Kuule printsess, vaata peeglisse! Ahvi näed?

Nüüd on vist jälle see koht, kus ma tahaks ennast tühjaks karjuda ja kõikidele naisahvidele piki kukalt tõmmata. Kes te kurat olete printsessid ah? Kes sa kurat oled, kes sa enda ego upitamiseks teist mutta taod? Sa oled sõna otseses mõttes sitapea! Ja kui su nõrk süda hakkab jälle lööke vahele jätma, sest mu sõnade kasutus on nii kuradima labane või sobimatu, siis kaabi minema siit lehelt! Sest ma hakkan praegu sinust rääkima ja sa võid jälle solvuma hakata.

Jah, ma tean, et kõik blogid on täis seda, kuidas ennast peab armastama ja kuidas naised võiksid üksteisele olla parem toeks ja inspireerida, mitte teist liigikaaslast mutta tampima, aga mina sulle seda nii ilusalt ei räägi.

Peale selle, et jõusaalis kuuleb igasugu põnevaid “imenippe” toitumise ja treeningute kohta, kuuleb seal garderoobis nii palju sopaseid sõbrannade vahelisi jutuajamisi teemadel “Kati on läinud nii paksuks”, “Nägid, kuidas tal pekid üle rippusid?”, “Mai vahetas meest, on ikka li*s”. Ja siis ma joon seal enda BCAA lõppu ja istun ja vaatan neid kahte ussi kuju võtnud naist ja ma üritan aru saada, et kuidas nad ise paremad on? Ja teate, ei olegi! Kaks lödevat masendunud näost halli naist sikutavad endale juba ammu kitsaks jäänud teksapükse jalga ja kiruvad ja vannuvad. Ja täna ma enam ei viitsinud olla ükskõikne, sest see kuradi ussitamine ei istu mulle enam. Ja ma küsisin neiudelt konkreetse küsimuse: “Kas te olete ise kuidagi paremad?” Ja vaikus… vaatasin kulmu kergitades neile otsa ja vaikus… kerge punastus ja kõik. Läksin pesema. Ma usun, et tänase päeva teema olen neil mina, aga jätab külmaks. Tervitan neid kahte, kes ennast ära tundsid.

Foto: Andrus Kopliste

Okei, miks mul ära kammis? Sest see oli umbes saja viiekümnes kord, kui ma pean sellist jama kuulama ja ma scrollisin eelmisel õhtul Instagrami, kus ma täiesti puht juhuslikult sattusin ühe neiu profiilile (las ta isik jääda saladuseks), kellel on reaalselt pikkust oma 175cm ja ta kaalus max 40kg. Jep, ma sain ise ka šoki. Ma arvan kõik ta sõbrad/tuttavad saavad aru, et sellel neiul on tõsine probleem, kuigi ta ise seda enda piltide all avalikult tagasi ajab. See selleks. Ma lihtsalt huvi pärast vaatasin kommentaare ta piltide all ja süda läks pahaks.

“Rõve”, “Vastik vaadata”, “Hakka sööma!”, “Vastikult peenike”, “Mine ravile!”, “Kole”, “Pole naiselik” jne. Halloo? Me saame kõik aru, et olukord ei ole kiita ja sellel tüdrukul oleks abi vaja, aga sa päriselt arvad, et sinu sapine kommentaar aitab teda kuidagi? Tal on toitumisprobleemid sinusuguste väärakate pärast, kes ta enesekindluse mutta on tagunud ja sa päriselt arvad, et sinu targutamine aitab teda kuidagi? Mis sa arvad, miks üks noor neiu üldse ennast näljutama hakkab? Selle pe*sekukkunud ühiskonna pärast. Kes sa kurat oled – inimene või ahv?

Ega ma isegi muster lillelaps pole. Mul ajab ka südame täis, kui lennukis mu kõrvale istub tugevalt ülekaalus inimene, sest ma ei kannata, kui keegi ähib ja puhib mu kõrval, ma tahaks ju ka niimoodi istuda, et keegi mul seljas ei ela, aga mida ma siis teen? Peaks sellele ülekaalulisele tädile siis näpuga näitama ja talle selgeks tegema, et ta on paks? Sa arvad, et ta ise pole juba sellest aru saanud? Arvad, et tal peeglit pole kodus ja ta ise tunneb ennast mõnusalt? Kahtlen. Ja kuidas see mu olukorda siis parandaks?

Teate, milline on minu iluideaal? Olivia Pohankova…

Ühesõnaga tavalise inimese arvates üks haigelt lihastes, suur ja kole naine. Aga minu ideaal – no mis ma teen?… Ja sellisele kuvandile vastab siis emm… Eestist ma küll kedagi ei tea? Ühesõnaga ma peaks võtma enda südameasjaks, et kõik eesti naised ikka saaksid aru, kui koledad nad on, sest nad ei vasta minu ideaalile. Sest mina olen ju jumal ja minu sõna on seadus ja mina kannan krooni. Sa saad aru, kui haige jutt see on?

Aga sa ikkagi pritsid neid sapiseid kommentaare ja klatšid sõbrannaga Mari taga, sest too oli juurde võtnud või mis veel hullem – alla võtnud! Aga liiga palju alla võtnud. Ja kui meel eriti mõruks läheb, lähed annad ka Marile teada, mis sina tema kaalunumbrist arvad. Aga ole nüüd hea ja mine seisa sinna peegli ette. Võta see särk seljast ja vaata endale päris ausalt otsa. Kas sa oled täiuslik? Võta see roosa prill nüüd eest ära. Sa oled täiesti tavaline naine ja sinus ei ole mitte midagi erilist… võiks olla – aga ei ole… Ja vaata nüüd uuesti… Miks seal seisab enesekindla ja kauni naise asemel ahv? Kas sa päriselt tahadki see ahv olla?

Foto: Andrus Kopliste

Ma olen oma elu jooksul kaalunud küll 50kg, küll 75kg, olnud pikkade ja lühikeste juustega, olnud tatoveeritud ja tatoveerimata, olnud pesulaud ja olnud Pr. Pamela, olnud lihastes ja kõõlus, olnud see kõikvõimalike tuuningutega tibi kui ka hall hiir dressides. Ma olen olnud seda kõike… ja mis ma aru olen saanud? Sa oled ikkagi kellegi jaoks liiga üks või teine. Liiga paks, liiga peenike, liiga musklis, liiga pikk, liiga lühike, liiga bimbo, liiga kole, liiga ükskõik mis. Aitäh kõigile, kes on mulle seda mu eluperioodidel meelde tuletanud, sest mul endal pole peeglit.

Teate naised, mis muudab teid ilusaks? Enesekindlus… See, kui sa suudad jätta oma ego kõrvale ja märgata teises naises midagi ilusat. Kui sa suudad teises naises näha tavalist naist, mitte konkurenti. Kui sa suudad teiste puudustele tähelepanu juhtimata ise särada. Kas sina suudad? Kui sinu kõrvale seisab sinust targem ja ilusam naine, siis kas sa vajud lössi ja võtad ussi kuju või suudad sa sellelt naiselt äkki midagi õppida? Kas sa peidad alati oma mehe silmad, kui seltskonda tuleb teine naine või sa pead endast piisavalt lugu ja lähed saad selle salapärase naisega parem tuttavaks?

 

 

10 thoughts on “Kuule printsess, vaata peeglisse! Ahvi näed?”

  1. Ilmselt räägid ketukee-sest, mulje jäi vähemalt selline. Tüdruk on eluaeg sellise kehaehitusega olnund ning kuna tunnen teda ka isiklikult, siis tean kui palju see tüdruk sööb, igatahes rohkem kui meie kaks kokku 😀 ja sööb ka tervislikult ning üritab toitumisega juurde võtta, aga kui keha ikka koostööd ei tee siis ei saagi. Neiu oli just alles rase ning isegi siis ei võtnud palju juurde ja kõik jäi sünnitusmajja… kuid jah, need kommentaarid on väga haiged, nõustun sinuga.

    1. Vabandust, ei tea kellest jutt, aga tahaksin öelda, et mitte ükski söömishäirega inimene ei ütle seda välja, et ta tegeleb sellega või et tal oleksid sellised mõtted. Nad kõik (anorektikud, buliimikud) ajavad tagasi, isegi väga-väga lähedaste inimeste ees (ema, boyfriend). Ja nad ei pea paljuks teeselda, et söövad palju. See, mida nad söövad tublilt sinu ees, võib olla nende päeva või nädala ainus korralik toidukord.

      See, et peenike inimene õige kalorite hulgaga ajapikku juurde ei võta, on sama jama jutt, kui et paks inimene ei võta alla kuigi “ta ju ainuuult nälgib koguaeg”. Kui süüa regulaarselt ala- või ülekaloraažis, siis ei ole võimalust, et keha ei tee seda, milleks ta mõeldud on. Sel juhul on tõsiasi ikka see, et inimene hindab oma kaloraaži vajadust ja tarbitud kalorite hulka järjepidevalt valesti. Peenike normaalkaaluline kiitleb, et võib kõike süüa, kui tegelt tal saabki isu või kõht täis üldiselt oma alakaloraaži juures. Paks vannub, et peab korralikult dieeti, aga tõstab iga päev liiga suured portsud või siis eksib iga päev mõni lisamaiustus suhu, ja tegelikult on ta alati ülekaloraažis. Tunne võib ju peenikesel olla päriselt, et on nagu palju söödud ja milleski ei piira end. Samamoodi võib paksul tunne olla, et räigelt piirav dieet on käsile võetud, aga millegipärast kaal ei lange. See on selline subjektiivne hinnang oma kaloraažile.

      Tegelt tahtsingi öelda ainult seda, et 99.99% anorektikutest varjavad oma tegelikku toitumist ja mõtteid väga kiivalt ka väga lähedaste eest. Ja võõramate inimeste seltskonnas teeseldakse seda enam, et nad söövad hässsti normaalselt.

      1. Ma mõtlesin tükk aega, mida vastata ja sa võtsid mu sõnad suust… võinoh, kirjutasid tegelikult isegi sellest veel paremini. Absoluutselt nõus ja kirjutan alla. Kahjuks nii on.

  2. Super! Nõustun Sinuga täielikult. Ka ise kuulen sporidklubides tihtipeale selliseid kommentaare ja tundubki, et eestlane elab ja teab teiste elust rohkem kui iseenda omast…kahjuks.
    Mulle meeldib Sinu julgus asju ilustamata välja öelda..sellist enesekindlust ja ausust, mdia neist postitustes leiab kohtab harva, ja just see et tegemist pole “ninnunännuniiilusjatore” jutuga, tebe sellest blogist kindlasti tõelise naudingu lugemiseks, kaasa mõtlemiseks ja ka arutamiseks või iseenesega dialoogiks.
    Instagram on tõesti täis nii-öelda piitspeenikesi kui igasuguseid isehakanud trenniteadlasi ja perosnaaltreenereid -no anna abi! Vahets mul on endal, kes ma ei pea end mingiks asjatundjaks vaid harrastajaks (ja tetaud treeneripabereid ma küll oman-see selleks)lausa valus vaadata kuidas ühte või teist harjutust tehakse ja veel hullem kui sa tuled tõesti “ilusamalt”-täis make up trennisaali ja siis sa ei tee muud kui istud nt seljapingi peal ja lihtsalt chatid või scrollid mööda news feede ja IG. Milleks? Aga veelkord Sinu blogi on super koht, mis pekas just neile fitness”stardile” kohustuslik lugemine olema. Kiidan ja soovin edaspidiseks julgust öelda ja julgust kirjutada!

    1. …ja mida kõike võiks saata korda enda elus, kui raiskaks seda vähem teiste omade peale 😉
      Mul on nii hea meel, et sa selle kommentaari siia lisasid. Mul on mõttes tuhat asja, millest kirjutada, aga alati taob kuklas see häirekell, et “kuidas küll teised selle nüüd vastu võtavad”, sest ma ei taha asju pehmelt kirjutada, ei taha ilustada enda mõtteid.
      Hahaaa, no jõusaali džunglist võiks pikki raamatuid kirjutada 🙂

  3. Ei ole ainult naised nii õelad. Mehed kohati isegi hullemad. Mulle nt siin hiljuti üks meesisend kirjutas, et no milleks see õlg nii suureks pressida, naisele ei sobi. Okey. Ütlesin, et minu keha – mulle meeldib. Siis paar päeva hiljem – jälle. Isssssand sa oled nagu Hulk varsti, ambaal. Pakkusin talle lahenduse – kui ei meeldi siis on olemas unfollow funktsioon lausa, Kasuta seda palun!
    Ja no vahel on tõesti tunne, et käid mitte jõusaalis vaid lasteaias. Naised itsitavad, näitavad näpuga ja kui küsivalt lõpuks otsa vaatad siis tehakse nägu, et mina ei ole midagi teinud. Olin paugu otsas, kui puu käis.
    Antud teema on nii päevakohane, et jube kohe. Inimesed, toetage üksteist, mitte ärge närige teiste hinge seest!

    1. Kuule mul tekkis nüüd tõsine huvi su pilte näha. Sheerid mulle äkki enda instagrami/facebooki? No seda, et mina ebanaiselik-hulk-liiga lai- liiga suur – liiga palju muskleid olen, seda ma tean juba ammu. Kummaline, et siis kui dieet peale tuleb, siis olen liiga kõhna-kondine-väike. No ei olegi võimalik meele järgi olla kunagi. Kusjuures täna hommikul just vaatasin Youtubest soojenduse ajal ühte videot, kus üks vend rääkis, et me kõik teeme trenni mingi eesmärgiga, vahet ei ole, kas siis alla saada, juurde saada, muskleid ehitada, tugevaks saada, vahet ei ole! Me kõik oleme jõusaalis mingi eesmärgiga ja selle asemel, et üksteisele jalga taha panna, me võiks üksteist rohkem toetada… ja siis ma lihtsalt kuulasin ja mõtlesin et FUCK YEA! Nagu mis inimestel viga on?

      1. Reaalselt olen pisike -165cm ja 52-53kg-, lihtsalt natuke andekama ülakehaga😄anna hantel pihku ja juba kasvab. Oleks siis alakehaga sama lugu😩
        Ma kipun arvama, et antud isendil on lihtsalt tähelepanuvajadus ja I’m still gonna do my thing!😉

  4. Taas kehtibki see, et inimesed oskavad näha, mida teavad. Ja see , millega ei olda rahul iseenese juures, projitseeritakse teistele.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga