See kauaoodatud võistluste tuleproov on lõpuks käes! Millise muutuse on teinud mu keha ja kuidas ma vastu pean?

Ma lähen homme lavale. Homme! Kui ma selle nüüd kõva häälega välja ütlen, siis tõmbab päris jahedaks. Viimased nädal aega on olnud üldse selline “liblikas kõhus” tunne, reaalselt tõmbab kõhus õõnsaks, kui ma mõtlen, et nüüd ongi käes! Ma võiks võrdusmärgi tõmmata kunagiste keska eksamitega – oled õppinud ja õppinud ja õppinud ja nüüd on aeg vaadata, kas saad eksamist läbi või mitte. Kas sa oled ikka kõik teemad endale piisavalt selgeks teinud? Kas sa oled ikka enda aega maksimaalselt ära kasutanud? Kõik see suur töö ja vaev ja sulle antakse ainult see üks võimalus – üks paber, kuhu sa pead siis suutma tõestada, et sa oled tasemel.

Täpselt sama nagu nende keska eksamitega- mitte ükski kohtunik ei küsi sinult, kui palju sa oled tööd teinud või vaeva näinud, mitte kedagi ei huvita, kui palju või vähe sa panustanud oled ja kui rangelt enda dieedist ja treeningutest kinni pidanud. Sa saad laval enda paar minutit ja kõik! Kõik! Vsjo! Selle paari minutiga sa pead suutma tõestada, miks sina oled parem, kui see rivi tüdrukuid su kõrval. Vot see tõmbabki jahedaks, sest sa tead ju, et kõik on teinud tööd, kõik on näinud vaeva ja kas sa suudad millegiga, kasvõi grammivõrdki millegiga teistest parem olla. Vot see tõmbab jahedaks.

Minu esimesed võistlused olid täpselt aasta tagasi ning olen terve aasta üritanud enda vormi parandada nii, kuidas suutsin. Kas see on piisav? No kurat tahaks loota küll. Ma arvan, et kõige tähtsam selle võistlemise juures ongi see, kui sul pole endale etteheiteid võimalik teha ja selles suhtes on mu meel maru rahulik. Vorm on tehtud, sinna pole enam midagi teha ja nii palju, kui mu dieedisilm veel seletab, siis vorm on võrreldes eelmise aastaga ikka konkreetselt öö ja päev. Ma poleks uskunudki, et üleüldse aastaga on võimalik nii palju ühel kehal areneda. Kas ma olen rahul? Ei kindlasti mitte, aga ma usun, et ma poleks enam paremini suutnud.

Poseerimine on pigem see, mida ma kardan. Vaene Eleri, kes peab ühest kangest eesti naisest välja võluma graatsilist kaunitari. Ma päriselt kadestan kõiki venelannasid, kes suudavad kontsadega niimoodi kõndida, et tekib tunne, et nad hõljuksid ning nende käed – no päriselt – nende käed on nii graatsilised ja liiguvad nii elegantselt… ja siis olen mina. Minu poseerimised kodus peegli ees lõppevad alati ühe suure roppuste laviiniga, sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas need käed ja liigutused lihtsalt saavad olla nii puised. Ja no seda kontsade saagat te teate juba kõik – minu lemmik kontsaking on toss ja tennis. Punni, mis sa punnid, ma olin, olen ja jään lihtsaks naiseks, aga ma luban anda laval parima, et see välja ei paistaks.

Mind on üle kuhjatud küsimuste laviiniga, et millised on siin võistluste eel mu makrod ja kaloraaž ja cardio ja mida kõike. Mind ajab tegelikult natukene närvi see sipsimine ümber selle dieedimenüü, sest see on sama lamp, kui sa küsiksid minult minu jalanumbrit ja siis ostaksid selle teadmise järgi endale jalanõud. Ma korrutan kogu aeg, kui oluline on kuulata enda keha ja toimetada selle järgi, aga mitte keegi nagu ei usuks mind. Sa ei suuda ju never treenida sama intensiivsusega nagu mina, sa ei lähe ju õhtul kell 21 magama, et ennast maksimaalselt välja puhata, sa endiselt suudad enda toidulauda kontrollida ainult tööpäeviti, aga sa miskipärast tahad minu dieeti kopeerida – see on ju ajuvaba – ei? Veel vähem ma saan aru sellest, miks üleüldse täiesti tavaline inimene peaks tahtma pidada võistlusdieeti? Ja veel vähem ma saan aru, miks üldse üks täiesti tavaline inimene peaks tahtma endale lavavormi. Loe ilusti postitus lõpuni ja siis sa saad aru, miks ma nii ütlen.

Aga rahuldame siis uudishimu – me oleme kaloraažiga alla tulnud 1700kcal peale ja makrosid ma jälgin nii palju, et täis saaksid rasvad 60g, valgud 125g ja ülejäänud siis süsikas. Mingit kurgiviilu ma ei poolita ja juuksekarva lõhki ei aja. Cardiot tõstsime paar nädalat enne võistlust ning selle kogusummaks sai 2,5h nädala peale. Jõutreeningutes mitte mingeid muutusi polnud (3rasket trenni – 1 vaba – 3 kerget trenni). Ühesõnaga jalgratast leiutama ei hakanud ja muutusi minimaalselt – pole põhjust muuta midagi, mis väga hästi toimib. Peep üleüldse tunneb mu keha praegusel momendil juba nii hästi, et täpselt nii, nagu ta ennustanud on, täpselt nii on ka keha reageerinud ja muutunud. Eks see treeneri ja treenitava vaheline koostöö saabki anda ainult siis tulemust, kui mõlemad on üksteisega ausad ja saavad üksteist usaldada. Kui sa ikka salaja küpsist nosid ja lisaks iseendale veel treenerile valetad, siis ilmselgelt ei anna selline koostöö sellist tulemust, nagu loodetud.

Viimane nädal siin enne võistluseid on see kurikuulus ettevalmistusnädal, kus osa seltskonda siis läheb lolliks ja kukub elu eest veel nälgima ja cardiot punnitama ja lülitab mingisugusele erimenüüle, kus välistatakse kõik soolad ja süsivesikud ja no mida kõike. Ühesõnaga vabandust väljenduse eest, aga hakkab üks debiilikute paraad, kus üritatakse kogu kuude pikkune viilimine siis ühe nädalaga tasa teha. Sorry, mind lüüakse maha selle eest nüüd vist. Anyway ja siis on see minu silmade läbi normaalne seltskond, kes üritab enne võistluseid maksimaalselt puhata, süüa tavapäraselt edasi ja lihtsalt lasta kehast see stress ja ületreening välja, et laval terve ja normaalne inimene olla. No ühesõnaga, kui sa näed laval ühte krampides vaevlevat ja tõmblevat võistlejat, siis see kuulus sinna esimesse gruppi. Kurb hakkab tegelikult, kui palju endiselt neid esimese grupi esindajaid on ja kui palju on neid kurjast vaimust vaevatud treenereid, kes julgustavad sellist jama tegema. Pole siis ka ime, et fitnessis nii palju igasugu müüte levib ja võistlemine eluohtlikuks tembeldatakse – mõne jaoks see ongi.

Aga see lavavormi teema. Ma olen seda üritanud nii palju seletada, kui võimalik, aga eks see on veidi selline tuulega võidu jooksmine. Loomulikult on ilus, kui sul on kõhu peal sellised kuubikud, et juustu riivimiseks enam riivi otsima ei pea ja loomulikult on üliilus, kui su tagumik on tehtud terasest, aga lavavormis ei ole hea olla – see nagu ei jõua kohale inimestele. Lavavormis on kuradi keeruline ja raske olla ja mida lühemat aega seal ekstreemvormis olla, seda parem nii kehale kui vaimule. Minu ideaalkaal, kui seda võib niimoodi nimetada on 62kg ja kõik, mis sellest alla jääb, seal on mu kehal olla maru ebamugav. Te olete siiani ju kõik kursis, et dieet on läinud libedalt, trennid on läinud libedalt ja kummalisel kombel selle hooaja ettevalmistus on tulnud nii kuidagi muuses. Ongi! Kuni põhimõtteliselt nüüd siiani. Ma teadsin, et see väsimus ja kurnatus ja ületreening mingil momendil tulevad ja jumal tänatud, et see nii hilja tuli, aga kohal see on. Mis see siis tähendab?

Ma ei tea nüüd, kui normaalselt te mind vaatate edaspidi, aga näiteks minu eilne päev nägi välja selline, et ma magasin kuni lõunani ja ärkasin üles, täpselt sellise tundega, nagu rong oleks minust üle sõitnud. Seejärel ma võtsin üle 2h aega, et jõusaali minna, sest ma lihtsalt ei jõudnud ennast diivanilt üles ajada. Keha on lihtsalt nii väsinud, et keeldub üleliigseid liigutusi tegemast. Kui ma cardiot tegin, siis ma lihtsalt terve aja naersin, sest nii raske oli. Nagu NII RASKE! Cardio ja raske, täiesti haige. Ja itsitasin terve trenni lõpuni, sest ma ei suutnud uskuda, kui raske mul on. Mu tuju on hea, kõik on hea, aga kehal on lihtsalt nii raske. Pärast trenni ma läksin endale uusi tosse ostma (üllatus üllatus – tossud) ja proovimise ajal, saad aru, tossupaelasid on ka raske siduda. Reaalselt iga asi on praegu raske. Sirge seljaga on ka raske istuda, sest tahaks ennast lössi tõmmata. Selle asja nimi ongi lavavorm, selle asja nimi ongi see, mis hind on sellel ekstreemselt heal kehal. Ja võib ma küsin nüüd uuesti – miks sa peaksid endale seda tahtma? Mina ei saa aru…

No sellest ma saan loomulikult aru, miks mina seda tahan, sest mul on vaja võistlema minna ja minu vorm peabki olema täiesti üle mõistuse ekstreemne, aga milleks sina peaksid seda endale tahtma? Ei oska öelda. Ja ilmselgelt kui Euroopakad purki saavad, siis on aeg purki panna ka see vorm. Kindlasti ma ei kavatse ennast jälle põrsaks süüa, nagu eelmine kord juhtus, aga sellise kehaga elada lihtsalt ei ole mõistlik. Tahaks ennast jälle tunda energilise ja normaalsena. Naljakas muidugi, sest kõrvaltvaatajad on kõik ühest suust kinnitanud, et nemad küll aru ei saa, et midagi teistmoodi oleks – ikka lõgistan naerda ja olen ju võrreldes keskmise mossis eestlasega ikka ülemäära lõbus, aga no ma ise tunnen, et kuidagi energiat lihtsalt ei ole. Tahaks siduda tossupaelasid niimoodi, et see raske ei oleks. Elu paar kilogrammi raskemana on ikka palju-palju toredam.

Ühesõnaga kallis naine, pane kinni see Instagram ja teretulemast reaalsusesse. Head vormi saavutada on imelihtne – pane külmik kinni ja mine trenni, aga sellist vormi saavutada, nagu võistlejatel – usu mind, selle hind ei ole seda väärt. Naudi enda veinitamisi ja naudi elu – päriselt! Ole heas vormis, aga ära ihalda midagi, mis sind tegelikult lõppkokkuvõttes õnnelikumaks ei tee.

Ma mõtlesin, et ma seda teemat tegelikult ei puuduta, aga… kuna ma lubasin olla aus, siis ma olen… Minu suhe on enne võistlemisi lagunenud algosakesteks laiali ja kuna minu ideaalvormi hinnaks on see, et ma eelistan nädalavahetustel iga kell enne magada, kui seltskondlikult aktiivne olla, siis loodus tühja kohta ei salli ja mu mees on leidnud tee kallite sõprade juurde, kelle elu tippsaavutuseks on kolmepäevane pummeldamine ja külakõrtsis mõõduvõtmine. Ja kuna alkohol on suhete purustaja number 1, siis minult viis see mehe. Eks ole näha, kas peale Euroopakaid on võimalik nendest algosakestest midagi ka kokku lappida või tuleb edasi üksinda minna, kurat seda teab. Igatahes tervitused Järvamaale – et teil alkohol otsa ei lõppeks ja pohmellid teid ei murraks! Hoidke mu meest.   

Aga taaskord ma tahan öelda, et nii haige, kui see ka ei ole – see sadomaso tunne, see raske ja keeruline aeg praegu pakub mulle mingit naudingut ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Lihtsalt see kõikvõimas tunne, kui sa tead, et su keha on nii kuradi viimase vindi peal ja 95% inimestest oleks juba ammu alla andnud, aga sina ei ole see 95%, see annab sellise kõikvõimsa tunde. Lihtsalt juba trenniski olles, ma naudin seda, et see keha on nii faking väsinud ja sõdib, aga ta kuulab mu sõna ja teeb töö ära. Ma olen alati korrutanud, et kõik on võimalik, kui pea usub. Su keha suudab kõike, kui su pea usub, et see suudab – ja ei ole paremat tunnet. Kõik muu pasa ma olen enda mõtetes pakkinud ära ühte suurde kasti ja pannud riiulile seisma. Võtan selle kasti välja ja tegelen sellega peale võistluseid, kui on üldse veel millegiga tegeleda. Vot teile kihlust ja pealtnäha ideaalset elu – ei ole ka minu elu meelakkumine, aga ma ei viitsi ulguda selle pärast. On, mis on, läheb edasi.

Ma lähen nüüd hakkan jälle tossupaelasid siduma ja trenni minema. Ja ilmselgelt ma naeran ka terve selle trenni, sest ma ei ole terve selle kirjutamise aja selga suutnud sirgena hoida. Viimane trenn enne võistluseid, see on vaja purki saada! Siis ma saan rahuliku südamega lavale astuda ja öelda, et ma olen teinud KÕIK!

Ahjaa… siia lõppu šokiteraapiat ja võrdlust, mida on võimalik saavutada nelja kuuga. Impossible is nothing! Siit ma alustasin enda dieediga…