Minu käest on nii palju küsitud, kuidas ma leidsin tee fitnessi juurde ja milline oli see minu nö alguspunkt ja ma olen nii pikalt tahtnud sellest kirjutada, aga ma pean tunnistama – tõde on päris valus, isegi minu jaoks. Et isegi aru saada, kuhu ma võin tõmmata selle kujuteldava piiri enda ja fitnessimaailma vahele, võtsin ma lahti enda Dropboxi ja hakkasin siis piltides ajas tagasi minema ja ma enda peas nagu juba teadsin, et need pildid ei saa olema ilusad, aga et need nii kuradima jubedad on, seda ma ei oleks osanud arvata. Ma lõin päris mitu korda läpaka kinni ja loobusin, sest ütle mulle üks naine, kes tahab kogu maailmale enda kõige varjatuma külje avada.
Ma ei ole mitte kunagi varjanud, et enne pühendumist fitnessile, kuulusid mu ellu rajud peod, voolas ojadena alkohol ja ma suitsetasin sigarette pakkide viisi. Juusiis tollel hetkel oli seda kõike vaja ja ma ei ütle, et ma kahetsen – ma lihtsalt nüüd tean, et ma ei taha sinna mitte kunagi enam tagasi minna. Kuivikut ei saa minust mitte kunagi ja pitsi ma ei sülita, aga seda metsikut peolooma, kes alustas kolmapäeviti enda nädalavahetust ma taga ei igatse. Mul on liiga selgelt veel meeles üks pühapäev, kus mu pidu kestis juba viiendat päeva ja ma palusin enda nooremal õel endal silma peal hoida, et kui mul väga halb hakkab, siis ta kutsuks mulle kiirabi. Süda niimoodi puperdas suurest pohmellist ja kogu sisikond oli juba vannituppa maha jäänud. Ilus vaatepilt ja suurepärane eeskuju nooremale õele.
Miks ma seda kirjutan? Sest ma tahan, et te saaksite selge pildi endale ette kuvada, millisest positsioonist mina hakkasin ennast üles ehitama ja millal mina otsustasin, et nüüdsest peab see elu põletamine läbi saama. Ma olin irooniaga öeldes kuradima universaalne inimene, sest ülikooli ajal ma käisin päeval loengutes (väga tihti pohmelliga), õhtul käisin tööl ja öösel panin pidu. Mingist une või toitumise režiimist ma ei hakka üldse rääkima, sest see puudus. Kooli kohvikust sai haarata suure näljaga iirisesõõrik ja kohv ning magada sai siis, kui aega oli (mida enamasti polnud). Huhh, külmavärinad tulid… ma reaalselt tagasi vaadates ei saa aru, kuidas organism sellele vastu pidas – inimese keha on ikka imeline asi.
Ja teate ma viskangi teile letti siia selle imeilusa pildimaterjali, mille ma siin enda kohta välja suutsin kaevata. Ja ma arvan rohkem sõnu polegi vaja. Sinu keha peegeldab sinu elustiili ja minu oma peegeldas seda eriti ilusti. Aasta oli 2014 – saage tuttavaks, Kaisa.
Kusjuures, kui ma olen mõnele lähemale inimesele neid pilte näidanud, siis mitte keegi mind sellisena ei mäleta, sest riietega ma oskasin päris hästi mängida ja peita enda valukohtasid. Igasugused erinevad kellukese lõikega kleidid ja pintsakud/tuunikad olid teemas. Rannas oli asi muidugi keerulisem…
2014 õnnestus mul kükkida jõusaalis enda põlv tagurpidi ja päris pikalt ma pendeldasin igasuguste arstide vahet, kellest eranditult kõik soovitasid edaspidi jõusaalist kauge kaarega mööda käia. Eks see põlve lõhkumine oli ainult aja küsimus, sest tehnika oli selle jaoks võetud arvatavasti mõne fitnesstšiki Youtube kanalilt – ego ei lubanud targematelt nõu küsida – ma saan ise! Õnneks jätkus mul piisavalt kangekaelsust ja hakkasin abi otsima füsioteraapiast ning täpselt sellisel hetkel tuli minu ellu minu kihlatu, kes sõna otseses mõttes vedas mind tagasi jõusaali ja hakkas tühja kangiga mind maast lahti aitama, sest ise ma seda teha ei suutnud. Ma arvan, kui tema poleks mind julgustanud, siis ma lonkaksin võib-olla siiamaani ringi ja süüdistaks enda sitas vormis arste ja valusat põlve. No teate ju küll neid kolmnurkmehi, kes vabandavad enda makaronijalgu välja põlvetraumaga või millega iganes, et saaks iga päev biitsepsit ja rinda pumbata. Aga see selleks… By the way – kui mõni kolmnurk sattus seda postitust lugema, siis naistele meeldivad meeste tagumikud rohkem kui nende rind ja biits 😉
Naljakas ongi see, et minu elu oleks nagu enne 2014 aastat olnud selline hägune aeg. Elu kulgeski nädalavahetusest nädalavahetusesse ja iga nädalavahetus oli äravahetamiseni sarnane eelmisega. Ma olen öelnud, et fitness päästis minu elu ja ma reaalselt arvan, et päästiski. Ma ei räägi siinkohal mitte võistlemisest, vaid lihtsalt elustiilist, lihtsalt sellest, kuidas enda trenni-une-toitumise režiimi paika loksudes ma tunnen ennast paremini kui kunagi varem. Sa ei saa välja näha nagu miljon dollarit, kui sa kohtled enda keha nagu saasta. Valus, aga tõsi. Kui sa ei maga enda und täis, siis su näonahk ongi kahvatu ja su silmade all ongi kotid. Kui sa annad kehale kütuse asemel mingit ollust, siis ei tasu üllatunud olla, kui seedimine ja enesetunne soovida annab. Ma ei oleks aastaid tagasi lihtsalt uskunud, et uni, toitumine ja piisav liigutamine võib elukvaliteeti nii palju muuta.
Miks ma üleüldse hakkasingi seda blogi pidama oli see, et keegi saaks siit midagigi endale kõrva taha panna või inspiratsiooni ammutada. Ja kõik, kes arvasid, et ma sündisin jõusaalis kang peos ja olen eluaeg kana ja riisi söönud, siis ma arvan, et te saite vastuse. Ma olin konkreetne lödipüks! Seesama lödipüks nabapluusiga Veenuses ja seesama lödipüks pühapäeva hommikul McDonaldsi Drive In´is pohmakale ravi oodates. Kuni ühel hetkel mul sai sellest inimesest lihtsalt siiber! Kui sa pole enda elustiiliga rahul, siis ainult sa ise saad selle muutmiseks midagi ette võtta. Suutsin mina – suudad sina ammugi.
Ja mul läheb lihtsalt iga kord kulm kortsu, kui keegi kuskil pasundab, et ma olen ennast kuidagi ära rikkunud selle suure trennitamisega ja lihased teevad naise nii mehelikuks. Nagu ilmselgelt suuremalt ajalt võtavad ju sõna naksitrallid, kellel enda peegelpilt hinge täis ajab, aga no päriselt… Kas võrreldes sellega on päriselt ka eelmised pildid kuidagi paremad? Kas eelmistel piltidel olin ma kuidagi naiselikum, ilusam, enesekindlam? No ma kahtlen…
Mul oli päris kummaline vestus siin mingi aeg ühe tüdrukuga, kes uuris, et mis suurusnumbrit ma riietel siis kannan? Ja kui ma vastasin S, siis ta kategooriliselt keeldus seda uskumast. Nii suur naine nagu mina ei saa kanda nii väikest suurust. Pane või üks kajakas naeru noh! Tema oli pildi pealt pannud mulle täpselt diagnoosi suurus L ja mitte grammigi vähem. Mnjah… Eksperdid on igal pool. Iga vähegi normaalse kupli ehitusega inimene võiks aru saada, et lihaste olemasolu ei tähenda automaatselt ka suuri gabariite. Lihas võtab teadupoolest kehal palju vähem ruumi kui rasv.
No ja siis need minu lemmikud pirnid, kuidas jõusaalis treenides pole võimalik enam emaks saada ja kuidas naised digimuutuvad meesteks ja üleüldse igasugune naiselikkus pakib pillid kotti. Naine, võta ennast kokku – see halisemine ja hülge möla ei muuda sind ennast mitte kuskilt otsast paremaks. Vaata peeglisse – ikka oled naksitrall. Ja kui mõni mees tunneb ennast heas vormis naise kõrval vähem mehelikumalt, siis tuleks sügavalt kõhuõõnest enda mune otsida, mitte kurta, kui naisel neid rohkem on. Vabandust, eksisin endaga natuke ära. Lihtsalt mingid asjad tunduvad mulle 21 sajandil endiselt nii imelikud.
Ma ei oskagi midagi rohkemat öelda, kui seda, et kõik on võimalik! Sinu enda kätes on võime luua endale täpselt selline keha ja elu, millest sa oled unistanud ja palun ärge tulge mulle ajama, et umbes teie kehatüüp ongi “paksud jalad ja sangad”. Võta uuesti mu before pildid ette ja jäta need vabandused kellegile, kes sulle kaasa viitsib tunda. Sinu kehatüüp on “liiga laisk” või “liiga väledad lõuad”, aga mitte sangad. Kui sa oled üks nendest naistest, nagu ka mina ise, kelle enesekindlus on pöördvõrdeline tema välimusega, siis palun tee endale teene ja lihtsalt kujuta endale korrakski ette enda elu, kui sa oleksid endaga täiesti rahul ja tunneksid ennast enda kehas kui miljon dollarit. Kujuta seda pilti korra ette. Mis sind takistab?
Sinu kehatüüp on “liiga laisk” või “liiga väledad lõuad”.
Hahahhahaa, hästi! 😀 😀 😀
No selle kehatüübi idee järgi peaksin mina siis olema vist õun või pirn? Võiks teleka ees krõpsu edasi nosida ja süüdistada halbasid geene 😀
Sellega ma nõustun, et iga inimene peaks lähtuma enda sisetundest ja enesetundest eelkõige. Kui sulle ei meeldi su elustiil ja välimus, siis ainult sinu enda teha on seda muuta. Küll aga ma vaidleks vastu sellele et nendel ‘before’ piltidel midagi väga viga on. Pigem tasub siin kõrva taha panna et kui sa aise tahad midagi muuta siis ära otsi ettekäändeida miks ei saa.
Absoluutselt, kõikide ideaalid on erinevad ja mina ajan taga seda enda oma 🙂
No need before pildid küll sina pole ?? Too nüüd enda pildid lagedale ?? Isegi nägu on nii muutunud. Blond sobib oivaliselt ja after pildid on lihtsalt woow effektiga. Ääretult vinhe & tubli oled ??
Sellest näost rääkides, ma vaatasin ise ka. No eks fakt on see, et nägu ikka ajas muutub, aga kummaline vaadata, et näiteks 21 aasta vanuselt nägi see nägu palju rohkem väsinud välja kui nüüd 27 aastasena. No ma katsetasin kunagi ikka kõik maailma juuksevärvid ja pikkused ära, kui lõpuks ikkagi aru sain, et loomulik juuksevärv ei ole meile antud kogemata, vaid ikka põhjusega 🙂 Aitäh sulle.
U fuckin nail it girl!!! Ausalt ja superhumoorikalt kirjutatud. Ja nagu thank god, et on yks tsikk fitnessimaastikul, kes annab inimestele aru, et sa ei pea ainult munavalge omletti sööma, vaid normaalsed toidud on okei! Btw- naksitrall ??? nagu parim sôna millega iseloomustada
No mul tõmbab ikka normaalselt kulmu kortsu, kui ma näen päevast päeva ise ka seda munavalge omletti ja spinatihunnikut eks. Ma sureks nälga, kui mu õhtusöök koosneks kolmest brokkolist ja supilusikatäiest kodujuustust. Ma ei julgeks seda kutsuda kuidagi “healthy lifestyle” või misiganes muuks asjaks. Aga eks igaüks teab ise paremini.
Kaisa! Sa oled mega naine! Nii seest kui väljast! Ütlen ausalt, et olen sinu blogi lugedes saanud palju targemaks ja võib öelda, et ka muretumaks. Kõik need ”naised saunas rääkisid” toitumise teemad jms on mind palju rahulolevamaks muutnud. Teen rahulikult trenni ja söön mõistlikult ning ei stressa selle kaalualandamise pärast ja keha on muutunud palju ilusamaks. Tundubki, et naised võtavad selle toitumise tihtipeale endale nii kinnisideeks, et normaalne elu võib häiritud olla.
Tead, ma teeks su blogi igale kaalu alandavale naisele kohustuslikuks. ?
Aitäh sulle! Lisaks veel- su keha…võtab sõnatuks. ?
Väga õige. See kaalunumber on meile juba maast madalast sisse kodeeritud ja tegelikult me peamegi aru saama, et me ei aja ju taga seda numbrit, vaid peegelpilti. Ja minu meelest need tulemused tulevadki kõige paremini siis, kui sa võtad vabalt ja ei stressa asjade pärast. Ja siis aja möödudes ise avastad ka, kui palju on tegelikult muutunud. Aitäh sulle 🙂
Kaisa, see on väga mõnus lugemine ja sa tõesti kirjutad mõnusalt ja humoorikalt! Kuid isegi see kõrvale jättes, kogu sinu lugu ja ellusuhtumine on lihtsalt nii ÕIGE ja inspireeriv! Palun jätka oma loo jagamist meiega ja ära muutu (või noh, muutud kindlasti aina paremaks) ja ära lase nendel trollidel ja naksitrallidel iial endale nahavahele pugeda!! Sa oled suurepärane eeskuju!
Ma luban, et huumor ei kao minu blogist mitte kuskile, sest hoidku jumal selle eest, kui mingil põhjusel huumor minu elust kaduma peaks. Mis elu see oleks? Ma arvan, et ma olen suutnud endale juba päris paksu naha kasvatada, aga vahepeal tõmbab ikka kulmu kortsu, kui mingit totaalset jama kuulama/lugema pean. Eks see ongi see blogi pidamise ilu ja valu – 95% inimesi on nii toredad ja armsad ja siis need 5% poevad nahast välja, et saaks kuidagigi mingi haisva hunniku kuskile maha teha 😀
Kaisa, oled tubli ja imetlusväärne ja olen Su tegemisi ikka mõnda aega juba jälginud, aga …
… minu silma riivas nõnda väga, et sa keskmise eestlanne keha kohta (Sinu “enne”-pildid) vihjad, et sellega küll Pärnu randa ei kõlba minna.
Samuti ei saa ma aru, kus sa neid inimesi kohtad, kes ütlevad, et jõutreening teeb naise mehelikuks? 😀 Olen ise tegelenud nii jõutõstmise kui nüüd fitnessiga ja mitte keegi mitte kunagi ei ole sellist asja isegi vihjanud! Muidugi, mina ei jaga oma tegemisi avalikult ja Sinuni jõuab see “tagasiside” ilmselt enam, aga tõesti – kes need “naksitrallid” sellised on?
Kui sa seda nüüd niimoodi ütled, siis võib-olla sai see tõesti kirja pandud kuidagi ainult minu mätta otsast ja vabandan selle pärast. Ma lihtsalt tean, et mina ennast tol momendil enda kehas hästi ei tundnud ja sellest rannaskäigust oli mul tegelikult ma arvan oma 50 erinevat pilti igast küljest ja poosist ja ma mäletan, et päike nii eredalt paistis, et sain pilte vaadata alles siis, kui hiljem kohvikusse läksin ja siis oli ahastus suur. No mõtlesin, et olin hakkama saanud ülikuuma fotomaterjaliga eks ja siis lihtsalt vaatasin ja hoidsin peast kinni. Minu iluideaalidega selline keha kokku ei lähe, mis ei tähenda, et mõne jaoks võib selline keha olla ideaal.
Tagasiside jõuab kõige rohkem loomulikult anonüümsetelt inimestelt blogi vahendusel – eks anonüümselt võivad inimesed päris õelad olla. Aga olen sedasama jama kuulnud ka päris enda tuttavatelt ja olen päris tuliselt ka nende ütlemistele reageerinud (loe: inimesed enda elust elimineerinud). Kurb tegelikult, aga õnneks on iga tühi koht täitunud mitme uue ja toreda inimesega ja eks elu ongi karm aga õiglane 🙂
Jutt on küll nagu ossil mehel, seega ei saaks väita, et see suur treenimine mehelikuks ei tee. Jah keha on ilus aga ka enne ei olnud midagi viga ju. Kõik “inspireerivad” naisi, et vaata kui kole ma ennem olin ning välja tuleb, et tegelikult oldi ka varem loomulikult sale ning kiire ainevahetusega. Seega tõelisest pingitusest pole teil ikka aimugi. Kui te treenite ennast 110kg pealt supervormi siis on õigust praalida, mitte siis kui oli 3 ülekilo. Naeruväärne.
Sa vist otsisid ja otsisid neid mune, aga üles neid ei leidnudki. Huvitav, mis paneb ühe mehe naisterahvale selliseid asju ütlema? Kurb.
Munad munadeks. Neid ei pruugi mul ju olla. Aga miks naisterahvas ennnast nii labaselt väljendama peab ning lahmima ei jõua jälle minule kohale. Tahan sulle lihtsalt selgitada, et tõeliselt hädas ning motivatsiooni vajavad siiski need kes on tõsiselt ülekaalus ning tahavad ja peavad ennast muutma, et teevislikult edasi elada ning ühel hetkel ka enda keha mitte häbeneda. Sina kes sa kirjutad, et olid enne jube kole ning ei suuda neid piltegi vaadata endast, ainult sülitad näkku naistele kes on tõsiselt hädas kaaluga. Nad vaatavad su “before” pilte ja igasugune motivatsioon kaob ära kuna nende eluunistus on saada selliseks nagu olid sa ennem. Nähes kust sa alustasid ning võrreldes sellega kua nemad on siis tundub see tekst ikka tõsise mõnitusena.
Ma ei saa sinuga kahjuks nõustuda. Minu blogi kajastab tavalise inimese elustiili ja fitnessi teekonda võistleva sportlasena, siit ei tasugi otsida ülekaalulise inimese võitlemist tervise eest. Minu blogi võiks samahästi mõnitada invaliide, üksikemasid või keda iganes, kellega ma samastuda ei saa. Ja kui sa nüüd natuke siin ringi vaataksid, siis saaksid isegi aru, et täiesti tavalised naised, kes ei vőitle ülekaaluga on suurem osa naisi, kes siit mingitki abi/motivatsiooni otsimas käivad. Vabandan labasuse ja lahmimise eest – ma olen seda teinud ka blogi tutvustuses ja see ei peaks kellegile enam üllatusena tulema.
Vabandada pole küll tarvis, eks ma ise võrdlesin ka veidi valesi asju ehk. Paljusi sa kindlasti motoveerid ning ega kõiki ei saagi.
Pean Priiduga kahjuks nõustuma. Endal pole kaaluprobleeme, kuid tean üsna paljusid, kes on tõesti väga halva ainevahetusega ning seetõttu peavad end väääga palju toitumise osas piirama; teevad palju trenni, kuid välja näevad ikkagi üsna suured.
Sinu before pildid olid aga üsna okeid – vaid kerge päästerõngas. Külgvaade ju eriti normaalne. Muidugi tulev trenni teha, mitte vaid esteetilistel põhjustel, vaid eelkõige just tervise pärast, kuid oma endist – täiesti keskmise eestlase – keha nii maha teha polnud küll ilus.
Sa oled super tubli, et omad niiii tugevat ensekontrolli, et end treeninud sellisesse vormi nagu praegu ning et suudad korralikult toituda. Samas kriitika endise sinu suhtes võib veidi suurema kehaga inimestele ikka väääga demotiveerivalt mõjuda ning väga paljud leiavad sellises olukorras lohutust vaid toidust.
Inimesed on erinevad.
Appi mida mu silmad peavad lugema. Minu meelest üks parimaid blogisid ja mind on küll see sundinud mitu korda trenni minema ja ka toitumises olen nii palju abi ja mõtteid saanud. Kui mõni suur inimene nüüd surnuks sööb ennast Kaisa pilte vaadates, siis kas see on tema süü? Kõik, kes julgevad internetis ringi surfata, peavad olema valmis ilusaid naisi nägema. Keegi kirjutas päris tabavalt, et ära lase naksitrallidel nahavahele pugeda ja tee seda mida teed. Kaisa palun, ära loe seda jama siin.
Tere Priit ja Kaisa
Minu arvates vaatame siin dialoogis ka ühest suurest aspektist mööda – rasvakaotus on üks teema. Distsipliiniga suhteliselt kergesti saavutatav. Hoopis raskem on naisterahval treenida endale kenad jalad, tuhar, õlad ja selg. See nõuab aastaid järjepidavat rassimist jõusaalis ja on minu arvates oluliselt suurem saavutus, kui kaotada 30 kilo. Inimesel, kes on tugevalt ülekaalus, hakkab kaal langema ka juba õhtustest jalutuskäikudest, kui sinna lisada veel teadlikud menüüvalikud, ei pea järjepidavuse juures muutust kaua otsima.
Aga kui me võtame naise, kes kaalub 60-70 kilo, on keskkohast rasvunud ja hakkab teadlikult jõusaalis enda keha vormima – see töö on minu arvates tõsisemgi.
Seega Kaisa enne ja pärast piltide suurim saavutus on ikkagi treenitud lihaskond.
Ei ütle kumb on raskem kumb kergem, eks inimesed ole erinevad. Samas näen kõrvalt, et 3x nädalas trenni ning pea igapäevane “10000” sammu + tervislik toitumine ei tee kaaluga mõne puhul kahjuks peaaegu midagi, seega olengi veidi kuri kui asja nii lihtsana näidata püütakse.
Mis mind takistab? Ausalt? Teadmatus ja oskamatus! Ma lihtsalt ei oska ega tea, kuidas ja mida. Ja mis mind ennast närvi ajab veel – Kuna mul on puudega laps, siis mured temaga ajavad mind külmkapi suunas. Ja nii need Serranod ja juustud suhu rändavadki. Raske kirjutada ja tunnistada oma rumalust, aga nii ongi.
Tegelikult sa kirjutasid just ise välja, et see ei ole teadmatus ja oskamatus vaid emotsionaalne söömine. Ja tegelikult selles ei ole mitte midagi häbiväärset ja mina ei nimetaks seda üldse mitte rumaluseks. Toit pakub meile rahuldustunnet ja ma avasin ka kunagi esimese asjana külmiku, kui elus asjad päris korras ei olnud. Minu lemmik comfortfood oli muidugi jäätis ja kõik magus. Mina soovitaksin siinkohal kahte asja: kõigepealt sa pead endale ise tunnistama, miks sa selle külmikuukse lahti teed ehk sa pead endale tunnistama, et sa ei hakka neid juustusid ja sinke sööma mitte nälja pärast, vaid otsid lohutust ning teiseks ära üldse osta endale koju neid asju, et kiusatust ei tekiks. See võib tunduda täielik jama, aga iga kord, kui sa selle külmikuukse lahti teed, siis proovi kõigepealt viia kuidagi muudmoodi enda mõtted eemale (mine jaluta, korista tuba, mediteeri, mida iganes – mine kitku kulmusid) ja kui sa selle ära lõpetad, kas siis arvad ikka, et pead selle külmiku lahti tegema? Ja kui sa ikka arvad, et pead selle külmiku avama, siis lihtsalt mõtle, kas see 5 minutit rahulolu söögist pakub sulle ka peale seda viite minutit midagi – tegelikult ju mitte.
Jaa, Sul on õigus! Ja miks ma ostan koju selliseid asju? Kuna mul on komme külalisi “üle toita” e. pakkuda erinevaid maitseid ja valikuid. Seepärast mul tihti ongi kapis selliseid asju. Just vaatasin oma MFP – ma sõin end täna 650 kaloriga lõhki. Ehk õhtu lõpetuseks oli vaja Creme bruleé ja veisepõski Caesari salati ning Serrano spargliga süüa. Jaa – jaa, “oli vaja”. Jah, toit on minu lohutus. Mulle meeldib kokata, armastan veidi teistsugust toitu kui nt makaronid hakklihaga vms. Samas, kohati heidan enda üle nalja, et kuna mul on südamekahjustusega hüpertoonia, mis viib mõnikord pulsi 140 peale (enamasti pulss 110 kandis ongi, kasvõi lihtsalt tolmuimejaga koristades), siis päevast kulunud kaloraaži aktiivsusmonitorist vaadates peaksin ma päris sale olema ?
No minu arust teed sa siin enesele liiga natuke – ma küll ei näe esimesel pildil lödipüksi. Jah, praeguse vormiga ei saa võrreldagi, aga oleme ausad, ka oma kõige hullematel aegadel nägid ikkagi täitsa kobe välja 🙂 Aga olen absoluutselt nõus – kui tahad siis saad! Ja eks meil kõigil on olnud omad õppetunnid, oma lood, mida meenutada… sarnaselt sinu põlve ära kükkimisega, ma treenisin end ükskord hädaabi osakonda haiglas. Ma arvasin, et võin ühendada 2 elustiili – julm trenn ja hilised peoõhtud. Võisingi, kuni ükshetk sai kehal villand ja misiganes see diagnoos sealt ka tuli, ma olen päris kindel, et tegelikult tuli mu kehal lihtsalt piir ette ja see siis oli parim võimalus mulle märku anda, et aitab.Ma arvasin tol hetkel päriselt et mul on minek (ja sõbrad kes mind emergency vastuvõttu sõidutasid, arvasid sama).
Ma ei ole kunagi nõustunud kellegi jutuga, et “mul on võimatu endast vormi saada”. Oled proovinud või? ei, kahest nädalast ei piisa!
Ja su mehe saabumine su ellu sel hetkel on ehe näide sellest, kuidas kõigel (heal ja halval) on oma põhjus ja tihtipeale ei saagi me sellest aru, kui alles aastate pärast. Sa oled imetlusväärse töö endaga ära teinud ja usun, et sind ootab ees ilus tulevik fitnessi maailmas! 🙂
Kusjuures kui sa nüüd niimoodi ütled, siis mind paneb ennastki kukalt kratsima. Ma päriselt usun ka, et meie elus juhtuvad asjad põhjusega ja iga halb asi viib meid ikkagi lõppkokkuvõttes edasi ja niimoodi on see läinudki. Ja elukaaslasega kokku juhtumine oli ka kuidagi väga kummaline, selles suhtes, et me mõlemad olime kohtudes nagu sama puuga löödud – elu oli ainult pidu ja kõik ülejäänu oli teisejärguline ja siis kokku saades käis mingi klõps ja kõik langes paika. Oppaaaa, aga see sinu lugu – no see on juba mingi täielik next level. Eks keha annab kogu aeg meile märku, kui midagi on valesti, aga eks me mõlemad ei osanud või ei tahtnud neid märke lugeda, kuni lõpuks oligi piir ees. Ma arvan selle fitnessi värgiga ongi see lugu, et näpu annad, siis see võtab kogu käe ja keha järgi. Kui see võistlemise tuhin peaks üle minema, siis ma kindlasti vaatan sinna treeneri ameti poole või seon ennast kuidagi muudmoodi treeningutega. Ei kujuta nagu küll elu enam kuidagi teistmoodi ette. Ma arvan, et sa isegi ei kujuta ette, et ühel hetkel jätad jõusaali ja tervisliku toitumise maha 😀
Kaisa! Nii tagasihoidlik, Kihlatu? Kas võib saata Sulle suurimad õnnesoovid? 🙂
Ma ei ole jaa väga kasutanud seda väljendit, aga me oleme tegelikult oktoobrist saati kihlatud ? Äkki varsti saab pidu pidada ?
Mulle jäi ka peamise asjana see silma 😀 Palju õnne! 🙂
Olen 100% nõus sellega, et kõik ongi ainult meis endas kinni. Ei ole mõtet hädaldada, vaid tuleb pihta hakata, kasvõi väikestest asjadest. Eks eesmärk ongi igalühel erinev, kas kaotada 5, 10 või 20 kg. Ning sellega olen ka 100% nõus, mida üks kommenteerijatest eespool kirjutas – üks asi on rasva kaotada, teine asi on lihaseid treenida. Ma olen seda rasva kaotamist kunagi teinud, võtsin 10 kg alla, mis muutis mu välimust ikka totaalselt, kuigi number tundub väike. Kahjuks aga tulid elus muutused, aega jäi vähemaks, trenni enam pole jõudnud ja olgem ausad, olen hammastel käia lasknud ning suurema osa sellest kunagi kaotatud 10 kilost tagasi söönud. Ehk siis minu kehatüüp on väledad hambad 😀 Olen tähele pannud, et inimene harjub väga kiirelt oma peegelpildiga. Kui kaalu hakkab vaikselt juurde tulema, siis esialgu seda ei märkagi või kui märkadki, siis kinnitad endale, et ah, see pole nii hull. Sellepärast peakski vaatama neid enne ja pärast pilte, et oleks paremini silme ees, mis oli enne ja mida tahaks saavutada või kasvõi hinnata progressi, sest kaalunumber keha muutumist alati ei kajasta, vaid kajastab peegelpilt ja mõõdulint.
10kg alla võtta on minu meelest päris suur asi 🙂 aga sul on tuline õigus selle kaalu juurde võtmisega, ennast hakatakse peas lollitama, et viga nagu polekski midagi – been there done that 🙂 võtsin isegi siin peale eelmisi võistluseid 11kg juurde. No lavavorm ei olegi normaalne ja selline 5kg on okei juurde võtta, aga 11 on ilmselgelt liiga palju. Aga tõepoolest – see kaal tuleks tihti nurka visata ja hinnata justnimelt seda, mis meile vastu vaatab.
No nii kuki muki sõbrakesed ? Nigu oled natuke aega eemal ja kohe hakkab juhtuma, 30+ kommentaari ja puha, kuigi osade kommentaaride kohta tahaks öelda “ei kommentaari!”. ?
Päris kummaline on osade kaasvõitlejate arusaam, et osadel inimestel on mingi müstiline ainevahetus ja isegi, kui tasakaalustatult (rõhutan just tasakaalustatult, mitte mingi paleo-superhüpergigamega tervislikult) toituda, siis ikka kaal ei taha langeda ja peeglist vaatab iseenda kaksik vastu. Ei tea, miks küll? Tsiteerin ühte tuttavat, kes ütles tabavalt, et Auschwitzis pakse ei olnud…vabandage kohatu võrdluse pärast ja tundkem kaasa ohvritele aga mõte seisneb selles, et absoluutselt kõik võtavad alla, kui kaloraaži vähendada. Seega ütlen kohe välja järgmise ebapopulaarse mõttetera, et nö jämedat konti või pahasid geene ei ole olemas…tõestatud ära natside poolt, eranditult kõik võtavad alla. Ainukesed erandid saab teha teatavate haiguste korral, diabeet, kilpnäärme ületalitus jne. Nüüd aga suure ringi küsimus, kui paljudel on pärilik diabeet? ? Ise küsin, ise vastan…vähestel, enamusel on diabeet sellesama külmkapiga pidevasse kontakti astumise tulemusena ehk inimesed ise söövad ennast haigeks ja paksuks. Seega järgmine küsimus, miks me nii palju endale toitu sisse ajame, mis iganes põhjusel? Aga sellepärast, et arenenud riikides, kuhu ka Maarjamaa kuulub, valitseb toidu üleküllus ehk meil on raha ja valikut endale head ning paremat tarbida. Lisame siia nutipluti, auto-bussitranspordi, istuva töö ja eluviisi ning voilaa…ongi mitte kõige toredam tulemus käes. ?
Eraldi jutt on veel stress ja õnnetu olemine, igasugune sotsiaalmeedia “kõik on ümberingi nii ilusad aga mina olen kole” teema. Ühesõnaga pika jutu lühike mõte seisneb selles, et esimese asjana tunnistame probleemi ja hakkame mõtlema, kuidas seda kõike muuta? Ei ole rahul enda kehakaaluga või peegelpildiga? Vuta vuta läheb arvutab välja oma BAVi, teiseks teeb selgeks, mis on makrod ja kolmandaks leiab need makrod poes pakutavalt üles. Kui veel jätta kõrvale arusaam, et prügikasti väljaviimine või koeraga ümber maja jalutamine on sport, siis hakkab juba vaikselt looma.
On hilja ja ma ei taha randomragema hakata aga ausalt, ma taoks isiklikult puruks kõik sammulugejad, kus tuleb teavitus, et 10K sammu on täis ja nüüd on tänaseks ennast piisavalt liigutatud! Miks? Aga sellepärast, et selleks, et midagi hakkaks muutuma, tuleb keha mõni kord nädalas ka aeroobsesse seisundisse ajada, samuti võib ka anaeroobset teha aga siin on omad kiki miki trikid ? Jõusaal põletab ja mitte vähe aga seal ei ole mõtet käia venitusnurgas selfiesid klõpsimas, vaid tuleb ka rauda tõsta ja soovitatavalt kava järgi…
Kõige parem on “uue elu alustajatel” esialgu, siiski eksperimenteerida enda kaloraaži paika sättimisega, sellega keha harjutamisega ning enda elustiili muutmisega. Trenn ja kaloraaži paika saamine ning selle mahutamine oma igapäevatoimetuste kõrvale on alagajatele liiga suur stress, mis tavaliselt lõppeb tagasilöökidega.
Ja nüüd kaalust. Kaal on kõigest nr ja sellest olulisem on proprotsioon ? Kui näiteks naisterahvas on 180cm pikka kaalub 70-80kg, kusagilt ei lödise ja kumeruste kohapealt näiteks dekoltee moodustab Mariaani sügaviku, siis ei ole kaalu nr mitte mingit tähtsust ?
Ja nüüd -30kg vs -10kg. Uskuge või mitte, aga 30kg on tunduvalt hõlpsam maha võtta, kui 7-10kg. Sellepärast, et 30kg ülekaalus elav inimene teeb ilmselt kõike valesti ja kui ta oma valikuid muudab, siis kaal hakkab kiiresti kukkuma. 10kg kaotada sooviv inimene aga peab tegema tihtipeale raskemaid valikuid ehk loobuma konkreetsetest asjadest, mis kaloraaži tiba üle vajaliku hoiavad. On selleks õhtune klaas või kaks veini, paar pudelit õlut, mõni snäkk, suhkurdatud toode jne.
Samas pole põhjust kurvastamiseks, sest alati võib ebaõnnestunud transformeerumise korral uuesti alustada. Ainult ekstreemseks ei tohi minna ja inimkatseid tegema hakata ??
Ma tahan lihtsalt öelda, et jumal tänatud, et sa olemas oled – päriselt ka 🙂 Ma tükk aega mõtlesin, et kas ma üldse hakkan vastama nendele kommentaaridele või mitte ja kui hakata, siis kuidas seda niimoodi teha, et mu point ka kõigile kohale jõuaks. Sa võtsid sõnad suust ja rohkemgi veel. Aitäh. Sada protsenti nõus ja võiks kivisse punaselt raiuda selle mõtte. Kalorid sisse vs kalorid välja on kaalu langetamise alustala ja see toimib ALATI. Neid tervislikke toitujaid ja sammude lugejaid olen ma isegi näinud. Kõik inimesed toituvad enda arust tervislikult, kuni nende menüüd keegi vaatama hakkab. Lihtsalt vürtsikuse mõttes lisan, et mu tuttav sai kunagi kreepsu, kui ma talle selgitasin, et kodujuustukook päriselt ka ei ole hea valik, kui soovitakse kaalu langetada – missest, et seal kodujuust sees on. Sammulugejatest ma olen varasemalt ka kirjutanud – mitte üldse positiivses noodis.
Mina peaks ka umbes 30kg kaotama ja ei ütleks küll, et see tunduvalt hõlpsam on (163cm 80kg). Suht sama raske tundub.
Toidu/liikumise valikud on mul vägagi õiged võrreldes sellega, et ”ülekaalus inimene teeb kõike valesti”. Ja ma ei saa aru palju ma ennast VEEL ‘piirama’ nagu peaks ja trenni pikkust pikendama, et kuhugi midagigi edasi liiguks. Julm ikka 😀
Aga oi kui ma ka ära teen selle, siis teen kohe ise ka kuskile mingi postituse, sest noh see saab suht haige olema ikka 😀
Mul on nii hea meel, et sa hakkasid blogi pidama. Ma juba kunagi ammu lugesin kuskilt mujalt sinu artikleid ja mõtlesin, et huvitav, millal sa ise midagi kajastama hakkad. Sinu blogist leiab palju asju, millega ma pole nõus, aga veel rohkem neid, millele ma võin kahe käega alla kirjutada. Mulle meeldib, et sa kirjutad kõike otse ja omadega, mõnikord ka liiga valusalt, aga vähemalt jõuab mõte kohale. Ma ise arvasin kusjuures ka, et sa oled eluaeg heas vormis olnud, sest kuskilt pole nagu midagi muud küll silma hakanud ja need enne pildid ei ole teab mis hullud, aga kõva töö oled endaga ära teinud ja endale kurvid kasvatanud. Kui vaadata seda külje pealt pilti, siis tagumikku sul nagu ei olnudki, kõik täiesti lame. Ja nagu eelpool keegi kirjutas, siis nägu on muutunud äratundmatuseni. Ma poleks ise tegelikult kunagi arvanud, et sa sellist rokkstaari elu elasid, aga see tõestab veel paremini, et kõik on tegelikult võimalik. Tuult tiibadesse ja ole nüüd hea ja posita tihedamini eks 🙂
Aitüma blogiomanikuke heade sõnade eest! ? Mind kurvastab just see, et aktiivse eluviisi juurde on viimasel ajal hulgaliselt väärarusaamu ja müüte ning suisa komertsist tingitud valet tekkinud. Igasugused imedieedid, kohe “esimese korraga” tulemust lubavad trennikavad ja faketoidulisandid ? Järelikult tuleb nö juurte juurde tagasi tulla ja selgitada, et tulemused on enda peas kinni ning mingeid imeasju, mis kiire tulemuse annavad ei ole olemas.
Mis puudutab HMM juttu, siis mina soovitan umbes nädal aega panna kõik asjad kirja, mida sa sööd või näksid ? Ja siis hakatagi cutima just neist näksidest ja ahvatlustest ning jälgida, kuidas keha reageerib. Samuti oma BAV paika panna… Treenis võid kasvõi iga päev kaks korda käia aga kui toitumine on vale, siis enne lõhud ennast trenniga ära, kui muutused tekivad…õigemini neid ei tekigi…
Seega esmalt alustada kräpist loobumisest ja korraliku toidu ning joogi manustamisest! Loomulikult võib vahest ka ennast hellitada aga ainult vahest ??
Kuidas sa suitsetamise maha jätsid? Ehk kirjutaksid sellest 🙂
Suitsetamisega oli lihtne. Käisin naistearstil, kes oli hästi kursis minu suguvõsa haiguslugudega ja ta analüüsis minu oma ja tõi mu maa peale.
Kui ma edasi suitsetan, võtan pille ja olen kõiksugu vähkide ja trombide soodusgrupis, siis võin samahästi endale haua kohe valmis kaevata 🙁
Suitsupakk lendas samal ajal prügikasti, kui kabinetist välja astusin.
Kõigepealt ma lugesin selle postituse läbi, solvusin täiega, läksin tigedaks ja otsustasin, et sa oled minu meelest hullult ülbe ja sul pole isegi natuke õigus.
Siis ma lugesin teist korda läbi ja sain aru, et mina olengi see Naksitrall, kes selliseid naisi nagu sina kadestab. Nüüdseks olen ma kõik su selle aasta postitused läbi lugenud ja aitäh sulle selle eest, et sa nii ausalt oma tegemisi kajastad. Ma olen ülekaalus (mitte rasvunud, aga ka ilma suuremate pekivoltideta üsna inetu vaatepilt) ja ma sain tänu sulle aru, et ma olen kõik siiani valesti teinud. Toitumiskavad, näljutamine, ületreenimine.. ja siis peale paari kuud täiega käega löömine ja masendusse langemine on mu tavapärane rutiin juba mingi 3 aastat: ma kas söön nagu paks ameeriklane või nokin nagu linnupoeg, muud varianti pole siiani paistnud olevat. Ja siis ma olen muidugi süüdistanud end tahtejõu puudumises, aga hoopis rumaluses oleks pidanud süüdistama vist..
Igatahes suured tänud sulle ja pane täiega edasi!
Fakkk jeeeee!!! Ja aitäh sulle selle aususe eest.
Ma olen ju oma hiilgeaegadel ka kõiksugu dieedid läbi teinud- täitsa kreisi. Mõnikord ongi vaja vist kogu pask ikka sõna otseses mõttes endale peale valada, mitte õppida teiste vigadest 🙂
Seda et ma küsisin mis suurus retuuse sa kannad ei olnud muide üldse “paha pärast küsitud”. See et ma ütlesin, et sa tundud pildi pealt olevat suur tähendas lihaseline, vormis, treenitud mitte midagi negatiivset ja ma tegelikult arvasin, et sa oled M või S. Ma küsisin seda selleks, sest tahtsin teada mis suuruses tavaliselt tellivad naised retuuse kes trenni teevad, sest ma ise olen S ja M vahel või siis S. Kirjutasin sulle mehe telefoniga, ma ei saanud ühtegi smile panna ehk tundus siis imelik vestlus olevat 😀 ma ei mõelnud absoluutselt midagi halba, küsisin seda iseenda jaoks, sest huvitas mis suurust kannavad neid samu pükse teised ? ? Pildi pealt ei saa jah kunagi kedagi vaadata, mis suurust inimene kannab, sest mõni kellel on pildi peal eriti palju lihast, kannab hoopis sx-i seega jah… ? aga sulle edu võistlustel!
Suured suured tänud 🙂 Võib-olla tõlgendasin ka veidi valesti olukorda, palun vabandust selle pärast ja aitäh selgituse eest.
Tsau Kaisa:) seda postitust oli väga tore lugeda ..annab algajatele nagu mina ka lootust ja motivatsiooni! Olen ise ka alles oma tee alguses ja tore on näha, et köik on vöimalik! Jäid mulle spartas silma ja mainisin treenerile ka, et nii ilus naine vau (enne, kui teadsin kes sa oled:)
Woooow, nii hea on sellist asja lugeda. Aga jep, minu näide on ideaalne näide, et sa võid teha enda kehast ükskõik mida, kui vähegi pealehakkamist on.
0 sportlikku tausta, mitte midagi. 🙂
Oh god, Kaisa, ma armastan Sind! 😀 Sa annad alati nii palju inspiratsiooni (siinkohal mainin ära ka Su insta storyd, alati oled nii positiivne ja .. nagu päike), ühesõnaga suudad tuju kohe paremaks teha.
Aga minnes postituse juurde – mina näiteks hakkan sellepärast tööd vahetama, kuna tänu sellele, et töötan öistes vahetustes ka ja neid pole üldse vähe, kõik need magamata ööd, toitumine on metsa läinud, tihtipeale peale öövahetust on esimene toidukord alles kell 17:00 ja tunnen, et see on hakanud mu keha nö hävitama, toiduvalikud ei ole kõige tervislikumad, sest ikka haarad millegi järgi, mis saab kiiresti valmis jne, peaasi, et kõhtu midagi saaks. Kuigi olen alati olnud pigem tervislikuma eluviisiga. Ja siis üks päev otsustasin, et krt, aitab, tänu nendele magamata öödele on ka kehakaal kerkinud, mitte küll palju, aga kes teab, mis edasi saab, kui nii edasi minna. Seega Jah, tean omast käest, et uni ja õige toitumine on ikka VÄÄGA vajalikud! Tänud selle postituse eest 🙂
Heiii!
Mine metsa, ülikõva on sellist kommentaari lugeda. No tegelt on nagu iga päev ju täpselt samasugune – päike tõuseb ja päike loojub. See kas päev saab positiivne või mitte on ainult meie peades kinni. Aga no eks endal isegi tuleb neid mitte nii rõõmsaid päevi vahele. Õnneks see on pigem erand kui reegel.
Ma olen alati imestanud nende öötöötajate üle. Mina ei suudaks, päriselt ka. Eriti rets on minu meelest neil, kes vahepeal töötavad päeval ja vahepeal öösel. Keha ega pea ei saa siis mitte midagi enam aru. Ma ise olen kohutav rutiinihull ja minu elu viskab näiteks juba kellakeeramine ja reisimine pea peale.
Ma olen peale ühte magamata ööd automaatselt järgmised mitu päeva nagu konkreetne kudenud räim. Jõudu ja jaksu sulle – sa oled üliinimene ikka.