Kuidas ära tunda sitta treenerit? Kiire update mu elust. Kuidas minust koolitaja sai? Miks naised üksteise silmasid mu koolituste pärast välja kraabivad?

Kuidas ära tunda sitta treenerit? Kiire update mu elust. Kuidas minust koolitaja sai? Miks naised üksteise silmasid mu koolituste pärast välja kraabivad?

Ma kirjutasin viimase blogipostituse peaaegu, et 2 kuud tagasi. Oleks ma kirjanik, siis ma ütleks, et mul on loomekriis või midagi. Teeksin pudeli napsu ja hakkaksin aga trükkima. Aga mul tuli just meelde, et ma pole kirjanik. Ja teate, millal kirjanikud on kõige tootvamad? Vot täpselt siis, kui neil elus sõna otseses mõttes kõik perses on. Ja ma ei hakka üldse ilustama ja jälle vabandama enda suuvärgi pärast, sest see on tõsi. Kõik need maailmakuulsad kunstnikud ja muidu loomeinimesed tegid ka enda parimad teosed, kui neid piinas parasjagu armuvalu, nad olid pankrotis või rippusid poole kohaga juba nöör kaelas. Minuga on nüüd selline lugu, et mul on kuradima hästi. Ja mida sa kirjutad, kui kõik on nii kuradima hästi, et imelik hakkab.

Ma olen selline tüüpiline eestlane, alati sülitan üle õla 3x, kui midagi imelikult hästi läheb… Alati ootan juba seda uut pasalaviini, kui elus kuidagi kõik laabub. Naljakas on see, et viimasel ajal asjad niimoodi laabuvad, et ma olen selle hea-olemisega juba nii ära harjunud. Ja Raix taob ka koguaeg küünarnukiga ribidesse, et miks ma lihtsalt ei võiks nautida hetke ja unustada ära selle tobeda mõtlemise, et alati peaks nagu kuskil midagi pekki minema. Mingid rumalad mõtteviisid, mis mulle endisest elust külge on jäänud. Jah, just – endisest elust – sest ma pole pooltki see inimene, kes ma olin enne. Aga hakkame siis sellest kohast pihta, kus ma pooleli olen jäänud.

Outfit: Luminescence Collection

Ma tegin endale ära ju treeneripaberid. Jah, treeninguid juhendasin juba pikalt enne seda, kui eksamile läksin, aga mingi moment käis peas ära klõks, et mina ei taha olla nagu need suurem enamus treenereid, kelle teadmised on kaheldava väärtusega ja kui on aeg vastutust võtta enda jamade eest, siis pühitakse käed lihtsalt puhtaks. No võrdusmärgi saab tuua, et kui sa maksad naabri Jürile torude parandamise eest raha ja ta midagi konkreetselt metsa keerab, siis ise oled loll, et õiget torumeest ei kutsunud. Ja neid naabri Jürisid on treenerite maastikul kõvasti rohkem, kui neid asjalikke torumehi. Mitte, et nüüd üks paber teeks treenerist treeneri, aga kohustab ikkagi võtma vastutust enda tegude eest. Ja eks endal hakkaks ka kuklas kerge häirekell, kui sa saad teada näiteks, et sind hakkab opereerima mingisugune Maali, kes enda teadmised on saanud kodus kassi opereerides, mitte sealt, kus tegelikult peaks. Kuigi, see Maali võib täiega osav olla ja vaat et parem kui koolipingis õppinud arst, aga no saate pointist aru küll. Erandeid on, aga vaatame suuremat pilti.

Ma vahepeal lisaksin siia lingi, kus saab kontrollida, kas sinu treeneri näol on tegemist naabri Jüriga. Sest me tuleme siia treenerite jutu juurde veel tagasi. Trüki aga nimi otsingusse ja vaata järgi.
https://www.spordiregister.ee/et/treener/list

Igatahes mingi ime läbi ma olen suutnud endale juba piisavalt nime ja nägu teha ning ma ei ole pidanud ennast isegi kuskil reklaamima – kliendid on ise minu juurde tee leidnud ning suurem osa neist on püsikliendid. See tähendab minu jaoks palju. Terve grupp inimesi, kes on minus kindlad ning rahul minu tööga. Te tunnete alati ära hea teenusepakkuja – ta ei pea ennast reklaamima- tal on alati järjekord uksest välja. Ma iga kord valutan pead näiteks enda juuksuri juurde aega broneerides. Ma reaalselt pean endale umbes 6 kuud ette aja panema, sest tema juurde muidu ei saa löögile. Ja siis on terve hulk juuksureid, kes ennast meeleheitlikult reklaamivad ja pakuvad soodukaid ja müüvad vautšereid jne jne. Sulle ei tundu veits kahtlane? Miks peab üks oma ala hea tegija ennast nii meeleheitlikult reklaamima? Vot seda minagi…

Igatahes, siis kui ma avastasin, et ma reaalselt saan teha seda tööd, mida ma ise nii kirglikult armastan ja reaalselt minu oskuste ja nõu eest inimesed maksavad mulle palka… te ei kujuta ette, mis tunne see oli. Ma kogu aeg ootasin, et huvitav, millal siin nüüd midagi pekki läheb. No ei saa ju olla kõik nii ilus. Kõige naljakam asi on muidugi see, et saab olla ikka küll. Jah, tuleb tunnistada – ma olen Raixile mitu korda öelnud, et ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb. Tal on reaalselt personaaltrenne iga päev oma 5-7tk. Minu limit jookseb seal 3-4tk vahel. Ma lihtsalt annan nii palju energiat endast ära ja ma ei suuda rohkem anda. Võinoh, suudaks ikka – aga siis kaob selle võlu minu jaoks ära. Ma ei taha olla viimase kliendi jaoks see raibe… no see raibe, kes istub tal füüsiliselt kõrval, aga treenerina kasu mitte midagi. Aga no minu ja Raixi erinevus ongi see, et ta on selline kõige õigemas mõttes professionaalne treener. Mina aga tahan teada nii kliendi trennist kõike, ta suhetest kõike, ma huvitun, kuidas parasjagu kliendi kass elab ja mida tema lapsed lasteaias teevad. Saate aru küll. Ma olen lisaks treenerile veel hingearst, sõbranna ja kasvõi vanaema kui vaja 😀 Eks ma iseendale normaalselt keeran sellise kaasaelamisega, aga no selline ma ükskord juba olen.

Ühel hetkel aga neid trenne andes ja inimeste toitumist lahates hakkasid läbi jooksma mingid teatud korduvad mustrid ja kui ma nendest Raixile rääkisin – tegelikult juba oma aasta tagasi, siis ta käis välja mõtte hakata inimesi koolitama. Mina matsin selle idee muidugi kohe maha. No mida minul on inimestele õpetada? Ise olen ju alles spordi sees olnud napid 5 aastat, treenerina alles alustasin ja mida reaalselt on minul õpetada? Ja kuidagi kahtlane tundus ka nagu hakata koolitusi tegema. Ise käin ja koolitan ennast mingisuguste professorite all ja siis noor naga niimoodi tuleb. No teate küll, tundub kahtlane.

Aga no mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid need minu silma ja kõrva riivavad mustrid aina korduma ja korduma ja mul käis nagu mingisugune klõks peas ära. Mina ütlen selle kohta missioonitunne. No kui sa iga päev näeksid näiteks, kuidas inimesed sõidavad kandiliste rehvidega – päevast päeva – kuidas nad vaevlevad nende kandiliste rehvide otsas, aga sina tead, et ümmarguste rehvidega oleks see sõit palju nauditavam, siis tahaks ju karjuda kogu maailmale, et “Kamoon rahvas. Mida te teete? Ärge uskuge neid kandiliste rehvide müügimehi. Tegelt saab jõhkralt kiiremini ja paremini sõita ümmarguste rehvidega!” Täiega normaalne näide muidugi, aga ma päevast päeva – päevast päeva näen endaga ummikusse jooksnud inimesi, kes tallavad just nende kandiliste rehvidega, sest neid promotakse neile uksest ja aknast ja nad nii siiras usus on maksnud isegi nende rehvide eest ulmesummasid… aga lõpuks on ikkagi tulemus sama.

Outfit: Luminescence Collection

Need kandilised rehvitootjad on justnimelt need sari-toitumiskavade väljastajad, need lihuniktreenerid, need Butterfly-absi tootjad, need influencerid, kes saavad Skinny-Detox-Imetee eest plekki, needsamad kes viibutavad keksukummidega edasi ja tagasi ja lubavad teile suurt tagumikku, need toidulisandifirmad, kes lubavad valgutünni seest muskleid jne jne. Need kuradima staarprostituudid, kes lõikavad inimeste teadmatusest plekki. Ja ärge saage minust valesti aru – ma tahan ka sinki leiva peale ja ma võtan ka inimeste käest raha, aga mu eesmärk on aidata neid inimesi ummikust edasi. Mis mulle tundub, et nende eelpool nimetatud imeloomade eesmärk on pigem röövida su kukkur tühjaks ja siis jätta sind endiselt kaks kätt taskus sinna koha peale tammuma.

Nüüd kukkus küll veits välja, nagu ma üritaks ennast jõle tähtsaks ja paremaks teha. Ma ei taha, mul pole vaja, ma olengi. Vähemalt nendest eelpool nimetatud imeloomadest. Tarkasid ja andekaid ja reaalselt südamega asju ajavaid inimesi on ka olemas ja minust on palju targemaid ja andekamaid inimesi – pole kahtlust ka! Aga suurem osa on ikkagi pigem just selle singikamaka peal väljas ja see, mis teisest inimesest edasi saab – keda see kotib, kui palk on juba käes? Ja vot see läbiv muster ajab mul südame täis. Eks see algaja värk ole… Võib-olla 10 aasta pärast mul on ka täiesti pohhui ja teen seda tööd täpselt samasuguse entusiasmiga nagu Maxima teenindajad enda tööd, aga kuni sinnamaani ma tahan võidelda ja elada kirglikult.

Outfit: Luminescence Collection

Näed, jälle läks lappama. Vererõhk tõusis ja sõdalane minus tõstis pead. Koolitustest pidin ju rääkima. Kuidas seda nüüd teha nii, et te ei arvaks, et ma üritan endale jälle mingit nõmedat reklaami teha. Ma ei ürita – päriselt! Head asjad müüvad ennast ise. Ühesõnaga kogusin kokku kõhuõõnest enda munad ja reklaamisin Tallinnas välja toitumiskoolituse. Ise veel seda välja reklaamides hoidsin hinge kinni – Mis siis saab, kui mitte keegi ei tule? Mis siis saab, kui keegi rahule ei jää? Mis siis saab, kui keegi küsib minult midagi, mille vastust ma ei tea? Mis siis saab kui kõik metsa läheb? Kas ma olen ikka õige inimene koolitama? Kas keegi viitsib mind üldse kuulata? Miks mind üldse keegi peaks kuulama? Kas keegi üldse tahaks minuga koostööd teha? Kurat ma ju ei tea… ma ei tea… ma ei tea… see värk on nii uus mulle.

Mis te arvate, mis Raix kõrval tegi? Naeris mu korralikult välja. Ta näeb minus alati midagi hoopis võimsamat, kui ma ise peeglist näen. Mina ei tea, kuidas tema alati jaksab nii palju minusse uskuda. Mis sellel vennal viga on? Ma olen varem koos temaga näiteks koolides loenguid andmas käinud, aga no koolitus… tegelikult tuleb välja, et ega see midagi nii teistmoodi ei olegi.

Igatahes Tallinna koolitus läks ilmselgelt täissaalile ja kuigi ma arvestasin endale aega koolituseks 3h – ise veel enda peas mõtlesin, et kolm tundi? Et raudselt jätan suure varuga – nii palju ikka kellegile midagi rääkida pole ju. Teate, mis tegelikult sai? Ma tegin esimesed 3h puhtalt toitumiskoolitust, peale mida hakkasime alles endale toitumiskavasid koostama. Ja ka neljast tunnist jäi tegelikult väheks. Ma ei tea, kuhu see aeg kadus. Mõtled küll, et midagi pole ju rääkida, aga rääkida on küll ja veel. Ja kogu see seltskond – ülilahe! Nagu kõik on tulnud ju kokku, et targemaks saada, täpselt samal teemal, mille osas mina nii kirglik olen. Mis saaks veel parem olla?

Lisaks sellele õnnestus mul koostööd teha selliste ettevõtetega nagu Rakvere, Leibur, Valio, Tere, Farmi, Tartu Mill, Heleni helbed, Barebells, N!ck´s, FatBurner, 3D joogid… kas ma unustasin kedagi? Andke andeks, kui seda tegin. Lihtsalt mul tekkis mõte pakkuda kõikidele koolitustel osalejatele väikseid kingikotte täpselt nende toodetega, mida ise nagunii igapäevaselt tarbin. Ja ma sain tõsiselt positiivse šoki, kui minu kirjad ja kõned vastuse said. Kõik olid huvitatud – nagu kõik! Algul mõtlesin küll, et no kuidas ma küsin ja kes see ikka tahab tasuta tavaari anda minu koolituse jaoks, et kes ma selline ikka olen. Aga lõpuks läks kõik lihtsalt nii iseenesest hästi. Mul on hea meel, et nii koolitusel osalejad kui ka suurettevõtted usuvad minu tegemistesse ning on valmis õla alla panema. Võimas tunne.

Peale Tallinna koolitust oli muidugi mu telefon ja sotsiaalmeedia punane. Nagu reaalselt punane. Sain nii palju positiivset tagasisidet ja naised väljaspool Tallinnat trampisid jalgu ja nõudsid lisa. Miks ka mitte? Kui rahvas nõuab, siis rahvas peab saama. Juba loetud päevade pärast kuulutasin välja uue koolituse Tartus. Ma tegin seda õhtul enne magamaminekut ja kui ma hommikul ärkasin, siis ma mõtlesin, et mu telefon on lolliks läinud. No reaalselt, keegi spämmib! Meilboxis 72 lugemata kirja – pole võimalik! Jah, paar tükki oli spämmi ka, aga kõik kirjad naistelt (ja mõni üksik meesterahvas), kes soovivad koolitusele kohta broneerida. Ma helistasin Raixile ja rääkisin, mis just toimunud on. Mis ma tegema pean? 20 kohta koolitusel, aga kordades rohkem on soovijaid. Kuidas see saab olla? Hakkasin kähku uurima, kas mul on võimalik Tartus teha äkki mitu koolitust, sest süda ei lasknud öelda EI inimestele. Õnneks sain ka järgmiseks päevaks endale koolitusruumi rentida ja kõik laabus. Mis saaks olla veel parem? Raixi ema elab nagunii Põlvas ja teeme siis juba nö weekend-getaway Lõuna-Eestisse.

Olin maakas, olen maakas, jään maakaks. Andke mulle mets ja heinamaa ja fakkjee ma olen õnnelik.

Seekord oli pinget juba vähem – koostööpartnerid olid nagunii minuga juba rahul ja ootasid samamoodi uut koolitust. Korra olin juba koolituse läbi teinud, tean täpselt, mis teemad vajavad pikemalt lahkamist ja mida võib vabalt välja jätta… Mida üldse oodata ja kuidas aega planeerida. Mida ma saan paremini teha jne jne. Ühesõnaga ma juba teadsin, kuhu ma ennast mässisin. Meele tegi kurvaks muidugi gramm see, et olenemata sellest, et tegin Tartus 2 koolitust, siis kõikidele soovijatele ma ikkagi vastu ei saanud tulla. Eks mõni singikamaka-bisnesvend oleks rentinud endale suurema ruumi ja pressinud inimesed üksteise otsa, aga niiviisi mina seda asja ajada ei taha. Tahaks, et iga inimene saaks ikkagi võimalikult personaalset lahendust ja et ma saaks kõikide koolitusel viibijatega kontakti.

Outfit: Luminescence Collection

Kuidas Tartu koolitus läks? Ma ütlen ausalt, ilma Raixita ma seda ei suudaks. Puhtalt sellepärast, et ümber selle on korralikult jebimist ikka. Kõigepealt on vaja tavaar mööda linna kokku korjata, olla õigel ajal õiges kohas, kogu see tavaar on vaja laiali lappida… Jah, ma jõuaks ise ka neid mitmekümnekiloseid kotte tõsta siia ja sinna, aga mul võtaks see 7x rohkem aega ja energiat. Ja siis ühel momendil lõpetab projektor koostöö  ja läpakas jookseb kokku ja ikka mingid ettearvamatud asjad juhtuvad, aga siis ma tean, et mul on kohe olemas inimene, kes sellega tegeleb. Ja tegelt tahaks ju ka mingit video ja pildimaterjali ja siis on ta on jälle olemas. Ja kui ma lõpetan selle 3 tunnise maratoni ja kõht on tühi ja energia on maas, siis tal on juba kõik asjad autosse pakitud ja ootab mind wokiroog karbis valmis. No sellised väiksed asjad, mis teevad minu olemise nii palju paremaks.

Üleüldse koos selliseid asju teha on nii fun. Enne koolitusi tegimegi koos trennid ära ja kõik nagu toimis iseenesest. Kui mu kõrval oleks keegi teine, siis ma poleks sellist asja hakanud kunagi ettegi võtma. Loed küll neid tsitaate, et umbes ümbritse ennast inimestest, kes tõstavad sind lendu, mitte ei tiri alla, aga nüüd lõpuks hakkab see asi kohale jõudma. Päriselt ongi nii. Ja kui sellised inimesed on sul seljataga, siis elu saabki olla konstantselt jumala murevaba ja ilus. Nagu reaalselt mingid peidus olevad võimed nagu hakkavad avalduma, kui tead, et seljatagune on kindel. Julged unistada suurelt ja julged asju ette võtta suurelt.

Trenni võib teha, aga huumorit PEAB tegema 🙂

Kummaline üldse. Ükspäev just istusime Raixiga ja arutasime enda elukorraldust. Kõik need väiksed asjad, mis muutunud on meie mõlema elus, on nii palju suurt pilti muutnud. Me reaalselt istume näiteks õhtuti maha ja mina aitan tal teha toitumiskavasid, mis võtavad temalt palju rohkem energiat, kui minult ja tema omakorda annab mulle nõu treeningkavadega, millega mina ragistan palju rohkem ajusid, kui tema. Tema üritab maksimaalselt minu elu lihtsamaks teha ja mina omakorda nii palju kui suudan tema oma. Ja niimoodi vaikselt üksteist tasakaalustades ongi mõlemal lihtsam. Ma ei tahaks jälle kuidagi kelkida ja kellegis kuidagi sitta emotsiooni tekitada, aga teate, kui lihtne on olla õnnelik, kui sul lihtsalt tehakse see nii lihtsaks. Ma poleks ever-never arvanud, et reaalselt ongi võimalik olla jumala rahulikult õnnelik. Ja no täiesti sõna otseses mõttes pohhui on see, mis väljas toimub, kui kodus kõik nii hästi on. Näe, jälle tahaks üle õla sülitada. Kaisa, kurat!

Kunagi Raix ütles mulle ka midagi sellist, et kodu peab olema kindlus. Et väljas võid sõdida, aga kodus pead saama ennast turvaliselt ja kindlalt tunda. Ja niimoodi ongi. Ainult, et ma olen kodus nii õnnelik praegu, et ma ei viitsi isegi väljas mitte sõdida. Kes sotsiaalmeedia draamadel viitsib silma peal hoida, siis seal käib ka koguaeg mingi kangutamine ja ärplemine. Ma olen endaga kuidagi jõudnud sinna maale, et ma avan uue coca zero, vaatan kuidas klounid tsirkust teevad – üritavad üksteist kogu maailma pasaga üle valada ja siis ma lihtsalt naeran. Kui üks ahv teist sitaga pritsib, siis las pritsib – vahet ju ei ole, kes võidab. Lõppude lõpuks on ka võitja lihtsalt ahv ja pealegi veel sitane. Mina jälle naeran ja avan uut zerot. Mulle meeldisid need lapsepõlve ajad Järvamaal palju rohkem. Kui sul oli midagi öelda, siis öeldi – saadi molli, lepiti ära ja elu läks edasi. Tänapäeval ainult ärbeldakse ja silma all vingerdatakse ikka nagu väikene ussikene.

Outfit: Luminescence Collection

Teate mul läks see teema siin veits lappama, sest ma istun diivanil ja see kuradima Raix… ta käib juba pikemat aega siin edasi-tagasi enda palja tagumikuga ringi ja teeb food-preppi ja ma ei saa normaalselt keskenduda. Nagu kuidas üks vend saab olla sellise anatoomiaga. Ma iga kord vaatan ja mõtlen, et mis kuradi moodi ühel inimesel saab selline keha olla. Nagu ma ei teadnud, et ühel inimesel nii palju erinevaid lihaseidki on, kui sellel mehel. Väääääga julm. Okei, nii… huhh… miks ta juba kodust ära ei lähe, mul on vaja see postitus kuidagi lukku lüüa. Kuidas see tagumik selline pähkel saab olla? Mismoodi üks lailihas nii kuradima suureks saab minna? Okei… khmm khmm… kuhu me jäimegi?

Ahjaaaa… need koolitused. Täiesti metsas värk. No booosemoii. Nagu ma eelpool ütlesin, siis ega ma kuulen ju enda igapäevatöös ka igasugu imelugusid nendest lihuniktreeneritest ja minu poole pöördunud naistest on vähemalt pooled varasemalt katki tehtud ja minu ülesandeks jääb siis nende kokkulappimine… no ühesõnaga, ma pean eelnevate treenerite sitta tööd üle tegema, aga just need toitumiskoolitused on jätnud mulle mingid korduvad mustrid, millele ma pean tähelepanu pöörama.

Outfit: Luminescence Collection

See ei ole okei, kui mitmekümnel ja mitmekümnel naisel on täpselt samad negatiivsed kogemused ja kokkupuuted ebapädevate treeneritega. See ei ole okei! Pole minu asi avalikult võlla tõmmata kedagi, aga järgmine kord, kui te kellegi kätte enda tervist usaldate, siis sellised asjad võiksid teis küsimärke tekitada – ja ma väga palun, pöörake nendele punktidele tähelepanu. Kui sinu treeneril mõni neist on, siis tehke korralikumalt enda uurimustööd või võtke parem kohe kiirelt jooksutossud ja põgenege.

  • Teile tehakse toitumiskava, mis põhineb ainult teie sool, vanusel, pikkusel ja kehakaalul. Üks normaalne toitumiskava arvestab teie aktiivsust, elutempot, varasemaid harjumusi, teie eelistusi jne jne… Personaalne toitumiskava on kohandatud teie järgi, mitte vastupidi. See on personaalne – saate vahest aru jah?
  • Kui te küsite enda toitumiskava kaloraaži ja makrosid, siis teile aetakse mingit häma. Mille alusel teile üldse see kava kokku pandi, kui sellisele lihtsale küsimusele pole treener võimeline vastama?
  • Te arvutate enda toitumiskava kaloraaži ja makrod üle ja need vapsee ei vasta sellele, mis teile lubati. Teile lubati ilusaid numbreid, aga saite ikka traditsioonilise 1400kcal raipemenüü. Ilmselgelt teie küsimustele taaskord mingit arukat vastust ei anta.
  • Kui te olete täiesti normaalne inimene ja teie kava jääb alla 1400kcal. Ühe keskmise naise baasainevahetus jääb juba enamvähem 1400kcal kanti. Kui te pole parasjagu voodihaige või mingisugune eriline juhus, siis on täiesti kriminaalne panna inimene nii madalale kaloraažile. Ma ei hakka üldse siinkohal rääkima, kui te olete rase või imetate last. Vot see teema ajab mind räigelt kettasse.
  • Kui teie treener/toitumisnõustaja ei suuda teile teha toitumiskavasse elementaarseid asendusi. Kui teile on kavasse pandud näiteks võileivad ja teil keelatakse süüa putru, siis mida kuradit? Kuidas moodi saab üks võileib olla kasulikum kui puder? Ahjaa, kava koostaja peab ju korraks ajusid liigutama selle jaoks ja see on liiast.
  • Kui te ei söö midagi, aga leiate selle enda kavast ja ümbermuutmist nõudes saate osaliseks sõimule, kuidas teil pole piisavalt motivatsiooni ja tahet. Kamoon, ma vihkan hurmaad näiteks ja oleks täiesti ajuvaba minult nõuda selle söömist. Mida see motivatsioon siia puutub?
  • Kui teie treener/nõustaja on taimetoitlane/ketovend/fastingtädi või muidu peast haige, siis see ei tähenda, et sina pead olema. Üks terve mõistusega inimene ei hakka suruma enda haigeid maailmavaateid teile peale. Tema peab olema vajalik teile, mitte vastupidi.
  • Ja siia lõpetuseks midagi ka treeningutest. Kui te olete täielik algaja ja mitte kunagi jõusaalis käinud, siis on laus lollus tellida endale jõusaalikava ja siis hakata enda peaga leiutama. Üks asjalik treener võiks teiega selle kava ikkagi enne läbi teha, kui teid kangi alla surema laseb. 99% tõenäosusega võin öelda, et te hakkate enda peaga nagunii endale rohkem kahju kui kasu tegema.
  • Ahjaa. Viimaseks punktiks ma tooks välja selle tõsiasja, et kui su treener näeb välja nagu sardell või kui su toitumisnõustaja kõht mahub vaevu püksivärvli vahele ära, siis… no kuule päriselt see ei tekita ka häirekella? Kuidas ta saab sind õpetada, kui ta isegi enda sõnu ei järgi. Samahästi ma võiks õpetada sind hundiratast tegema – ma ise pole küll kunagi teinud, aga ma tean, kuidas see idee poolest välja peaks nägema. 

Ära kingi enda raha ära jobule, kelle teenustest teil suure tõenäosusega rohkem kahju kui kasu on. Aga ära oota ka seda, et see jobu ennast paari euro eest liigutada viitsiks. Sa ei saa eeldada paari euro eest juuksurilt näiteks kvaliteetset lõikust – täpselt samamoodi sa ei saa eeldada paari euro eest treenerilt/toitumisnõustajalt kvaliteetset teenust. Parem jäta siis juba see sitt investeering tegemata.

Ja kuna see lõpp tõmbas siin jälle kuidagi imelikku minoorsesse tooni ära, siis vaadake parem seda, kuidas ma Kariniga trennis käisin. Ütleme nii, et mulle lõpuks jõudis ka kohale see, mida nad räägivad mu kohta… Et ma päriselt ka räägin palju ja et mind päriselt on ka kogu ruum kogu aeg täis 😀 

 

 



29 thoughts on “Kuidas ära tunda sitta treenerit? Kiire update mu elust. Kuidas minust koolitaja sai? Miks naised üksteise silmasid mu koolituste pärast välja kraabivad?”

    • No ega mul käsi väänates ju seda lihtsam teha pole eks 😀 Kui rahvas nõuab, siis rahvas peab saama 🙂

  • Ma siin juba 2,5 aastat ootan, millal midagi juhtub ja elu enam suurepärane pole. Suht mugavaks olen muutunud ja enam pead nii palju ei vaeva selle üle 😄
    See ei tähenda, et ma iga päev ei teadvusta kui super kõik on. Tahaks jumat kiita või kedagi, aga usun, et see on ikka mu enda otsuste tõttu nii.

    • Halleluuja! Mulle vaikselt hakkab ka tunduma, et tegelikult niimoodi vist ongi okei elada. Pole veel täiesti kohale jõudnud 🙂

  • Sa oled nii müstiline naine 🤩 ebareaalne! Loen ja naudin sinu kirjutisi alati.
    Rääkides “treeneritest”, siis Postimaja My Fitnessi administraatori toolil istub mingi kökutav plika, Karmel v oli ta Karmen? Ikka Karmel vist. Ja see kukkus mulle ükskord seletama, et mis toitumine mulle sobiks ja ta on ka eratreener, võib mulle trenne anda. Käi peessssee! Ma küll kuskilt välja ei peili, et ta treenerite hingekirjas oleks? Nii närvi ajavad need isegakanud ERAtreenerid. Fäänsi nimetus, eksju?

    • Kes teisele ütleb, see ise on 🙂 Ja imeline oled sa ise, et mulle niimoodi ütled.
      Kurb, aga tõsi – kõik on spetsialistid. Eks see jääb kliendi otsustada, kelle kätte ta enda tervist usaldab.
      MyFitness Postimajja ma pole veel ise kunagi jõudnud, aga hoian silmad lahti 🙂

  • Issand loen su teksti ja meenub kui sain toitumiskava 1200kcal päevas.
    Jaa, kaal langes elu oli ilus kuni peale teist nädalat ma murdusin. Kõht oli nii friiking tühi, trenni ei jaksanud enam 4 korda nädalas teha. Kukkusin terveks nädalavahetuseks pizza, burgerite jms küüsi. Esmaspäeval alustasin uuesti ja nii hakkas see kahe nädalane intervall pihta.
    Siiani üritan ennast “tervendada” et on okei süüa 2000kcal.
    Nii ootan, et tuleks uus koolitus Tallinnas!!!!

    • Mul on sarnane kogemus ja rikkusin sealt alates (selle 1200kcal “kavaga”) oma suhte toiduga ära. Siiani võitlen ja olen hädas, kuid nüüd on mul väike tütar ja tunnen veel eriti, kui oluline on ennast korda saada, et ma oskaks ja suudaks talle tervislikud toitumisharjumused tekitada.

      Aitäh, Kaisa! Väga hea lugemine!

      • Oh woow woow wooow. Kui kaua sa seda 1200kcal dieeti pidasid Laura? Julgen arvata, et päris pikka aega?
        Ja väga eluterve suhtumine – sina oled eeskujuks ja pead hoidma jalad maapeal, et enda teadmisi tütrele edasi anda.

      • Ma arvan, et igalühel on õigus kasutada misiganes rakendust ta soovib, aga soovitaksin rangelt enda toitumiskava üle arvutada. Siiani olen näinud ka sealt mingeid väga ekstreemseid näiteid ja enda kavasid on esitanud mulle naised taaskord mingisuguse utoopilise kaloraažiga.

    • Need 1200kcal kavad on väga popid ja seda just seetõttu, et need toimivad. Reaalselt toimivad. Mida üks keskmine inimene tahab? Langetada kaalu imekiirusel ja seda ka see kava teeb. Mida aga keegi ei taha, on just need tagajärjed. Ilmselgelt pole võimalik sellise kavaga elada, rääkimata sellest, et oleks vaja veel trenni teha ja inimene olla. Vähemalt üks positiivne asi on see, et sa tänasel päeval tead, kuidas edasi toimetada ja oskad ekstreemsustest eemale hoida. Ja uus koolitus Tallinnas tuleb kindlasti. Kui ma mingid kuupäevad enda peas paika saan, siis karjun kindlasti Instagramis ka välja selle 🙂

  • Sa oled vägev naine ja mulle suureks eeskujuks oma julguse ja enesekindlusega! Tule palun Pärnusse ka koolitama 🙂

    • Nii tore lugemine.
      Ja nii tore ,et sul nii edukalt läheb. Mäletan sind Järvamaa aegadest.
      Ilu on sulle ikka kopaga antud.
      Tore, et oled leidnud oma kutsumuse 🙂

      • Oh wooow – väga lahe. Mul tõesti hea meel – selline asi, mis paneb endal silma särama ja mis suudab nii mõnegi tervise korda teha. Ma ei oskagi rohkem midagi tahta 🙂

  • Täitsa lõpp – nagu enda emotsioone loeks 😀 Võtsin nimelt ise ka eelmisel aastal püksist jänese välja ja viskasin ta jope alla peitu ning hakkasin rühmatrenne andma. EI tee toitumiskavasid, ei koosta treeningkavasid ega reklaami ennast treenerina, vaid sellena, kes ma olen – füsioterapeut. Ja selle nimetuse saatel ma oma trenne ka teen. Ka oli hirm, et issand, kas ma ikka olen tõsiselt võetav ja äkki saan vastu päid, et kle sa pole treener ju, aga midagi pole teha – KUTSUSMUS TULI PEALE. Just samal põhjusel kui sul – vaatad ringi ja kuulad naisi, ning mõtled, mis toimub?? Inimesed teevad kaks nädalat mingeid dieete, käivad jooksmas ja vihkavad seda, teevad mingeid trenne, kus neil hakkab halb ja on oma kaaluga niii hädas. Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et kui nendel inimestel oleks need BASIC teadmised treeningust ja toitumisest, mida mina olen omandanud, siis äkki suudaksid nad palju targemaid ja tervemaid otsuseid oma keha osas teha?
    Ma ei anna ühtegi lubadust mitte kellelegi stiilis “3 kuuga kaotad 10 kg”, küll aga luban, et inimene saab tugevamaks, hakkab liikumist ja trenni nautima ning suudab ülejäänud elu jooksul ehk ka targemaid valikuid teha.
    Tubli oled, roki aga edasi!

    • Hallleeeeluuujaaa! Täpselt nii! Sa ei peagi olema teab mis professor, et õpetada inimesele selgeks toidulaua ABC ja panna ta natukenegi liigutama. Tulemused tulevad, ja tulevad päris kiirelt ja vähese vaevaga. Mõnikord aitabki ainult see, et eliminieerida toidulaualt pakk krõpsu ja limonaad ja teha õhtuti lisa 2000 sammu. Kõik see, mis sinule tundub nii iseenesest mõistetav on suuremale osa inimestest täielik teadus 🙂 Edu sulle su tegemistes – ja ma räägin, kui sa seda kutsumuse tunnet tunnet, siis teedki õiget asja 😉

  • Vapustav Naine oled! Ma alles avastasin Su blogi ja ulme kuidas see kõik meeldib mulle, see kuidas Sa ennast väljendad….Huuhhh…lugemismõnu. Teksti lugedes tuleb ikka rets tuhin peale, et Sind enda treeneriks paluda. Huviorbiiti sattus kindlasti ka toitumiskoolitused, mida korraldad. Supper NAINE! Hoian Sulle alati pöidlaid! 👍🏽❤️

    • See saab tähendada ainult üht – sa oled räigelt minu masti naine. Muidu sa juba ammu punastaksid ja peidaksid pead käte vahele. Mu suuvärk on tihti, noh, kuidas seda öelda… päris selline eksootiline 😀
      Mina ootan alati kõiki motiveeritud tegelasi Spartasse trenni. Nagu suurima hea meelega paneks kõikidele käe külge ja aitaks edasi 🙂
      Aitähaitähaitäh sulle, siiralt 🙂

  • Teema on täiesti aktuaalne, olen ka vahelduva eduga oma toitumise ja kaaluga maadelnud ja kavasid järginud, aga ei suuda neist kinni pidada, sest kõht jääb tühjaks. Ja kui loen neid edulugusid, kuidas kaotatakse kümneid kilosid, mõtlen, miks mina ei suuda. Hetkel on ka üks kava tellitud, mida kuu aega järgisin ja siis kukele saatsin. Seal on minu päevakaloraaž täpselt 1200…ulme! Pole ime, et pidevalt näljas olin 😀 Tegelikult mõjutab kaalu ja allavõtmist ka see, palju sa liigutad ja kas oled stressis. Olen ise praegu huvitavas, aga natuke keerulises kohas, kus tegemist on rohkem kui ära jõuan teha, stressitase on seal lae lähedal ja siis käsi haarab iseenesest šokolaadi järele..Teadmised, kuidas mõistlikke otsuseid teha, nii et pärast süütundega ei peaks elama, kuluvad marjaks ära. Jah, esimene otsus oleks kindlasti see, et jäta see šokolaad võtmata, aga loeb ju kogu päeva jooksul tarbitud toit. Kui õigeid valikuid teha ja õiges koguses süüa, siis ei teki ka neid isusid. Seega palun Tallinna veel üht koolitust ☺️

    • Uus koolitus Tallinnas kindlasti tuleb. Kui ma mingi kuupäeva paika panen, siis kindlasti informeerin inimesi nii blogis kui Instagramis.
      No selle 1200kcal kavaga sa vabatahtlikult juba paned enda keha stressiolukorda. Ja siis ongi see nõiaring, kus kõht on tühi ja keha nõuab süüa ning lubad endale šokolaadi ja siis tunned omakorda ennast süüdi, mis viib keha veel suuremasse stressi ja nii see ratas paneb.
      Nende edulugude taga ma soovitan alati vaadata suurt pilti. Nimesid nimetamata, mitme eduloo taga netis ringlevad ka mu enda tuttavate pildid, kus üks kaotas isegi peaaegu 20kg. Tehti enne ja pärast pilt. Aga peale seda pärast pilti on mõlemad neiud juurde võtnud rohkem kui kaotasid. Sellest aga ei räägi keegi.

  • Sa oled alguses veidi ehmatav 🙂 , no selles mõttes, et mitte tavaline tasane eesti naine 🙂 Aa kui sind jälgima hakata, siis sa nakatad enda entusiasmi, hea tuju, otsekohesusega nagu naksti ! Vahva oled oma eheduses!

    • Oooojaaaa! Ma saan täiesti aru inimestest, kes kuidagi korraks on minuga kokku puutunud ja siis järeldavad automaatselt, et ma olen mingi täiesti poolemeelne. No ma olengi! Aga kui minusse natuke süveneda ja sellest traali-vaalist natuke läbi vaadata, siis sealt võib päris huvitav kuju vastu vaadata. Millegi pärast mu käest suht tihti küsitakse, et kas ma olen eestlane – et kuidagi liiga elav ja mind on kuidagi nii palju. Kurat seda teab? Kas mõni eestlane on üldse tõupuhas? Meie maal on ju nii palju sõdasid olnud.
      Aga nii äge, et viitsisid natuke kaugemale vaadata 😉 Aitäh sulle.

  • Okei,ma nüüd veidi kogun end ja tuleks su tiiva alla. Peale teiae lapse sündi olen kadunud enda kehasse,või vastupidi ei ole veel aru saanud. Kaal otseselt ei tõuse,no ega ta ka ei lange.

    • Heiii! Ma võtan kõik vastu, kõik kes vähegi on motiveeritud tegema enda elus muutuseid.
      Tule nabi mind Sparta Spordiklubist kinni ja hakkame pihta 🙂

Vasta Kats-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga