Eesti Karikavõistlused on purgis – Euroopakad, siit ma tulen!

Eesti Karikavõistlused on purgis – Euroopakad, siit ma tulen!

Eesti Karikavõistlustest on nüüdseks möödas 72h, kui ma otsustasin selle kohta siis postituse teha. Miks ma nii kaua ootasin? Sest ma käisin vahepeal ära sellises põhjas, nii sügaval, et mul polnud õrna aimugi, et mul üleüldse nii sügaval emotsioonide augus kunagi võimalik ära on käia. Ma avastasin, et ma vist päriselt olengi inimene, mitte raudlatt. Aga alustame algusest ja ma väga loodan, et sa pärast selle postituse lugemist mul vaimuhaiglasse pöörduda ei soovita.

Võistluspäeva hommikul läks kõik nii libedalt, täiesti fantastika. No kui võrrelda nüüd eelmise hooajaga, kui ma ei saanud öö läbi magada ja istusin ja närveldasin ja kõndisin mööda tuba ringi –  vaesed kaaskannatajad. Seekord ma magasin nagu beebi, äratus oli pandud alles kella 7.00-ks, tegin endale taaskord ühe suure kausitäie putru ja kohvi nagu igal tavalisel hommikul ja üritasin tasapidi luuke lahti saada. Mees valmistas samal ajal ette vannituba suuremaks mõrvaritööks (grimmimiseks), sest lumivalge vannituba lausa armastab seda grimmi ja selle koristamine on pärast võistluseid viimane asi, millega tegeleda viitsiks. Tegime sellel korral 2 grimmikihti ja sain ilusti kuivatud ja söödud, kuni oli aeg minna Reelika Reimanni juurde meiki ja soengusse. 

0 filtrit, 0 tuuningut – täpselt sellise meigiga jalutasin Reelika juurest välja.

Ta ootas mind ilusti enda stuudios kell 9.45 ja otsustasin seekord kogu selle glämmi jätta tema kanda. Ma käisin küll meikimist õppimas ja olen harjutanud seda juuste üles puhvimist, aga olgem ausad – sellist kompotti ma enda peaga ikka kokku ei pane, kui paneb tema. Ja kui ma olin juba eelmine kord täiesti lummatud tema lavameigist, siis seekord oli tegemist ikka mingi hoopis julmema tasemega. Päriselt ka – see siin ei ole mingi kinnimakstud reklaam, vaid reaalselt – see naine teeb pintslitega ikka mingit päris haiget asja. Ma ladusin aga talle ette, et ma pean olema võimalikult nunnu, aga endiselt mega tuunitud ja särav ja ta tegi täpselt seda, mida ma tahtsin. Kui ma ennast peeglist vaatasin, siis ma reaalselt mõtlesin, et kus Kaisa on? Asemele oli ilmunud selline hästi armas ja nunnu Barbie nukk – täpselt see look, mida ma taga ajasin. Kuna ma olen enda natuurilt hästi jõuline ja meenutan pigem terminaatorit kui elegantset daami, siis ma üritasin sellel korral ennast lavalise välimuse poole pealt ikka korralikult nö maha keerata.

Ahjaa, unustasin täiesti – minu juuksed siis. Eelmisel hooajal need Halo pikendused lihtsalt ei teinud ära seda tööd, mida nad pidid tegema. Mul on endal loomulikult hästi paksud juuksed ja see üleminekurant lihtsalt jäi nii silma riivama ja woilaa – just enne seda, kui ma olin otsustanud panna endale püsivad keratiinpikendused, siis otsustasin teha ära suurpuhastuse ja leidsin ühed vanad teippikendused, mis olid edukalt aastaid tolmu kogunud ja mu meisterjuuksur Nele-Lii keevitas need mulle tagasi pähe. Thank god! Sest ma ei ole pikenduste inimene ja mul pole plaanis jätta neid endale pähe mitte sekundiks kauem kui võistlushooaeg läbi saab. Aga ma tahan teile vahepeal ka sheerida enda “imelist muutumist” 2 aasta jooksul Nele-Lii käe all ja PS! Sellel pildil mul ei ole pikendusi peas. Seega te võite edukalt süüa mingeid juuksekasvu kummikarukesi sisse või määrida platsentat pähe – juuksed kasvavad kõige paremini ikkagi tervislikult elades. Nii, et kui imevahendeid tahate, siis vahetage enda külmiku sisu välja ja juuksed hakkavad mühinal kasvama.

