Keskeakriis? Menopaus? Mis mul siis jälle häda on?

Keskeakriis? Menopaus? Mis mul siis jälle häda on?

Kui sa juba ehituspoes lettide vahel nutma kukud, siis on ikka midagi väga pahasti. Eile oli täpselt selline stoori ja ma istun juba tükk aega arvuti ekraani ees ja mõtlen, et kuidas ma siis selle loo kirja panen, ilma et te ei arvaks, et ma Xanaxeid sööma peaks ja et te aru saaksite, et tegelikult on mul kõik nagu korras… või kas siis on? Kurat seda teab, ma ei tea isegi.

Ütlen etteruttavalt ära kohe, et sellel pole mitte mingit pistmist minu trennide või ettevalmistusega – nõup. Selles suhtes läheb kõik ladusalt ja üritan kiiremas korras teile ka enda progressist update teha. Trennid ja bikinifitness ise on parim osa mu elust üldse ja sellega on kõik kõige paremas korras.

Anyway, hakkame siis pihta nagu psühholoogi juures – alustame algusest (ma olen filmidest näinud). Kerime aasta tagasi, kui ma otsustasin tõsisemalt pühendada ennast fitnessile üldse. Tol ajal ma käisin kahe kohaga tööl (kontoritöö + kodune andmesisestus) ja ütleme nii, et kui ma tagantjärgi vaatan, siis ma ei saa päris täpselt aru, kuidas ma isegi ellu jäin ja kuidas mu mees armukest pidama ei hakanud 😀 No päriselt! Hommikul ma ärkasin kell 5, et teha ära enda trenn või tegeleda andmesisestusega, peale mida jooksin kontorisse, peale mida läksin kas trenni või tulin koju andmesisestust tegema ja vahepeale sinna toimusid FitModeli erinevad üritused ja sisuliselt ainus vaba hetk oligi magamine. No reaalselt!

Võiks ju praalida, et “kes teeb, see jõuab” ja olen ilgelt tubli eks – õige, kes teeb see jõuabki, aga kui niimoodi orav rattas panna, siis ega see pidu pikalt ei kesta. Mul oli üle nädalala üks vaba päev ja see kulus selle peale, et jõuda majapidamistöödega kuidagi järje peale ja võtta kasvõi hetk, et enda kulmud ära kitkuda ja kui mees tahtis midagi teha, siis magamine tundus nagu alati sellest parem variant. Igatahes, mingi hetk jõudis nagu kohale ka, et tegelikult elus on palju muidki asju, kui lihtsalt töötamine ja raha nimel elamine. Ja kuidas see elu siis olema ikkagi peaks – kas käia tööl, et elada või elada, et töötada? Ja täpselt sel hetkel tuligi andmesisestuse töökohalt teade, et rohkem neil tööd pole pakkuda. Tegelikult tol momendil see oli isegi kergendus, sest ma teadsin, et niimoodi asjad edasi minna ei saa ja tolleks hetkeks ma olin alustanud juba mõtteid enda blogi suunas ja mul oligi seda lisaaega vaja, et sellega tegeleda. Ilus tore.

Oligi tore. Kuni selle hetkeni, kui sa oled harjunud sissetulekuga vähemalt 1400 eurot kuus ja siis ühel hetkel sa hakkad teenima u 500 eurot vähem. Vahet ei ole, elus on tähtsamaid asju. Või kas ikka on? No nüüdseks ma olen juba pool aastat käinud tööl nagu valge inimene, üks töökoht korraga ja mul on aega, et nokitseda nii blogi kallal, käia ilusti trennis ja olla normaalne pereinimene. Aga kas te mäletate, et ma eelmises postituses kirjutasin, kuidas mul pole mitte ühtegi järelmaksu, mitte ühtegi laenu ja kuidas ma alati kalkuleerin läbi enda majanduslikud otsused? Terve mu elu on see niimoodi olnud ja ma olen alati vaadanud altkulmu inimestele, kes räägivad, et nad elavad palgapäevast palgapäevani. Kuidas see võimalik on? Sa ei saa ju elada palgapäevast palgapäevani, kui äkki on vaja kass arsti juurde viia või endaga võib midagi juhtuda ja mul oli alati pangas nö enda fond, kuhu ma siis iga kuu raha kõrvale panin. No reaalselt – sa ei või kunagi teada, millal ettenägematuid kulutusi tekib. Aga ilmselgelt nüüd selle poole aastaga pole ma suutnud kõrvale panna sisuliselt mitte ühtegi senti, sest no reaalselt pole ruumi kuskilt midagi kõrvale panna ja see on teinud mind täiega murelikuks. Jah, enda selle hooaja saan ma ilusti ära võistelda ja pole probleemi, aga mis edasi nagu saab siis?

Ja sisuliselt selle poole aastaga ma olengi pea korra nädalas tabanud ennast mõtetelt, et mida kuradit ma teen? Vähemalt korra nädalas ma mõtlen, et mida kuradit ma üldse Eestis elan selle mõttetu palga ja überkõrgete hindade juures? No see ei ole normaalne, et sa käid kasvõi Soomes ringi ja vaatad, et toidukorv tuleks odavam kui Eestis ja palgad on seal ikka midagi muud, kui siin. Ei – mitte, et ma Soome tahaks elama minna, ei! Lihtsalt leebelt öeldes on elu Eestis konkreetselt perses, aga see selleks. Oleks siin kliimagi soe, siis saaks nutta päikese all, mitte villaste sokkidega eks?

Vähemalt korra nädalas ma mõtlen, et miks ma üldse teen seda tööd, mida ma praegu teen? Ma loodan, et mind selle pärast nüüd lahti ei lasta, aga ma kuulan alati vaimustusega neid inimesi, kes ütlevad, et nad teevad seda tööd, mida nad reaalselt armastavad ja nende töö on nende hobi. Kas minu töö on minu hobi? Ei, ma olen selles hea, aga mingi sügavam emotsioon nagu puudub. Mul siiamaani taob kuklas, kui ma hakkasin Spartas käima ja no Argo Ader oli reaalselt 24/7 kohapeal ja kui ma küsisin temalt, et mille kuradi pärast ta koguaeg tööl on, siis ta ütles, et talle lihtsalt nii meeldib olla seal ja ta ei tahaks mitte kuskil muljal parema meelega olla. Kui ma poseerimises käisin ja Eleri Reinartiga rääkisin, siis mis te arvate, milline oli tema emotsioon enda töökoha suhtes? Ta ei kujutaks absoluutselt ennast ette mingi teise töökoha peal tegemas midagi muud. Tema töö on tema kirg ja vastupidi.

Kas mu töö on nii tore, et ma läheks vabadel päevadel hea tahtmise pärast tööle? Hell no! Ja siis kõik need motivatsioonikoolitused ja värgid, mida ma suu ammuli kuulamas olen käinud – kuulan ära ja saan aru, et päriselt ka, sul on üks elu ja sa peaksid tegelema ainult sellega, mis su südame rõõmsaks teeb ja siis… ja siis ma lihtsalt mõtlen, et mida kuradit ma teen? Kas sa ei taba ennast mõtlemast, et sul on ööpäevas 24h ja tervelt kolmandiku sa sellest töötad? Et kui fantastika oleks, kui see kolmandik oleks sinu hobi või mingi südameasi?

Mees pani mind siis kohe nurka istuma ja käskis selgeks teha, et mida ma siis elult tahan ja hakata selle kallal töötama. Teate, mis on ainus asi mis mind päriselt huvitab? Fitness ja kõik selle ümber toimuv. Nagu reaalselt, mitte ükski asi ei huvita mind rohkem. Aga ma reaalselt ei suuda lihtsalt välja mõelda, mida selle teadmisega peale hakata. Kui ma kellegile sellest rääkinud olen, siis vähemalt pooled annavad geniaalset nõu, kuidas blogiga plekki teenida, aga ma söön enne enda mütsi ära, kui muudan selle platvormi siin mingisuguseks Teleturuks. Mul hakkab oksepaha, kui ma näen blogijaid, kes promovad mingit konkreetset paska. Kui ma peaks teile siin kinnimakstult promoma hakkama Detox-skinny teesid ja mingeid imemähiseid ja muid imevahendeid, siis see oleks ametlikult minu lõpp. Kas mulle on pakkumisi tulnud? Ooobooše, rohkem kui küll, üks hullem kui teine 😀 No kurat, minust ei saa blogiprostituuti no, ei saa no.

Vahepeal mul tuli muidugi geniaalne mõte, et teate, teen endale siis need treeneripaberid ära. Jah, paber ei tee kellegist head treenerit, aga ega see mind rumalamaks ka ei tee ja äkki saan midagi tarka kõrvatahagi panna, aga kuna selgus, et lõpueksam jääb täpselt minu võistluste ajale Hispaanias, siis lükkasin ka selle mõtte edasi. Ja siis ma tiksun siin niimoodi ja mõtlen, et mida kuradit ma enda eluga siis peale hakkan. Võib-olla ma olen lihtsalt naine ja võib-olla ma olen lihtsalt nii kuradi keeruliseks selle enda jaoks mõelnud, aga mulle praegusel hetkel tundub, et sellega, mis tõsiselt õnnelikuks teeb, pole võimalik ära elada.

Ja mis seal ehituspoes siis toimus? Mu boiler andis üleöö saba ja see oli vaja kiiremas korras välja vahetada. Kuna mu isal oli parasjagu vaba aega ja tahtmist mind selles aidata, siis läksime koos ehituspoodidesse uut otsima. Ma mõtlesin, et ma jalutan sisse, vaatan enam-vähem boilerile peale ja saan aru, mida mul siis vaja läheb ja kiire Googeldamise tulemusel vaatasin, et hind jääb sinna 100-200 euro kanti ja vsjo. Ja kui me olime ehituspoodides ekspertidega konsulteerinud, siis minu vajadustele vastab mingi isepuhastuv ja imeasju tegev boiler, mis soodushinnaga maksis tervelt 350 eurot. Ja siis ma lihtsalt vahtisin seda hinnasilti ja mõtlesin, et täiesti perses, mul ei ole reaalselt nii palju rahagi pangaarvel praegu, et seda endale lubada ja järelmaks – teate isegi, pole variant. Ja siis mulle jõudis äkki nagu välguna kohale, et kuidas kurat ma elan, kui mul pole isegi raha, et uus boiler osta? Kuidas kurat ma enda eluga nüüd sinnani olen jõudnud? Mul on alati kõik kalkuleeritud ja kõik kõige kindlamas korras ja nüüd ma vahin seda hinnasilti ja mõtlen, et täiesti perses no. Miks ma üldse käin tööl, kui ma ei suuda isegi endale boilerivahetust lubada? Ja siis lihtsalt käis pauk ja pisarad hakkasid tulema ja mu isa vaatas mind suurte silmadega, et mis nüüd siis nagu juhtus? Lihtsalt minu jaoks oli kõige jubedam hetk tunnistada enda isale, et vot sellises kohas olen ma praegu enda eluga.

Üks asi on nüüd südamelt vähem. Kindlasti mingi seltskond mõtleb, et kallis laps, elus on suuremaidki probleeme eks, enamus inimesi teeb tööd, mida nad teha ei tahaks ja elavadki palgapäevast palgapäevani ja mida kuradit ma halan siin, üldplaanis on ju kõik absoluutselt hästi. Täiesti nõus! Aga kus ma siis veel halama peaksin, kui mitte enda blogis?

 



25 thoughts on “Keskeakriis? Menopaus? Mis mul siis jälle häda on?”

  • Mina soovitaks kindlasti treeneri paberid ära teha, kui selleks aega leiad. Sa oled alles nii noor ja hea kogemus fitnessi alal olemas. Sul tundub olevat ka just see õige iseloom ja suhtumine, mis treenerile väga vajalik. Olen veendunud, et sul oleks meeletult kliente (mina üks nendest). Juba nüüd on sul palju fänne ja mis siis veel saaks olema. Seega ürita võtta seni rahulikult, aga sea omale pikaajaline plaan ja juba see annab motivatsiooni ja jõudu hetkel tegutsemiseks. Pea püsti ja edasi ägeda tuleviku poole!

    • Tead, mulle tundub, et praegu on kuu seis vale naistel vist. Ma sain terve hunniku kirju just postkasti, kuidas nii paljud sama tunnevad. Need paberid tulevad – selles olen ma enamgi kui kindel, loodetavasti varsti. Hea soovitus, tegelikult ongi kõik jumalast hästi, lihtsalt mingite asjadega ma pole elus rahul ja perfektsionist nagu ma olen, need ei lase mul olla kuidagi 🙂 Aga aitäh.

  • Kui rahadega tuuga, siis soovitaks kõigepealt vähendada igasuguseid ebavajalikke kunatvidinaid enda küljes. Kui ma ei eksi, siis alles hiljuti lasid võltsripsmed panna ja käisid huuli süstimas? Boiler tundub nagu vajalikum? Ei?

  • Ei ole see mingi menopaus ega keskeakriis 🙂 Sa oled täiest normaalne inimene! Ja see, et Sul on kriis selles mõttes, et “kas ma tõesti elan, et töötada”, näitab vaid, et sa ei taha leppida vähesega, et Sa ei taha sellist elu, mida paraku peavad elama väga paljud inimesed. Kui vähegi viitsid, ma soovitaks Sul mõnda head spetsialisti külastada, kes aitab Sul paika panna kõik selle, mida tegelikult elult soovid, leida üles need allsurutud tunded ja mõtted ja hakata tegutsema selles suunas, mida Sa päriselt tahad. Spetsialisti all pean silmas mõnda toredat terapeuti. Hiljuti lugesin nt Helena blogist (www.helenablogi.ee), kuidas ta holistilises teraapias käis ja palju abi sai. Terapeudi juures käimine on jumala normaalne, ja keegi ei tembelda Sind ei hulluks ega kellekski muuks. Aga näha on, et mingi suur kriis Su elus praegu on…

    PS! Ise käisin eelmine aasta kokku mingi 10 korda teraapias, sest olin lihtsalt niii ummikus endaga ja oma eluga. Paremat abi oleks olnud keeruline välja mõelda.

    • Kusjuures ma lugesin huviga Helena blogist selle teraapia kohta, kui ta selle avaldas. Aga mõtteks see jäigi. Võib-olla peakski sammud sinnapoole seadma ja vaatama, mis saab. Kõige hullemal juhul saan ju asjad korda 🙂 On jah kriis no, täiega on kriis. Aitäh, et enda mõtteid jagasid.

  • Ma tean täpselt, mida sa tunned. Ma olin kuskil 2-3 aastat tagasi umbes sama vana kui sina ja ka tekkisid samad mõtted (töötasin finantsi valdkonnas). Ja iga päev mõtlesin ja mõtlesin, et mida ma siis oma kontoritöö asemel tegema hakkaksin ja välja ei suutnud mõelda. Õnneks sain siis lapsed ja kodus olles sain hakata proovima erinevaid asju (põhitöö kõrvalt ei jõuaks, muu elu vajab ju ka elamist) ja alles nüüd hakkavad mingi asjad looma, kuigi alles katsetan. Nii et ära anna alla ja kui sa selle peale mõtled, siis üks hetk hakkavad ka erinevad võimalused end sinu teele sättima. Aga muidu, sa oled niiii ilus inimene, et hakka promoma fitnessi tooted (mitte blogis muidugi) või kuskilt välisriigist tooma ja müüma. Või hakka müüma masinaid vms 🙂 Sa oled välimuselt ilus ja iseloomult äge, ma usun, et saaksid kõik maha müüa ja sealjuures rääkida fitnessist ja motiveerida inimesi iga päev 😉
    Igatahes loodan, et leiad endale õige hobitöö!

    • Tead mulle hakkabki tunduma, et ma olen vist jõudnudki sinna vanusesse või staadiumisse, kus sellised mõtted tekivad. Mul reaalselt oli tunne, et ma olen ainuke, aga kui selle postitusega nüüd maha sain, siis nii paljud eakaaslased tulid rääkima, et on enda elus täpselt selles samas punktis. Lohutav oli kohe teada. Fakt on see, et fitnessiga minu uus suund kuidagi seotud saab – kuidas täpselt, eks elu siis näitab. Loodetavasti tulevad need võimalused varsti mu teele 🙂

  • Täiesti pekkis, mul oli eelmine nädal selline depressiivne olukord. Lihtsalt hakkasin tööl nutma, sest mõtteid ja muresid oli ühtäkki nii palju. Kuid samas halloo Kaisa, vaatasin pikalt su pilte ja nüüd olen blogi jälginud algusest peale ja tänu sinule hakkasin ka ennast lõpuks liigutama. Eelmine nädal läks küll kannikasse nii koduse võimlemisega kui ka jõukas käimisega. Kuid see nädal võtan ennast kokku jälle. Ja need treeneri paberid, kindlasti võta see teekond peale hooaja lõppu ette. Ja vaata et siis paides ka ikka tegutsema hakkad. 😉 Keep it up😊

    • Nonäed – ongi see kuradima kuu seis vale no. Kõikidel oli see Jaanuar kuidagi nii raske. Ei teagi kohe, mida öelda. Mul nii hea meel, et kellegi olen suutnud enda eesmärkide nimel tegutsema panna 🙂 Ainult hea kuulda sellist asja. Tavai, ma luban, et kui ma treenerina kätt harjutama hakkan, siis vean ennast Paidesse ka kohale.

  • Selline tunne seda postitust lugedes, et kirjutad minu elust….elu Eestis teeb tõesti tihtipeale nukraks, koguaeg keerutavad raha küsimused ümber aga nagu öeldakse – ega ausal teel rikkaks ei saagi 😀 oli aeg kui teenisin tõesti palju raha aga selleks olin ka palju palju tööl, vaba aega polnud ja polnud isegi aega seda suurt sissetulekut kulutada 😀 nüüd on rohkem vaba aega aga siis pole jällegi raha…..no kuramus, mis elu see on

    • No täpselt! Selline tunne, et saadki valida kas ainult ühe või teise vahel. Tahaks kuidagi mingit kuldset keskteed. Või siis ma olen lihtsalt naine ja tahan liiga palju, ei tea. Seda on imelik öelda, aga mul on hea meel, et ma päriselt ka ainuke pole, kes nii mõtleb. Mitte, et mul hea meel oleks, et sa enda eluga samas punktis oled, aga no thank god, et ma üksi pole 🙂

  • Selliseid emotsioone on nii inimelik tunda, sest keegi meist pole perfektne, kuid ja eks paljud meid tahaksid seda olla ja on pahased enda peale kui nad seda pole (k.a mina ise). Kuid igal inimesel tuleb elus ette “kõrbeperioode” kus mõtleme, miks me ei ole sellised nagu tahksime. Hiljuti oli endal sarnased tunded ja mōtted. Kõik on justkui väga hästi aga mōistad, et tegelikult saaksid mingeid asju palju paremini teha ja mind isiklikult kuna olen väga enesekriitiline ajab see enda juures närvi ja olen pahane enda peale sellepärast.
    Kuid tea tegelikult need momendid meie eludes on ülivajalikud, et teeksime suuri muudatusi enda elus ja lihtsalt vaadates tagasi võime loodetavasti näha, et tänu sellele “kõrbeperioodile” meie elus olen nii palju inimesena kasvand ja veel enam muutunud selliseks nagu tahame end näha. Parim on alles eest!!

    • Tead sul on vist täiesti õigus. Kui ma selle postituse nüüd tegin, siis nii paljud sõbrad/tuttavad tulid just rääkima, et “Kaisa, aga su elus on ju kõik nii hästi. Hea mees, kodu, töö, blogi, fitness”, et nagu palju rohkem kui teistel inimestel mu ümber, aga ikkagi ma pole rahul. Ma ei tea, kui nii mõelda, siis võib-olla küll jaaa, aga ikka tunnen, et ma suudaksin ju palju rohkem ja teha asju palju paremini. See ongi see kuradima enesekriitika no, mitte kunagi ei saa endaga rahul olla. Aga jaa, sul on õigus. Absoluutselt õigus!

  • See on küll super, et sa siin blogis mingit huinjaad promoma ei kavatse hakata. Nii kurb kui hea blogi teleturuks läheb ja seda on mu lemmikutega juba nii palju juhtunud :/
    Ja veel julgustuseks, et kui sa juba tead, mis see on, mis sind huvitab, siis oled juba enamuste inimeste ees edumaa sisse saanud. Ulme, kui paljudel inimestel pole üldse aimugi, mis nad oma eluga teha tahaks :/ on mingid asjad, mis meeldivad, aga seda tõelist kirge leida… jep, oled õnnelik kui oled selle leidnud.

    • EI, jääb ära, kui ma enda sõnu sööma peaks hakkama, siis võid mulle ilusti labakäega piki tatti panna. Tead, äkki tõesti? Ma tean isegi nii palju selliseid inimesi, ma peakski võib-olla hoopis õnnelik olema, mitte selles negatiivset nägema. Aitäh sulle 🙂

  • Väga hea postitus, kõige parem vist isegi sinult! Niiiii paljud mõtlevad seda – ka tunduvalt vanemad – kuid ei julge seda isegi endale tunnistada. Mina ise olen selline kangekaelne, et lihtsalt pole nõus kellelegi teisele raha teenima millegi nimel, mis on nt minu põhiväärtuste vastu. Sellepärast olen hetkel lausa töötu ja ootan ettevõtluse alustamise toetuse saamist, kuid kui sa ise ei võitle iseenda ja oma tõekspidamiste nimel, siis kes seda veel peaks tegema!??
    Olen viimased kuud niiii palju õppinud ning tõdenud, et soodsamalt ON VÕIMALIK läbi ajada, elu ning iseendaga rahulolu on niiiii palju olulisem! (räägib endine shopahoolik ning suurim laristaja üldse).
    Ole tubli!

    • Ma hoidsin reaalselt hinge kinni, kui selle postitasin ja mõtlesin pikalt, kas vajutada ikka seda “AVALDA” nuppu. Kartsin väga hukkamõistvat suhtumist kui aus olla ja mul on nii kuradima hea meel, et ma ikkagi seda nuppu vajutasin. Pekki, olen siis aus ja lähen selle eest risti. Jaaa absoluutselt! Müts maha sinu ees, ma ei tea kas ma ise päris julgeks nii teha, aga ma tõsiselt loodan, et sa saavutad enda eesmärgid! Mul endal sama, olen suutnud need kaltsuhunnikud ja kingadehunnikud tahaplaanile jätta, seda pole päriselt vaja. Aitäh sulle 🙂

  • Arvan ka, et tegu on ûhe su parima postitusega. Eelmisel aastal kãisin ainult töö ja kooli vahet, mitu kuud polnud aega trennigi minna jne. Ja siis sain aru, et wtf kui õnnetuks see mind teeb. Vähendasin veidi koormust, lisasin trenni ja omgg kui mõnus tunne oli kohe. Siis sain aru, et mu sotsiaalelu on täiesti nulli läinud ja vähendasin veel koormust ja sain lõpuks ka sotsiaalelu tagasi. Ja kõik tundub mõnus. Mul on päriselt hea olla jne. Aga siis on mul kuklas meeletu mure tunne. Juba ette ära. Sest need palgapäevad mis nüüd tulema hakkavad on ju poole väiksemad. Ma tõesti ei taha hakata endale kuu eelarveid tegema jne, tunnistan ausalt, et toit ja spordiasjad pole need millelt ma kokku tahaks hoida. Aga samas..vb see siiski on normaalne pingutus mis tasub ära kuna fuck kui mõnus on rahulikult trennis käia, leida teiste, ja mis veel tähtsam, iseenda jaoks aega.
    Ja mul on sõbranna kes kaebab mulle hommikust õhtuni kui perses ta elu on, kutt sakib, töö sakib, trenni ei jõua, võtab kaalus juurde, sõbrannad kaovad jne..ja talle on mu vastus alati sama:kui sa ise rõhutad kui oluline su kõrge palk on siis sellist hinda sa hetkel selle eest maksadki. Kui tahad, et miski muutuks su elus pead prioriteedid paika panema. Ja kui leiad tasakaalu ja vähem vingumist siis lõpuks saad nii hea palga, hea tuju ja hea tervise.
    Ma väga loodan, et leiad ka varsti selle tasakaalu oma elus ja lahendused tulevad alati siis kui tunned, et persse nüüd oled sinna trepi esimese astme alla kukkunud.

    • Tahaks HALLLELUUJA karjuda praegu. Ma ei saaks olla rohkem nõus. Täpselt! Ma laveerin siin ühelt astmelt teisele ja pole seda päris enda kohta veel leidnud, aga aamen no! Prioriteedid, prioriteedid, mis on ikkagi siis elus kõige tähtsam. Ma peakski tegelikult iseendaga korraks maha istuma ja need paika panema ja siis enda elu korraldama hakkama. Tead, jumala hea vaatenurk on sul. Mind pani sügavalt mõtlema…

  • Mul on sama teema, olen samas olukorras oma eluga. See ongi vist mingi varajane keskeakriis 😀 Olen 32 ja peale ülikooli lõpetamist 10 aastat samas valdkonnas tööd teinud, mida õppisin. Olen juba pikemat aega mõelnud, et see töö on end minu jaoks ammendanud ja ei motiveeri enam. Vahepeal käisin magistriõppes, et mõtteid mujale saada ja väljakutset endale tekitada, aga nüüd olen tagasi samas punktis ja seda juba üle aasta. Tunnen, et saaksin oma aja ja ajudega midagi kasulikumat ette võtta, kui niisama arvuti taga tagumikku laiaks istuda. Aga kuna ei ole ka seda ideed, mis see muu alternatiiv oleks, ei jookse praegu kuskile nelja tuule poole, sest tänu pangalaenule sõltun oma sissetulekust. Hetkel sain sellest kriisist üle niimoodi, et võtsin omale lisatöö, mis mulle praegu vaheldust pakub, samas keeras see mu vaba aja täiesti nulli. Trenni ei jõua, magan keskmiselt 5 tundi, mis minu jaoks on liiga vähe… seega jah, ka see pole pikaajaline lahendus. Elu on näidanud, et asjadel on kombeks laheneda, tuleb lihtsalt rahulikult võtta ja silmad lahti hoida, äkki tuleb mõtteid või leiab ahvatleva pakkumise. See on naiste värk, et tahaks lahendusi nüüd ja kohe 😀 Eespool kirjutajad on hästi öelnud, et tegelikult tasub mõelda sellele, mis on hästi.

    • Jaa, ma räägin, rist ja viletsus on see naiseks olemine 🙂 5 unetundi on kindlasti liiga vähe. Ma tean juba enda pealt, et kui see mõni õhtu alla 8h jääb, siis ma olen täielik zombie. Keha on ikkagi nii harjunud selle 8-9 tunniga ja ei aktsepteeri vähemat. Kusjuures sul on õigus. Võtan nüüd ühe suure hingetõmbe ja võtan rahulikult, küll kõik paika loksub. Ja kui ei loksu – küll ma siis panen loksuma 😀 Aga jah, nimetame seda siis varajaseks keskeakriisiks, sest kummaline on, et nii paljud tunnevad ennast selles loos ära.

  • Kui juba selline mõte tekkis siis, muidugi vaheta ala, eriala meelepäraseks. Mida aeg edasi, seda raskem on seda teha, kuigi kunagi mitte võimatu! Heaoluriikides on see üsna tavaline, Eestis muidugi keerulisem kui on laenud ka sääste pole. Ise tunnen alati neile kaasa kelle töö on vaid kohustus, endal on rõõm selliste hulka mitte kuuluda 🙂

  • Ei tea Sinust, sellest blogist, fitnessist ega trennidest mitte midagi. Vabandust. Aga sattusin siia märksõna keskeakriis peale ja olen nii rõõmus, et ma pole ainuke selliste probleemidega. Olen hetkel lapsega kodune ja tööle pean naasma sügisel. Olen töötanud seal üle 10 aasta ja tunnen, et teen seda ainult raha pärast, midagi muud see mulle ei paku. Ja nüüd mõtlen nii et pea huugab, et mis edasi. Et kas minna mingit elukutset õppima või mida teha. Sul on ma saan aru vähemalt mingi valdkond või hobi. Mina pole oma teed ega kohta veel leidnud. Ja ei kujuta ettegi, kuidas seda leida. Aga edu kõigile meile! Võiks mingi klubi moodustada 🙂

    • Oiii vaata neid kommentaare ja ma olen peale seda postitust nii palju kirjasid saanud. Reaalselt seda pole ilus öelda, aga mul hakkas endal nii palju parem, et meiesuguseid on nii palju. Nagu see ongi täiesti okei, kui sa enda eluga ummikusse jooksed ja see ongi täiesti okei, kui sul pole vahepeal õrna aimugi, kus sa enda eluga oled. Kuule jaaa! Varajase keskeakriisi tüdrukuteklubi. Minu poolt on viinashotid, sa too hapukurki 😀 Veinitama ometigi ei hakka 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga