Ma tegingi selle ära! Ma käisin Euroopa Meistrivõistlustel!

Ma tegingi selle ära! Ma käisin Euroopa Meistrivõistlustel!

Iga kord, kui ma EM-i peale mõtlen, siis mul tulevad külmavärinad peale. Möödas on märkamatult juba nädal, aga mulle ei jõua ikka veel kohale. Mina, Abneri Kaisa, terve elu olnud kõige ebasportlikum inimene üldse ja tänasel päeval olen elu parimas vormis, naasnud Euroopa Meistrivõistlustelt – mida kuradit? Ei päriselt! Kui keegi oleks mulle öelnud 3a tagasi, et selline asi on võimalik, siis ma oleks käskinud sellel vennal kaineks saada. Aga jätkame sealt, kust me pooleli jäime…

2.05 startisime siis koos Eesti koondisega Santa Susannasse. Eelmisel öösel ma ilmselgelt magada ei saanud, sest no pühade vägi – mu elu unistus oli ju ainult nädalapäevade kaugusel. Vorm oli muutunud kuivemaks kui Eestikatel ja see tegelikult eesmärk oligi – juuksekarv lõhki, täiega! Tegin viimased trennid Eesti pinnal ära ja treeneriga jäi kokkulepe, et Hispaanias harjutan ainult poseerimist ja olen “niisama ilus”. Viimase nädalaga nagunii vormi enam ei paranda ja kehal oli nii puhkust vaja. Enda pagasi üle ma murdsin päris pikalt pead, aga otsustasin ikkagi ainult käsipagasi kasuks. Mida mul siis ikkagi vaja läheb? Bikiinid ja kingad ja meik ja mingid dressid ja kelle jaoks ma ikka mingeid kontsasid ja kleite vedama hakkan? Nagunii on tegemist mitte puhkuse- vaid võistlusreisiga. Ilmselgelt viimasel päeval kohvrit kokku surudes ma kirusin ja vandusin, et ma äraantavat pagasit juurde ei võtnud, aga no see selleks. Kaerahelbed kaasa, riideid loopisin poole vähemaks ja nibin-nabin 8kg – olemas!

Mul on elus esimest korda kõhulihased väljas – mida kuradit?

Susannasse trippisin koos Eleri, Peebu ja Raigoga (värske EM-i kuld kulturismis). Väga timm! Täpselt minu inimesed ja kuigi ma südamest vihkan lendamist, siis koos nendega oli päris tore. Naersin omaette pihku, kui Raigo ennast lendude vahepeal kaalus ja murdis pead, kuidas ennast ikkagi kaalu saada. Enivei – long story short – registreerimiseks oli vaja kaotada päris mitu kg, et enda kaalukategooriasse mahtuda ja selle jaoks kasutatakse kulturismis igasugu põnevaid kaalulangetusnippe. Kui kellelgi on vaja õhtuks paar kilo alla saada, siis küsige kulturistide käest.

Kõik oli ilus tore, kuni Barcelona lennujaamas oli vaja transfeeri peale minna. Mina ja Eleri pressisime ennast poolakate bussi. Istekohta ilmselgelt mulle ei jagunud, seega trippisin terve teekonna Susannasse Jana (masters bikini võistleja) süles – ärge küsige. Aga mitte see polnud selle bussisõidu juures kõige kummalisem, vaid hoopis see, kuidas poolatarid nõudsid pissipeatust (kurat nagu lasteaed – kannata ära see tunnike), mille nad pika mangumise peale ka lõpuks said. Terve buss lendas tühjaks, naised lendasid kõik tuled ja viled paljad bussi kõrvale pissima, peale mida tõmbasid kõik endal suitsupakid välja ja kimusid nagu homset päeva poleks. Glamuurne. Ma istusin bussis, silm punnis ja sain enda esimese kultuurišoki kätte. Tavai, ilus! Lava peal on kõik peened preilid, aga väljaspool seda on olukord suht nutune. Aga no olgu, ega ma ise olen ka laval primadonna, aga päriselus hoopis midagi muud.

Kui me kohale jõudsime registreerimisele, siis hakkas kõik vaikselt kohale jõudma. Ma olengi siin! Mu tiimikaaslane Merili (Ninja) ootas mind juba bussivastas ja hakkasime regamise jaoks riideid vahetama. Oiplinn kui palju inimesi seal koos oli, kõik needsamad Instagrami eeskujud ja sportlased, keda ma aastaid jälginud olen. Vaatad ühele poole – vaatad teisele poole – mida kuradit? Need samad inimesed on praegu koos minuga siin. Jõhker! Näitasin veel Ninjale üht, teist ja viiendat, keda ma räigelt fännan ja kuradi hea tunne oli näha neid inimesi päriselus, ilma filtriteta ja ilma ilustamata – inimesed täpselt sama tavalised kui ma isegi. “Näe, vaata kui suur nina sellel on, Instagramis kasutab seda Perfect365 äppi vist” 😀 No endal on lihtsalt nii lohutav näha, et need täiuslikud Instagrami modellid tegelikult lähedalt vaadates polegi mitte midagi erilist – thank God – mul on veel lootust.

Regamisega oli muidugi see teema, et kuna ma olen kahe pikkusekategooria vahepeal, siis parem on ennast saada alati lühemasse kategooriasse. Miks? Sest kategoorias pikem ja võimsam on alati parem olla, kui koljatite vahel pisike. Visuaalselt on lihtsalt nii suur vahe. Oiplinn, kuidas ma seda mõõtmist kartsin! Kui minu kord kätte jõudis, siis tõmbasin aga selja küüru ja põlve veits kõveraks, mille peale sain ka kohe õiendada, kohendasin siis ennast ja olin täiesti kindel, et nüüd on sinna pikemasse katti minek ka, aga näedsa! Pikkust on mul 172,5cm, aga lödipüksina seistes mõõdeti minu uueks pikkuseks 169,3cm. Vot, kui suur vahe on, kas seisad sirge seljaga või oled selgrootu elukas. Missioon täidetud! Tavai Ninja, lähme vaatame siis, kus meie tuba on ja kust juba süüa saaks!

Peale regamist selgus, et meil on nö kõige kehvem hotell üldse. See pidi täiesti tavaline olema, et suurriigid saavad endale korraldajate poolt need kõige peenemad hotellid ja meie, eestlased siis imeme näppu kuskil pelleris. Tuppa jõudes ma midagi väga ette ei osanud heita, midagi peenet seal polnud, aga ma pole väga pirtsutaja ka – vahet ei ole, kui magada saab ja süüa antakse, siis kärab küll. Läksime Ninjaga kohe linnapeale uudistama ja no kuradi kurat! Tegemist oli minu hinnangul sellise Paide suuruse väikelinnaga mere ääres, kuhu olid siis kokku tulnud üle kogu Euroopa sportlased. Kujutate te ette seda pilti? Nagu reaalselt iga neljas inimene, kes sulle vastu jalutab on võistleja, nagu… reaalselt tänavapildis ei liigu mitte inimesed, vaid ülespubatud torsodega isased ja kaunid sportlikud naised. Nagu see oli täiesti okei, et inimestel olid kanafileed hambus ja keset mitte midagi hüppasid tšikid võistlusbikiinides selfiekaigastega välja. Nagu see oli täiesti okei, et sa vaatad selja tagant, et ees kõnnib üks suuremat masti elukasmees ja siis ta keerab ümber ja tegemist on hoopiski naisega, kelle lõualuud on rohkem kandilised, kui ruubikukuubik… nagu seal nägi selliseid inimesi, et ma lihtsalt igal sammul ahhetasin. Ülikõva! Ma ei oska seda emotsiooni sõnadesse panna, nagu… nagu reaalselt filmis oleks olnud. Vaadake ette, varsti hüppab Rocky ja Swarts kuskilt automaatidega välja!

Õhtuöögi ajaks kobistasime Ninjaga restosse ja mida imelist seal siis kõike pakuti? No pms ilma soolata riis, munavalged, munad, kanafilee, kalafilee, mingid väga kahtlase väärtusega salatid, puuviljad ja siis tavainimestele terve laar magusat ja friteeritud toitu. Kurat, paneb ikka neelud käima küll, kui ise vitsutad enda maitsetut üleküpsetatud kanafileed ja riisi ja kõrval mingid tavakülastajad ja treenerid söövad kooke ja pizzat. Aga no fuckit! Esimesel õhtul maitses isegi see võistlejate kört normaalselt. Kanafilee ja munavalgete pärast pidi muidugi sõda pidama alati, kala õnnestus mul ainult ühel õhtul saada. Kui sa seisid viisakalt järjekorras, siis sa võisidki sinna ootama jääda, sest kuskilt hüppas välja mingi koll, kes lihtsalt haaras sinu eest kogu toidu ära. Õnneks ma olen nii jultunud küll, et ma tõmbasin küünarnukid laiali ja lendasin lihtsalt tuimalt peale – toidu pärast minuga kakelda ei tasu, ma võidan!

Õhtusöök: tallanahaks küpsetatud kanafilee, munavalge, tomat-kurk ja ananass.

Hommikusöögilauas tuli mul muidugi natuke nutt kurku… võtsin Eestist kaasa pudruhelbed, mida pidin seal siis mikrouunis valmistama. Oled sa kunagi söönud mikrouuniputru? Ma reaalselt ei annaks vist koerale ka sellist asja süüa, minu pudrud on kodus tehes nagu meistriteosed, aga Susannas ma pidin reaalselt seda okset sisse vägistama. Koostisosad olid kõik olemas, aga valmistada ei saanud seda normaalselt. Keetsin mikrouunis pudru valmis ja lisasin peale munavalgeid. Mnjah… sama loogika, et kui sul on muna, jahu ja piim, siis sa saaks nendest pannkooki teha, aga kausi seest toorest möga süüa ei ole nagu tore – koostisosad samad, aga tulemus ikka midagi muud. Aga no vahet ei ole, selles staadiumist ei ole enam vahet, ma oleks võinud betooni ka süüa, kui seda vaja oleks olnud.

“Gurmeepuder” võiga (ilmselgelt), muna ja munavalge. Ja ananass – hoiab seedimise korras.

Ilmselgelt varsti selgus tõsiasi, et ega menüü ei muutu, vaid seda körti on vaja nüüd kuni võistluste lõpuni süüa ehk siis “ainult” nädal. Iga päev täpselt seda sama jama. Aga no kui on vaja, siis on vaja. Mu treener ütles selle peale muidugi, et toit on küte ja sa ei peagi seda sööma maitse pärast, vaid sellepärast, mis funktsiooni toit täidab. Mina olin aga täiesti veendunud, et näiteks seksi eesmärk ei ole ju ka mõnu pakkuda, aga ometigi suurem enamus ei seksi soo jätkamise eesmärgil vaid ikkagi mõnu pärast. Minu loogika 😀 Aga see selleks, ärme sellest toidust räägi enam, mul hakkas keerama just. Ma kardan, et ma ei suuda elusees enam keedumuna ja munavalget süüa. Ahjaa see keedumuna, see oli ikka lege asi – kui kaua peab ühte muna keetma, et munakollane oleks täiesti tumesinine? Mina pole enda elus veel ühtegi muna nii kaua jõudnud keeta, aga Susannas oli see võimalik – lausa igal hommikul.

Sellest hotellist ja tubadest rääkides… no nagu ma ütlesin, siis ma ei pirtsuta üldse, aga õhtul magama jäädes sain ma aru miks see hotell see kurikuulus peldik siis on. Seinad olid seal õhemad kui papp. Kui ülemine vend vannitoas vetsus käis, siis mul oli reaalselt tunne, et ta soristab mu kõrva ääres, ühel öösel me võpatasime Ninjaga mõlemad üles, sest keegi liigutas üleval tooli. Ma mõtlesin, et meid on tabanud tuumakatastroof, aga ei. Ja juba esimesel õhtul käisin endale tekke juurde küsimas, sest lihtsalt nii külm oli. Ma panin selga endale dressid ja villased sokid ja lõdisesin teki all. Hotell oli nii niiske ja kõle, et seal polnud võimalik normaalselt magada. Aga no taaskord, ma ei läinud puhkusereisile, aga lihtsalt tahtsin teile silmade ette manada pildi. Uni on nii tähtis enne võistluseid, aga magada seal normaalselt ei saanud.

Päevad olid suht ühe puuga löödud, hommikul kähku toit sisse, seejärel vut-vut võistluspaika teistele eestlastele kaasa elama. Ilmselgelt mingitel võistlejatel oli täiesti savi teistest võistlejatest – eeldasid, et neile tullakse kaasa elama, aga ise enda poolt panust ei andnud. No ma pole mingi kohtumõistja, aga mulle tundus lihtsalt veidi kummaline selline suhtumine. Tahaks, et keegi sulle ka kaasa elaks ja kätt hoiaks ju? Ei? Kurat, naiivne minust jälle. Võistluspaik oli minu suureks hämminguks nii tilluke, reaalselt mitte midagi erilist, aga jumal tänatud – seda vähem hakkab jalg all tudisema, seda rohkem kodusem tunne on. Lõpuks ometi nägin enda silmaga ära selle lava… selle lava, millest ma nii pikalt unistanud olen.

Oeh ma ei väsi kordamast, kui väga ma nautisin seda võistluste vaatamist ja seda melu. Nagu kõik need hämmastavad kehad ja ma ju tean, kui suur töö selle kõige taga on. Nagu reaalselt need elukad, kes seal ringi jalutasid… nagu mulle jõudis lihtsalt kohale, kui väike on ikkagi Eesti ja no reaalselt, ma isegi olen võib-olla tänavapildis nö suhteliselt jõuline naine, siis seal ma olin nagu pisike rääbis-päkapikk. Nagu täiesti null-tegelane. Nagu seal patseerusid ringi ikka sellised kollid, et päike kadus korraks ära, kui mingi vend mööda kõndis. Ülikõva! Mis sellest, et suure tõenäosusega rippus mõnel vennal steroidinõel alles tagumikus, ikkagi oli äge! Ma olen haige, ma fännan kogu seda sporti ja ka kogu selle spordi pahupoolt. Huhhh… jõhker! Jah, see 130kg koljat suure tõenäosusega läheb varsti kasti, aga mis sellest, ikka on äge vaadata – onu näita trapetsit, miks sul kaela ei ole?

Eesti koondise medalitesadu

Ja siis see eestlaste medalitesadu. Kirjeldamatu! Kui ikkagi mängitakse Eesti hümni ja terve autasustamise aja hoiad hinge kinni, et “neljas koht, kolmas koht… eestlane ikkagi seisab tagareas, palun mitte hõbe, palun mitte hõbe, palun jumal ei” ja siis… ja siis sa saad aru, et meie võitsime! Täpselt nii – meie võitsime! Mul oli endal selline tunne sees, nagu ma oleks just ise midagi võitnud! Pisar tuli silma ja õnnejoovastus oli nii suur. Kuradima palju emotsioone sai kogetud – eestlased on nii tublid! Me oleme fitnessriik olenemata sellest, et meid nii vähe on – olgem uhked! Ja kui Peep näiteks laval käis, no me Ninjaga olme sisuliselt nagu aru kaotanud turbojänesed – karjusime, hüppasime ja juubeldasime! Meie papa, meie treener, meie Peep! “Peep näita kanni, Peep näita, kuidas tuhar triibutab, Peep naerata!”, huhhhhh! Kuradi tubli ikka!

Võistluste vahepeal jooksime kiirelt hotelli sööma ja siis tagasi võistluseid vaatama või kui parasjagu keegi ei võistelnud, siis avastasime Ninjaga linna või käisime endale supermarketitest mingeid asju piilumas, mida siis peale võistluseid endale lubada saaksime. No reaalselt ma käisin vist 5x otsimas mingit šokolaadi ja krõpsu – ei suutnud ära otsustada, mis oleks siis see kõige-kõigem, mida peale võistluseid nautida. Keeruline seletada, aga tahad nagu, et need “raisatud” kalorid läheksid siis sinna kõige õigemasse kohta. Ma pole elusees krõpsude sõber olnud, aga ma suutsin seal kohapeal mõelda ainult friikartulitest, krõpsudest ja siidrist. Ei tea, isud. Ja sealiha… mmm sealiha, ma polnud ju seda sellel aastal söönudki. No sealiha lihtsalt ei sobi mulle ja olin selle menüüst välja lõiganud ja nüüd niimoodi isutas.

Mida päev edasi, seda rutiinsemaks kogu see värk muutus ja päevad läksid ja läksid ja kõik teised olid juba enda võistlused ära lõpetanud ja tähistasid ja nautisid enda reisi ja lõpuks hakkas nagu tüdimus juba tulema. Kurat tahaks ka ju juba seda siidrit, tahaks ju ka õhtul pidu, tahaks ju ka selle kördi asemel hommikul pannkooke süüa… Aga bikinid olid ju ilmselgelt kõige viimasel päeval. Fuck! Ma ei jõua ära tänada, et meil oli koos lihtsalt nii lahe punt inimesi, tänu kellele need rutiinsed päevad olid tegelikult maksimaalselt toredad. Ja minu Ninja, no päriselt – parim toakaaslane, parim tiimikaaslane. Väga nagu imal öelda, aga no see naine on lihtsalt nii minu inimene ja ma päriselt ei kujuta ka ette, kui palju läägem see tripp ja võistluste ootamine oleks võinud olla, kui teda poleks olnud.

Foto: Eleri Reinart
Foto: Mari Pukk
Foto: Mari Pukk
Foto: Mari Pukk

Kõige emotsionaalsem hetk minu jaoks oli loomulikult see, kui mu õde mu hotelli saabus. No ma teadsin ju juba ammu, et ta tuleb mu võistluste ajaks kohale, aga… no ma tegelikult ei saa üldse aru, miks ta tuli, sest ma hoiatasin teda 7x ette, et ma olen näljane ja tüdinenud ja see pole minu jaoks mingisugune puhkusereis ja tal hakkab igav, aga ta oli täiesti veendunud, et ta tahab tulla… igatahes kui ma teda enda hotelli fuajees nägin, siis… siis kes mu Instagrami jälgib see teab. Ma ei halise kunagi, ma ei nuta kunagi, ma olen raud ja kui ma enda õde nägin, siis tõmbas kogu see raudraam minema. Ma lihtsalt nutsin ja nutsin ja nutsin ja kallistasin teda, raske kirjeldada. Lihtsalt see, et kedagi reaalselt nagu kotib ka, see mida ma teen ja et keegi reaalselt elab mulle niimoodi kaasa, nagu tema seda teeb, ma ei tea. No võistlemine ikkagi nagu kuidagi, see on selline ala, kus sa oled ikkagi koguaeg nagu üksi ja tunned, et mitte keegi ei mõista mitte midagi ja lihtsalt no emotsioonid läksid nii lappama. Kurat mul oli hea meel, et ta tuli. Ja kuradi dieet – teeb mind nii tundeliseks. Mu õde oli siin, kõik on hästi, nüüd saavad asjad ainult hästi minna. Ja vähe sellest, et mu õde tuli, mu mees otsustas mind üllatada ja lendas ise ka päev enne võistluseid kohale. Ja teate mida? Mu tagumikutunne ütles, et ta tuleb, ma ei oskagi seda kirjeldada, aga ma juba mitu päeva varem ütlesin Ninjale, et mu sisetunne ütleb, et ta tuleb. Ja kui ta üllatusena kohale saabus, siis ma karjusin ainult, et “ma teadsin! ma teadsin!”, sest ma teadsin no… Pea 4 aastat koos oldud, sa lihtsalt tunned inimest nii hästi.

Foto: Eleri Reinart
Foto: Eleri Reinart
Foto: Eleri Reinart

Päevad tiksusid ja kätte oligi jõudnud eelviimane võistluspäev. Ma olin enda peas juba 10x kõik asjad läbi mõelnud ja vaadanud, et mul ikka kõik asjad olemas oleks, et võitluste hommikul mingit paanikat ei oleks. Mõtlesime Ninjaga proovida veel lavameiki läbi teha ja täiesti perses! Kui ma kodus harjutasin, siis kõik oli ideaalne – kõik! Ja seal kohapeal tehes täielik katastroof – mingid asjad reageerisid nii valesti omavahel, et tulemuseks oli hall nägu. Ma ei saa aru, siiani ei saa aru, aga kujutad sa ette mu emotsiooni? Mul on homme võistlus ja mu lavameik on omadega täiesti metsas! Mida ma teen? Aga kuna mulle jäi silma, et Lilian (wellness fitnessi võistleja – haigelt ilus naine) tegi endale lavaks täiesti veatu meigi, siis otsustasin temalt abi paluda ja mingil kummalisel kombel oli ta nõus – hea meelega nõus! Vau! Tõsiselt? Nagu jumal tänatud, mu ajud olid peaaegu laiali lendamas – jumal tänatud – või tähendab, Lilian tänatud!

Ja siis oli see võistluste hommik, kurat kuidas ma vihkan neid hommikuid. Magamisest ei tule midagi välja, sest ma kontrollin iga tunni aja tagant äratuskella ja siis kui on aeg ärgata, siis ma olen nagu totaalne närvihaige. Jep, päriselt ka! Kähku pessu, kähku juuksed kuivaks, kähku sööma, kas kõik asjad on koos? Kas ma ikka jõuan? Ma teadsin küll, et minu kategooria ei saa never enne kella 16.00 alustada, aga mis sa arvad, kas ma närisin küüsi juba hommikul kell 7? Muidugi! See on iga kord nii! Mu silmad muutuvad klaasiks, süda hakkab peksma ja ma olen närvihaige kuubis. Huhh…. Lilian õnneks aitas mind meigiga, jumal tänatud, õde settis mu soengut ja mina aina närvitsesin ja vaatasin kella ja trükkisin Peebuga, kes oli juba võistluspaigas ammu kohal aitamas teisi. “Peep, kas ma pean juba tulema hakkama? Peep kas mul on aega? Peep millal grimmime? Peep kas ma nüüd pean juba tulema? Peep kas ma ikka jõuan?” Lõpuks Peep andis alla ja kamandas mind siis võistluspaika, sest mul oleks seal hotellis ajud laiali lennanud…

Lilian – naine, kes võlus minust välja elusa Barbie nuku :* Ja vaadake nüüd, kui kummaliselt sarnased me oleme. Isa?

Lava taga oligi kohe aru saada, kes on nö vana kala võistlemises ja kes on roheline nagu mina. Peep kamandas mind kohe puhkama, sest ma oleks lolliks tatsanud ennast kohapeal muidu. “Kaisa, kurat puhka! Ei ole jalgadel!”. Vaatasin aga kadedusega Mari, kes kuulas rahulikult klappidest muusikat ja magas – kuidas ta magada saab? Kuidas ta saab magada? Mari ainult naeris ja ütles, et aega läheb siin nüüd tohhuija ja veel rohkem, et rahunegu ma maha nüüd. Mis te arvate, kas ma rahunesin ka w? Nõup. Istusin seal maas ja vahtisin siis ühte punkti ja leiutasin enda peas kõike, mis Eleri kunagi mulle öelnud on ja et ma jumala eest suudaksin laval kaine peaga mõelda. Vahepeal tuli tegi Raigo mulle märkuse, et ta pole mind mitte kunagi nii vait näinud, et kas mul on ikka kõik okei? Ei olnud, ilmselgelt ei olnud. Mu õde oli vahepeal minu kohta küsinud ja kui talle öeldi, et ma olen lava taga vait ja rahulik, siis ta pani kohe pildi kokku, et rahulikku pole siin mitte midagi – kui mina olen vait ja seisan ühe koha peal, siis on asi hapu. Ja siis ma ootasin ja ootasin ja ootasin ja ootasin ja ootasin veel. Vahepeal tuli lavalt Ninja, nii õnnelik, roosa ja rõõmus – tema unistus oli just täitunud, et ma nüüd jõuaks enda korra ära oodata. Appi! Ninja nägi välja nagu miljon dollarit, kurat ma olin uhke ta üle, ta on hoolimata paljudest tagasilöökidest prepi ajal siin koos minuga!

Värske EMi kullast poisiga rinnatriipe demonstreerimas. Mul on tunne, et tõmbasin mütsi pähe poisile 😉
Kadri (vasakul) ja Janega (keskel) – on alles Eestis ilusad naised… Jane muide on üks mu suurimaid iidoleid üldse. Ta jalad on reaalselt 3m pikad.

Ja sellest lõputust istumisest oli ilmselgelt mu grimm laiali läinud ja meik hakkas läikima ja sada muud häda, mis te arvate, kui närviliseks see mind tegi? Booosemoiii! Õnneks oli Lilian kohe pintslitega platsis ja Peep lendas rullidega peale. Kaisa, natukene veel, ära nüüd ära kliini, kohe on see moment käes. Ja kui ma veel seal seisin ja ootasin, siis lõpuks hakkas see asi juba kahtlane tunduma, minu kategooria peaks varsti alustama, aga mind pole veel lava taha kutsutud. Peep soovitas kummilindid ja kontsad kaasa võtta ja olukorda uurima minna ja täitsa perses. Mingi tädi kamandas mulle kohe kontsad jalga ja tavai viska see kummilint ära, lavale on vaja minna. MIDA? MIDA PERSET? Mul on vaja pumbata! Peep karjus veel ,et “õla tagaosa, õla tagaosa Kaisa” ja siis pupasin see paar minutit ja oligi aeg minna! fakkk!!!! Nagu fakk mul jäi jälle see enda kokku võtmise aeg puudu – pohhui! Kaisa! Hoia pea selge! hoia pea selge! Aeglaselt aeglaselt, kõik aeglaselt! See on sinu 2 minutit, sinu 2 minutit, faking sära! Ja ma olin laval…

Ja ma liikusin aegluubis nagu filmis, isegi need kontsad tundusid mugavad, see prožektorite kuumus… appi palun tee nii, et see hetk kestaks igavesti, kõik on nii hästi, kõik on nii hea! Ma olin nagu pilve peal, mitte ühtegi mõtet, ma lihtsalt olin… Seal lava peal on nii hea, see oli parim tunne mu elus, päriselt! Ja siis mul tuli meelde, et kurat, Eleri on publikus ja lubas mind juhendada, aga ma olin selle üldse ära unustanud. Nii, kus on Eleri? Kus ta on? Ahjaa seal. Nüüd oli kõige tähtsam pingutada enda jalgu, pingutada nagu homset päeva poleks, pingutada need faking pooleks ja hoida seda naeratust! Peep karjuski mulle juba publikust, et “Kaisa, jalad! pinguta! PINGUTA!” Ja oiraisk ma pingutasin, higi voolas, jälle silma, nii palav oli, aga ma pingutasin, ma pole elusees niimoodi ennast pushinud, keha hakkas väsima – “Ei väsi! Kaisa kurat ei väsi! Sul on ainult see 2 minutit, sa faking ei väsi! Sa pead! Nüüd või mitte kunagi! Pinguta! KAISA KURAT!” ja ma seisin ja ma tundsin ennast nii kuradima hästi, sest nii jubedalt krampi tõmbas kõik, aga ma suutsin! Siin on nii hea, tahan igavesti olla siin…

Ja siis hakati väljakutseid tegema ja mulle sai selgeks, et mitte mingit finaali siit ei tule, kolmas väljakutse, nägu vist vajus ära, sest õde karjus mulle juba, et “Kaisa, naerata!” ja kuulsin kuidas Lilian käskis pikaks sirutada ennast. Kurat! Okei Kaisa, savi, sa oled Euroopakatel, vahet ei ole, tee enda veerandpöörded ära ja naudi! Naudi! Veerandpööretest ma ei mäleta enam midagi, mitte midagi, ma ei tea, siis olin enda ajud kõik jalgadesse pressinud vist, sest ma ei mäleta mitte midagi! Ja aeg oli lavalt ära minna, oligi kõik. Kurat, ma ei taha! Miks ma pean? Huhh, hoia ennast, ole lõpuni välja graatsiline kiisu! Ja kõik. Fakk see 2 minutit on nii vähe, võib-olla oli seda rohkem, vahet ei ole, ikkagi seda on nii vähe.

Ja lava taga tulid pisarad silma, ma ei tea miks, ma olin nagu õnnetu, et kolmas väljakutse, aga ma olin nii kuradi õnnelik ja uhke enda üle ja kuidagi nii hea oli olla, nii palju emotsioone ja nüüd oligi kõik… oligi kõik, prepp on läbi, kõik on läbi, aga Kaisa sa ei tohi nutta, Lilian ja Mari lubasid minust veel pilte teha, sa ei tohi ulguma hakata! Ära ulu! Kallistasin Peepu ja hakkasin asju kokku panema, oligi kõik. Mu mees pidi lennukile minema, jooksin teda veel kallistama ja oligi kõik. Kas ma esinesin hästi? Kas ma tegin kõik nii nagu mulle öeldi? Kas Peep ja Eleri on rahul? Kas mu õde oli rahul? Kas ma olin piisavalt hea? Kas mind oli hea vaadata? Kas Peep on uhke? Enda arust tegin kõik ideaalselt… Vahepeal tuli minu juurde Siim Savisaar (joonistatud mees, see mees on joonistatud, sest päriselus ei saa olla nii perfektse füüsisega meest), kes ütles, et ta oli rabatud, kui hea ma laval olen. See on mul siiani meeles – see tuli nii siiralt ja seda oli täpselt sellel momendil nii vaja.

Pakkisin asjad kokku ja läksime välja pildistama. Tegin kiirelt ühe siidri lahti, sest ma olin nii kaua sellest unistanud. Ohhh see Kopparbergi maasika-laimi siider – see maitses veel paremini, kui ma olin mäletanud. Nüüd ongi kõik, Ninja me tegime ära selle! Ja siis tuli Peep ja ütles mulle, et “Kaisa, sul on eluvorm, sul on maailma tasemel vorm, sa oleksid pidanud enda selga nägema ja sa pole laval veel nii hästi liikunud” ja siis ma mõtlesin küll, et ma tahaks nii räigelt nutta ja pooleks pigistada teda. Peep ei kiida mitte kunagi asjata, ta on konkreetne mees ja tema suust sellised sõnad on minu jaoks nii tähtsad. Papa on rahul, järelikult kõik on hästi! Kurat me oleme hea tiim, fakk see mees on minust teinud terminaatori ja ma olen sõnu seletamatult tänulik. Peebust ja Elerist on minu jaoks saanud nii palju rohkemat, kui lihtsalt treenerid või kolleegid – nad on nagu mu Eesti pere, sest mul pole siin riigis sellist asja. 

Papa Peep ja tema prussakad 🙂 Foto: Eleri Reinart

Eleri ütles mulle veel sõnad, mis kummitavad mind siiani. Ma ei ole nii hea sõnasepp kui tema, aga point oli selles, et mäkke ronides on tähtis teha vahepeatuseid ja seada üles laager. Nö panna paika endale pidepunktid, et kui misiganes tagasilöök peaks mäkke ronides sind tabama, siis sa ei kuku kolinal alla maa peale tagasi, vaid kukud ainult tagasi sinna pidepunkti – sinna laagrisse ja siis üritad uuesti mäkke ronida. Mägi sümboliseerib ilmselgelt siis elu ja eesmärke. Ma olen kahe aastaga saavutanud nii palju, haigelt palju tegelikult ja nüüd minu eesmärk peakski olema olla järgmine kord veel parem kui ma seekord olin ja ükskord ma jõuan sinna mäe tippu. Võib-olla vahepeal seisan silmitsi pettumuste ja tagasilöökidega, aga oluline on ikka ja veel proovida ja mitte alla anda. Kurjam see ei tulnud nüüd nii hästi üldse välja, kui Eleril tuli… Igatahes taaskord elutarkus, mida kõrva taha panna.

Ja nüüd on pidu! Pidu! Kõik on tehtud, viimane õhtu Hispaanias! Mul on mu õde, Ninja, Peep ja Eleri! Jess! Parimad joogid ja söögid, parim seltskond, päike… Vahet ei ole, et homme on vaja reaalsusesse tagasi tulla, vahet ei ole! Meil on see üks õhtu ja ma täitsin enda elu unistuse, ma saingi hakkama! Nüüd on kõik selgemast selgem – ma olen sündinud selle jaoks ja see on minu jaoks alles algus!

Siia lõppu ma tahaks lihtsalt nii tänada neid kõiki imelisi sportlasi, kellega mul oli au EMil tuttavaks saada ja kõiki, kes mind kuidagi nõu ja jõuga toetasid. Teate kui hea oli lava taga enda telefoni scrollida ja lugeda, kuidas te kõik mulle kaasa elate? Jõhker! Paned korra telefoni kinni ja juba on mitukümmend uut sõnumit – mida kuradit? Minu tegemised lähevad päriselt ka kellegile korda? Päriselt ka inimesed vaatavad LIVE ülekannet ja ootavad, et mind laval näha? Mind? Ma olen ju mittekeegi… See tunne oli nii võimas lihtsalt! Ma tahaks tänulikkusest lõhki minna, päriselt. Nii kuradi imal jutt jälle, aga päriselt ka no. Ma loodan, et ma ei valmistanud kellegile pettumust.

Ja ma olen nädal aega jutti tööl olnud – terve selle mõnusa kuumalaine – kurat! Ja ma ei ole jõudnud süveneda ei enda lavapiltidesse ega videotesse ega üleüldse mitte millegisse peale töö – isegi pesud on kodus pesemata. Ahjaa, mitmes koht? 11 koht, vist olevat 10 kohaga samad punktid olnud – seda ma tean sellepärast, et Jane ütles mulle… Ma lihtsalt ei ole jõudnud mitte millegiga tegeleda. Seega ma väga vabandan, kui sheerin lava fotojäädvustusi teiega hiljem – saate hakkama. Ja nüüd ma olen natukene aega arvatavasti kadunud, otsin üles enda sõbrad (on mul üldse järgi neid veel?) ja üritan natukene siin nokitseda toimetuste kallal, mis võistluste käigus tahaplaanile on jäänud. Ja vaatame siis juba koos üle, kas ma olen endiselt heas vormis või olen ennast paksuks tagasi söönud. Palvetage mu eest.

Foto: Mari Pukk
Foto: Mari Pukk
Foto: Mari Pukk
Foto: Mari Pukk
Foto: Mari Pukk
Foto: Eleri Reinart
Foto: Eleri Reinart
Foto: Eleri Reinart
Foto: Eleri Reinart

 

 



13 thoughts on “Ma tegingi selle ära! Ma käisin Euroopa Meistrivõistlustel!”

  • Kallis Terminaatorist Rääbis-Päkapikk! Aitäh suurepäraste emotsioonide eest! Ja Eleri öeldus ongi kogu tarkus – Bikini Fitnessi vormi tehakse hooajast hooaega. Näed palju vaeva ja mida hooaeg edasi, seda väikesem tundub areng – kuid ei tohi unustada, et targalt fitnessi harrastades arenetakse iga hooajaga edasi. Sul on tulevikuks kõik olemas ja paigas 🙂 – tahtmist, enesedistsipliini ja kirge ning samuti super treenerid, kes hoolitsevad ka selle eest, et saaksid piisavalt kütust keha ehitamiseks ja vaimu hoidmiseks <3!
    Kõik on alles ees!

    • AItäh Jana innustavate sõnade eest! Olen täiesti nõus ja ma arvan, et see on minu teekonna algus – vormi hakkame alles siit nüüd tegema 🙂
      Ma usun, et sellise tiimiga suudan ma veel palju korda saata.

  • Kuigi ma ise ei võistle ja fitnessiga ei tegele, siis sinu emotsioonid on nii tuttavad ja seda postitust lugedes oli mul koguaeg klimp kurgus. Sa oled nii äge, Kaisa! Mulle meeldib, et sa kirjutad ausalt ja ilustamata – täpselt nii nagu on. Ja kuigi minu trennitegemine on pigem tervisespordi tasemel, siis sa inspireerid! Tegelikult isegi mitte ainult trennitegemise mõttes, vaid ka elus muudes asjades. Selle pärast ilmselt see tunne ka nii tuttav oli ja klimbi kurku tõi…
    Pane samamoodi ja veel jõudsamalt edasi!
    PS! Et veelgi enam minu emotsionaalsust rõhutada, siis ma mainin ka, et ma tavaliselt ei kommenteeri ühtegi pilti, postitust ega muud sellist…

    • Ma lihtsalt tahaks sind praegu täiest jõust kallistada – aitäh nii armsa kommentaari eest 🙂
      Ma luban, et see siin on alles minu teekonna algus ja tõsised tulemused hakkavad alles tulema. Ja sa innustad mind ka rohkem pingutama – aitäh!
      Ja nii hea ja soe on kuulda, et keegi kuskil elab kaasa – aitähaitähaitäh.

  • Nii hea lugeda selliseid vahetuid emotsioone! 🙂 Tean täpselt mida sa tundsid, kui seda kõike kogesid… olen ise pm samas olukorras olnud. Küll mitte Eestit esindades, aga mõte jääb samaks 🙂 Ja mida ma selle spordi juures fännan, on need inimesed! Jah, mul ei ole küll igapäeva sõpru tekkinud, kuid häid tuttavaid on tekkinud küll ja veel! Ja see lavatagune melu… ja kuidas üksteist abistatakse… jah, on sitakotte kah, aga nii palju megaägedaid inimesi kohtab! Mis edasine palan on? Sügisel uue hooga? Off seasonit nagu väga vaja pole hetkel, vorm on ju super, võid väikse puhkuse järel rahulikult edasi panna! Hea meel, et oled suutnud positiivseks jääda ja ka tundub, et oma suhte kokku lappida! 🙂

    • Ma ei ole veel otsustanud enda tulevikuplaane, aga hetkel arvan, et mõistlik oleks üks hooaeg vahele jätta, et seda jalga ikka ülakehale kaasa aidata. Aga vaatame, kui treeneriga mingi plaani paika paneme, siis annan kindlasti teada. Jaa, absoluutselt. Teiste võistlejatega sa võid tund aega rääkida veresoontest ja süsivesikutest ja kõik on nii normaalne, nagu nii hea on tuttavaks saada selliste inimestega, kes elavad täpselt sedasama elu ja fännavad sedasama haiget hobi 😀 No see on täiesti muu maailm.

  • Et siis Poola tšikid suitsetavadki? Kas on palju suitsetajaid võistlejate seas?
    Ja see on iseenesest mõistetav, et Sina näed lihtsalt suurepärane välja!

    • Vastan Kaisa eest, et avastasin minagi aasta tagasi endale üllatuseks, et tegelikult esineb suitsetamist suht palju. Ja selgitasid seda mulle kulturistid ise, et see on tekkinud dieedil olles, kui on vaja vaigistada isusid. Ja no mingi hetk siis juba tekib harjumus/sõltuvus. Ma arvasin et ma olen friik, oma aegajalt üksiku sigaretiga, aga tuleb välja, et sugugi mitte!

  • Nojah, eks natuke võis seda juba kahtlustada ka. Uimastiga enda meele manipuleerimine võib ju aidata vahetada saiakese suitsu vastu, kuid ma ei taha ettegi kujutada, mida teeb kombo defitsiidis trenn+suitsetamine kehale… Ja ka nahale.
    Tean suitsetamisest nii mõndagi, sest olen juba paar aastat õnnelik mittesuitsetaja, kuid sellele eelnes pea 10 a päris rasket suitsetamist ja ma olen üpris noor veel… Kujutan täitsa ette, kuidas frustratsiooni korral dieedil suits põlema läheb.

  • Mis beef teil Arida Muruga on? 😀 Panin tähele, et piltidel-videotel teie sõpruskond ja Arida kordagi kokku ei puutunud… Kuigi kõik ju ühe koondise inimesed ja väike koondis (?) 😀

    Osalt seoses eelmise küsimusega, siis huvitaks ka dopingukontroll meistrikatel ja eestikatel 😀 Kummas rangem oli ja kui mõlemas ok (mida arvan, et nagunii vastad), siis kas on siiski võimalus, et keegi lipsab läbi…

  • Palju-palju ÕNNE Kaisa! ☀️ Oled nii motiveeriv! Just sellega, et oled nii vahetu, siiras ja sõbralik ning kahe jalaga maapeal. Neid pilte vaadates jäi silma su superilus juuksetoon! 😻 Kus sa oma juukseid värvid? 🙈😊 Päikest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga