Issand Kaisa, kuidas sul on ikka vedanud!?

Okei, ma kuulen seda päris tihti, kui palju minul on ikka vedanud. Jah, ma tunnistan, mul on vedanud, et ma sündisin kahe jala ja kahe käe ja suhteliselt normaalse peavärgiga, aga kõik ülejäänud, mis on mu elus toimunud – sellel ei ole mitte midagi pistmist vedamisega.

Ma toon sulle näite enda keskkooli ajast. Mul “vedas” koolis päris kõvasti, sest peale kooli ma õppimisele väga ei panustanud ning vaatamata sellele olid mul kõik hinded üpriski eeskujulikud. Kas mul vedas? Ei! Ma lihtsalt kuulasin tunni ajal õpetajat ning üritasin võimalikult palju kõrva taha panna, et ma seda pärast ise kodus tuupima ei peaks. Kas siin oli tegemist vedamisega? Nõup. Kui sa oleksid sama teinud, oleks sul sama palju “vedanud”. See selleks, vaatame ajas edasi…

No võtame näiteks selle kurikuulsa rinnaoperatsiooni. Selle kohta ma teen kindlasti ka eraldi postituse (miks, kuidas jne), et kõikide teie uudishimu saaks rahuldatud. Teate, kui paljud inimesed (isegi võhivõõrad) on mulle öelnud, kuidas mul on “vedanud”, et ma boobjobi tegin. Kas mina olen loll, või ma tõesti ei saa aru, kuidas mul vedanud on? Sa oled ikka kursis, et rindade suurendamine võtab tänapäeval vähem aega, kui geelküünte paigaldamine? Ja et sa ei pea selleks tegema mitte midagi muud, kui lihtsalt raha kokku ajama (või järelmaksu võtma) ja kohale minema? Kui sa käid tööl, saad palka ja lähed ostad poest leiba, kas siis see kvalifitseerub ka vedamise alla? Või sulle tundus, et ma käisin noa all ilusate silmade eest? Sa ei saa seda endale lubada? Aga iganädalaseid Hollika kokteile, Guessi käekotti ja uut Aifööni saad? Noovot, valikute küsimus, mind sa hollikas ei näe ja Aiföönist ja Guessist ma samuti lugu ei pea. Okei, vaatame edasi…

Peale Fitmodel Projectiga liitumist sain ma päris palju kommentaare, kuidas mul ikka “vedas”, et ma sinna projekti läksin ja kuidas mul “vedas”, et ma nii paljude erinevate projektidega kaasa sain lüüa ja kõige tipuks mul “vedas”, et ma heasse vormi sain ja võistlemas käisin. Sa päriselt mõtlesid, et ma ühel hommikul ärkasin ja siis mulle tuldi ukse taha ja pakuti kandikul erinevaid projekte ja üritusi ja anti hea keha ka kauba peale? No hästi läheb…

Tead, mis tegelt juhtus? See, et ma scrollisin Fitness.ee lehel ringi ja leidsin, et selline projekt on käimas ja kuna eelmisel aastal mul lihtsalt polnud võtta seda 600 eurot liitumistasu, siis otsustasin, et sellel korral ma korjan selle raha kokku ja teen ära. Võib öelda, et sellest sai üks mu elumuutvaid sündmuseid. Ma arvan, et ei jäänud kellegile tähele panemata, kui palju see projekt kasvatas mu enesekindlust ja teadlikkust ning kui palju uusi tutvuseid see andis ja uksi avas… Aga sa said ikka aru, et mitte keegi ei tulnud mulle mitte midagi kuskil pakkuma. Ja sa panid tähele, et seal projektis osales peale minu terve nimekiri naisi, kellest mingi osa lõi käega, mingi osa tegi poolkõvana midagi kaasa ja ainult vähesed saavutasid läbi projekti selle, mis nad endale eesmärgiks panid. Miks see nii on? Sest me oleme sisse kodeeritult laisad, ma isegi olen, aga üritan seda võimalikult vähe olla. Ma saavutasin enda eesmärgid, sest ma rabasin enda tagumiku pooleks. Projekti ajal ma käisin veel kahe kohaga tööl ning mul polnud mitte ühtegi (MITTE ÜHTEGI!) vabat päeva, kus ma oleks saanud lihtsalt olla. Aga ma ei tulnud ennast kiitma, ma tahan, et sa lihtsalt näeksid, et vedamisega pole siin mitte mingit pistmist.

Ahjaaa! Siinkohal, kõik, kes lubasid uuel hooajal ka ise Fitmodel Projektiga liituda… kummaline. Ma ei ole teid Spartas treenimas näinud? Saate selle nüüd ajada halva õnne kaela jälle… või süüdistada kurat teab mida, et teil jälle ei “vedanud”.

AEG… mu lemmikteema! Sa ei saa teha ühte või teist asja, sest sul pole aega. See on alati see koht, kus ma panen suure pahvaka naeru. Ei päriselt, see on mu lemmikvabandus, miks mitte asju teha. Mul polnud minna aega trenni, aga pärast läksin sõbrannaga kohvile ja vaatasin uue osa Pilvede all ära. Okei. Tundub loogiline, tundub ikka? Sulle ei tundu veidi koomiline, et igal inimesel on ööpäevas 24 tundi ja ometigi mõned inimesed jõuavad käia ainult tööl ja kodus ja teised inimesed jõuavad sama ajaga käia koolis, huviringides, trennides, tööl, lugeda raamatut, kasvatada lapsi, käia sõbrannadega kohvil ja kurat teab mida veel. Ma ei ole mingi musternäidis, aga mina lähen hommikuti tööle kell 9:00 ja ma ärkan sellest olenemata 5:30 ja sa arvad, et ma ei tahaks edasi magada? Ma ärkan nii vara, et ma saaks süüa koos enda mehega hommikust ja siis teha ära kõik vajalikud toimetused, mida ma muidu mitte mingil juhul ei jõuaks teha. Ja usu mind, ma olen unenarkomaan. Peale seksi on uni parim tegevus ever, aga valikute küsimus taaskord…

Aga jätame selle trennijutu. Suhted! Võtame suhted! Kõik, kes on mu tegemistega kursis, teavad, kuidas mul on vedanud enda elukaaslasega. No okei, jah selles suhtes on mul vedanud küll, et ma temaga kokku jooksin… aga edasi? Terve oma elu olen ma jooksnud suhetest suhetesse ja astunud ühe reha otsast teise otsa. Ja kui ma Sassi otsa jooksin, siis me olime mõlemad suht rehad, kaks väga halba valikut üksteise jaoks. No long story short, kui me tuttavaks saime, siis me põletasime mõlemad korralikult elu, jõime kõike, mis põles ja suitsetasime kõike, mis süttis. Ja siis me mõlemad avastasime ühel hetkel, et STOP! Niimoodi see asi ei tööta ja kuna meil mõlemal oli ikka väga villand enda hulludest eksidest, siis me mõlemad teadlikult langetasime otsuse, et see kombo siin hakkab tööle! Ja me peame mõlemad korralikult panustama sellesse suhtesse, et see töötaks. Ja kõrvaltvaatajal võis tõesti jääda mulje, nagu me oleks olnud kaks ükssarvikut, kes naerupahvakate saatel üksteise poole jooksid ja siis me keerutasime ja keerutasime seal pilve peal ja terve elu elasid nad õnnelikult… bla bla bla… soe oled peast?

Inimsuhted on üks müstifikatsioon, aga ühte ma sulle ütlen. Need on sinu enda valik! Vanemaid sa ei saa endale valida, lapsi… noo ainult seda, kui palju ja kas neid saada… Aga elukaaslase valid sina ise! Kui see sinu Juhan on loll ja sulle kere peale annab, siis ta on sinu valik ja mina teeks sinu asemel kiiremas korras uue valiku või siis lepiks enda valikuga ja kurat ei kurdaks päevad läbi ja ei mängiks ohvrit. See Juhan on sinu valik! Ja kui sa selle Juhani küljes ripud, siis säästa enda sõbrannasid ja ära kurat leelota neile, kui loll see Juhan on. Minul on sellistest sõbrannadest igatahes siiber. Ja tead miks? Sest tegelikult see sinu halamine ei näita mitte seda, kui loll su mees on, vaid kui loll sa ise oled, et sa sellise valiku tegid ja oled nii kuradima loll ja laisk, et sa uut valikut ei tee. Said mu pointist aru?

Ühesõnaga, kas mul on enda suhtes vedanud? EI! Ma olen enda suhtes õnnelik, sest me mõlemad otsustasime, et me tahame olla õnnelikud ja teeme selle jaoks kõik, et me mõlemad saaks selles suhtes õnnelikud olla. Ja mitte üks mees ei saa sind maamunal õnnelikuks teha, kui sa ise ei otsusta olla õnnelik. Jep, isegi see sinu Diego, see suurte musklitega tõmmu ja rikas unistustemees, kellest sa enne magamaminekut fantaseerid ei suudaks sind teha õnnelikuks, kui sa ise seda ei otsusta.

Kui sa ei ole rahul enda töö, suhete, elukorralduse, välimusega, no kurat teab millega, siis palun, võta vastutus. Täpselt nii! Võta vastutus! Võta kordki elus vastutus! Elus on vedamisega vähe pistmist ning sul hakkab hästi minema ainult siis, kui sa võtad ohjad enda kätte.