased, kes juba kolmandat nädalat mälus on ja midagi aru ei saa. Vaevu-vaevu seisid silmad lahti ja järgmised 4 päeva ma ärkasin ainult tänu sügavkülmast võetud hernekottidele. Silmad lihtsalt ei tulnud lahti ja ajasid taaskord kõikvõimalikke vedelikke välja. Vot see oli tase, see oli kole. Kui kätte jõudis hoolduse aeg, siis mina ei läinud. AITAB! Ma ei suuda. See lainerijoon püsis mul tegelikult päris vapralt. Sest üle ma seda ei teinud ja kui ma käisin viimane kord Püsimeigi Stuudios, siis sellised ebaühtlased katked lainerist olid veel alles. 

Mis te arvate, kas ma andsin alla püsimeigiga? Loomulikult mitte! Ühel heal päeval teatas mu sõbranna, et on võitnud püsimeigi protseduuri kahele. Ma gramm olin küll kartlik, aga samas – aastad on ju edasi läinud ja endiselt kõik rääkisid, kuidas see protseduur on nii laadna ja ei pidanud üldse valus olema. No mida on mul karta? Teate, mis sai? No sama asi sai. Jah, verd seekord nii palju ei tulnud, seda vedelikku ka mitte enam nii palju, paistetust ka mitte päris nii palju, aga oiiiiiiiiiii see oli valus ja teate, kui kaua tulemus püsis? Jälle 3 kuud! Hõissa! Mitte midagi. Jälle üks hunnik piinlemist mitte millegi pärast. Ikka pidin kulmusid edasi joonistama. Kurat võtaks! Ja siis andsin loobumisvõidu ka.

Viimasest protseduurist sai mööda nüüdseks umbes 4-5aastat. Aga no teate, Instagramis aina rohkem ja rohkem salonge teevad reklaami enda töödele ja siis ma vaatan ja vaatan ja unistan enda kulmudest, mis mul peale trenni kuskile masinale maha ei jääks… Ja tegelt oleks päris fun, kui Raix ei peaks ka igal hommikul südarit saama, et kus ta naise kulmud vahepeal rändama on läinud. See tundub nagu gramm huumor võib-olla, aga reaalselt – kata enda kulmud kätega ära ja mine vaata peeglisse. Päriselt! Ilma kulmudeta sul pole nägu, pole olemas! Ja tänu sellele suurele trennitamisele ja higistamisele ma ei pidanud neid kulmusid joonistama ei ühe, ega kaks, vaid pigem oma 3-5x päevas. “Aga värvinud siis keemiliselt”, mõtled sina eks? Ma tegin seda ka! Korra nädalas, aga et kulmud oleksid perfektsed on vaja need ikkagi puudri või pliiatsiga veel üle käia. 

Ja siis ma istusin ja vaatasin aga Püsimeigistuudiot küll ühte ja küll teistpidi ja kui mu üks klient tuli ükskord trenni ja kelkis, et oli äsja saanud Kristeli (Kristel Suvi – meister, koolitaja) juurest ideaalsed kulmud ja lainerijoone, siis see oli märk mulle. Enne tegin küll kliendile ristküsitluse ja kui ta mulle juba saja viiendat korda lubas, et see pole valus, siis otsustasin aja kirja panna. Saab, mis saab. Kristel peaks olema parim või vähemalt üks parimatest omaala spetsialistidest ja kui tema ei suuda mulle ka neid kulme ja lainerit teha, siis ei suuda seda vast keegi. Mõeldud tehtud! Ootasin küll päris pikalt meie esimest kohtumist, aga lõpuks oli see päev käes.

Esimese protseduurina otsustasime siis ette võtta kulmud. Kristel juhatas mind enda ruumi ning vaatas üldse üle, mis mul siin kulmudega siis toimub. Ja no ta sai leebelt öeldes šoki. Tema kogenud silm küsis mu käest kohe, et kas mul on olnud lainerijoone ja kulmude püsimeigi tegemine ka valus. Mul võttis kohe kokutama. Jah – on küll. Siis ta seletas mulle ilusti ka ära, miks see niimoodi olnud on. Ta nägi kohe, et nõelaga on mindud liiga sügavatesse nahakihtidesse, millega on tekitatud päris palju kahju. Ning kulmutoon oli mul samamoodi valitud vale, sest vana püsimeik on jätnud nahale punaka tooni. Okei. Nii palju siis sellest, et ma usaldasin neid inimesi, keda enda kallale lasin. Aga seda pidavat kõike korda saama teha. SOBIB!

Tuleb tunnistada muidugi, et mul jalg poolenisti all värises juba, kui Kristel mulle kulmukuju ette hakkas joonistama. Ta pani seda isegi tähele ja siis rääkisin talle ka enda õudusjutud ära. Ta rahustas mind ilusti maha ja kinnitas, et ta on väga hea selles, mida ta teeb ja kuna tehnika on väga palju edasi läinud, siis mingit valušokki mind ootamas ei ole. Ja tema ei lähe ealeski nõeltega nii sügavale, kui varem on mindud. Huuuuuh… no loodame. Samal ajal ma veel mõtlesin enda peas, et huvitav… ta isegi ei küsinud mu käest, et milliseid kulme ma tahan. Äkki mulle ei meeldigi need, mida tema joonistab praegu? Äkki ta joonistab mulle ümmargused kulmud? Äkki liiga peenikesed? Äkki liiga paksud hoopis? No vaatame.

Kui ta kulmukuju paika sai ja mulle seda peeglist näitas, et koos minuga see siis läbi arutada, siis ma jäin vapsee tummaks. Kus ta teadis? Täpselt selliseid 100% ma tahtsingi. Kuidas ta teadis? Siis ta ütleski, et tegelikult ta üritab alati kulmusid joonistada enda naturaalse kulmukaare järgi, et see pidavat inimesele kõige rohkem sobima. Ja kui tulebki välja, et kliendile midagi ei sobi, siis tuleb lihtsalt ringi joonistada. Aga no minu kulm oli 10/10, ma ei suutnud uskuda ainult, et ta selle minu kulmude järgi joonistas, sest… enda arust mul küll nii ilusaid kulme pole. Samas, need on lumivalged ka – ma pole osanud vist vaadata. Panime aga tuimestuse peale, pidin ootama 20min ja siis pidi see nõelakoht tulema.

Meie Isa, kes sa oled taevas… ja siis me hakkasime pihta. Ja ma mingi istun seal sooja pleedi sees ja ootan, et valus hakkaks. Misasja? Miks valus pole? On kõik ikka okei? Halloo? Ja Kristel kinnitas, et täpselt nii laadna see protseduur ongi. Ja mul oli seal pleedi sees nii mõnus ja soe, et vajusin unne. Ärkasin selle peale, kui võpatasin läbi une. Ups – kaua ma magasin? Ei tea… ja vajusin uuesti unne. Järgmine kord ärkasin selle peale, kui pidime koos üle vaatama, mis sobib ja mida on vaja veel üle teha. Minu arust olid need ideaalsed, aga kuna Kristel on täielik perfektsionist, siis tema silm nägi küll ühte ja küll teist kohta ning tegime siis paar korda veel parandusi. Ja vsjo. 

Te ei kujuta ette, kui ma sealt toolist üles tõusin ja peeglist enda kulmusid vaatasin. No üliiiiiiiiiii-ilusad, üliilusad. Kulm oli ainult grammi turses, aga mitte mingit verd, mitte midagi. Valu 0, täielik 0. Kristel andis mulle kaasa veel infolehe hoolduse kohta, tattoo-geelkreemi ja immutatud vatitupsud, millega pidin iga paari tunni tagant siis kulmusid puhastama. Läksin salongist otse Spartasse ja mitte midagi, reaalselt mitte midagi! 

Koorik hakkas kulmule tekkima kolmandal päeval, siis alustasin ka tattoo-kreemi kasutamist ja sellisel kuuendal-seitsmendal päeval olid kõik koorikud maas. Värv läks küll heledamaks, aga kulmud – need olid lihtsalt perfektsed. Leppisime kokku, et lähen tegema veel kulmudele hooldust ja siis teeme selle minu armetu laineri ka korda. Mõeldud tehtud. 15. detsember oli kulmude esimene protseduur ja 26. jaanuar kulmude hooldus ning laineri tegemine. Terve selle vahepealse perioodi helendasin sisuliselt ringi. Ma olin reaalselt nii rahul, kui üleüldse rahul oleks saanud olla. Mõni teine minu asemel poleks vist kulmusid üle teinudki, aga kuna mulle meeldib ikkagi see pigem tume-tume kulm, siis otsustasin ikkagi teha.

Peab tunnistama, et kui ma sammud uuesti Püsimeigi Stuudiosse seadsin, siis mind tabas uuesti hirm. No hirm selle laineri ees. Teate ju, mis eelmine kord juhtus. Läksin taaskord värisevate jalgadega Kristeli juurde. Seekord ta juba muigas, kui nägi, et ma hakkan jälle paanikasse minema. Hakkasime aga lainerit mulle siis ette joonistama ja nii naljakas, kui see ka on, siis ma olin just Instagramist näinud ühel naisel seda kiisusilma efektiga hajutatud lainerit ja ma veel enda peas mõtlesin, et äkki küsin Kristelilt, et äkki mulle oleks võimalik sellist asja teha. Ja siis ta teatab mulle, et arvestades mu silmade ja laugude kuju, siis tema arvab, et mulle oleks kõige parem teha just see kiisusilma hajutusega lainer. No midaaaaaaaa! Kuidas see võimalik on? Ilmselgelt olin kohe nõus. Teeme ära! Ja siis hakkas vaikselt see paanika tulema – appiii… nüüd on see nõela koht ju. Taaskord ta rahustas mind enda jutuga maha ja kasutas seekord väga kavalat taktikat – ta viis jututeema küll siia ja küll sinna ja märkamatult oli juba põhimõtteliselt pool lainerist tehtud.

Jah, peab tunnistama, et lainer päris nii laadna polnud nagu kulm. Et magama ma poleks küll jäänud. Puhtalt sellepärast, et see mõte, et keegi tatoveerib su laugusid – no see mõte on nii rets. Kogu aeg on ju selline hirm, et äkki ta eksib – äkki ta kogemata puudutab silma. No täiesti sellised haiged asjad tuoevad pähe. Kas oli valus? Ei, kui siis ainult natukene see hajutamise osa, aga siis panime lihtsalt vaigistavat kreemi juurde ja kadunud see tunne oli. Ebameeldiv on küll, seda ei saa salata, aga no täiega väärt seda! Parem 20 minutit ebameeldivust ja mitu aastat võib lainer sahtlis jalga puhata. Pealegi, oleme ausad nüüd – peale seda, kui ma ripsmed ära võtsin, siis see enda väärakas vana lainer ikka kohutavalt riiivas silma. Päris inetu on ikka inetu püsimeik ja selle värv oli samamoodi selliseks sinakaks tõmbunud juba.

Kui laineriga ühele poole saime, siis vahetult peale protseduuri olid silmad küll turses. No täpselt nagu oleks magamata. Mõtlesin veel enda peas, et huvitav, kas ma ikka lähen peale tatoveerimist trenne andma – äkki peaks koju minema? No vahet pole, meil oli vaja veel kulmudele hooldus teha. See oli muidugi eriti naljanumber jälle. Vaatasime jälle koos kujud üle, leppisime kokku, mida me täpselt teeme ja hakkasime pihta. Jälle jäin magama! No see kulmude püsimeik on ikka eriline magamisprotseduur – sama nagu kunagi ripsmetes käimine. Silmad kinni lebad pleedi all ja uni lausa tuleb ligi.

Kui kulmud tehtud said, siis selle aja peale olid ka silmad tagasi tõmmanud ja otsustasin ikkagi trenne andma minna. Kristel luges jälle hoolduse koha pealt sõnad peale ja tulin tulekut. Enne salongist välja astumist kuulsin veel, et sealsamas on võimalik kulmusid lamineerida ja keemiliselt värvida nii ripsmeid kui kulmusid ja otsustasin ka selle protseduuri ära teha. Seda protseduuri lähen tegema järgmine nädal. Sest nagu ma enne ka ütlesin, mu kulmu- ja ripsmekarv on lumivalge ja neid peaksin aeg- ajalt ikka tumedamaks värvima. Ja lamineerimist ma pole samuti kunagi proovinud. Äkki annab veel mingit efekti? No ei tea, igatahes aja ma kirja panin. Kui juba, siis juba. Kõigepealt pean aga ootama, et kulmud ja lainer ilusti ära paraneks.

Õhtul kodus magama jäädes mõtlesin veel, et huvitav, kas mul seekord läheb ka hommikul ärkamiseks hernekotte vaja? Samas, silmad enam paistes pole… aga äkki läheb? Tuli välja, et siiski mitte. Kõik oli kõige paremas korras. Nüüdseks on kulmude ja laineri hooldusest möödas nädal ja ei lainerile ega kulmudele tulnudki peale koorikut. Mitte midagi, eriti leebelt läks. Ja lainer on esimese korraga juba nii perfektne, et seda ma vist üle tegema ei lähegi. Pole vajadust. Piisavalt tume ja üliilus. Ja päris kuradima lahe on ärgata niimoodi üles, et sul on kulmud ja lainer olemas. Sina pese ainult nägu, pane kreem ja jookse välja. Ülimugav! 

Kulmude esmane protseduur võttis mul aega 3h, laineri esmane protseduur ja kulmude hooldus samamoodi 3h. 

Eks ma hoian teid Instagrami vahendusel kursis, kuidas mu seiklused püsimeigiga lähevad, aga seekord mu seitsmes meel ütleb, et kahetsema ma enda käiku ei pea. Olin varasemalt lihtsalt sattunud valedesse kätesse.