Mul on teile nii palju rääkida! Nagu reaalselt nii palju, et ma ei tea isegi, kust ma alustan…Viimase kahe nädalaga on mind tabanud üks positiivne šokk teise järel. Ma ei tea, alustame algusest. Ja olge valmis üheks elu pikimaks postituseks ever!
Kui ma eelmine aasta ettevalmistuse ajal käisin ükskord Pärnu mnt Ampsus söömas, siis küsisin teenindajalt viisakalt, kas mul oleks võimalik tellida neilt kohvi ja süüa enda kaasavõetud toitu, kuna nende menüü ei võimalda mul lihtsalt midagi tellida. Teenindaja tegi muidugi suured silmad ja pakkus mulle Caesari salatit, mille peale ma tegelikult juba mõttes naersin, sest kõik vähegi toitumisega kursis olevad inimesed teavad, et Caesari salat on üks energiarikkamaid salateid üldse kastme tõttu, aga see selleks. Ma seletasin teenindajale lihtsalt ja loogiliselt lahti, et kuna mul ei ole võimalik kindlaks määrata ei selle salati makrosid, ega pole võimalik kaaluda eraldi salatis igat kanatükki või saiakuubikuid või kurat teab mida, siis mul ei ole võimalik seda tellida. Et ma võiks ju kasvõi seapraadi tellida, aga nad ei ole võimelised mulle selle toidu makrosid andma. Kuna minuga koos sõi veel 6 inimest, siis ma lootsin, et see ei ole teab, mis suur probleem, aga mind hoiatati, et kui ma enda karbi välja võtan, siis mind visatakse välja.
Nojah, ühest küljest ma saan aru, et toidukohas ei ole viisakas süüa kaasavõetud asju, aga minu puhul oli tegemist erandiga – ma oleks ju hea meelega midagi tellinud, aga ma lihtsalt ei saa enda dieedi tõttu nende juures lõunatada. Ja kui minu lauas veel 6 inimest söövad, siis kas me peaks kõik lahkuma, et ma saaks koos nendega süüa? Okei…See selleks. Miks ma sellest rääkisin? Sest nüüd kui algas uus dieet, siis mu mees juba vaatas kurvalt maha ja tunnistas ohates, et “nüüd ei saa me jälle koos väljas söömas käia”. Kurb, aga tõsi – enamus toidukohtasid lihtsalt ei paku süüa midagi, mille seast ma saaks valiku teha. Ja kui mu mees teatas nädalavahetusel, et ta tahaks nii pannkooke sööma minna, siis ma pakkusin, et läheks ikka – joon siis ainult kohvi, aga lähme! Ma pakkisin veel enda toidukarbi kaasa kanawokiga, et söön selle hiljem autos ära.
Otsustasime minna uuesti Ampsu, aga seekord Paldiski mnt omasse ja kui mehel pannkook käes oli, minul enda kohv siis ta otsustas ise teenindajalt küsida, et äkki mul oleks võimalik ka temaga koos süüa ja seletas ilusti lahti, miks ma ei saa nende juures tellida midagi. Mina veel kõrvalt mõtlesin, et no tore küll – nüüd visatakse jälle välja, aga boosemoiii! Meie teenindaja Anu Urban (tervitan, hästi armas tüdruk) oli hetkega nõus ja pakkus mulle, et äkki ta võiks mu toidu isegi soojaks lasta. Mul reaalselt kukkus lõug vastu lauda ja ma vaatasin teda suurte silmadega. Päriselt? Nagu tõesti, võib nii? Vauu! Ja mulle tuli paari minuti pärast minu karbitäis wokki ilusti kaunilt taldrikule panduna. Ma reaalselt lihtsalt vaatasin teenindajat suu ammuli lahti. Esimene kord, kui ma saan enda mehega dieedi ajal süüa väljas. MEGA! Aitäh!
Ja kaks nädalat tagasi otsustasime töökaaslastega samuti minna välja sööma – seekord Paju Villasse. No ilmselgelt ma juba arvestasin, et ma süüa nagunii ei saa, aga lähen siis tellin aga teed ja kohvi ja näen vähemalt ära, mida menüüs pakutakse. Ja siis mõtlesin taaskord, et äkki küsija suu pihta ei lööda ja otsustasin enne visiiti menüü kohta uurida, et äkki on siiski võimalik peakokalt midagigi koostisosade või makrode kohta välja pinnida. Ja teate mida? Peakokk koos teenindajatega uuris minult ilusti välja, kui suur on minu õhtusöögi lubatud kaloraaž ja millised on soovituslikud makrod ja lubas mulle, et teeb mulle erimenüü. Ma taaskord ei suutnud uskuda enda silmi. Ma reaalselt ei uskunud. Andsin aga juhtnöörid, et eelroog ja pearoog kokku 700kcal ja mida rohkem proteiini, seda parem ja vsjo. Ja nende juures õhtust süües mulle tehtigi sisuliselt samad eelroad ja pearoad nagu kolleegidele, ainult, et kaloririkkamad lisandid jäeti lihtsalt ära. Mina olin taaskord rabatud! Ma ei hakka üldse teenindusest ja atmosfäärist rääkima – see koht on jumalik, minge vaadake ise! Ja taaskord – üks koht, kuhu ma saan ettevalmistuse ajal sööma minna. Inimese tunne tuleb peale kohe. Ma saan väljas süüa – halleluuuuja!
Mida ma veel siis ära olen teinud? Teate ma sain jälle peksa sellepärast, et ma enda eelarvamustes kinni olen. No teate, käin ju Mustamäe Apollos koguaeg kinos ja kui seal ringi jalutan nendest virtuaalreaalsusruumidest, siis ma iga kord umbes vaatan altkulmu, kui täismehed enda aega “raiskavad” mingite virtuaalmängude peale eks. Nagu hallooo eks – täismehed – mis teil viga on? Ja teate mis? Üks nädalavahetus oli nii kuradima igav ja mõtlesime mehega, et nagunii tattigi teha pole, et lähme proovime ka selle ära, täiesti utoopia mõte.
Kiire Googeldamise tulemusena selgus, et 10minutit mängu on 5 eurot – tundub mõistlik, tavai minek! Ja te ei kujuta ette, appi seda on nii haige tunnistada, et see oli üks ägedamaid asju, mida ma üldse teinud olen. Päriselt! Ma kardan ju nii kõrgust ja valisin nimme sellise mängu, kus pead pilvelõhkujate vahel palgi peal kõndima. No päriselus ma laseks täis ennast, aga mängus on ju savi. Ja teate mida? See virtuaalvärk on kreisi! See on nii kreisi! Ma reaalselt kartsin, mu põlved värisesid, ma ise samal ajal naersin kõvasti, sest ma ei saanud aru, mis toimub ja ma ei julgenud alla vaadata – ma ei julgenud! See petab su meeled niii ära! Kui teenindaja ka enda naerupahvakast üle sai, siis ta pakkus, et ma meelega astuks sealt palgilt maha, et seal mängus saab alla ka kukkuda pilvelõhkuja otsast… mis te arvate, kas ma julgesin? EI! Võtsin hoogu ja võtsin hoogu ja ei julgenud! Mees vist oli naermisest nutma hakanud kõrval juba, sest see oli nii haige! Ma ei oska kirjeldada, aga see oli haige! Minge proovige, nii lahe kogemus!
Mida veel uut? Teate ma vähemalt 2x nädalas rullin ennast selle massaažirulliga, parim asi ever! Igasuguste lihaspingete koha pealt imeasi ja see reaalselt töötab! Ja praegu on nagu seeni peale vihma tulnud juurde erinevaid salonge, kus on võimalik masinate peal sisuliselt sedasama teha. Tunni aja jooksul rullid ennast siis nii ühtepidi kui teistpidi ja lased lihtsalt masinal kogu rullimise ja massaaži ära teha. Läksime mehega mõlemad Beautiful Me salongi Nõmmele ja tuleb tunnistada, et taaskord – ma olin väga skeptiline, mõlemad olime. Mida suudab üks masin teha eks? Ja taaskord no kurat – söön jälle enda sõnu! Nii mõnus oli, reaalselt see tund aega läks nii kiiresti ja see masin tõesti tegigi seda, mida lubas. Peale seanssi oli keha nagu uuesti sündinud ja kange selg ja turi oli minevik. Teenindus oli muidugi omaette klass – päriselt, nii sooja ja oodatud teenindust ma pole tükk aega saanud. Seda protseduuri ma kavatsen raudselt veel teha! Tõsiselt hea! Tutvustuses lubati muidugi kohe imeväel teha mind saledaks ja mida kõike, taustal lehvis uhkelt Erik Orgu enda imedieetidega – no seda jama ma ammugi ei usu, aga mina sain sealt täpselt seda, mida mul vaja oli – lõõgastust ja lihashooldust.
Veel kutsuti mind Koeru Keskkooli loenguid andma ürituse raames “Õpime Professionaalidelt”. Kes veel ei teadnud, siis ma olen ise samuti pärit Koerust ja ma olin väga õnnelik, kui selle kutse sain. Kui ma muidugi lugesin teiste osalejate kohta, siis ma pidin perseli kukkuma, sest minu kõrval andsid tunde veel Jüri Ratas, 5miinust, Inga Lunge, Taavi Rõivas, Kristjan Lüüs, Eiki Nestor, Ülle Madise, Jüri Muttika, Evelin Ilves… nagu mida on lastel minult õppida? Hommik algas muidugi juba nii lahedalt, sest sheerisin autot Kristjan Lüüsiga – no ma reaalselt fännan kõiki inimesi, kes oskavad huumorit teha ja no see vend on tasemel – aitäh sulle nii toreda hommiku eest. Ja kuna minu autos on aukohal 5miinuse, Beebilõusta ja Genka plaadid, siis te ei pea isegi ära arvama, kas ma lendasin 5miinuse poistele peale kohe? Jep! Ma ei saanud jätta juhust kasutamata. Üleüldse, ülikõva asjaga on Koeru noored hakkama saanud. Nii hästi korraldatud üritust ma pole tükk aega näinud. Kõikidel osalejatel olid mentorid (aitäh Kaidi Tamm), kes hoolitsesid, et kõik osalejad oleksid õigel ajal õiges kohas, et kõigil oleks kõik vajalik olemas, kõht täis ja tuju hea. Ja kui ma algul nii kartsin, et kuidas mind vastu võetakse või kuidas üldse hommikust õhtuni tunde läbi viia ja neid võimalikult lõbusalt ja informatiivselt teha, siis…. KURAT SEE OLI NII ÄGE! Nagu mul pole sõnu…
Väikestega me tegime suhkrumänge – arvasime ära, kui palju mingid asjad suhkrut sisaldavad ja üritasime aru saada, miks üldse on vaja tervislikumalt süüa, suurtega külastasime kooli jõusaali, rääkisime toidulisanditest, fitnessist üleüldse ning rääkisin ära tüdrukutele, miks need haiged imedieedid ei tööta… Väga lahe oli teha keska kuttidega võidu lõuatõmbeid ja anda juhendeid, kuidas efektiivsemalt treenida ja taastuda… nagu tunnid said enne läbi, kui ma jõudsin kõike infot üldse äragi rääkida. Ja saate aru? Isegi õpetajad kuulasid kõrvad kikkis ja tulid peale tunde uurima minult toitumise ja treeningute kohta ja teate mida ma veel tegin? Ma andsin enda esimesed sada autogrammi – nagu mina? Ma algul mõtlesin, et need noored teevad nalja, päriselt. Koeru Keskkoolis sibasid ringi sellised staarid, et vähe pole ja ometigi seisavad nad minu ümber ja tahavad autogramme ja selfisid? Misasja?
Ja teate, ma käisin huvi pärast ära ka koolisööklas ja uurisin, mida siis tänapäeval üks laps koolis süüa saab. Ja no mega! Koolitoit on nii heal tasemel, menüüs on välja toodud isegi makrod ja mingisugusest üksluisest kartulist ja kastmest pole juttugi! Vau! Ma ei tea, kas see on ainult Koeru Keskkoolis nii, aga keegi on kuskil kõvat tööd teinud. Peale koolitoidu saavad õpilased tervisesnäkse vabalt võtta, milleks sellel päeval olid näiteks porgndid. Eriti lahe! Ja mis mind veel hämmastas? Väikesed algklasside õpilased olid väga teadlikud, mida nad söövad ja nende lemmiktoitude hulka ei kuulunud ei need hamburgerid ega friikad, vaid pudrud, omletid, smuutid ja banaanipannkoogid. Lapsevanemad – ma ei tea, mida te kodus teete, aga palun tehke seda edasi! Ja siinkohal tervitan veel Aravete keskkoolipoisse, kelle jõutõmmete ja kükkide tehnika oli kümnest kümme! Head töö! Ma tahaks iga kord õnnest nutta, kui keegi ei tee enda põlvedele ja seljale liiga jõusaalis. Kuradi pikk päev oli, õhtul sõitsin veel linna tagasi ja tegin enda trennigi ära, aga see oli seda kõike väärt! Aitäh kutsumast!
Nii, vist sai välja pursatud kõik uued proovitud asjad. Ahjaa, ripsmepikendused panin ka endale. Miks? Tegelikult ma tahtsin proovida, kas mul on võimalik endale nii tihedad ja julmad pikendused panna, et ma ei peaks võistluste ajal endale neid kleebitavaid kleepima hakkama, sest ma reaalselt ei oska seda teha ja Hispaanias ei tule mulle neid mitte keegi teine kleepima, kui ma ise. Kui ma sama tehniku juures veel hoolduses ära käin ja kõik samahästi püsib nagu siiani on püsinud, siis teen teile ka reklaami, sest mulle tundub, et olen päris hea tehniku leidnud.
Ahjaa, ja siis selle kahe nädala jooksul õnnestus mul veel osaleda Star FM-i ja sotsiaalmeedia staaride müügipäeval MoePärli Kirbuturul ja minge ära, kui lahe oli! No minule on kirbukatega alati ette tulnud see kunagine kümne aasta tagune kogemus Humanas, kus reaalselt inimesed sobrasid mingites hunnikutes ja riided olid no kaltsud, mis kaltsud eks. Olete te MoePärlis käinud? Palun minge, sealt saab reaalselt isegi täiesti uusi asju saiahinnaga. Nagu miks sa peaks ostma näiteks kasuka endale 500 euroga, kui keegi müüb enda praktiliselt uut kasukat näiteks 100 euroga? Ma ei tea no? Viisin sinna hunnikutes enda trenniriideid ja need kadusid nagu võluväel. No kurja, see ei ole kirbukas, see on nagu tavaline viisakas pood, kus asju saab lihtsalt rohkem kui poole odavamalt. Rendid aga enda boksi, laod asjad üles ja kuu aja pärast lähed kogud lihtsalt enda müügitulu kokku ja vsjo – ise mitte millegi pärast muretsema ei pea. Liiga lihtne.
PARAPAPAAAAAA! Ja nüüd dieedist. Teate, kui keegi küsib, kuidas mul läheb, siis ma sülitan alati 3x üle õla, kui räägin. Miks? Sest mingi ime läbi läheb kõik täpselt nii, nagu minema peab. Okei, keda ma lollitan? Imedega pole siin mingit pistmist, see imeasi on mu treener Peep. Ma teen täpselt kõik nii, nagu ta mulle ütleb, enda pead mõtlemiseks ei kasuta ja olen vait ja teenin 😀 Korra nädalas arutame läbi siis minu kaalunumbri, peegelpildi ja üleüldse isud ja emotsionaalse olukorra – jepp! Ma reaalselt kurdan Peebule ära isegi enda mingid stressikohad ja asjad, sest no need kõik mõjutavad ju keha reageerimist dieedile ja no kurat (sülitan 3x jälle), kõik on jumala ilus ja tore. Ma arvan Peep teab naisteasjadest rohkem, kui naised ise 😀
Kas isusid on tekkinud? Noo ütleme nii, et hommikupudrud on enamasti muutunud magusaks kõik, aga see on ka kõik. Eks ikka tõmban kulmu kortsu, kui mees kõrval maiustab, aga ma saan ju enda peas aru, et mul on vaja alla võtta selle paari kuuga veel päris korralik kogus rasva ja kui ma juba praegu midagi pe*se hakkan keerama, siis no sellest ei tule midagi välja. Ja te peaksite mind juba nii hästi küll tundma, et ma närin enne endal käe küljest, kui luban endal nõrk olla. Nagu ma eelmistes postitustes ka öelnud olen, siis no see ettevalmistus on ikka öö ja päev võrreldes eelmisega. Mul on jumala hea olla, kõht on täis, trennid lähevad libedalt ja katus ei sõida. Ma mõni päev unustan täitsa ära, et ma dieedil olen. Mis kuradi dieet see üldse on, kui ma söön rohkem kui enamus inimesi? Ja nagu te sellest postitusest juba näete, siis ma tegutsen sellel dieedil ikka korralikult ringi ja ei istu kodus ja ei oota enda toidukordasid. Kõik läheb nagu nii muuseas muu elu kõrvalt.
Järgmises postituses sheerin siis juba enda edusammudest pilte. Tõmbame selle esimese kuu pildimaterjaliga kokku. Stay tuned 🙂
