Täna hakkasin siis kalendrit vaatama ja voilaaa – olengi poole peal enda dieediga. Usute? Alles nagu alustasin. Mis seisud on siis? Kas ma olen juba mehel suure näljaga silmad peast välja kraapinud ja lakun pontšikute vaateaknaid?
No ütleme nii, et nüüd hakkab kehal juba vaikselt tunne tulema, et ettevalmistus on alanud. Mida see siis tähendab? Kui päeval on tilu-lilu ja kõht kogu aeg täis ja energia laes, siis nädalavahetuseti ei ole tore olla kauem üleval, kui argipäeviti. Kuna ma söön enda õhtusöögi kell 19 ja kell 21 juba näen tavaliselt õndsat und, siis nädalavahetuseti elu nii lilleline pole. Erinevatel põhjustel on ikka vaja kauem üleval olla ja sõpradel tahaks ka külas käia ja seltskondlik olla.
Keha on harjunud enda konkreetsete kellaaegade ja söökidega ja igasugused kõrvalekalded annavad kohe tunda. No näiteks nädalavahetusel oli mul kaks olukorda, kus toidukordade vahed venisid pikaks ning süda läks reaalselt pahaks sellest ja selline nõrkus tuli peale. Mõtlesin küll, et sellel ettevalmistusel ma ei lase enda seltskondlikku elu üldse häirida, aga no keha lihtsalt hakkab streikima, kui öösel kell 3 veel üleval olen või söön õhtusöögi hiljem, kui tavaliselt. Kui aeg on käes, siis aeg on käes ja keha tahab kas süüa või magada ja vsjo.
Trennidega on selles suhtes ikkagi hästi, et olen suutnud kükkida enda rekordi ning ka seljaga kannatab raskuseid tõsta kogu aeg. See peaks tähendama kõige otsesemas mõttes seda, et keha on endaga heas kohas ning toimib ülihästi. Jah, pean tunnistama, et on hakanud lisanduma trenne, kus lihtsalt tuju või tunnet pole, aga siis ma istun lihtsalt ja kogun ennast ja teen trenni ikkagi ära. Kellele on jäänud mulje, et trennis käia on alati lust ja lillepidu, siis unistagu edasi. Mõnikord on vaja lihtsalt endale vastu lõgemeid anda ja sundida ennast. Aga no taaskord, enamus trenne teen ära naeratus näol ja see on põhiline. Igal inimesel on häid ja halvemaid päevasid, aga ega sa sellepärast ei jäta hommikul hambaid ka pesemata, et ei viitsi.
Kõige rohkem müstika on mul ikkagi see, et kuidas mul ei ole isusid tekkinud? No eelmine dieet ma ikka patustasin ühest otsast ja teisest otsast natukene, aga sellel dieedil ma võin rinna kummi lüüa ja öelda täie tõsidusega, et minu suhu ei ole rännanud mitte ühtegi asja, mis sinna minema ei oleks pidanud. Kindlasti on selles oma “süü” mu treeneril, kes on suutnud selle dieedi nii mõistlikuks teha, et mul puudub nagu vajadus petta sellist asja, mis toimib nii hästi. Endiselt lisan enda pudrudesse aeg-ajalt šokolaadi ja no te näete ju ise ka mu Insta Storydest, mis kogustes ma ikkagi süüa saan.
Nende kogustega olen ma nii mõnelgi inimesel karbi lahti tõmmanud. Mu hommikupudrud ei mahu endiselt ühte kaussi ära ja mu mees reaalselt vaatab mind igal hommikul silmad punnis, et kuhu see toit läheb? Ise vägistab samal ajal enda kahte võileiba ja tihti ta ei suuda neidki lõpetada. Ei tea, ma võiks hommikuti kõik ära süüa, mis ette pannakse. Samamoodi, kui ma olen enda lõunakarbi kuskil lahti võtnud ja sööma hakanud, siis nohh – 600g wokirooga – kes suudab ette kujutada, siis seda on palju, palju-palju. Ja siis tüdrukud (ja isegi mehed) imestavad, et no kuidas kurat ma saan süüa nagu loom, aga sellegi poolest alla võtta? No sellega ongi see teema, et ma jälgin enda toitumist 7 päeva nädalas ja 24h ööpäevas ja ei ole mingeid enda premeerimisi või muid enesepettusi. Kõige võti on stabiilsus ja need tulemused tulevad! Mida teeb üks tavaline dieeditaja? On 2 nädalat tubli, võtab midagi alla ja siis kukub ennast premeerima ja on tagasi alguspunktis.
Motivatsiooni koha pealt on selline lugu, et ma pole elusees ühtegi asja vist nii palju tahtnud, kui neid kevadisi võistluseid. Külmavärin tuleb kohe peale, kui ma mõtlen, et varsti Kaisa, varsti! Ma kujutan kogu aeg vaimusilmas ette, et saan jälle lavale ja seekord ikka korraliku vormiga. Käisin siin mingi aeg poseerimas Eleriga ja no kurat kui hea on elus esimest korda näha mingeid jalalihaseid. Nagu mul pole elusees neid olnud ja ma ei osanud unistadagi nendest. Ma nagu nii loodan, et sellel aastal ma suudan endale seatud eesmärgid purustada ja, et hammas saaks nii verele, et sügisel edasi paugutada. Otsustasin ka karjääris teha täieliku kannapöörde ja tegeleda edaspidi sellega, mis toidab ego asemel südant – mis te arvate, mis valiku tegin? Siililegi selge…
Nädalavahetusel toimub veel Spartas Helena Mangi ja Eleri Reinarti poolt korraldatav Fitness Masterclass (minu teada üksikud kohad veel saadaval), mida ma nii pikisilmi ootan. Nagu terve päev koos ilusate, tarkade ja osavatega ning saalitäie fitnessist lugupidavate inimeste keskel. Mida sa veel elult tahad? Helena poole pöördusin ka enda bikiinipaanikaga ning nagu imeväel kadusid kõik minu mured ja kahtlused. Ma ei tea no, kes saab abi kirikust ja jumalast – minu pühapaik on Fitshop 😀 Helena, Eleri ja Peep ajavad ikka niimoodi hingega enda asja, et no tahaks nad klaasi taha riiulisse panna ja siis iga päev kiisutada neid. Trenn teeb päriselt ka inimesed nii toredaks. Ja no enda tiimikaaslastest ma ei hakka üldse rääkima. Ma praegu lihtsalt niimoodi kihistan naeru, kui ma mõtlen Ninja (Merili) peale. Seda tšikki peab ikka ise enda silmaga nägema, sest ta päriselt ka helendab kogu aeg ringi ja ta nagu päriselt ka naerab kogu aeg ja ta nagu päriselt ka on maailma kõige minim inimene. Okei, ma ei saa, ma nagu täiega lõkerdan. Tore lihtsalt, et selline kaader mu ümber on.
Okei, aitab sellest pehmovärgist. Kui dieeti alustades oli võimalik edusamme hinnata ainult kaalu ja piltide kõrvutamise abil, siis nüüd on juba ilusti silmale ka näha, et nädal-nädalalt pilt paraneb ning lihased hakkavad välja joonistuma ning no kõik võistlejad teavad, kui hea on hommikuti näiteks ärgata ja vaadata, et voodis istudes ei ole sul kõhu peal enam rasvavolte vaid nahavoldid ning duši all käies kõht muutub aina õhemaks ja õhemaks ja tuhar hakkab aina kandilisemaks ja kandilisemaks muutuma 😀 Okei, kas nüüd kandiliseks, aga saate aru küll. Need on sellised väiksed asjad, mis annavad tegelikult nii palju motivatsiooni jälle juurde.
Ma olen siin riburada teinud ka igasuguseid ettevalmistusi võistlusteks, aga räägime nendest järgmistes postitustes ja teeme otsa lahti parem siis progressi poole pealt.
Kaks nädalat tagasi oli mu kaalunumber siis 67,9kg, kaloraaž 2100kcal, nädalas 5 jõutrenni ning ühel päeval 45min cardiot. Kaalunumber otsustas aga seisma jääda ning selle liikuma saamiseks tegime ühel päeval kehale nö šoki. Ehk siis üheks päevaks langetasime kalorid 1600kcal peale, keerasime süsivesikud maha ning rasvad põhja ning järgmiseks päevaks oligi -700g nagu naksti. Ilmselgelt see 700g oli lihtsalt üleliigne vesi, mida keha kinni hoidis, aga päris hea tunne on näha väiksemaid numbreid – naised teavad. Seejärel langetasime kaloraaži 2000kcal peale ning lisasime nädala peale +15min cardiot, kuid ka see muutus ei aidanud väga kaalu liikumisele kaasa (vähemalt mitte sellises tempos, nagu vaja on) ning sellest nädalast otsustasime liikuda kaloraažiga 1900kcal peale, trennis muudatusi ei teinud. Ehk siis täna teen endiselt 5 jõutreeningut, 1h cardiot ning söön 1900kcal.
Muutus on tegelikult imeväike (-200kcal on pms üks võileib päevas vähem süüa), aga kaal liigub ja sellel nädalal on uueks kaalunumbriks 66,1kg. Fantastika! Mu kaal liigubki nagu trepp, ehk siis seisab-seisab ja ühel hetkel viskab korraga hunniku maha. Ja ilmselgelt ma suutsin enne seda kukkumist juba Peebule paanikat korraldada ja rõhusin, et mul ikka nõrk süda ja kahe kuuga vaja veel korralik polster maha visata ja no ilmselgelt Peep naeris mind jälle välja ja ilmselgelt ta käskis sisse ja välja hingata ja endast targemaid kuulata ja… noh pekki, taaskord tal oli õigus. Igatahes kahtlane, tegemist võib olla selgeltnägijaga.
Aga vähem juttu ja rohkem pilte ja vabandan juba ette, et ühel hommikul päike nii ilusasti siras ja piltide kvaliteeti niimoodi muutis:
Nii raske kul see ka pole, aga tõesti, ennast ei tohi paanikasse ajada ja tuleb lihtsalt uskuda mida targemad räägivad. Mul on oma treeneriga täpselt samasugused jutuajamised, kus ma pisar peaaegu silmas kurdan, et no ei ole muutust… siis vend võtab oma mõõdulindi, kõigepealt tõmbab mulle sellega üle kupu ja siis näitab puust ja punaselt ette, et ei ole asi nii, nagu mulle tundub. Eks need, kes samas olukorras on olnud, saavad aru, et katus paneb ajama vahepeal no 😀 Muutus on igatahes tubli, õlad on ilusti välja joonistunud juba 🙂 pane aga samas vaimus edasi ja võiduka lõpuni! 😉
Minu meelest on naistesse kuidagi see mõttetu paanitsemine sisse kodeeritud 🙂 No on noh! Aga prepi ajal on minu meelest hädavajalik, et keegi teine kaine pilguga olukorda hindaks ja annakski selle tutaka vastu kukalt, kui endal ajutegevus hakkab mingit jama tootma. Eks need suuremad ülemõtlemise hood on veel ees ja mu tagumikutunne ütleb, et isegi, kui see prepp on nii lebo olnud, siis lõpp kammib raudselt ära ja mahlasemad asjad hakkavad blogisse veel tulema 😀 😀 Küll ma varsti jälle mehega võileiva pärast kaklema hakkan ja tühja koha pealt ulguma hakkan. Ma ju nutan ainult dieedi ajal 😀
Hahaa, mul ka see nutt kipub tulema just prepi lõpupoole, praktiliselt ilma mingi selgituseta. Ja no ma ei kujuta ette, kuidas mõni ilma treenerita prepib. Kui keegi sul kõrval ei seisa ja adekvaatset tagasisidet ei anna, siis on päris keeruline ju. Mitte ainult ei alahinnata, vaid mõni ju ka täiega ülehindab ennast ja siis ronitaksegi lavale, kui tegelt veel valmis ei olda ja kui mingit tulemit ei ole, mis oodati, siis ongi deprekas käega katsuda. Ma olen oma prepiga veel suht alguses (esimene võistlus mai lõpus) aga nii hea on lugeda samalaadseid mõtteid ja tundeid kellegi teise poolt 🙂
Ei tea jaa, mis värk selle pisardamisega on. Ja no aamen kõigele, mida sa ütled. Ma ei kujuta ette, kui ma peaks enda sooja peaga midagi siin valmistuma. No alguses on muidugi savi, aga lõpus – no ma mõtleks igat sammu üle. Ja no oleme neid ülehindajaid ka näinud, mõnda võiks keegi sakutada vahepeal. Kui vormi pole, siis saab ju alati järgmisel hooajal proovida. Tead, ma arvan kõik võistlejad tunnevad täpselt neidsamu tundeid, no päriselt ka 🙂 Ja nädal enne lava oleme me kõik nagu läbikeedetud kaalikad 😀
Appi, ma just vaatasin, et üks tüdruk otsustas ka viimasel hetkel, et läheb lavale ja põhimõtteliselt “42 päeva brokkoli ja kana dieet ees”. Täiesti kohutav.
Minu arust peaks iga fitnessiga tegelev algaja vähemalt mõned postitused sinu blogist läbi lugema, et reaalsusesse ennast tagasi tuua ja mitte ainult brokkoli ja kana dieeti enne võistlusi pidada 😀
Ohsakuraaaaat… ooooohsakurat. Ma ei oska sellist jama kohe kommenteeridagi. Ma palvetan, et see neiu ellu jääb :S Ja karvane tunne on, et ta pole siia lehele sattunud.