Elu pärast dieeti – kuidas kõik läks lappama ja natuke karmi armastust

Elu pärast dieeti – kuidas kõik läks lappama ja natuke karmi armastust

Ma postitasin viimati rohkem kui kuu aega tagasi – saate aru jah? Aga nagu meil ammu juba kokkulepe jäi, siis sulest ma midagi välja imema ei hakka ja lihtsalt postitamise pärast mitte kunagi midagi postitama ei hakka. Ma lihtsalt nii vihkan neid kirjatükke, kus hakkad suure hurraaga midagi lugema ja blogijal polnudki nagu väga midagi öelda – milleks? Säästa palun inimeste aega ja kui sul mitte essugi öelda pole, siis ole vait no. Täiega normaalne postituse algus. Tavai laadna, asume asja kallale.

Võistlused said läbi ja automaatselt võiks ju sellest järeldada, et nüüd võib täie lauluga laduda sisse endale kõike, mis pähe tuleb – tonnidega magusat ja friikaid ja siidrit peale ja halleluuja! Peale mu võistlusi heitsid mulle mitmed kallid inimesed ette, et umbes “Kaisa, tule enda dieedist nüüd välja. Nüüd saad jälle elama hakata!”. Jep, esimene hooaeg ma täpselt niisamuti tegingi. Võistused said ju läbi ja nüüd oli aeg ennast selle raske poole aasta eest premeerima hakata. Premeerisingi! Premeerisin endale kahe nädalaga +7kg juurde. Päris tubli saavutus ikka küll eks? Pool aastat pead dieeti ja siis kahe nädalaga nullid kõik ära. Kes nüüd ataki sai, siis jah – kahe nädalaga on võimalik endale kilode viisi pekki peale süüa ja selle jaoks ei pea üldse pingutama. Lihtsalt lõpetad dieedi ära ja kujutad ette, et võid nö normaalse inimese kombel jälle sööma hakata.

Anyway kõige lihtsamalt seletades olen ma ju poole aastaga enda ainevahetuse korralikult kinni tõmmanud ja keha on nö näljarežiimil ja talletab elu eest kõik lisakalorid rasvaks. Meie kehad lihtsalt toimivad nii – miks muidu inimesed näljalaagrites ellu jäid ja miks muidu kõik need imedieetide katsejänesed peale dieedi lõppu kaks korda jämedamad on? Meie kehad on nii kuradima targad olevused, et nad teevad mida iganes, et võimalikult vähe tagavarasid ära anda ja võimalikult palju tagavarasid reservis hoida. Seega enne, kui sa mingit järjekordset hapuoblikadieeti pidama hakkad, siis ma võin sulle juba ette ära öelda, et kui sa seda elu lõpuni pidada ei kavatse, siis varsti oled sa jäme tagasi…võinoh- suure tõenäosusega veel jämedam kui enne seda superdieeti. Minu arvates on see pikast dieedist välja tulemine isegi raskem, kui dieedi pidamine ise, sest tundub, nagu võikski ju kõike endale lubada, aga tegelikult on vaja dieeti ikkagi edasi pidada – targalt edasi pidada.

Kuidas see kõik siis minul välja nägi? Peale viimast võistlust tõstsime iga nädal minu kaloraaži 50-100kcal võrra, olenevalt siis sellest, mida tegi kaalunumber ja kuidas minu enesetunne oli. Kuna eelmise hooaja lõpp ma ilma ilustamata sõin ennast lihtsalt seaks, siis minu palvel hoidis Peep mul eriliselt kätt pulsil ja sisuliselt iga paari päeva tagant andsin talle aru, mis minuga täpselt toimub ja mida olen endale lubanud. Kusjuures esimesed paar nädalat olid eriti lihtsad – ei olnud mingeid isusid, ei olnud mingeid üritusi ega muid ahvatlusi. Sõin samu toite nagu dieedil olles, lihtsalt suuremaid koguseid, trenni tegin vähe ja kaalunumber isegi langes. Jepp, kaal näitas vahepeal isegi madalamaid numbreid kui laval käies – pilt peeglist oli loomulikult midagi muud.

Kõhulihased pakkisid ennast ilusti juba peale paari nädalat talveunne. Raske on tegelikult see vormi “ära andmine”. Aga nagu ma juba mitmeid kordi rõhunud olen, siis lavavorm ei ole tervislik ja mida vähem selles viibida, seda parem. Kõik, kes te mulle kirjutanud olete ja minu vormi üle ahhetanud, siis EIIIII EIII EIII see vorm kuulub lavale ja kui võistlused on läbi siis on aeg tagasi reaalsusesse tulla. Aga eks te võite ise arvata, kui emotsionaalselt raske on ühele naisele see, kui ühel hetkel on ta sisuliselt ideaalse kehaga ja siis on aeg sellele kehale head aega soovida. Raske, aga paratamatu, kui on plaanis füüsiliselt edasi areneda.

Ühesõnaga esimesed paar nädalat toimis nagu õpikust ja siis paratamatult hakkas ju vahele viskama üritusi, kus ma enam nii tubli ei olnud. Käisin mehega näiteks Palangal puhkamas ja kuigi üritasin langetada toiduvalikul tarkasid otsuseid, siis väljas söömas käies on see suht problemaatiline. Toon näiteks ühe hommiku, kus läksime välja sööma ja tellisin munavalgeomleti ja mida ma siis sain? Taldrikul laiutas see omlett, kuhu sisse oli praetud eriliselt rasvane peekon, see oli üle kallatud juustu-majoneesi kastmega ja kõrval olevad juurviljad olid samuti wokitud rohkes õlis. Ühesõnaga ma oleksin võinud vabalt ka pannkooke tellida, sest kogukaloraaž minu meelest väga ei erinenud. Aga no fuckit, ma kavatsesin seda puhkust nautida ja seda ma tegin. Ja ma ei hakka üldse ilustama, lõin teisel päeval juba käega ja tellisin täpselt seda, mille järgi isutanud oli ja kavatsesin mitte kassida ja enda puhkust ära rikkuda. Õnneks oli puhkusel liigutamist palju ja kõik need ülesöödud kalorid said ka ilusti ära kulutatud.

Aga no suvi on ju! Ja mis on suvi ilma grillita ja saunapidudeta ja üleüldse igal sammul on kellegi sünnipäev või niisama simman. Ja ma olen ikka siit-sealt lasknud lappesse nii selle toidupoole kui ka joogipoole ja ma ei hakka teile üldse valetama. Siin vahepeal on mu taldrikult läbi käinud küll friteeritud toitusid, rasvaseid snäkse, suhkrupomme, mida kõike ja ikka liitrite viisi siidrit, sest no ma ei saa, see Kopparbergsi maasika-laimi siider on lihtsalt üle prahi! Ja seda grillitud kana on minu kõhtu maandunud kümnete kilode viisi vist juba – niii hea! Muhu leib ja kanašašlõkk – parim kombo ever. Mul reaalselt hakkasid neelud käima jälle. Ma arvan, et enamus võistlejatel on praeguseks kanalihast ikka eriline siiber saanud, aga mitte minul. Huhh… kuhu ma jäingi nüüd? Kana, kana kanaaaaaa… ja kui sa vahepeal jõudsid mõelda, et mis selles kanas siis nii halba on? Ei noo kana on super valik, aga kui sa seda endale ikka kilode viisi sisse vägistad, siis see ei ole enam normaalne.

Ja tegelikult sellest laperdamisest toidu ja alkoholiga polnudki kuni jaanipäevani hullu, sest kaal ilusti seisis ja kuna ma ei püsi ikka vapsee paigal ja olen suhteliselt aktiivne, siis vorm püsis ikka väga ilus…kuni siis jõudis kätte jaanipäev... Ja see on nüüd see koht, millest ma ei tahaks üldse rääkida, aga no ma pean ju, sest mitte keegi teine selle koha pealt ju suud lahti ei tee. Ühesõnaga, ma ei oskagi seda asja nüüd kuidagi ilustada. Kõik läks jumala perse! Sisuliselt reedel sai siis pidustustega algust teha ja ennast “premeerida” liitrite viisi siidri ja pizza ja jäätisega ning laupäeval läks asi ikka väga metsa. Grill siin ja grill seal ja istumine ühes seltskonnas ja istumine teises seltskonnas ja igalt laualt oli vaja ära süüa ikka mitu tükki kooki ja jäätist ja kilode viisi liha ja absoluutselt kõike, mida siis lauale kokku tiritud oli. Ohooo kringel? No aga palun – anna ikka kaks tükki, mis sa selle ühega ikka meelitad eks? Ja siis ma tundsin, kuidas mu kõht on nii täis, et see hakkab vaikselt juba valutama, aga pooleli ka nagu ei jätnud. Õhtul läksin veel jaanitulele ja woilaaa – seal grilliti vahukomme! Hõissaaa! Mulle ka palun! Ja pühapäevaks oli juba suhkru ja rasvakooma nii hulluks läinud, et siis tundus juba vapsee mõttetu rajale tagasi minna. Ühesõnaga tegutsesin selle mustri järgi, et kui ikka autol üks rehv tühjaks läheb, siis on vaja torgata ka kõik ülejäänud kolm tühjaks. Väga tubli Kaisa!

No ja mis te siis arvate, mis siis nagu sai, kui pühapäeva õhtul reaalsusesse tagasi oli vaja tulla? Vaatad peeglisse ja saad juba aru, et kaalunumber siit midagi ilusat ei näita. Kohutav, terve keha oli nii paistes ja süda oli nii paha kõigest sellest jamast. Ja mis te arvate, mis mu peas siis toimus, kui siiani oli vorm olnud laitmatu ja enesetunne super? Kõik oli kadunud! Ma olin enda peale nii vihane ja pettunud ja reaalselt selline tunne oli, nagu maailm oleks kokku langenud. Kurat ma ju lubasin seekord targem olla ja olin kuu aega ilusti rajal ja mis siis nagu sai? Fakk… Ja läks ikka sinna samma auku, kus eelmine kord. Sain enda vitsad, aga vaja oli veel saada. Mnjah, sain südamelt ära. No ilmselgelt ma ei ole nüüd paks, aga no fakk, pehmem olen küll kui enne jaane ja kuna ma ise olen enda kõige karmim kriitik, siis annan endale tegelikult mõtetes ikka veel vitsa. Miks ma muidu olen rääkinud, et see võistlemine on väga õhukesel jääl kõndimine – mitte kunagi ei ole võimalik enam toitu niimoodi suhtuda, nagu teeb seda nö normaalne inimene. Miks?

No toome näite – kunagi koolisööklas vaatasid, et midagi normaalset süüa pole, võtsid ühe juustusaia või sõõriku ja jalutasid tundi. Sõid ära, kõht täis, hea olla. Kui ma praegu astuks kohvikusse sisse, siis minu peas keerleks ainult see, et “400kcal, nii ja naa palju rasvasid ja süsivesikuid ja kasulikku mitte essugi, et mida kõike paremat ma võiksin selle asemel süüa” ja ilmselgelt jalutaksin kohvikust minema kohviga. Kui ma mõne sõbraga poes käin ja näen näiteks tema ostukorvis sardelle, siis mul tekib paratamatu vajadus talle selgeks teha, miks ta võiks toituda paremini ja räägin talle ilusa loo, mida kõike jama sinna sardelli sisse pannakse. Kes üleüldse sööb sardelli? Miks? Öäkk. Kuidas üks tavaline inimene sööb? Võtab endale ette mingi lihalaadse asja, makaronid ja salati ja ta näebki enda taldrikul seda toitu ja sööb selle ära – ei mingit pikemat kalkuleerimist. Mina seevastu võtan endale ette toidu ja näen toidu asemel numbreid. Jep! Üks tavaline inimene sööb sööki, aga mina söön nii ja naapalju valku, süsikaid ja rasvu ja ma ei suuda seda enda peas kuidagi välja lülitada. Kui väljas süües mu toit on üle uputatud kastmega, siis minu kõrvalolev nö see tavaline inimene lööb käsi kokku, sest kartul pole kuiv – mina seevastu nutan pihku, sest nii palju kaloreid olen ma nüüd raisanud mingi konkreetse jama peale. Vabandust väljenduse eest, aga haige pask. Ja ma arvan, et enamus lavalaudadelt läbi käinud inimesi võib minuga samastuda.

Aga jätame selle toiduteema. Kuidas mul trennides läheb ja mida ma teen üldse? Oii blinn mul on hea meel, et dieeditamine läbi sai, sest no need lõputrennid läksid lihtsalt selliseks vägistamiseks juba. Võistlustele eelnevad mitu nädalat ma käisin trennides ainult sellepärast, et ma pidin sinna minema – absoluutselt mitte mingit positiivset emotsiooni. Aga nüüd ma ei jõua ära oodata, et taas saali saaks. Trenni teen 4x nädalas (jalg, õlg, selg, tuhar) ja põhimõttega nii palju, kui torust tuleb ja eesmärk on iga trenn suuta raskust lisada. Ühesõnaga korralik lammutamine ja oiblinn kuidas ma igatsesin seda. Korra nädalas teen tunniajase cardio ja selliste ilmadega, nagu praegu, on seda ikka väga mõnus teha. Olen avastanud enda jaoks üleüldse metsades ringi tuiskamise ja jalgrattaga sõitmise, no elu mõnus meditatsioon – ma kuulan linnulaulu – jep, ma olen vanaks jäänud. Igatahes trennide poolega on kõik ikka väga hästi ja mul on nii kuradima hea meel selle pärast.

Ahjaa, võistlemine. Millal ma plaanin uuesti lavale minna? Kõikide eelduste kohaselt kevad 2019. Miks mitte nüüd sügisel? Sest eesmärk on ikkagi enda vormi parandada ja nende makaronide asemele ikkagi jalg kasvatada ja seda poole aastaga ei tee kohe kindlasti. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mõte juba jälle dieeti pidama hakata ei tundu mulle ka kuidagi ahatlev. Ma olen siin viimasel ajal korralikult maitse suhu saanud igasugustest seltskonnaüritustest ja pidudest ja ma pean tunnistama, et ma lihtsalt nii igatsesin neid. Jah pidu annab ka kanafilee ja coca zeroga panna, aga palju lõbusamad seiklused juhtuvad just konjaki kõrval 😉

Muus elus on mul ikka korralik keskeakriis, nagu ma seda ise nimetan. No kamoon, kui üleöö on mu lemmikvärvideks saanud beebiroosa ja helesinine, siis see ei ole nagu väga okei. Lasin endale isegi keeleneedi tagasi panna, sest lihtsalt tuli jälle alaealise tunne peale. Üleüldse kuidagi selline “las minna” elu moto on praegu. Kui mul varem olid kõik asjad täpselt joone järgi ja läbi kalkuleeritud (kaljukitsed – te teate väga hästi, kontrollifriigid), siis nüüd on midagi minus nii muutunud ja ma ei oskagi sellele nagu mingit põhjendust otsida. Kuidagi kohale on jõudnud, et elus päriselt peab ka tegema täpselt neid asju, mida sa tahad teha ja mõtlema peab ainult iseendale ja ülejäänud on kõik ikka väga savi.

Tänasel päeval siis lavakaalust +4kg.

Päris mitu mu sõpra on mulle südant puistanud, et kuidas nad on terve oma elu rapsinud, et saada hea haridus ja hea auto ja ilus korter ja karjääriredelil tõusta ja kuidas terve oma elu on sipsitud nagu mingisuguste asjade ümber, et kuidagi kellegile nagu midagi tõestada, aga reaalselt nagu enda elu elatud nagu polegi… ja siis see pani mind ikka korralikult mõtlema. Kogu aeg käib üks enda elu edasi lükkamine, et küll ma siis elama hakkan, kui kõik need ühiskonna poolt ette kirjutatud normid täidetud on ja kogu maailma töö tehtud on… mida perset ma küsin? Nagu päriselt – mida perset? Ja kust kurat me üldse võtame sellise jultumuse ja lükkame asju aastaid edasi, kui mitte keegi meile tegelikult ei garanteeri, et me elamegi nii kaua. Ei päriselt! Kuidas sa nii kindel oled, et sa üldse mingit järgmist aastat näed? Igatahes jah, midagi on mul nüüd kas paika loksunud või vastupidi paigast ära loksunud, aga ma olen mingeid asju elus ümber hindama hakanud jälle. Mis iganes hea või halb mõte pähe tuleb, selle peaks kindla peale käiku lükkama. Küll pärast on aega kahetseda küll 🙂 

Igatahes kuskile ära ma pole kadunud, leiate mind endiselt kui mitte Sparta jõusaalist, siis Sparta Fitshopist ja minuga on kõik maru hästi. Juulis ma plaanin korraks läbi hüpata Venemaalt (ahjaa, ma seda ei rääkinudki, et keskeakriisi käigus on minust saanud ka jalkafänn) ja augustis ma lähen pleesitan Küprosel ja kui kellelgi veel mõni halb mõte tuleb ja kuskile minna tahab, siis ma olen käpp. Igatahes hakake elama inimesed! Ja loodetavasti järgmist postitust te nii kaua ootama ei pea. Ahjaaa, ja kui ma kuulen veel kellegi käest, et “issand jumal, kui palav on”, siis sa saad minu käest labakäega! Mida sa virised – alles lõdisesid viltidega teki all! Kas sa saad!

 



26 thoughts on “Elu pärast dieeti – kuidas kõik läks lappama ja natuke karmi armastust”

    • Tõsiselt? Ma ikka iga kord loen ja imestan, et mida te mult siit õpite? Ma peaks olema see punaseks tehtud näide, milliseks üks inimene ei peaks muutuma 😀

  • OMG!!! Kui hea postitus! Ja eriti veel see eelviimane lõik! Võtsid sõnad suust! Palju edu, kaunitar!

    • Suurimad tänud 🙂 Kukkus kuidagi filosoofiliseks see lõpp jaaa – keskeakriis no 😀

  • Loen ja noogutan ja loen ja noogutan veel. See kõik on nii tuttav. See enda premeerimine, toidu kalkuleerimine makrodeks… plaan olla seekord targem ja kuidas tegelikult nii lihtsalt lappama läheb… Mul on ülehomme ees praeguse hooaja suurim võistlus ja ma juba ette muretsen, kuidas seekord see dieedist välja tulemine olema saab. Ma ei õginud 2 nädalaga 7 kilo juurde, mul tuli see pigem tasa ja targu, aga lõpuks olin enda silmis ikka siga mis siga. Tahaks olla ka parem ja targem ja tegelikult teadmised ja kogemused on olemas, et võiks ju seekord ka olla… aga mure on ikka! Päris hull, kuidas see võistlemine aju mõnes mõttes ära komposteerib, aga no kisub sinna lavale, mis sa teed! Sinu vorm on tegelikult praegugi veel super hea ja kui sa seda jaanipäeva iga nädalavehetus just ei korda, siis arvan, et saad seekord kõvasti paremini hakkama (ego sul eelmisel off seasonil ka ei olnud ju team mis suurt rasvakihti peal). Ma arvan, et kuula oma treenerit, naudi mõõdukalt elu ja küll kõik läheb nii nagu peab minema! 🙂

    • No ma siis väga loodan, et sa õppisid midagigi minu kogemustest. Ei nii lappesse ei lase ma never ennast nagu eelmine kord. Aga eks too aeg puudusid vajalikud teadmised/kogemused ja keegi mulle sellest dieedist väljatulekust ei rääkinud midagi. Treenerid pakkisid pillid kotti ja neid enam ei huvitanud, mis saama hakkab. Seekord on mul ikka treener ka siis kõrval, kui ma parasjagu laval ei ole. Komposteerib täiega! Samas no kui füüsilist poolt vaadata ja tervist ja üleüldist heaolu, siis ma nagu ei igatse ka neid vanasid aegasid. Jah, süüa sai küll süümekateta ja kalkuleerimata, aga see kõik ka ju peegeldus välimuses ja tervises. Nokk kinni- saba lahti 🙂 Ja sulle palju palju palju edu võistlustel!

  • Sa oled ikka mega naine! Kas ma olen ainus, kes loeb su blogi alati mitu korda läbi ja käib iga päev igaks juhuks kontrollimas, kas midagi on postitatud? Nii aus ja hea lugemine. Supernaine

  • Ma küll ei tegele fitnessiga, aga saad täiesti aru mis mõtled. Ma lihtsalt üritan oma füüsist kontrolli all hoida, jälgida et sööksin tervislikult ja pigem ei patustaks jne. Aga olen täheldanud et see muutub nii kergelt kinnisideeks. Kammoon, kas see kui sööd saiakese ja siis selle pärast terve õhtu stressad, aitab kehal kuidagi paremini sellest jagu saada? no vastupidi pigem eks. Aga sellest tundest on niii raske jagu saada. just see “jälle ma andsin alla” tunne, mis on küll inimlik aga iseendale nii suure pinge peale paneb. Või endal tekib ka natuke nadi tunne kui peika poes pasta jaoks koort ostab ja ma nagu kuri saatan õlal pirtsutan et ära osta koort see on rammus 😀 Kohati lihtsalt kaob ära see suur pilt, et elu peab ikkagi nautima ka ja laskma asjadel minna, emotsioonidel välja tulla ja ka vahel endale järgi anda ILMA süümepiinadeta.
    +Ma leian, et sa siiski seekord oled sellest dieedist tunduvalt teadlikumalt välja tulnud ja su vorm on endiselt väga hea!

    • Ma ei saaks olla rohkem nõus. Eks see on see, et mida rohkem sa teadvustad endale seda toitumise poolt, seda rohkem hakkad ka seda jälgima ja seda rohkem see kinnisideeks muutub. Sellel ei tohiks lihtsalt jah lasta kuidagi elu üle võimust võtta. Mina paraku olen vist sellest joonest ammu üle astunud. Jaaa, absoluutselt, seekord on see väljatulek ikka väga leebe olnud võrreldes eelmise hooajaga. Ja no kaal näitab samamoodi +4kg selle hirmsa +7kg asemel 🙂 Ja aitäh sulle.

  • Kuidas sa saad instas piltide alla mingeid motivatsioonitsitaate/ eluõpetusi/ jmt tihedalt postitada kui ise jääd isegi millelegi nii basicule nagu toitumine alla? Millisel pildil see +7kg näha võib? Keskeakriis vist ikka veel pole… äkki esimesed sammud täiskasvanuks saamise poole:D? Vabandust muidu negatiivsuse eest, aga postituse esimene pool oli nii vähki tekitav, et pidin lihtsalt kommenteerima.
    Mida üldse annab bikiinifitnessi võistlustel osalemine kui sellise elustiiliga käib sul kaasas toitumishäire? Mis isutamine, mis kalorite lugemine? Mis planeet see on? Olgu edu ja vabandust veelkord.

    • Said andeks, ei ole hullu 😉 Kui sa korra selle postituse nüüd läbi loeksid, mitte läbi ei veeriks, siis sa saaksid kõikidele enda küsimustele vastuse. Edu 🙂

    • Saan veits aru, mida selle postituse all mõedud. Tõesti, kus kohas need +7g on piltidel on? Või on need pildid nii kuradi hea valguse ja nurgaga tehtud, et 7kg peidus? Muidu on fitness äge ala, inimesed teevad trenni, elavad tervislikult jne, aga mis on tobe on see fitnessvõistljeate kiun selle üle kui paksud nad ikka on, kui natuke rohkem söövad. Saan aru, lavakaalus olles, pärast ongi ehk paksutunne kui jälle norm kaalus olla, aga mis eeskuju see annab teistele? Instas pidevalt näen neid tekste piltide all “pekikiht”, “offseason fatty” ja nii edasi…ise samal ajal väga normaalkaalus 😀 Lihtsalt kõrvaltvaatajale tundub naljakas, teistele fitnessvõistlejatele muidugi arusaadav. Aga kui nimetada end sportlaseks, siis ei ole kena ennast sotsiaalmeedias koguaeg paksuks vms kutsuda, see ei jäta just tarka muljet. Ma otseselt ei mõtle Kaisat just, mõned on nagu täiesti aru kaotanud selle fitnessiga ja kahjuks annavad sellega halba eeskuju ja põhjusi eelarvamusteks.

      • Et edaspidist valesti mõistmist ei oleks, siis teen puust ja punaseks 🙂
        Esimesel hooajal peale võistluseid ma sõin endale kahe nädalaga +7kg juurde, mida võite leida ka instagrami piltidest. Praegu oli minu teine hooaeg ja lisakilosid on kogunenud ainult 3-4kg, mida kirjutasin ka postituse lõpus pildi alla. Võib-olla oleksin pidanud selle konkreetsemalt kirja panema, vabandan.
        Lõpumõtetega olen väga nõus, see tundub mulle endalegi kummaline, aga sellist “ma olen liiga paks” suhtumist kohtab tavaelus veel rohkem kui fitnessmaailmas kahjuks. Eesti naistele on kuidagi sisse kodeeritud see – “ma pole mitte kunagi endaga rahul” moto. Ja tavaliselt kurdavad kõige rohkem just normaalses vormis olevad inimesed, ei tea 🙂

        • Heips Kaisa!

          Ma oleks ka nii tahtnud just seda võrdlusmomenti piltidel näha +7 kg.. sest ausalt hetkel oleks need nagu “varbavahes” peidus 😀 Sest sa oled isegi +7 kg väga ilus ja sportlik 😀 🙂

          Nii vahva oled 😉 Edu Kaisa!

          • No nagu ma kirjutasin ka eelmisele kommenteerjale, et +7kg õnnestus mul momentaalselt juurde võtta esimesel hooajal. Seda postitust kirjutades oli lisandunud selline 3-4kg, aga need võrdluspildid te saate, sest tänase hetke seisuga on kaalul +8kg lavakaalust 🙂 Aga no pilt on ikka oluliselt parem, kui eelmine hooaeg.

  • Mul on nii raske uuesti ree peale saada, kui korra juba maha olen kukkunud, nii et üritangi end igasuguste preemiatega järje peal hoida. Iseenda äraostmine, eksole =) Nt järgmine preemia on see https://www.kingitus.ee/kingitus/langevarjuhupe-kursus-langevarjuhupped/ Saan selle siis, kui olen 2 kuud kenasti trenni teinud ja lubatud on kuni 3x graafiku muutmine. Sellest järgmiseks plaaniks on 3x korralikult trenni ja siis aktiivne puhkus kuskil lõuna-Euroopas

    • Kusjuures väga hea lähenemine. Tihti inimesed premeerivad ennast toiduga ja no teadagi, kuhu see siis välja viib eks. Aga asjade ja elamustega premeerimine on väga super lahendus. Mind aitas esimene hooaeg näiteks see, kui täitsin külmikul kalendrit – kui päev oli edukalt möödas ilma patustamisteta, siis tegin kalendrisse suure punase risti. Ja siis oli oli endal kuidagi hea vaadata, kui punaste ristide meri kaunistas külmikut. Ja siis endal oli pilt ka selgem, et kui tihti ja millal need libastumised siis tulevad.

  • Hmm…. Hea lugeda asjadest, mida keegi ei julge avalikustada ja samas ka ennast selle kõige sees ära tunda.
    Ise hetkel samas +7seisus. Ma küll pole mingi sportlane. Vaikselt nokitsen omaette. Aga see “pauk” tuli ära. +7kg ja praegu arvatavasti koguneb juurdegi. Nüüd sai mul igasugune lagi enda osas ette ja pean end käsile võtma – kasvõi õues jooksmas käia. Midagigi teha.

    Minu ajalugu:
    rapsisin jõusaalis 3-4aastat. Selle teekonnal “parimad” sõbrad ütlesid, et miks sa lõhud enda keha ja miks sa näljutad ennast – LÕPETA see!! Tegelikult need sõbrad oleksid pidanud teadma, et jõusaal on minule igati loogiline jätk, kuna olen lapsepõlvest saati erinevaid spordialasi harrastanud ja võistlustel käinud.

    Sellegipoolest hakkasin endas kahtlema, et ehk tõesti pole see tervislik ja ok. Et “sõpru” mitte kaotada, ma hoidsin jõusaali-spordi-toidu teemat vaka all ja vaikselt lülitasin neid enda elust välja. Seegi tegi natuke stressi, et pidin justkui häbenema seda, millega tegelesin. nagu alkoholik, eitama oma tegevusi. Tegelikult oleks pidanud sellisel sõprusel kohe ukse pauguga kinni lööma ja teha seda, mis mulle meeldib ja milles ma hea olen.

    Mõneti neil oli ju õigus – ma lõhkusin oma keha – lõhkusin mikrolihaseid, et see kasvaks. Selle kohapealt irvitasin endale põske. Aga ma ei viitsinud neid šokeerida infoga, et ma tõesti lõhun enda keha.
    Teisalt – ma sõin rohkem, kui nemad. Ei mingit näljutamist ja keha vormus mu elu parimaks vormiks.

    Tänaseks olen katki, kuna lasin ennast “sõprade” poolt mõjutada. Olin kui lõhestunud isik, võitlesin ise enda sees, et ma ju teen siiski head – jälgides kütust mida tarbin ja tehes trenni vormides oma füüsist ja teine pool oli kahtlus, et äkki see siiski pole õige.

    loogiliselt peaga mõeldes, kumb on ohtlikum, kas 20kg ja enam ülekaalu, diivanil lösutades, ei mingit aktiivsust või jõusaalis oma mikrolihaseid rebestades ja teadlikult kvaliteet toitu tarbides 🙂

    Miski on mind praegu spordist eemale hoidnud – järjestikused vigastused, kukkumised ja haigestumised, ilmselt sellepärast, et ma oma pea sees välja mõtleksin ja selle kõik läbi seediksin, et taas nullist alustada ja saali minna. Õnneks päris nullist algus see poleks – eelnevad aastad on andnud kogemusi ja tarkusi – ei pea enam pimeduses kobama 🙂 Selgem siht on silme ees.

    Edu, Kaisa!
    Hoiame pöialt 😉

    PS!
    Mul on ka sõbrants, kes ainult kapsalehte vaadates paksuks läheb.
    Mitmete ekstreemsete dieetide mõjul arvatavasti ainevahetus aeglustunud ja nüüd kapsalehte süües läheb kõik puusale.

  • Kaisa, mul on ääretult hea meel, et sa ausalt oma kogemusest elust pärast dieeti pajatad. Olen tänaseks viiendat päeva off-seasonil ja mida näitab kaal: +4kg. Tunnen end korraliku põssana, ma pole vist never nii palju kaalunud kui nüüd. Nagu sa ütlesid- peale võistlusi on treener kadunud ning tõesti on tema abi suuresti vaid enne võistlusi. Kaalunumbrit nähes olen päevi mõelnud sellele, et mul on lihtsalt nii nõrk iseloom, olen korralik luuser, et ei suuda asjadele, mis enne olid keelatud, EI öelda. Vaatad peeglisse ja mõtled, kõik need kuud, mil sai trenni tehtud ja pedantselt toitutud, on nüüd 2-3 päeva jooksul lihtsalt veega potist alla lastud. Tänaseks võin kergendunult hingata- ma polegi ainus, kellel on antud mure :), peaga asju läbi mõeldes on tõesti asi meie aeglases ainevahetuses ja keha dieediga stressi viimises. Esimene dieedijärgne õudus on teisalt väga suur õppetund, millest saab teha vaid omi järeldusi, et mitte teist korda samasse ämbrisse komistada. Ja rääkides sellest, kuidas väljas süües toitu vaatad ning peas numbreid ning mikrosid-makrosid läbi lased- seda võib pidada ilmselt kutsehaiguseks, sest ise olen täpselt sama mõtteviisi külge haakinud 😀 😀
    Eniveis, suured tänud väga informatiivse, kergelt lohutava ja uut energiat andva postituse eest! Spordisaalis kohtume 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga