Kõik läks pekki ja ma avastasin, et ma olen usklik

Kõik läks pekki ja ma avastasin, et ma olen usklik

Mul pole halli aimugi, kuhu ma tänase postitusega jõuan, aga näpud nii sügelesid kirjutama. Kas teile tundub mõnikord, et kui sa nagu enda suu lahti teed ja julged välja öelda mingeid pikalt sügaval sisimas vindunud mõtteid ja salasoove, siis need justkui imeväel täituvad? Mul on küll praegu kuidagi selline tunne, et enda soovidega peab ikka maru ettevaatlik olema, sest need kipuvad täide minema.

Anyway, istusin ju aasta alguses siin stressis ja masenduses… teate, tegelikult kui ma seda perioodi nüüd natuke analüüsin, siis mulle tundub, et mul oli vist mingit kergemat sorti depressioon – päriselt! Ma olen elu õnnelik inimene, aga see aasta algus, ärge üldse rääkige – ei tundnud ma ennast ära ja ei tundnud mind sõbrad-tuttavad ära. Kujutate ette, et mingi periood ma reaalselt lükkasin meelega enda telefoni lennurežiimile, et mitte kellegiga suhelda? Ma veetsin tunde kodus vaadates valget seina, tehes mitte midagi, istudes vaikuses. Ma ei tea… ma ei tea, mis kuradi jama see oli, aga õnneks see läks mööda.

Igatahes peale seda, kui mul käis ära see plõks peas, et enam niimoodi jätkata ei saa ja ma pean enda elu ohjad kuidagi enda kätte võtma, siis iseenesest hakkasid kõik asjad mu ümber laabuma. No päriselt. Ma panin ennast kirja personaaltreenerite koolitusele ja ma ei jõua ära kiita kui lahe see on – ülivinge! Sigavinge! Ma ei saaks öelda, et ma sain nüüd roppu moodi targemaks, aga kuhjaga enesekindlust sain ma juurde küll ja sellist loogilist mõtlemist, kuidas edaspidi tegutseda ja mida personaaltreeneri töös siis rohkem tähele panna ja üleüldse – sain kinnitust, et olen enda elukutse valikul õigel teel.

Peale personaaltreeneri elukutse pakub mulle ju kohutavalt huvi ja hasarti teiste inimeste õpetamine ja suunamine ning otsustasin kätt proovida ka ettevõtete koolitamisel. Miks mitte? Kui üks ettevõtte hoolib enda töötajate tervisest ning soovib, et nad oleksid rohkem tervemad ja motiveeritumad, siis saan mina neile enda kogemusi ja tarkusi õpetada. Miks ma ju seda blogigi kunagi sada aastat tagasi tegema hakkasin? Ikka selleks, et harida täiesti tavalisi inimesi ning aidata neil langetada natuke mõistlikumaid otsuseid ning seeläbi parandada enda elukvaliteeti. Igatahes, peale treeneritöö ma pühendan natukene ennast ka koolituste läbiviimisele. Nii fun! Esineda mulle meeldib ja mingi ürgne kutse tahab muuta teiste elu ka kuidagi paremaks. Siinkohal oleks vist päris nutikas välja hüüda, et kallid lugejad, minge nüüd enda juhtkonna jutule ja tellige minult üks fun koolitus (hint: vaata üles menüüsse).

Ja kui juba mul hakkas see mõte liikuma personaaltrennide peale, siis riburada leidsid mind üles juba minu esimesed kliendid, kes süstisid minusse lihtsalt nii palju positiivsust ja energiat, et… ma tahaks siinkohal neid kõiki maast üles tõsta ja katki kallistada. Ülitore-mega-vinged inimesed kõik, kes lihtsalt vajavad natukene suunamist ja kedagi, kes õpetaks neile mitte mingit tuima näljakava jälgimist, vaid kes aitaks neil lihtsalt ja loogiliselt enda elustiil korda sättida. Kuidagi hästi õiged inimesed hästi õigel ajal leidsid mind.

Ja siis ükspäev lendas letti minu juurde mu poseerimisvõlur Eleri, kes käis välja idee moodustada Sparta jõusaali päris meie enda treeninggrupp, kellele me hakkame siis andma küll personaaltrenne ja küll koolitusi ja aitame nendel naistel enne suve vormi parandada. Ja see projekt läks samuti käima imeväel, nagu imeväel. Registreerujaid oli nii palju, et ma reaalselt ei suutnud uskuda, kust need naised nüüd kõik välja hüppasid? Igatahes aprill-juuni tegeleme me aktiivselt kahekümne erineva naisega, kes loodetavasti usuvad meisse sama palju kui meie neisse. Ma ei jõua ära oodata – ma lihtsalt ei jõua ära oodata. Päris minu enda tibupojad, kellele enda tarkusi edasi anda.

No ja siis see minu eraelu. Enamus teist loomulikult juba teab, aga eelmise aastaga suutsin ma ära lõpetada enda pikka aega kestnud suhte. Punnitasime, mis me punnitasime, aga kui kaks inimest on lootusetult lahku kasvanud ja triivivad elus hoopis erinevates suundades, siis pole enam mõtet üksteisel käsi väänata. Aga nagu minu elus ikka, siis kõige lootusetumatel hetkedel tuleb see härra või proua Universum ja saadab minu teele siis täpselt need õiged inimesed, kes minu eluteel siis olema peavad. Ma ei hakka täna sellel teemal pikemalt peatuma, sest ma arvan mu kirev eraelu ja suhted väärivad eraldiseisvat postitust. Igatahes ma olen siin viimasel ajal nii palju kõikidest enda põhimõtetest ja veendumustest üle astunud ja tundub, et kui kõrvale jätta kõik enda tobedad raamid ja veendumused, on võimalik päris õnnelikuks saada. Mitte muhvigi praegu ei saanud aru eks? Igatahes, oota ära – mul on sulle niiniiiniiiii palju rääkida.

Ahjaa, avastasin mõned nädalad tagasi siis enda jaoks Spotify podcastid. Teate see cardio nühkimine on maru tüütu ja tavaline playlist ei aja enam asju ära. Lappasin ja lappasin ja leidsin sellise ägeda podcasti nagu Täitsa Pekkis ja no ma ei jõudnud ära imestada, kuidas meie keskel elab nii ägedaid ja inspireerivaid inimesi ja kuidas nendel kõigil on elus midagi ikka korralikult pekki läinud. Selle podcasti point ongi näidata teistele, et meil kõigil juhtub igasugu haigeid asju elus, aga tähtis on nendest pekki minekutest siis ka midagi õppida. Anyway, kuulasin mitu nädalat täiesti ahvivaimustusega neid podcaste, kiitsin sõpradele ja käskisin neil ka kuulata ja woilaa, ühel õhtul loen enda kirjakasti ja mind kutsuti sinna esinema. Ma olin täiesti veendunud, et tegemist on mingi väga lolli naljaga, sest no kes olen mina, kes hakkab seal Genkade ja Jesper Parvede ja Marju Karinite ja Epp Kärsinitega koos mingeid elutarkuseid jagama eks.

Aga tuli välja, et nad ei teinudki nalja. Saate aru jah? Mina? Nagu mina? Nagu mida minul on teistele õpetada ja kes see üldse minu podcasti kuulata viitsib? Ja teate, kui ma seal ära käisin, teate mis siis sai? Mu postkast läks hulluks jälle – ma olin veendunud, et see kuradima IPhone on jälle lolliks läinud. Ma ei taha ennast küll kuidagi kiita, aga kuulajatel oli nii hea meel, et ka minul on elus ikka konkreetselt asju pekki läinud. Huvitav, kas te päriselt ka arvasite, et ma polegi päris inimene ja et ma elangi enda roosamanna õnnelikku elu kogu aeg. Täitsa kino. Mul on siiralt hea meel vähemalt, et te õppisite mind nüüd rohkem tundma ja võib-olla saate minust mõnes mõttes paremini aru. Igatahes taaskord – kummaline asjade kokku langemine, väga kummaline.

Täna jalutasin trennist koju ja mõtlesin pikalt sellele, kuidas elus on mingid kummalised seaduspärasused. No nagu ma ei ütle, et ma jumalasse usun, aga usklik olen ma küll – päriselt ka olen. Sest ma päriselt usun ka, et meie teele saadetakse täpselt nii palju koormatäisi sõnnikut, kui me jõuame laiali loopida. Kui tihti ma olen istunud omadega sõna otseses mõttes seal augus ja mõelnud, et enam hullemaks minna ei saa ja paratamatult siis ilmselgelt läheb kohe, aga päeva lõpuks ikkagi kuidagi kõik asjad laabuvad ja kui tagantjärgi mõtled asjade peale, siis need kõige suuremad ebaõnnestumised meie eluteedel on tegelikult nii vajalikud olnud. Nagu tagantjärgi mõeldes on need rasked ajad mind nii palju kasvatanud ja aidanud hinnata siis just neid ilusaid ja lihtsaid aegasid. Ja näiteks kõik suhete purunemised ja töökohtade kaotused ja üleüldse sulgunud uksed on avanud nii palju uusi võimalusi – kas teil ei ole nii? No kui see pole see nähtamatu käsi, siis misasi see on?

Rääkides positiivsetest asjadest, sai siin vahepeal ära ostetud ka piletid Menorcale, kuhu ma lähen siis enda hullude täditütarde ja sõbrannaga. Nagu ma ei suuda siiamaani uskuda, et me sinna tegelikult ka läheme. Ainult naised, nagu mitte ühtegi meest, mitte ühtegi last, ainult meie – ülikõva. Kuu peale võistlusi siis, max relax. Saabki rahulikult dieedist välja tulla ja siis Hispaania imeilusal rannal varba sirgeks lükata – udupeen. Ja kui ma siin nüüd mõtlen, siis 5 nädala pärast on juba start ju EMile Hispaaniasse ja sealt edasi siis Portugali Diamond Cupile. No need pole loomulikult puhkusereisid, aga märksa toredam on ikka ringi kulgeda palmi kui kuuse all. Ja seekord võtame ette ikka korraliku kaadriga reisimise, kuna Team Reinarti daamidel tulevad veel elukaaslased kaasa ja mul on karvane tunne, et seal saab ikka korralik tsirkus olema. Ühesõnaga ma räigelt ootan. Vaesed mehed.

Suve ma kavatsengi pühendada tegelikult iseendale ja endale kallitele inimestele. Kui ma siin tagantjärgi mõtlen, siis kõik suved olen ma lasknud nagu poolemeelne tööd ja tõmmanud ennast ikka konkreetselt rihmaks. Mida see mulle andnud on? Mitte kui midagi – rikkaks pole saanud ja õnnelikumaks samuti mitte. Ma kipun suht tiht ära unustama, et tegelikult praegu ongi ju käsil need elu parimad aastad ja praegu oleks just õige aeg avastada uusi kohti, uusi inimesi, nautida olevikku ja mitte muretseda niiväga tuleviku pärast. Küll mul kolmekümnendates aega muretseda küll eluasemelaenude ja laste pärast, praegu on aeg nautida. Tunnete ka, kuidas minust õhkub praegu sellist positiivset nooti? Ilus on mõelda kohe. Ma räägin, mingi kuradima ZEN on mulle nahavahele pugenud ja ma nii kaifin seda. Elu on moos.

Ahjaaa, kuulge, viimasest vormipildist on ju kuu aega möödas. Aeg oleks näidata teile ka mingit progressi. Igatahes nagu te isegi aru olete saanud, siis ma olen endaga hetkel päris heas kohas ja see peegeldub ka mu vormis. Kaal kukub nagu aabitsast, kaloraaži puutunud pole, cardiot lisanud pole, kava muutnud ei ole, kõik on täpselt sama, mis varem – aga vot pilt liigub ja kaal langeb ja kõik on maru mõnus. Peep on mulle juba mitu aastat raiunud, kui tähtis on kehale puhkus ja kui pekki keerab vormi stress, aga ega ma pidin ikkagi kõik ju enda nahal järgi proovima, sest mida see treener ka teab ju. Ühesõnaga, Peebul oli taaskord õigus, nagu tal on alati. Seega ma panen hingele ka teistele võistlejatele – stress nullib ära kõik su pingutused, been there done that. Kui pea on endaga halvas kohas, siis keha lihtsalt ei tule järgi.



6 thoughts on “Kõik läks pekki ja ma avastasin, et ma olen usklik”

  • Ma alati imetlen ja ilastan – kurat, Sa oled ikka nii megalt ilus naine 😍 imetlusväärne sihikindlus ja tahtejõud!! Super!
    Aga minu küsimus tuleb hoopis teisest teemast … Sinu juuksed 😀 alati vaatan, et nii ilu värv ja pikad – terved. Mis vahenditega hooldad, et blond karv Sul nii ius ja terve on?

    • Hei! Sellega on tegelikult see teema, et ma arvan lihtsuses peitubki saladus. Ma olen ise loomulikult ka blondiin ja käin ainult toonimas juukseid heledamaks. Pead üritan pesta võimalikult harva (loe 2x nädalas umbes) ja üritan kasutada sirgendajaid nii vähe kui võimalik ja mingeid pähe jäetavaid möginaid ei kasuta üldse. Kallose šampoon ja juuksemask ja fööniga kuivaks ja vsjo. Kookosõliga üritan maske teha, aga tead, reaalsus on see, et mulle tuleb see meelde kord kolme kuu jooksul 😀 😀

  • Ainult vaatan ja imestan- sinusuguseid ägedaid inimesi võiks meie ümber ja isiklikus elus rohkem olla- no tuleb kohe tahtmine ise ka rohkem pingutada ja positiivne olla! 🤓 Ja veel tahtsin ma tänada odrakruubi reklaami eest- väga suure eelarvamusega keevitasin valmis umbes samasuguse toidu nagu sa seal teed ja no f*ck- imeimeimehea. Poleks iial selle peale tulnud, et odrakruup, mida ainult kapsasupi sees harjunud nägema, võib nii hea olla. Usun, et see on tõesti varsti tänu sulle massides! 😁

  • Elan sulle su võistluse jaoks valmistumisel ja tulevastel võistlustel igati kaasa – super inimene.
    Kuna ma viis kuud elan Lissabonis ja loen praegu, et sa oled tulemas ka Portugali võistlema, siis mõtlesin, et oleks üli kõva eestlastele tulla kaasa elama.
    Oskad sa öelda mis kuupäevad see Portugalis aset leiab ja kas on selle kohta mingit infot ka kuskil?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga