Hõissa! Vähem kui 4 nädalat dieedi alguseni

Hõissaaa ja tralla! Ma tõmban praegu villaste sokkidega toas ringi ja tantsin mingit kasahhide rahvatantsu ja ma olen ise sealjuures veendunud, et ma teen seda päris hästi! See on haige! See kogu fitnessvärk on nii haige, sest see enesepiitsutamine pakub nii palju rõõmu!

Eile käisin teatris ja Peep (mu treener) kirjutas mulle, et teisel jaanuaril hakkab siis ametlikult dieet pihta. Ma teadsin seda juba, aga see kinnitus tekitas nii palju rõõmu. Ja kui ma ütlen rõõmu, siis igaüks võib ise praegu pildi ette maalida, kuidas ma seda rõõmusõnumit vastu võtsin. Nagu ikka – suur kajakas naeru ja näpud püsti! Mees muidugi vaatas mind kõrvalt nagu pooletoobine, sest miks üks inimene peaks tahtma dieeti pidada? Mis mul viga on? Päriselt, mis mul siis viga on?

No lihtne nagu hapuoblikas! Ma olen siin trenni littinud nagu poolemeelne – no päriselt! Neid jala ja tuharatrenne ma olen sisuliselt nagu sünnitanud. Ja esimest korda elus olen ma vilksamisi näinud mingit jala- ja tuharalihast. Nagu minul? Üliäge! Ma olen alati arvanud, et mul on lihtsalt need “sitad geenid”, aga tutkitki! Nagu ma juba ühes eelnevas postituses kirjutasin, siis Peep oli minu kunagist treeningkava nähes sisuliselt pihku itsitanud. Ma tegin jõusaalis jalga küll, aga mingite tilu-lilu raskuste ja tilu-lilu harjutustega. Pole ka ime, et see ülakeha niimoodi eest ära tõmbas, sest õlga ja selga olen ma lammutanud alati nagu supernaine.

Ja no ma olen ju juurde võtnud võrreldes eelmise lavavormiga 10,4kg. Ma arvan, et iga naine saab aru, et see on emotsionaalselt päris raske. Mulle reaalselt ei lähe selga riided, mida ma kandsin kevadel. Jah, lavavorm ei ole absoluutselt tervislik ning kuni 5kg on täiesti okei juurde koguda, aga nii palju? Jah, see on puhtalt kõik minu enda rumalus ja isudele järgi andmine. Aga tühja sellega… Ma näen enda peegelpildist, et see ei ole puhas rasv, sest ma olen kunagi varemgi 70,4kg kaalunud, aga siis ma olin ikka konkreetne mauk. Vot sellepärast ma ei soovitagi kellelgi kunagi enda kaalunumbrit vaadata. Ma tean naisi, kes kaaluvad 60kg ja nad meenutavad muffinit, samal ajal kui mina 60kg kaaludes olin nagu kuivatatud kilu.

Vahepeal ma otsustasin… okei, mina ei otsustanud tegelikult midagi… Märten kutsus mind pesupilte tegema. Ja tegelt mu esimene emotsioon oli, et ma ei lähe. No kurat mis pesupilte ma teen, kui ma ei tunne ennast just kõige mugavamalt enda kehas. Lõpuks otsustasin ikkagi minna, sest mida mul ikka kaotada on. Päris põnev oleks teha endast jäädvustus enne dieeti ja siis dieedi lõpus ja siis vaadata, mis on muutunud. Ja damn, hea otsus oli! Tulemus võttis mul endal ka karbi lahti – päriselt! Tegemist on muidugi väga andeka fotograafiga, aga eelkõige see andis mulle jälle positiivse laengu ja võimaluse näha ennast kõrvalt. Ma näen endiselt hea välja! Jah, ma ei ole enda vormiga üldse rahul, aga sellest olenemata ma näen kuradi ilus ja seksikas välja! Mõnikord me ise ei näe ennast kõrvalt nii, nagu näevad seda teised… keegi peaks meile seda meelde tuletama. Jah – ka mina vaatan mõnikord peeglisse ja löön pilgu maha. Ma olen ka inimene.

Ma karjusin siin suurima enesekindlusega välja, et minu eesmärk on minna kevadel 2018 Euroopa Meistrivõistlustele ja seda ma ka teen. Mul ükskõik kuidas, mul ükskõik, mida ma selle jaoks tegema pean, ma võin kasvõi patja nutta ja nurgas kassida, aga ma teen selle ära! Kui mina juba ütlen, siis mina teen! Ja ma lähen enne kasti, kui hakkan enda sõnu sööma. Ja ma tõsiselt loodan, et ma olen piisavalt tööd teinud enda vormiga, et täie enesekindlusega peale lennata. Süda on vähemalt rahulik, sest ma tean, et ma olen kõik teinud, mis minu võimuses. Kõige tähtsam ongi minu meelest võistlemise puhul see, et sa ei saaks hiljem endale etteheiteid teha. Sa võid jääda kasvõi viimaseks, aga kui sa tead, et sa oled kõik teinud ja ennast ületanud, siis see on põhiline. No ilmselgelt kaotama ma ei lähe, pole variant!

Miks ma veel dieeti ootan? Sest olgem ausad, mu eelmine dieet läks lõpus ikka nii kuradi kohutavaks ja sellest väljatulek oli tõsine katsumus… võinoh, mitte katsumus – totaalne läbikukkumine. Ma tean nüüd, mis mind ees ootab, mu mees on enda närvikava ka valmis pannud ja ta teab, et kui ta järgmine kord jälle mu võileiva söömise eest kesta peale saab, siis minus räägib nälg, mitte mina ise. Igatahes. Mind ei peaks enam üllatama kõik need emotsioonid ja madalseisud ning ma loodan, et ma oskan nendega paremini toime tulla. Seekord on muidugi vaja maha raputada 2x rohkem, kui eelmine dieet, aga mul ei ole absoluutselt mitte mingit põhjust enda treeneri võimetes kahelda. Mina pean lihtsalt noogutama ja tegema kõike, mida ta ütleb. Kõik, kes on varem olnud dieedil, teavad kui ülioluline on usaldada enda treenerit, sest dieedi lõpus on su ajust alles jäänud makaron ja sa kahtled absoluutselt kõiges. Palju lihtsam on mitte üle mõelda ja lihtsalt noogutada ja teenida.

PS! Ärge mu treenerile ja poseerimisvõlurile (Peep & Eleri Reinart) rääkige, et ma neist nii vaimustatud olen – lähevad uhkeks veel.

Mul on praegu vist mingi täielik eufooriahoog ja positiivsuse ülelaeng, aga ma tõsiselt usun, et ma olen hea selles, mida ma teen. Ma päriselt usun, et kui see rasv maha raputatud saab, siis mul jääb endalgi karp lahti, milleks mu keha on suuteline. Ja üle mõistuse vinge oleks näha enda all lihaselisi jalgu ja pähklit meenutavat tagumikku. Neid kahte asja, mida ma arvasin, et ma mitte kunagi ei saa. Ma ise korrutan kogu aeg, kuidas igaühe enda kätes on enda keha voolimine ja ma tahan olla elav tõestus, et sa võid olla kes iganes, kui sa vaid väga soovid.

Mul on endal lihtsalt nii naljakas praegu heita pilk korra tagasi minevikku. Väikeküla tüdruk, kelle õudusunenäod olid kehalise kasvatuse tunnid, sest ma olin kõikides asjades alati (eel)viimane. Joosta ma ei jõudnud, palli visata samuti mitte… teatejooksud ja cooperi testid – ma vihkasin neid! Ma sain üks veerand kehalise nelja, sest ma ei suutnud tõmmata lõuga – ei suutnud! Üks veerand sain kehalise nelja, sest ma ei suutnud teha kätekõverdusi. Mida kuradit!? Ja siin ma olen… Okei, seda hundiratast ma ei suuda siiani teha. Mille kuradi jaoks seda üleüldse vaja on? Ja kes kurat üldse koolis kunagi mõtles lapsi hinnata hundirataste eest? Aga see selleks… Äkki ma praegu kompenseeringi enda mingeid täitumata unistusi? Kes seda teab… võib-olla.

Aga ühte ma tean, fitness paneb mu silmad põlema. Paneb niimoodi põlema, nagu mitte ükski asi pole varem pannud. Ja damn… see tunne on hea!