No kurat võtaks, see kaal lihtsalt ei lange!

Nojah, täpselt nii ongi. Ma pole juba kolm nädalat enda dieeti kommenteerinud, sest mulle oleks vaja panna see rakendus peale, mis iga ropu sõna asemel “piiiiiiiiiiip” ütleb. Ühesõnaga PIIP PIIP PIIP PIIP PIIP PIIP! PIIP! Mis see jälle viga on siis?

Ideaalmaailmas võiks asjad ju toimida nii, et kuna see on mul kolmas dieet, siis ma peaks ju täpselt teadma, mis mind ees ootab või ei oota ja kõikide arvutuste koha pealt, kui kaloreid kärpida ja natuke cardiot juurde lisada, siis peaks pekk niimoodi põlema, et ise ka ei usu. Aga mis toimub? No mis toimub on see, et keha ei allu loogikale. Absoluutselt mitte mingile loogikale. Ja see ajab mind nii kohutavalt tigedaks, et ma pean enda näppe siin korralikult korrale kutsuma, et siit karvaste sõnade laviini ei tuleks.

Ootasin ja ootasin, et no äkki nüüd hakkavad asjad looma kuidagi, et siis saaks teile ainult häid uudiseid teatada ja enda postitusi ikkagi nagu positiivses võtmes kirjutada, aga teate – fuckit! Võib-olla pidigi niimoodi siis minema ja võib-olla ongi õigem, et te näete, et pole ka mina ideaalne ja alati ei tee meie keha meiega koostööd, ükskõik kui palju me seda tahame.

Igatahes jaanuari alguses veel nägi mu elukorraldus välja selline, et sõin ilusad 2150kcal, tegin 4 trenni ja kaal langes. Langes kuni selle surnud punktini – sinna punktini, kus see number jääb lihtsalt lootusetult toppama ja vaja oli teha mõned korrektuurid. Lisasime mulle siis ühele vabale päevale 30min cardiot ja kärpisime kaloreid 2050kcal peale. Ühes ideaalses roosas maailmas oleks pidanud see kaal nüüd liikuma hakkama. Mis te arvate, mis juhtus? Mitte munagi. Mitte tattigi. Vahepeal hakkas kaal isegi tõusma.

Jajaahhhh ma tean küll seda, et kaalunumber ei ole oluline ja ma rõhutan ju isegi seda kõikidele dieeditajatele. Kaal paneb tihti näkku ja see, kui su kaal üleöö lakke hüppab, siis ilmselgelt eiii, sa ei muutunud üleöö pekiseks, lihtsalt meie hormoonid, soola tarbimine, stress ja no kogu ümbritsev ja meie sees toimuv mõjutab meid. Aga no see selleks, kuna aega ei ole väga reservi jäänud, siis oli vaja võtta ette järgmised muudatused. Langetasime kaloreid 1900kcal peale ja lisasime cardiot. Mis te arvate, mis nüüd juhtus? Mitte midagi. Mitte kui midagi. Saate aru jah? MITTE MIDAGI! Taaskord oli aeg käes uute muudatuste jaoks.

Sellest nädalast tiksun ma siis 1800kcal peal, teen 4 jõutreeningut ja cardiot ühel vabal päeval 45 minutit. Lisaks sellele teen ma varasema 15minuti soojenduse asemel 25minutit sooja. Ja mis te arvate, mis see kaalunumber siin vahepeal teinud on? Lõbusalt tõusnud. Päriselt ka! Kõige rohkem kurbnaljakas on see, et riided on hakanud seljas suureks jääma, naba on hakanud pikaks tõmbuma, kõhulihased on välja tulnud, kõht on nii kuradima tühi ja see kaal lihtsalt paneb näkku. Jah, kaal kaaluks, aga fakt on see, et ühel momendil see kaal peab hakkama järgi tulema. Ma võin süüdistada enda hormoone ja liigset soolasöömist ja mida kõike, aga no ühel momendil see kaal peab hakkama liikuma. Ja fakk mul on nii kõrini selle ootamisest.

Iga dieet on erinev – selle peale võiks pitsi võtta. AAMEN! On tõesti. Minu esimene dieet oli konkreetne Siberi näljalaager, teie dieet oli naljanumber ja lootsin enda roosas maailmas, et see kolmas tuleb nüüd eelmisele sarnane, aga tutkitki. Millest selline muutus siis? No minu puhul ei pea põhjust kaugelt otsima – stress. Jep. Mu elu on olnud üks korralik märulifilm ja seebikas siin viimased paar kuud ja eks see on kõik enda jälje jätnud. Võtame kasvõi selle, et minu aamen-kirikus uni on muutunud nii halvaks, et ühel momendil ma pidin elus esimest korda appi võtma unerohud, et saaks mõne tunnigi magada.

Seega jah, kõik, kes te näete kogu aeg seda hullupööra säravat ja energiast pakatavat õnnelikku Kaisat, no ütleme nii, et seal ilusa välise fassaadi taga on siin pikalt-pikalt käinud ikka korralik lahing ja emotsioonide virr-varr ja viimaste kuudega ma olen siin terve aastakümne limiidi pisaraid ära nutnud. Elu on selline. Õnneks elu on näidanud, et kui korra seal mudamülkas ära käia, siis saab rahulikult jälle mitu aastat haigelt õnnelik olla – vaatame, kas toimib. No küll ta toimib. Ühesõnaga õnnelikuna ja positiivsena on dieeti pidada umbes kakssada korda lihtsam ja keha teeb palju paremini koostööd.

Mul praegu hakkas Peebust natukene kahju, kes pea iga õhtu ragistab ajusid ja pea iga hommik uurib minu käekäigu kohta. Sest no kõik variandid, mis minu puhul on enne ideaalselt toiminud, et toimi nüüd vapsee. Ja no teades Peepu, siis ma kardan, et ta ei saa vist ise ka öösel magada, sest see vend on ikka niimoodi hingega enda õpilaste kallal, et ise ka ei usu.

Kui ma siin ühel hommikul olin endaga täiesti segamini ja lasin aga suuri krokodillipisaraid, siis kurtsin Peebule ka, et no ma olen täiesti risu omadega ja kui ma veel kaalule ka astusin ja nägin, et numbrid aina kasvavad ja kasvavad, siis no mul sõitis ikka korralikult litakas ära. Ma isegi korra mõtlesin, et mille kuradi pärast ma üldse seda preppi nüüd teen siin. Aga siis Peep tõi mind õnneks jälle maapeale ja raputas need emotsiooniajud jälle omale kohale tagasi. Kui ei saa heaga, siis saab ükskõik millega, aga selle vormi me teeme ära! Ja nii ongi! Ja suvel joome konjakit ja itsitame pihku – tehtud! Ja no äkki peale seda kevadet ma suudan endale mõne normaalse hobi välja mõelda – äkki hakkan käsitööga tegelema või õpin kitarri mängima või golfi mängima… okei, seda ma ei usu ise ka.

Vot nii on lood selle dieedi pidamisega. Mis ma siis edasi teen? Üritan hoida positiivset meelt, nautida seda teekonda nii palju kui vähegi võimalik (sest no kurja mulle ju nii meeldib see, mida teen), kuulan treeneri sõna ja raiun siit ühe vormi välja… ja mitte lihtsalt vormi, vaid elu parima vormi, tasemel vormi, ühe nii hea vormi, et mul endal jääb ka karp lahti. Vot nii. Ja saan suvel rinna kummi lüüa ja enda üle uhke olla. Eriti lihtne oleks praegu preppi pooleli jätta ja teha hädine nägu pähe ja vabandada ennast saja asjaga välja, aga ma ei suudaks never endale peeglist otsa vaadata sellisel juhul. Mina ei jäta asju pooleli, mina ei anna alla ja mind ei murra mitte ükski asi!

Eriti ilus oleks muidugi see, et kui ma nüüd hommikul kaalule lähen, siis see number oleks julmalt kukkunud, vot see oleks ülikõva, aga eks ole näha siis. Tavaliselt kipub ta nii olema, et kui juba kõige suurem ahastus peal on, siis asjad laabuvad kuidagi iseenesest. No elus üleüldse – sellist lõputut langust ei saa nagu olla, ühel hetkel ikka kõik läheb hästi.

Ahjaa, vaataks siis mingeid võrdluspilte ka. Ohh kurat, kuidas mulle ei meeldi neid siia panna praegu, aga no mis sa teed, sai ju kokku lepitud. Kuna ma vahepeal tegin telefoni vahetuse, siis need pildid on nüüd natukene erinevad, aga no äkki saab mingit aimu. Ja palun olge minuga siis hellad, ma olen praegu selline veits pehmo. Täna just itsitasin siin, et praegu ma olen tänu sellele suurele stressamisele nii pehme ja hellake, et loodetavasti olen varsti see vana hea mõrd tagasi, vana hea Kaisa, teate küll – sarkastiline ja plahvatusohtlik.