2 aastat juuksur Nele-Lii Oleski käe all ja tulemus missugune.

Minu ripsmete eest vastutas Elerin (Elerini Ripsmepikendused ja Kulmud) ja küüned pimpis üle võlli blingiks Kristiina (Kristiina geelküüned). Need kaks neiut teevad enda kätega ikka imelist tööd. Ripsmepikendusi olen ma nüüdseks kandnud juba omajagu ning need reaalselt peavad vastu igapäevasele higistamisele ja minu suurele saunalembusele – seega, nende asjadega võib reaalselt sõtta minna. Miks ma pole varem viitsinud nendega mässata ongi just eelkõige seetõttu, et keegi minu varasematest tehnikutest pole suutnud neid nii hästi püsima saada, et need kahe hoolduse vahel tuuste meenutama ei hakkaks. Teate küll neid tüdrukuid, kes kõnnivad 4 ripsmekarva reas – ei ole äge. Ja tänu enda ripsmevõlurile leidsin endale ka väga andeka küünetehniku, tänu kellele ma tõsiselt mõtlen veel selle üle, kas ma need küüned siis ikkagi kakun peale EM-i maha või mitte. No käed näevad ikka tõsiselt ilusad välja tänu nendele ja taaskord – kui need elavad üle minu trennitamised, saunatamised ja võistlused, siis ilmselgelt on tegemist andeka tehnikuga.

Aga kuhu me siis selle iluteemaga siis toppama jäime? Ahjaa, peale iluprotseduure Reelika juures sõitsin otse Saku Suurhalli, kus võistused olid just alanud. Tšekkisin üle veel Fitshopi müügiboksi ja kiirustasin lava taha, kus otsisin kiirelt üles enda tiimikaaslase Merili. Ma olin täiesti veendunud, et lava taga teen kolmanda kihi grimmi ja lisan veel õli, aga kuna Saku Suurhalli valgustus tundus kuidagi eriti “tume”, siis sain soovitused enda grimm puutumata jätta ja minna lavale täpselt sellisena nagu olen. Vaatasin küll ringi ja kõik teised tüdrukud tundusid tumedamad, aga otsustasin seekord asju mitte üle mõelda ja tegutseda nii, nagu mulle öeldakse.

Kurat tunne oli nii hea, no nii hea! Kuna aega oli piisavalt, siis käisin kaasa elamas tuttavatele ja sõpradele lavalaudadel ning loomulikult enda treenerile ja aeg oligi lava taga hakata vaikselt ennast soojaks pumpama. Vahepeal veel silmasin võistlejate järjekorda – FAKK! Esimene! Esimene on minu meelest kõige halvem olla, sest sa pead laval kõige kauem seisma ning seeläbi ka kõige rohkem tööd tegema, aga no mis seal ikka – keegi peab ju esimene olema. Ma jõudsin veel mitu korda enda meiki tšekkida ja muretseda grimmi pärast, aga no kui jääb nii, siis jääb nii. Ja juba lava tagant karjuti number 76 järgi – ahjaa, see olen ju mina. Tavai, minek!

Foto: Tõnu Kruusimäe
Foto: Tõnu Kruusimäe

Enda peas ma kogu aeg kordasin Eleri (poseerimisõpetaja) sõnu: “Kui sa tunned, et sa teed kõiki liigutusi aeglaselt, siis tee vähemalt 7x veel aeglasemalt!” Ma kukun alati kiirustama ja rabistama ja see ei jäta just kõige enesekindlamat muljet. Aga juba ma lähen, Jevgeni aitab mind treppidest üles ja minek! Kaisa, nüüd ongi see 2 minutit, see 2 minutit, mille pärast sa oled vaeva näinud. Poosid sisse, ära kiirusta, Kaisa ära kiirusta, rahulikult, naudi, see on see 2 minutit! Treener karjub: “Pinguta jalgu! Rohkem! Pinguta jalgu!” Mari, Annabell ja Maris karjuvad: “Naerata! Kaisa naerata! Käsi korja eest ära!”… Käskisin neile seda naeratamise asja meelde tuletada, sest reaalis ma kogu aeg naeratan, aga laval unustan selle kogu aeg ära – närvis olemine ja naeratamine ei sobi mulle. Ja teate mis? Kõik läks nii faking hästi! Ma ei oleks muutnud mitte midagi! Isegi säär ei läinud krampi, lõug ei hakanud värisema, jalg tõmbles all veits sellest pingutamisest, aga fakk, ma tegin täpselt seda, mida ma pidin tegema! Esimene väljakutse- järelikult finaalis! Tavai, aeg ära minna.

Fotograaf: Tago Kalbri @Morrowshoots
Foto: Tõnu Kruusimäe

Teate seal lampide all küpseda on nii hea, nii hea! Higi voolas vahepeal reaalselt silma mulle ja ajas silma kipitama, aga nii savi oli! Seal on nii hea! Sa oled enda ideaalse kehaga, ideaalse meigiga, ideaalsete bikiinidega, ideaalse enesetundega ja sul on nii kuradima hea! Kõik ümberringi on nii savi! Ma elan selle nimel. Kui ma kiirelt enda telefoni haarasin, siis nägin, et Mari ja Maris olid mulle kirjutanud, et mu grimm on ikkagi liiga hele ja pean enda kätt rohkem kohendama, et ma hoian seda liiga tuhara ees, aga muidu kõik okei. Kuradi grimm jälle – kas ma peaks selle uue kihi siis tõmbama? Perse ma ei tea ju. Ma ei näe ju iseennast kõrvalt. Treener tuli lava taha manitsema, et töötan liiga vähe enda jalgadega ja ma pean neid veel-veel rohkem pingutama ja, et grimm on okei – tavai, pumpama Kaisa! Kohe on finaal.

Ma ei teagi, mida ma seal tuterdasin või ei tuterdanud, aga finaal hakkas nii kähku, et Jevgeni vaatas mulle otsa ja küsis, et kas ma olen valmis? Ma ütlesin loomulikult naljaga, et ei ole, aga juba liikusid kardinad eest. Minek! I-walk ehk siis individuaalkõnd. Perse, ma oleks vajanud veel 2 sekundit, et sisse hingata, aga tavai – minek! Enda peas aga tagusin, et ma ei kiirustaks, aega on, 7x aeglasemalt, Kaisa ole daam, ära jumala eest koperda, ole miljon dollarit, naudi, sul on 2 minutit, naudi! Jälle hakkas nii kuum, et higi tilkus silma, aga vahet ei ole, see kõik on nii kaif! Need kuradima jalad niimoodi siplesid all, aga kui mult taheti pingutust, siis selle pingutuse te saate! Pöörded ja aeg jälle ära minna. Kurat! Ma ei taha siit ära minna, sest nüüd on ju ainult autasustamine. Oeh, see hetk võiks kesta veel, nagu päriselt.

Foto: Tõnu Kruusimäe

Vahepeal jõudsin teha lava taga pilte, rääkida “kaaskannatajatega”, nautida seda melu ja süüa mõned riisikettad – naljakas, kõht ei olnudki tühi ja mul on reaalselt kogu aeg nälg majas. See närv ja elevus lihtsalt pühivad mõtted söögist. Nii kuradima äge! Ja ma teadsin, et siit peab tulema midagi head! Peab! Sest kõik läks nii kuradima hästi. Ja juba kutsuti autasustamisele. Nonii, kolmas koht tuleb vabalt ära, selle ma eesmärgiks panin ja tunne oli nii õige lihtsalt.

Lava taga puhkamas

Ja hakkab pihta, number see ja see kuues koht, number see ja teine viies koht, number 76 neljas koht… Oota mida? 76 Kaisa Abner, mina ju? Kindel? “Mana ette naeratus, naerata Kaisa! Sa pead naeratama ja teesklema, et sa oled õnnelik ja rahul!” Mida perset just juhtus? Mida perset? Misasi see neljas koht on? Kindel, et mina? Kindel, et mitte kolmas? Ja siis öeldakse: “Kolmas koht: Jane Tammearu!” Mida perset? Jane Tammearu on kolmas koht? Kuulge kohtunikud – on teil see tabel ikka õigesti käes? Jane Tammearu ei saa ju olla kolmas koht ometigi? Ja edasine oli mul nii kuradima savi, et ma isegi ei kuulanud. Lõpuks sain aru, et veel eespool oli Mari ja Kadri. Tahaks tunda ju siirast rõõmu, sest nad on nii kuradima ägedad naised kõik, aga ma ei suuda. Mida perset?

Foto: Tõnu Kruusimäe

Ja siis lavalt maha tulles oli kõik. Minuga oli kõik! Maailm oli kokku varisenud, risud olid kokku varisenud, isegi prussakad põgenesid. Ma tahtsin kähku enda koti kokku panna ja kaduda Suurhallist nii kiiresti kui võimalik. Mind ei huvita! Ma ei taha! Käige minema kõik! Kõik on läbi! hakkasin meeletul kiirusel enda asju pakkima, nagu elu kiiremini, et ma ei peaks enam mitte kedagi ega mitte midagi nägema. Kõik! Ja siis astus garderoobi mu treener… Ja ma teadsin, et nüüd on perses! Perses, sest kui ta peaks mind kallistama, siis ma hakkan nutma ja ma ei nuta teiste ees, ma olen raudnaine! Ja mis te siis arvate, mis Peep tegi? Kallistas! ja terve see aeg tagus mul peas, et ma ulguma ei hakkaks! Ma ei tohi nutta, ma ei tohi nutta, ma ei tohi nutta! Aga jumal tänatud, et ta rääkima tuli, sest muidu ma vist olekski ära jooksnud ja tervet maailma ignoreerinud.

Ja kui ma üles jõudsin enda asjadega, siis olid vastas mul mu sõbrad ja kurat nad tunnevad mind ikka hästi. Kurat kui hästi! Gert isegi ei vaevunud õnne soovima, sest ta teadis, et ma oleks talle vastu molli selle eest tõmmanud. Teistega sama lugu. Ma olin terve selle aja enda peas seda õhtut kujutanud hoopis teistmoodi, hoopis rõõmsamalt ja sellel hetkel ma ei tahtnud enam mitte kedagi ega mitte midagi näha. Eleri andis samuti kiire tagasiside, valusa, aga ausa ja grimmi osas oli kõigil õigus olnud – tore, aga mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Alice andis mulle ühe siidri ja Helena šampuse ja need kadusid mu kurku kiiremini, kui mutt mullaauku. Andke juua! Äkki teeb paremaks! Mul on nii valus, nii valus – võtke see valu ära! Ja siis ma kadusin sealt Suurhallist kui tina.

Siis jõudis mulle meelde tulla, et ma lubasin ju Janega Warrior Fightile minna – olime ennast ringitüdrukuteks lubanud. Ahjaaa! kodus kähku pessu ja kähku Saku Suurhalli tagasi, sest fight oli kohe-kohe algamas. Kurat ma kujutasin seda päeva nii teistmoodi ette, nii teistmoodi! Mõtlesin, et olen õnnelik ja teen selle ringitüdruku värgi veel ära ja lähen õhtul peole, aga teate, mis reaalsus oli? No mu nägu loomulikult reedab emotsioonid… teesklemine ei tule mul hästi välja.

Foto: Hendrik Osula

Kui fight läbi sai, siis ma läksin otsejoones koju riideid vahetama ja sain kokku enda tiimikaaslase Merili ja treeneriga ja jõin lihtsalt ennast auku. Ma pole alkoholi aasta aega puutunud ja ega sinna auku jõudmiseks palju vaja polnudki. Ja üleüldse see alkoholi tarbimine mõru meelega pole mitte kunagi hea mõte. Aga fuckit! Mul oli valus, mu enesehinnang oli just mutta tambitud ja mul on täiesti ükskõik! Täiesti ükskõik! Enam hullemaks nagunii enam minna ei saa. Ja hommikul ärkasin kodus, pole õrna aimugi kuidas ma siia sain, pole halli aimugi, mis kell, kuradi paha oli. Ja terve pühapäev mööduski pohmelli ja nutmise seltsis. Ja ma aina nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin ja valutasin pead ja kõhus keeras ja ma ei saanudki aru, kas mul on paha selle kaotuse pärast või mul on paha sellest pohmellist. Telefoni ma vastu ei võtnud ja maailmaga kontakti ei tahtnud. No nii valus oli, nagu ma reaalselt ei mäletagi, millal mul viimati üldse nii valus oli? Elu parim vorm, elu parim esitus ja see pole ikka piisavalt. Ma ei oska enam paremini, ma ei suuda enam parem olla…

Mind ei huvita, et ma olin tubli, ma ei taha kuulda mitte kellegi käest, et ma olin tubli. Fakjuuu! Ma ei treeni nagu sõge, kaalu enda toitu, jälgi enda unerežiimi, loobu nii paljudest asjadest, et olla tubli. Pistke ***** see enda tubli. Ma ei ole kunagi tahtnud olla tublim kui teised – ma olen alati tahtnud olla parim… ja kui mitte parim, siis faking fenomenaalne! Tublid võite te ise olla. Ma ei taha seda sõna kuulda!

Esmaspäev… persse, täna on vaja trenni minna, Euroopakad on ees ja ennast on vaja kokku võtta! Mida varem, seda parem! Kõik on ju veel ees… fakk! Mis siin ees on? Mul on nii valus, kuidas ma lähen sinna üldse? Miks ma lähen sinna, kui ma isegi Eestis hakkama ei saa? Mille kuradi pärast ma sinna lähen? Ja siis ma raiusin seda jalatrenni niimoodi, et mul oli füüsiliselt valus, nii valus! Tahtsin, et see vaimne jama pealt ära läheks, miks ta ei lähe juba? Trenn sai läbi, jalad kukkusid otsast ära, aga kurat ei hakanud hea, pisar oli ikka silmas… Füüsiline valu ei võta seda vaimset valu ära. Ja siis ma otsustasin jalutama minna, sest see ei saa niimoodi edasi minna. Euroopakad on ees, kõik on ees, ma sain neljanda koha, mida perset ma kassin? Kaisa, mis sul viga on? Sa olid mitu päeva tagasi elu õnne tipul ja nüüd kassid nagu eit? Võta kokku ennast! Tähtsamad võistlused on ees! Sa oled teinud kõik endast oleneva ja nüüd süüdistad ennast – mis sul viga on?

Ja siis ma kõndisin ja kõndisin ja siis jõudis lõpuks reaalsus kohale. Ma kaotasin maailma tasemel naistele ja nad reaalselt olidki minust paremad ja reaalselt ongi seda raske tunnistada, aga mitte keegi ei ole mulle liiga teinud. Ei need kohtunikud, ega mitte keegi. Mu vorm on mega, ma olen sitaks arenenud, aga samamoodi on teised ja kui ma reaalselt pilte vaatasin, siis kurat – tõepoolest – nad päriselt ka on paremad! Ja mul ei olegi sinna mitte midagi teha. Mul on nüüd võimalus enda jäänused maast üles korjata, parandada enda vormi nii palju, kui seda üldse võimalik veel teha on ja anda endast Euroopakatel mitte 100% vaid 110% ja kurat võtaks – kurat võtaks nautida kogu seda teekonda! Perse küll Kaisa! Terve see kuradima aasta on olnud imeline, need võistlused olid imelised ja lõpuks ometi ma olen leidnud endale kire, mis paneb mind elama ja mina istun ja kassin! Täis taun! Ja loomulikult ma pole selle neljanda kohaga rahul, aga järelikult on vaja veel tööd teha, järelikult on vaja saada paremaks kui teised, aga jumala eest- seda kõike peab nautima! Ja sel hetkel tuli rahu mu sisse tagasi. 

Kurat Euroopakad on ees, nädala pärast ma olen Hispaanias, nende samade naistega, nautimas kogu seda melu ja võistluseid ja grimmi lõhna ja glamuuri ja tegemas seda, mis paneb südame laulma. Ma armastan võistlemist ja ma teeks seda veel ja veel ja veel! Nutaks kaotuste korral, naeraks võitude korral, aga ma teeks seda veel! Ja loomulikult ma loodan, et mul läheb Euroopakatel hästi, aga kui ei lähe – siis… siis ma naudin seda kogu üritust täiel rinnal ja söön palmide all koos enda õega (kes lubas mulle kaasa elama tulla) ja koos kõikide teiste Eesti tublide sportlastega maailma parimat pastat ja jäätist ja naudin elu! Kurat – kes saab olla palmide all õnnetu? Elu on seiklus! Ja ükskord ma olen parim, ükskord ma pole mitte ainult tubli, vaid ma olen parim! Ja nüüd läks sisse viimane käik ja pigistame siit vormist välja nüüd veel nii palju kui üldse võimalik on!

Fotograaf: Tago Kalbri @Morrowshoots
Fotograaf: Tago Kalbri @Morrowshoots
Fotograaf: Tago Kalbri @Morrowshoots
Fotograaf: Tago Kalbri @Morrowshoots
Fotograaf: Tago Kalbri @Morrowshoots


8 thoughts on “Eesti Karikavõistlused on purgis – Euroopakad, siit ma tulen!”

  • Tean mida sa tunned! Mul endal oli paar aastat tagasi pärast võistlust ka mitmel korral see tunne peal, et kohtunikud tegid liiga. ☺
    Kahjuks pole mul sellist vinget iseloomu kui sul. No ei suuda ma ennast võistlustel nii kokku võtta. Pigem on mul närv nii suur, et teen kehvemalt kui tavaliselt.
    Aga alati on järgmisel võistlusel võimalik vigade parandus teha. Nii mõtlen mina. ☺
    Mul on küll hoopis teise spordialaga tegu.
    Aga tahtsin öelda, et su blogi mulle väga meeldib ja sa oled väga hea eeskuju. ☺

  • Kaisa, kirjutad, et Eleri andis ausa kuid karmi tagasiside peale võistlust. Kui ma ei eksi nüüd, siis ta on kohtunik. Kas ta ütlesmis sul siis puudu võis jääda või millest selline koht? Tean, et subjektiivne ala, aga sul ju kõik olemas, mis vaja. Pikad jalad, peenike keskkoht ja lihas. Oleks küll huvitav teada, sest minumeelest nendel teistel ei olnud ju lihast rohkem, kuivemad, paremad proportasioonid?

  • AItäh ausa tõe eest! Seda oli hea lugeda! Tänud, et oled nii julge ja julged rääkida kõikidest oma tunnetest, ausalt ja ilma filtrita 🙂 No super 🙂 Ma elasin sulle nii kaasa, et ei saanud oma pikka trenni ka tegema minna 😀 sest noh sinu tulemusi polnud ja, kui tuli neljas koht siis oli, et MIS mõttes? Igatahes edu euroopakatel! Go Girl!

  • See esimene pilt… Päris kuum! Aga minu arvates oled Sa kindlasti üks naistest, kes näeb ilma meigi ja lisanditeta (ripsmed) veel parem välja. Natuke puna ja tušši ning voila!

  • Olen absoluutselt nõus, et kui pingutad endast kõik viimseni välja, siis kellegi “tubli oled” ajab s… keema küll! Aga mis siis tagasiside kohtunikelt oli – kas vorm või esitlus, kumba timmida oleks vaja?
    Ja tõesti – Jane Tammearu kolmas??? Mul oli sama reaktsioon kui sul! Ma natukene vaidleks nende esineliku paigutuse üle, aga ma ei taha hakata kedagi solvama, pealegi, pole ma kohtunik. Line up oli muidugi vägev ja mina tegelikult on su tulemus super, aga saan aru, et sihtisid kõrgemale ja see on täiesti okei! 🙂 Loodan, et saad oma valu välja treenida ja naeratades Euroopakate lavalt juba kõrgema kohaga maha jalutada!
    * väike vahemärkus – jäi silma et “mees valmistas vannituba ette…” kas tuli koju tagasi või lihtsalt päevaks appi? 🙂

  • See ala on ikka väga karm ja haige 😀 Samas saan aru, miks sellega nii paljud nii elu hinna eest tegeleda tahavad. Usun, et suur osa sellest on ikkagi kogu see tibindus ja ilu värk. See tunne, kui saad ennast maksimaalselt ilusaks tuunida ja mitmeid selfisid sotsiaalmeediasse lisada, kogu see tähelepanu ja tunnustus. Kui võistlemine toimuks ainult poseerimise ja vormi peal (ilma meigi ja soenguta), siis harrastajaid oleks ka oluliselt vähem. Minu jaoks on see siiski pigem missivõistlus kui tõsiselt võetav spordiala, aga ma ei ütlegi üldse, et tegu pole tublide ja sihikindlate naistega. Vormid on suurepärased ja kogu see vaev, mis selle taga on… Lihtsalt see pidev eneseupitamine instas jms kohtades tundub aegajalt naljakas. Eriti nende võistlejate puhul, kes parasjagu ise ei võistle, aga siis hakkavad lisama eelmiste hooaegade vormipilte jne, et saada ka ikka natukenegi tunnustust ja kiitust nn offseasonil olles.
    See on ainult minu arvamus ja nägemus sellest “spordialast”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga