Mis kuradi enesearmastusest te jahute? Õnnelik inimene ei röögi ja märatse.

Sorry Pablo, aga let´s cut this bullshit. See feik jama, kuidas sa iseennast nii palju armastad, oled leidnud õndsuse tee või kuidas sa nii kuradima õnnelik ja rahul oled… Kuule Maali, ära aja möga. Õnnelik inimene ei röögi. Õnnelik inimene lihtsalt ongi õnnelik ja teda vähe kotib, mis väljaspool toimub.

Ma olen alati suhtunud väga kriitiliselt sellesse, kui keegi kogu aeg pasundab, kui hästi tal kõik on või kui õnnelikult ja rahulolevalt ta ennast tunneb. Miks? Sest üks tõsiselt rahulolev ja õnnelik inimene ei pea ringi röökima ja teisi veenma, et ta õnnelik on. Tundub loogiline, mis? Iga päev avalikkusele toota mingit „issand ma olen nii õnnelik, rahul ja tänulik“ – kuule keera uus plaat peale beibi. Tegeletakse konstantse enda ja teiste meeleheitliku veenmisega. Suuremad aktivistid suudavad isegi ennast tihtipeale seda jampsi uskuma panna. Eks tuhandeid kordi endale midagi korrutades võib tõepoolest uskuma hakata.

No võtame näiteks need meeleheitlikud lahkuminejad. Meil kõigil on mõni sõber, kes taaskord lahku minnes pöörab ära. No konkreetselt pöörab ära ja läbi kõikvõimalike sotsiaalmeediakanalite on vaja pasundada, kuidas ta on „all over it“ ja „zero fucks given“, „thank you, next“ ja kuidas tema on oma eluga nii hästi edasi läinud jne jne. Ja siis seda tuleb söögi alla ja söögi peale – mingil momendil klõpsad ta nimel „unfollow“, sest sa ei viitsi lugeda enam neid sügavamõttelisi postitusi, kuidas tal on nii ükskõik.

Tal on nii ükskõik, et ta viitsib iga jumala päev võtta aega tervele maailmale kuulutamiseks, kuidas tal on ükskõik. No minge metsa, ausõna. Kui sa enda eksist nii üle oled saanud ja teda taga ei nuta, siis usu mind – sul oleks tema nimigi meelest läinud, rääkimata sellest, et sa teed mingeid postitusi ja räägid ainult lakkamatult temast. Tundub loogiline? Maali, sa oled katki ja see on täiesti okei. Päriselt ka on. Tee ennast korda ja kõik laabub… Aga ole pai ja ära pasunda mingit jama.

No siis on need feik pohhuistid muidugi. Oi nad on mu enda täielikud lemmikud. Ma selles suhtes annan alati au, et nad peavad ikka kõvasti ringi kaevama internetis, et leida neid sügavamõttelisi tsitaate ja illustreerivaid pilte ja mida kõike. Ulme. Ja siis peksab uksest ja aknast sisse, kuidas tal on nii ükskõik, mida keegi arvab, tal on nii pohhui, teda vapsee ei huvita ja siis ta leierdab ja leierdab ja leierdab… sama plaat, different day. Paaaablooooooo! Halloooooo? Me teame kõik, et sa oled esimene, kes varbaküüsi närima hakkab, kui mingit heiti saab. Sa oled lilletups, mitte pohhuist. Ja lilletups olla on ka täiesti okei. Milleks see etendus? Aga korruta korruta endale, äkki ükspäev hakkad ise ka uskuma seda pohhuismi jampsi.

Ahjaa. Ja siis need ideaalpaarid – teate küll neid. Mesinädalad, fantastiline kihlus, okseleajavad romantilised pildid, rooside mered, uhked kingitused ja KABOOOM! 3 päeva hiljem, suhe on läbi. Mida perset. Taaskord, kui suhe on kindel, kõik on päriselt ka ilus, siis sa ei pea röökima teistele sellest ja eksponeerima igal võimalikul juhul, kui täiuslik kõik on. Asjad toimivad iseenesest. Ma alati mõtlen neid „meie koos vannis uppumas rooside merre“ ja „issand, romantiline õhtusöök kuuvalgel“ asjade peale, et emm… olukord oli nii hingematvalt romantiline ja ilus ja siis sa krabasid välja enda nutitelefoni ja tegid pilte? Või mismoodi see nagu käib. Juba see toob veits sellist kummalist lehka ninasõõrmetesse. Pablo, meil on probleemid. Veits hull, veits hull.

Suurem osa neist ideaalpaaridest kuulub ka kategooriasse „sarisuhtesõltlased“. Nad on nii metsikult õnnelikud ja armunud iga poole aasta tagant. Tuleb jälle uus unistuste kaaslane ja see romantiline bullshit hakkab otsast peale. Rooside mered, kuupaisted, lõputu tänutunne ja armastus, uus eneseleidmine ja KABOOM jälle otsast peale. Huhh, see armastus on ikka nii ilus. Kuradi suured südamed ikka, kes nii tihti ja nii suurelt armastada kõiki jaksavad.

Eraldi nähtus on muidugi need paksud, kes röögivad, kui õnnelikud nad paksudena on. No aplaus. Nii õnnelik, et igal õhtul nutame patja ja kirume ja vannume, et mehed on sead, et neid ei hinda ja kuidas ühiskond on ikka nii metsas ja tegelikult loeb sisemine ilu – miks keegi seda ei märka? Ei Maali, sa ei ole õnnelik. Su tervis on metsas. Sa ei jõua enda lapsega sammu pidada. Sinu kõrval on inimestel ebamugav istuda, sest su puus pressib neile peale. Suvel su jalad käivad omavahel kokku ja tekitavad higistades ebamugavust. 

See, milline inimene otsustab olla – paks, peenike või kurat teab mis, on muidugi igaühe vaba valik, aga lõpetame selle enesearmastamise jampsi siinkohal ära. Sa ei teeks endaga nii, kui sa ennast armastaksid. Vastik inimene olen – ütlesin “paks”, viisakas oleks olnud kirjutada korpulentne või ilustada tegelikku olukorda kuidagi viisakalt lilleõiekestega. Aga milleks? 

Rasvumine on haigus, mis vaevab tervelt 1/5 eestlasi ja on 26% surmade põhjustajaks. Kui sa taod rusikatega vastu rinda ja väidad, et sa oled õnnelik, siis Maali, sa oled peast haige inimene. Võta vastutus ja võta omaks, et sa oled lihtsalt laisk ja sind ei koti sinu tervis. Aga ajada ülesöömist ja liikumatust selle kaela, et sa armastad ennast sellisena, nagu sa oled, ja oled õnnelik, siis fakkjuuu! Pane järgmine sardell põske, mul savi, aga ära aja seda jampsi, et sa ise sardelli meenutades õnnelik oled.

Veel üks grupp enesearmastajaid – alkoholigurmaanid. Sa armastad ennast ja premeerid ennast igal õhtul pokaali veini või klaasikese kangega. Alkohol on tore asi, uskuge mind, ma olen viimane inimene maamunal, kes karsklaseks hakkab. Aga Maali, kui sa iga jumala õhtul veini sisse ajad, siis sa ei ole gurmaan. Maali sa oled joodik, vaata peeglisse nüüd! Kui sa naudid enda seltskonda ainult tongis peaga, siis sul on probleem. Sina naudid enda pokaali uhkes korteris uhkes kleidis, külaparm naudib enda pudelit kusest lehkavate riietega bussijaamas – aga joodikud olete te mõlemad. Mõlemad on elunautlejad. Olete te tähele pannud, kui paljud löövad igal õhtul klaasikesi kokku ja „tähistavad elu“… Mida sa tähistad täpsemalt?

Ja siis need enesearmastajad, kes on viinud enda välimuse ikka vapsee ekstreemsusesse. Selles suhtes mul on täiesti ükskõik, kuidas keegi ennast tuunib või mitte või kui karvased ja kollid keegi on, aga vot sellist asja ma ei kannata, kui röögitakse enda „allnatural“, „maalähedane“ jms bullshit keissi. Okei Maali, eriolukorraga läks veits lappama ja sa oled nüüd üleni karvane, väljakasvanud juuste ja ilma igasuguste pikenduste ja asjadeta – no väga nunnu, eks sa ole.

Aga taguda taaskord endale rinnale ja märatseda, kuidas sina oled nii naturaalne ja kuidas ülejäänud maailm on nii feik ja plastik. Kuule, korja enda kaenlaalusekarvad nüüd kokku ja pühenda enda energia kuskile mujale. Oled õnnelik kollina? Aga palun ole, miks sa märatsed? Okei, suurem osa eesti naistest näeb igasuguse pimpimiseta ka väga head välja, aga ega need ei kipu märatsema ka. Märatsevad just need, keda nähes peeglid purunevad.

Nüüd on kindlasti mingi seltskond Pablosid ja Maalisid näost rohelised ja näpud kihelevad nii mulle juba midagi mürgist kirjutada. Arusaadav. Päriselt. Tõde ongi valus ja valu aitab vaigistada rünnak. Aga noh, nagu ma juba eespool ütlesin, siis ega see röökimine väga tulemust ei too. Sa oled endiselt Pablo ja ma ma olen endiselt Kaisa… ainus vahe on see, et ma ei feigi pohhuismi.

Ilusat nädalavahetust.