Kulturistist mees – dieet, võistlused, tujud, seks – kuhu kurat ma ennast seganud olen?

Raix tuleb õhtul koju, asetab köögikapile enda tühja toidukarbi, istub diivanile maha… võinoh, mitte ei istu, vaid konkreetselt vajub läbi diivani ja tõmbub täiesti kivisse. Ta vaatab küll telekat, aga ma näen, et tegelikult ta vaatab sellest telekast konkreetselt läbi. Tal pole õrna aimugi, mis saade seal tegelikult praegu käib, ta lihtsalt vaatab. Ja kui ta lõpuks märkab, et ma juba tükk aega teda põrnitsen, siis lausub: „Kallis, mul on täna nii raske päev olnud. Energiat ei ole. Kõht on tühi ja tuju on null.“ Ma hakkan kõva häälega lõgistama: „Lõpuks ometi hakkas sul ka dieet pihta! Oli ka aeg“.

Täpselt nii. Me oleme Raixiga täiega erinevad inimesed. Mina tuli, tema vesi. Mina ei oska enda emotsioone varjata, tema on selles meister. Ta on meister enda emotsioonide kontrollimises ja ta alati enne tegutsemist annab endale aru, mida üks või teine asi endaga kaasa toob. See mees ei tegutse kunagi uisapäisa ja ta ei lahmi tühja. Üks selline omadus, mille peale ma räigelt kade olen. Ma tahaks ka enne mõelda, aga ma ei suuda, kui ma põlen.

Igatahes. Kui mina olen dieedil, võinoh, tegelikult vahet ei ole, ütleme nii, et kui minul on halb, siis saavad sellest kohe kõik minu ümber olevad inimesed teada. Ma olen meister enda emotsioonide jagaja. Kui minul on hea, siis hakkab paugust ka sinul ülihea, sest ma lihtsalt lendan sulle tuimalt näkku kogu selle kupatusega, mis mul sees toimub… aga kui mul on halb, siis pane ennast valmis, sest sul hakkab kohe veel halvem. Kui minul on midagi viga, siis sa parem haara enda tossud – ei ära hakka üldse paelasid siduma – haara tossud ja jookse!

Siin tulebki välja see, et ma ei ütleks, et Raixil kuidagi kergem on dieeti pidada, vaid ta lihtsalt oskab analüüsida ennast nii hästi, et ta saab enda dieedi-emotsioonidega ülihästi hakkama. Paremini, kui keegi teine, keda ma näinud olen. Eks ta ka sellepärast nii palju aastaid lavalaudadel vastu ongi pidanud. Praegune aeg on olnud minu silmade jaoks täiega põnev. Ma pole kunagi näinud nii lähedalt, kuidas keegi teine dieeti peab. Kuidas tulla toime just nende sittade päevadega, nende madalseisudega. Kuidas keegi teine suhtub dieeti ja kuidas üleüldse suudab ellu jääda dieeti pidades. Kuradima põnev! Haigelt põnev!

Ja siinkohal ma tuletan kohe kõigile lugejatele meelde, et me ei räägi siin “suveks saledaks” dieedist, vaid just sellest juuksekarv-lõhki-rasv-täielikult-kehast-minekut-dieedist. Ma räägin sellest, kui sul pole kehas mitte ühtegi gramm energiat, aga sul on vaja veel ära teha cardio ja jõutrenn. Kui sa tahaks juba ammu magada ja su lihased valutavad, aga sul on vaja ära teha veel poseerimine ja foodprep. Ma räägin sulle sellisest dieedist.

Minu eelmine prepp oli sõna otseses mõttes ikka väga räige. Haigelt hea vormi sai, aga elu lagunes samal ajal veel kiiremini kui vorm tuli ja ma päriselt, PÄRISELT, mina ei tea mis masohhist Raix on, aga minu kõrval ta mingil põhjusel tollel ajal olla tahtis. Ja ma võin julgelt öelda, et see mees on üle elanud selle kõige sitema poole minust. Kui naisel on ikka kallal korralik depressioon, samal ajal peab ta dieeti ja üleüldse on omadega korralikult puruks, siis sellise mehe asemel ma oleks ammu juba esikust koos tossudega kadunud, paelad vedeleksid siiamaani maas. Aga see selleks. Keskendume praegu Raixile.

Ühesõnaga kui Raix teatas, et ta hakkab lavale valmistuma, siis me istusime päris mitu korda maha, sest ta tahtis kindel olla, et ma ikka saan aru kuhu ma ennast seganud olen. Minu silmade läbi ma olen esiteks talle selle räigelt võlgu ja teiseks – kui hulluks need asjad siis ikka minna saavad? Kõige sitemal juhul oleme paar kuud tülis ja eraldi voodites, aga siis läheb ju elu edasi. No see oli see minu peas kõige halvem stsenaarium. Ilmselgelt siiani pole see veel tõeks saanud – kurat seda teab, kuu aega on veel minna. Olgu olgu, kamoon, easy-peasy. See teekond siiani on läinud kuidagi väga imelikult lihtsalt (pthui-pthui, sülitasin 3x üle õla). Ma kujutasin ette, et saab kodus ikka taldrikuid ka loopida, aga no kus sa sellega.

Ilmselgelt me oleme kümneid kordi nüüdseks vist juba arutanud, kui haige hobi kogu see fitness on, kui palju raha see neelab ja kui tänamatu see tegelikult on. Aga ometi oleme me mõlemad sellest haiglaselt lummatud. Ja kui mõlemad tahavad mingil X põhjusel kogu aega ja energiat panustada enda haiglasesse kirge, siis no jumala eest. Vahet ei ole. Kui me kunagi normaalseks saame, siis küll leiame endale uue hobi, aga las see praegu olla. Ja no tegelt on veits äge mõelda ka, et mul kodus tuterdab ringi elus Kreeka jumal. Maailmapilt on nagu metsa läinud täiega. TÄIEGA! Ma reaalselt enam ei kujutaks ette, et mul oleks kodus tavaline harju lödipüks ja ma ei kujuta ka väga ette, et Raix lepiks mingisuguse rääbisnaisega. Okei, oota ma pidin tegelikult sellest dieedist rääkima, jajajajaaaa…

Aga milline Raixi dieet siis välja näeb? No toitude poole pealt me oleme nagu täielikult üks ühele. Täielikult! Hommikul aamen kirikus puder, sellele järgneb 2 wokirooga ja õhtul siis kas kohupiim, võikud või uuesti puder. Vsjo. Nagu täielikult üks ühele. Karbid kaasa ja minek, mitte mingit leiutamist. Menüü olgu lihtne, puhas ja võimalikult sarnane (sina loed: üksluine). Koostisosade ja makrodega mängime siis, kui võistlused kaugel on. Mida lähemal võistluspäevale, seda rangemaks asi läheb. Vsjo. Ja mitte mingeid cheate, kuskilt mingite kalorite näpistamist. EI! Kõik on täpselt paigas. Lolli võid mängida dieedi väliselt, praegu enam mitte.

Trennid? Vot selles osas oleme me korraga nii sarnased ja samas nii erinevad.  Raixil pole ees mingit kindlat kava ja ta tunneb enda keha juba piisavalt hästi, et ise loovalt toimetada. Minul, mitte et ma ei tunnetaks enda keha, aga mul on puhtalt distsipliini pärast vaja ette kava. Ma tahan, et kõik mu trennid oleks puust ja punaselt ees, et ma ei peaks üldse mõtlema ja saaksin toimetada nagu masin. Ma ei taha kuulata enda keha, ma ei taha mõelda, ma tahan tegutseda ja et keegi kolmas (minu treener) võtaks siis vastutuse tulemuse eest. Siiani on see niimoodi ülihästi toiminud ja ma ei näe vajadust muuta midagi, mis kuradima hästi toimib. Lähenemine trennidele on aga selles suhtes sarnane, et pingutada me oskame, oiiiiiii kuidas oskame. Ninast veri välja ja et oleks nii kuradima raske, et hakkaks valus. Pärast on nii hea koju koperdada poolvigasena.

Kas me sekkume üksteise treeningutesse ja dieeti? HELL NO! Tema ajab enda rida ja mina ajan enda oma. Jah, ma olen lasknud Raixil kontrollida enda mingit tõste- või kükitehnikat, aga see on ka kõik. Elukaaslased ei suuda üksteist objektiivselt hinnata ja selline kõrvaline targutamine on meie mõlema arust täiesti ebavajalik. Loomulikult me arutame õhtuti läbi kõik enda mõtted ja kahtlused, aga üksteise ettevalmistusse me ei sekku. Me toetame üksteist nii palju kui saame, aga ei sekku. 

Kõige suurem erinevus, mis ma olen pannud tähele naiste ja meeste prepi osas on see, et naistele annab hoogu juurde see, kui me muutume väiksemaks ja kuivemaks. Mida väiksem vööümbermõõt, seda suurem naeratus peegli ees. Meestel, aga vastupidi, on preppimine selline valus-magus. Mida väiksemaks muutuvad mehed, seda raskem on neil peeglisse vaadata ja sellega leppida. Iga mees soovib olla ju enda ideaalmaailmas suur ja võimas, aga lavakeha on võimas ainult laval. Jah, need triibud ja sooned on võimsad, aga reaalsuses on kõik need võimsad kehad päriselus ju 2x väiksemad, kui hooaja väliselt. Oled sa näinud ühte meest enda parimas lavavormis? Ei, mitte piltidelt ja mitte grimmiga, vaid kodus, hommikul, ärgates… nad on nagu väiksed õnnetud rotipojad. Ja nii ongi. 

Terve Raixi ettevalmistuse ajal meil ongi olnud ainult üks tüli ja seda seepärast, et ma julgesin solvata tema ego. Mitte meelega loomulikult. Ma tahtsin talle vaid teada anda, et ta on väiksem ja kuivem kui varem, aga see pigem raputas soola tema enesekindlusele ja mehelikkusele. Mehed ei taha olla väiksed, nad ei taha seda kuulda, isegi kui see on tõsi. Ühesõnaga ma panin korraliku pange maha ja edaspidi tean olla ettevaatlikum enda sõnadega. Päris loogiline eks? Nad justkui töötavad lavavormi nimel, aga sinna jõudes nad ei ole rahul sellega, milline see vorm on. No mida sa teed no. 

Mida suudab Raix paindlikumalt teha kui mina, on just see elu elamine ettevalmistuse ajal. Ta ei näe väga probleemi, kui on vaja minna kuskile üritusele – ta haarab aga enda karbid kaasa ja ei tee suurt numbrit sellest, kui tema unegraafik natukene kannatab. Mina olen selles osas täielik füürer. Mida lähemal võistlustele, seda rangemalt ma jälgin enda unegraafikut ja mind üldse ei koti ka, mis väljaspool minu korterit toimub. Kui mina pean magama minema kell 21:00, siis see tähendabki seda, et ma olen voodis 21:00 ja mitte 21:05. Ja täpselt nii ongi. Ja kuskile sünnipäevadele ma ei hakka enda karpidega settimagi. Ma ei viitsi istuda ja näppu imeda, kui teised konjakit ja kooki lasevad. Miks ma ennast piinama peaks? Kohutav egoist olen, aga ma ei oska muudmoodi.

Ahjaaa, päris mitu inimest on minu käest küsinud, et aga kuidas selle seksivärgiga siis on. NO KUIDAS SELLE SEKSIVÄRGIGA SIIS ON? No tavai, toome selle teema ka letti. Selles osas oleme me Raixiga nagu öö ja päev. Ma olen kohutavalt seksuaalne inimene, aga dieedi lõpus viimane asi, mida ma tahan, on mingisugune füüsiline tegevus. EI! Ma tahan süüa ja magada, süüa ja magada. Raix aga vastupidi, emm… kuidas ma seda nüüd ütlen, et ta mind pärast maha ei lööks? No see vend võiks vabalt toidust loobuda, kui saaks mind magamistuppa kinni panna. Ma kusjuures olen mitu korda juba mõelnud, et huvitav, millal meestel see värk muutuma hakkab. No kuu on veel aega, äkki veel midagi muutub? Ei tea, siiani on selles osas kõik korras.

Täitsa pael, kuidas ma praegu naeran, ma ei suuda siiani uskuda, kui poliitiliselt korrektselt ma selle teema siin lahendasin. Enda tavasõnavara kasutades ma oleks öelnud umbes, et „Selle kepivärgiga on kõik ikka vapsee timm“ 😀 Mõnikord on vaja teda kaikaga eemale peksta. Kurat lase eidel magada!

Ma tahaks öelda, et meestel on kergem dieeditada, kuna nende hormoonid ei pane nii vigast nagu naistel ja et nende tujud ei kõigu nii, nagu naistel, aga no booosemoii. Ma olen lava taga näinud ikka selliseid eit-mehi, et paha hakkab. Vaesed nende elukaaslased. Ma arvan, et ega sellistes ekstreemtingimustes võimenduvadki meie nö halvad iseloomujooned. Õnneks Raix on muidu tavalises olekus selline eriline ZEN-mees ja ta küll tujutseb praegu veidi rohkem kui muidu, aga see on ikka eriline köki-möki. Kui ma ise ei oleks kunagi oma elus dieeti pidanud, võib-olla ma siis praegu vigiseks ka, aga no võrreldes minuga on tema ikka eriline nunnupall.

Üks äge omadus, mis meil on veel sarnane, on see, et me pole mitte kunagi, nagu mitte kunagi rahul sellega, mida me teeme ja millises vormis me oleme. Ma leian, et see ongi see ilus ja valus jõud, mis meid mõlemat edasi viib ja ükskord ka hukatuse toob, aga vahet ei ole. Küll istun mina dieedi ajal peegli ees ja annan endale piitsa, sest on vaja saada veel kuivemaks, olla veel parem, olla veel natukene midagi enamat ja täpselt samamoodi teeb seda tema. Mitte kunagi piisavalt kuiv, mitte kunagi piisavalt hea, alati saab paremini. Ma räägin, ükskord põhja me lähme, aga vahet ei ole, koos ikka lõbusam.

Praegu tiksumegi Makedoonias Skopjes, vaatame telekast mingeid rammumehi, teeme enne võistluseid traditsioonilise tširibitski (loe: joome pruuni und soodustavat keelekastet) ja hakkame varsti magama settima. Homme on järjekordne võistluspäev. Mul endal on tegelikult rohkem närvid läbi, kui Raixil… seda klaasikest läheb mul vist rohkem vaja kui temal. Kuidas kurat ta alati nii rahulik on? Ahjaa, see on ju Raix… õigus. Aga no kuradima chill on ikkagi niimoodi kahekesi toimetada. Koos tripid, koos prepid, saad vahetult enda emotsioone jagada. Ülimõnus. Kes kurat oleks võinud arvata.

See ettevalmistus on pannud mind aina rohkem ja rohkem mõtlema sellele, et tegelikult oleks kuradima šeff koos mõni hooaeg ette võtta. Miks mitte? Mina olen raudpolt jumala soe peast ja loobin üle päeva nõusid kodus ja vigisen ja vingun isegi siis, kui kõik hästi on, aga Raix korjaks pärast nõud kokku, teeks pai, annaks musi otsaette ja rahustaks maha. Panin praegu jälle ühe hea kajaka naeru maha, sest nii see meie elu käib. Kõlab nagu üks ohvriabi stoori – ma ei imesta kui varsti ametnikud uksetaga on. Lähen keeran ukse kiiruga juba lukku ära, ciaooooo!