Elu pärast dieeti – kuidas kõik läks lappama ja natuke karmi armastust

Ma postitasin viimati rohkem kui kuu aega tagasi – saate aru jah? Aga nagu meil ammu juba kokkulepe jäi, siis sulest ma midagi välja imema ei hakka ja lihtsalt postitamise pärast mitte kunagi midagi postitama ei hakka. Ma lihtsalt nii vihkan neid kirjatükke, kus hakkad suure hurraaga midagi lugema ja blogijal polnudki nagu väga midagi öelda – milleks? Säästa palun inimeste aega ja kui sul mitte essugi öelda pole, siis ole vait no. Täiega normaalne postituse algus. Tavai laadna, asume asja kallale.

Võistlused said läbi ja automaatselt võiks ju sellest järeldada, et nüüd võib täie lauluga laduda sisse endale kõike, mis pähe tuleb – tonnidega magusat ja friikaid ja siidrit peale ja halleluuja! Peale mu võistlusi heitsid mulle mitmed kallid inimesed ette, et umbes “Kaisa, tule enda dieedist nüüd välja. Nüüd saad jälle elama hakata!”. Jep, esimene hooaeg ma täpselt niisamuti tegingi. Võistused said ju läbi ja nüüd oli aeg ennast selle raske poole aasta eest premeerima hakata. Premeerisingi! Premeerisin endale kahe nädalaga +7kg juurde. Päris tubli saavutus ikka küll eks? Pool aastat pead dieeti ja siis kahe nädalaga nullid kõik ära. Kes nüüd ataki sai, siis jah – kahe nädalaga on võimalik endale kilode viisi pekki peale süüa ja selle jaoks ei pea üldse pingutama. Lihtsalt lõpetad dieedi ära ja kujutad ette, et võid nö normaalse inimese kombel jälle sööma hakata.

Anyway kõige lihtsamalt seletades olen ma ju poole aastaga enda ainevahetuse korralikult kinni tõmmanud ja keha on nö näljarežiimil ja talletab elu eest kõik lisakalorid rasvaks. Meie kehad lihtsalt toimivad nii – miks muidu inimesed näljalaagrites ellu jäid ja miks muidu kõik need imedieetide katsejänesed peale dieedi lõppu kaks korda jämedamad on? Meie kehad on nii kuradima targad olevused, et nad teevad mida iganes, et võimalikult vähe tagavarasid ära anda ja võimalikult palju tagavarasid reservis hoida. Seega enne, kui sa mingit järjekordset hapuoblikadieeti pidama hakkad, siis ma võin sulle juba ette ära öelda, et kui sa seda elu lõpuni pidada ei kavatse, siis varsti oled sa jäme tagasi…võinoh- suure tõenäosusega veel jämedam kui enne seda superdieeti. Minu arvates on see pikast dieedist välja tulemine isegi raskem, kui dieedi pidamine ise, sest tundub, nagu võikski ju kõike endale lubada, aga tegelikult on vaja dieeti ikkagi edasi pidada – targalt edasi pidada.

Kuidas see kõik siis minul välja nägi? Peale viimast võistlust tõstsime iga nädal minu kaloraaži 50-100kcal võrra, olenevalt siis sellest, mida tegi kaalunumber ja kuidas minu enesetunne oli. Kuna eelmise hooaja lõpp ma ilma ilustamata sõin ennast lihtsalt seaks, siis minu palvel hoidis Peep mul eriliselt kätt pulsil ja sisuliselt iga paari päeva tagant andsin talle aru, mis minuga täpselt toimub ja mida olen endale lubanud. Kusjuures esimesed paar nädalat olid eriti lihtsad – ei olnud mingeid isusid, ei olnud mingeid üritusi ega muid ahvatlusi. Sõin samu toite nagu dieedil olles, lihtsalt suuremaid koguseid, trenni tegin vähe ja kaalunumber isegi langes. Jepp, kaal näitas vahepeal isegi madalamaid numbreid kui laval käies – pilt peeglist oli loomulikult midagi muud.

Kõhulihased pakkisid ennast ilusti juba peale paari nädalat talveunne. Raske on tegelikult see vormi “ära andmine”. Aga nagu ma juba mitmeid kordi rõhunud olen, siis lavavorm ei ole tervislik ja mida vähem selles viibida, seda parem. Kõik, kes te mulle kirjutanud olete ja minu vormi üle ahhetanud, siis EIIIII EIII EIII see vorm kuulub lavale ja kui võistlused on läbi siis on aeg tagasi reaalsusesse tulla. Aga eks te võite ise arvata, kui emotsionaalselt raske on ühele naisele see, kui ühel hetkel on ta sisuliselt ideaalse kehaga ja siis on aeg sellele kehale head aega soovida. Raske, aga paratamatu, kui on plaanis füüsiliselt edasi areneda.

Ühesõnaga esimesed paar nädalat toimis nagu õpikust ja siis paratamatult hakkas ju vahele viskama üritusi, kus ma enam nii tubli ei olnud. Käisin mehega näiteks Palangal puhkamas ja kuigi üritasin langetada toiduvalikul tarkasid otsuseid, siis väljas söömas käies on see suht problemaatiline. Toon näiteks ühe hommiku, kus läksime välja sööma ja tellisin munavalgeomleti ja mida ma siis sain? Taldrikul laiutas see omlett, kuhu sisse oli praetud eriliselt rasvane peekon, see oli üle kallatud juustu-majoneesi kastmega ja kõrval olevad juurviljad olid samuti wokitud rohkes õlis. Ühesõnaga ma oleksin võinud vabalt ka pannkooke tellida, sest kogukaloraaž minu meelest väga ei erinenud. Aga no fuckit, ma kavatsesin seda puhkust nautida ja seda ma tegin. Ja ma ei hakka üldse ilustama, lõin teisel päeval juba käega ja tellisin täpselt seda, mille järgi isutanud oli ja kavatsesin mitte kassida ja enda puhkust ära rikkuda. Õnneks oli puhkusel liigutamist palju ja kõik need ülesöödud kalorid said ka ilusti ära kulutatud.

Aga no suvi on ju! Ja mis on suvi ilma grillita ja saunapidudeta ja üleüldse igal sammul on kellegi sünnipäev või niisama simman. Ja ma olen ikka siit-sealt lasknud lappesse nii selle toidupoole kui ka joogipoole ja ma ei hakka teile üldse valetama. Siin vahepeal on mu taldrikult läbi käinud küll friteeritud toitusid, rasvaseid snäkse, suhkrupomme, mida kõike ja ikka liitrite viisi siidrit, sest no ma ei saa, see Kopparbergsi maasika-laimi siider on lihtsalt üle prahi! Ja seda grillitud kana on minu kõhtu maandunud kümnete kilode viisi vist juba – niii hea! Muhu leib ja kanašašlõkk – parim kombo ever. Mul reaalselt hakkasid neelud käima jälle. Ma arvan, et enamus võistlejatel on praeguseks kanalihast ikka eriline siiber saanud, aga mitte minul. Huhh… kuhu ma jäingi nüüd? Kana, kana kanaaaaaa… ja kui sa vahepeal jõudsid mõelda, et mis selles kanas siis nii halba on? Ei noo kana on super valik, aga kui sa seda endale ikka kilode viisi sisse vägistad, siis see ei ole enam normaalne.

Ja tegelikult sellest laperdamisest toidu ja alkoholiga polnudki kuni jaanipäevani hullu, sest kaal ilusti seisis ja kuna ma ei püsi ikka vapsee paigal ja olen suhteliselt aktiivne, siis vorm püsis ikka väga ilus…kuni siis jõudis kätte jaanipäev... Ja see on nüüd see koht, millest ma ei tahaks üldse rääkida, aga no ma pean ju, sest mitte keegi teine selle koha pealt ju suud lahti ei tee. Ühesõnaga, ma ei oskagi seda asja nüüd kuidagi ilustada. Kõik läks jumala perse! Sisuliselt reedel sai siis pidustustega algust teha ja ennast “premeerida” liitrite viisi siidri ja pizza ja jäätisega ning laupäeval läks asi ikka väga metsa. Grill siin ja grill seal ja istumine ühes seltskonnas ja istumine teises seltskonnas ja igalt laualt oli vaja ära süüa ikka mitu tükki kooki ja jäätist ja kilode viisi liha ja absoluutselt kõike, mida siis lauale kokku tiritud oli. Ohooo kringel? No aga palun – anna ikka kaks tükki, mis sa selle ühega ikka meelitad eks? Ja siis ma tundsin, kuidas mu kõht on nii täis, et see hakkab vaikselt juba valutama, aga pooleli ka nagu ei jätnud. Õhtul läksin veel jaanitulele ja woilaaa – seal grilliti vahukomme! Hõissaaa! Mulle ka palun! Ja pühapäevaks oli juba suhkru ja rasvakooma nii hulluks läinud, et siis tundus juba vapsee mõttetu rajale tagasi minna. Ühesõnaga tegutsesin selle mustri järgi, et kui ikka autol üks rehv tühjaks läheb, siis on vaja torgata ka kõik ülejäänud kolm tühjaks. Väga tubli Kaisa!

No ja mis te siis arvate, mis siis nagu sai, kui pühapäeva õhtul reaalsusesse tagasi oli vaja tulla? Vaatad peeglisse ja saad juba aru, et kaalunumber siit midagi ilusat ei näita. Kohutav, terve keha oli nii paistes ja süda oli nii paha kõigest sellest jamast. Ja mis te arvate, mis mu peas siis toimus, kui siiani oli vorm olnud laitmatu ja enesetunne super? Kõik oli kadunud! Ma olin enda peale nii vihane ja pettunud ja reaalselt selline tunne oli, nagu maailm oleks kokku langenud. Kurat ma ju lubasin seekord targem olla ja olin kuu aega ilusti rajal ja mis siis nagu sai? Fakk… Ja läks ikka sinna samma auku, kus eelmine kord. Sain enda vitsad, aga vaja oli veel saada. Mnjah, sain südamelt ära. No ilmselgelt ma ei ole nüüd paks, aga no fakk, pehmem olen küll kui enne jaane ja kuna ma ise olen enda kõige karmim kriitik, siis annan endale tegelikult mõtetes ikka veel vitsa. Miks ma muidu olen rääkinud, et see võistlemine on väga õhukesel jääl kõndimine – mitte kunagi ei ole võimalik enam toitu niimoodi suhtuda, nagu teeb seda nö normaalne inimene. Miks?

No toome näite – kunagi koolisööklas vaatasid, et midagi normaalset süüa pole, võtsid ühe juustusaia või sõõriku ja jalutasid tundi. Sõid ära, kõht täis, hea olla. Kui ma praegu astuks kohvikusse sisse, siis minu peas keerleks ainult see, et “400kcal, nii ja naa palju rasvasid ja süsivesikuid ja kasulikku mitte essugi, et mida kõike paremat ma võiksin selle asemel süüa” ja ilmselgelt jalutaksin kohvikust minema kohviga. Kui ma mõne sõbraga poes käin ja näen näiteks tema ostukorvis sardelle, siis mul tekib paratamatu vajadus talle selgeks teha, miks ta võiks toituda paremini ja räägin talle ilusa loo, mida kõike jama sinna sardelli sisse pannakse. Kes üleüldse sööb sardelli? Miks? Öäkk. Kuidas üks tavaline inimene sööb? Võtab endale ette mingi lihalaadse asja, makaronid ja salati ja ta näebki enda taldrikul seda toitu ja sööb selle ära – ei mingit pikemat kalkuleerimist. Mina seevastu võtan endale ette toidu ja näen toidu asemel numbreid. Jep! Üks tavaline inimene sööb sööki, aga mina söön nii ja naapalju valku, süsikaid ja rasvu ja ma ei suuda seda enda peas kuidagi välja lülitada. Kui väljas süües mu toit on üle uputatud kastmega, siis minu kõrvalolev nö see tavaline inimene lööb käsi kokku, sest kartul pole kuiv – mina seevastu nutan pihku, sest nii palju kaloreid olen ma nüüd raisanud mingi konkreetse jama peale. Vabandust väljenduse eest, aga haige pask. Ja ma arvan, et enamus lavalaudadelt läbi käinud inimesi võib minuga samastuda.

Aga jätame selle toiduteema. Kuidas mul trennides läheb ja mida ma teen üldse? Oii blinn mul on hea meel, et dieeditamine läbi sai, sest no need lõputrennid läksid lihtsalt selliseks vägistamiseks juba. Võistlustele eelnevad mitu nädalat ma käisin trennides ainult sellepärast, et ma pidin sinna minema – absoluutselt mitte mingit positiivset emotsiooni. Aga nüüd ma ei jõua ära oodata, et taas saali saaks. Trenni teen 4x nädalas (jalg, õlg, selg, tuhar) ja põhimõttega nii palju, kui torust tuleb ja eesmärk on iga trenn suuta raskust lisada. Ühesõnaga korralik lammutamine ja oiblinn kuidas ma igatsesin seda. Korra nädalas teen tunniajase cardio ja selliste ilmadega, nagu praegu, on seda ikka väga mõnus teha. Olen avastanud enda jaoks üleüldse metsades ringi tuiskamise ja jalgrattaga sõitmise, no elu mõnus meditatsioon – ma kuulan linnulaulu – jep, ma olen vanaks jäänud. Igatahes trennide poolega on kõik ikka väga hästi ja mul on nii kuradima hea meel selle pärast.

Ahjaa, võistlemine. Millal ma plaanin uuesti lavale minna? Kõikide eelduste kohaselt kevad 2019. Miks mitte nüüd sügisel? Sest eesmärk on ikkagi enda vormi parandada ja nende makaronide asemele ikkagi jalg kasvatada ja seda poole aastaga ei tee kohe kindlasti. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mõte juba jälle dieeti pidama hakata ei tundu mulle ka kuidagi ahatlev. Ma olen siin viimasel ajal korralikult maitse suhu saanud igasugustest seltskonnaüritustest ja pidudest ja ma pean tunnistama, et ma lihtsalt nii igatsesin neid. Jah pidu annab ka kanafilee ja coca zeroga panna, aga palju lõbusamad seiklused juhtuvad just konjaki kõrval 😉

Muus elus on mul ikka korralik keskeakriis, nagu ma seda ise nimetan. No kamoon, kui üleöö on mu lemmikvärvideks saanud beebiroosa ja helesinine, siis see ei ole nagu väga okei. Lasin endale isegi keeleneedi tagasi panna, sest lihtsalt tuli jälle alaealise tunne peale. Üleüldse kuidagi selline “las minna” elu moto on praegu. Kui mul varem olid kõik asjad täpselt joone järgi ja läbi kalkuleeritud (kaljukitsed – te teate väga hästi, kontrollifriigid), siis nüüd on midagi minus nii muutunud ja ma ei oskagi sellele nagu mingit põhjendust otsida. Kuidagi kohale on jõudnud, et elus päriselt peab ka tegema täpselt neid asju, mida sa tahad teha ja mõtlema peab ainult iseendale ja ülejäänud on kõik ikka väga savi.

Päris mitu mu sõpra on mulle südant puistanud, et kuidas nad on terve oma elu rapsinud, et saada hea haridus ja hea auto ja ilus korter ja karjääriredelil tõusta ja kuidas terve oma elu on sipsitud nagu mingisuguste asjade ümber, et kuidagi kellegile nagu midagi tõestada, aga reaalselt nagu enda elu elatud nagu polegi… ja siis see pani mind ikka korralikult mõtlema. Kogu aeg käib üks enda elu edasi lükkamine, et küll ma siis elama hakkan, kui kõik need ühiskonna poolt ette kirjutatud normid täidetud on ja kogu maailma töö tehtud on… mida perset ma küsin? Nagu päriselt – mida perset? Ja kust kurat me üldse võtame sellise jultumuse ja lükkame asju aastaid edasi, kui mitte keegi meile tegelikult ei garanteeri, et me elamegi nii kaua. Ei päriselt! Kuidas sa nii kindel oled, et sa üldse mingit järgmist aastat näed? Igatahes jah, midagi on mul nüüd kas paika loksunud või vastupidi paigast ära loksunud, aga ma olen mingeid asju elus ümber hindama hakanud jälle. Mis iganes hea või halb mõte pähe tuleb, selle peaks kindla peale käiku lükkama. Küll pärast on aega kahetseda küll 🙂 

Igatahes kuskile ära ma pole kadunud, leiate mind endiselt kui mitte Sparta jõusaalist, siis Sparta Fitshopist ja minuga on kõik maru hästi. Juulis ma plaanin korraks läbi hüpata Venemaalt (ahjaa, ma seda ei rääkinudki, et keskeakriisi käigus on minust saanud ka jalkafänn) ja augustis ma lähen pleesitan Küprosel ja kui kellelgi veel mõni halb mõte tuleb ja kuskile minna tahab, siis ma olen käpp. Igatahes hakake elama inimesed! Ja loodetavasti järgmist postitust te nii kaua ootama ei pea. Ahjaaa, ja kui ma kuulen veel kellegi käest, et “issand jumal, kui palav on”, siis sa saad minu käest labakäega! Mida sa virised – alles lõdisesid viltidega teki all! Kas sa saad!