Vorm, mis ei saa iialgi valmis + vormipildid Mihkel Leisiga

See pealkiri võtabki kõige paremini kokku praegused emotsioonid vormi kohta. Eesti Karikavõistlusteni on jäänud nädal, Euroopa Meistrikateni paar nädalat ja mida lähemale päevad tiksuvad, seda kriitilisemaks muutub pilk peeglis. Mu vorm ei saa vist mitte kunagi päris valmis…

Dieedil olla on nii põnev – päriselt ka on! Sest iga nädalaga on võimalik peeglist näha mingeid uusi jooni, mingeid jooni, mida sa pole mitte kunagi varem näinud. Minu valupunkt on alati olnud minu alakeha (nagu enamus naistel) ning te ei kujuta ette mu rõõmu, kui ühel hetkel ma avastasin, et tänu Peebule ma olen lõpuks ometi enda makaronidest jalad kasvatanud. Ma reaalselt olin veendunud, et mul ongi need nii halvad geenid, et mul ei hakkagi kunagi ei tuhar ega jalg kasvama. Taaskord- pole olemas halbasid geene, on olemas liiga vähe tööd! Raske töö ja pühendumus kaalub ükskõik, mis geenid üles. Päriselt! Jah, mind ajab mõnikord ennastki tigedaks, kui mu mõnel sõbrannal on ideaalsed jalad, aga ta pole nende jaoks mitte tundigi oma elus tööd teinud. Sitt päev lilleke! Mõnel on lihtsalt vedanud, aga ma ei lase sellel ennast heidutada. Ma saan paremaks, ma saan!

Igatahes, see dieedi lõpusirge on maru põnev, sest kui enne muutus pilt sisuliselt aegluubis, siis nüüd muutub pilt juba päevadega. Igatahes poseerimist harjutades ma reaalselt näengi elus esimest korda, et mul on all jalad, mitte mingid lödid spagetid, mul on reaalselt tuharal tekkinud see ilus pähklikuju ning üleüldse tuharal on välja tulnud mingid kumerused, mida ma pole kunagi näinud. Nagu see on selge näide, et ma olen suutnud aastaga ehitada endale peale arvestatava koguse lihast. Täpselt samamoodi on aru saada ka kaalunumbrist – eelmise hooaja lavakaal oli 60.0kg, siis praegu ma kaalun 61,7kg ja pilt on ikka palju ilusam kui eelmine hooaeg. Kas ma olen rahul? Ooooo EIIIII!

Mida rohem võistlustele lähemale, seda rohkem ma näen peeglist, et vorm võiks olla veel kuivem, veel lihaselisem, veel midagi teistmoodi. Kui ma siin mõni aeg lõin käsi kokku, et kõhul ja õlgadel jooksevad veresooned, siis nüüd ma enam sellega rahul pole. Miks? Sest lavavorm ei olegi normaalne vorm. Tavainimese jaoks on see midagi täiesti ekstreemset – see ongi! Ja kui neiu sinu kõrval suudab teha sinust ekstreemsema vormi, siis sina oled minevik ja nii ongi! Ja ma olen loomulikult uhke enda üle, et ma olen suutnud iseennast suurelt ületada, aga ma tahan veel! Euroopakatel nalja ei mõisteta, sa pead olema täiesti fenomenaalses vormis, nagu sellises vormis, et need kohtunikud jäävad ka 10m kauguselt lõuad laiali vaatama. Jah, ma olen praegu elu parimas vormis, kohutavalt heas vormis, aga ma suudaksin paremini! Ma suudaksin rohkem! Ma pigistaksin endast rohkem välja. Ma pole vist kunagi rahul…

Samas kas ma peaksingi olema? Kui inimene endaga ühel hetkel täiesti rahul on, siis ta lõpetab püüdlemise millegi suurema poole. Minu süda ei anna rahu enne, kui ma olen nii kuradima hea, nagu niiii kuradima hea, et mitte kellegil pole kahtlust ka, et ma olen parim! Kõik, kes leelotavad, et tähtis on osavõtt, mitte võit – nad valetavad. Kes läheb võistlustele ja loodab saada keskmist tulemust? “Lähen lauluvõistlusele ja loodan olla keskmine”, “lähen olümpiale ja loodan olla kuskil keskmiste seas”. Sorry, aga mulle pole mõtet sellist jama ajada. Me lähme võitma! Me kõik lähme võitma! Ja kuna mul on ikka endiselt reaalsustaju olemas, siis ma tean, kui jõhkralt on mul vaja veel tööd teha, et võitja olla. Jah, Pärnu rannapiiga tiitel võib ju minu olla, aga ma ei lähe selle tiitli järgi…

Mida ma üldse siis loodan saada? Seda küsimust on minu käest kümneid ja kümneid kordi küsitud. Millega ma siis rahul olen? Te vist saate ise ka aru, et ma kardan seda natuke välja öelda, sest siis oleks nagu elu mark, kui ma neid kriteeriume ei täida eks? Siis saab keegi näpuga näidata ja öelda, et “näedsa, lootis nii palju, aga sai nii vähe”. Fuckit! Paneme selle avalikult üles ja riputame tuled ja viled ka külge! Ma suudan endaga edasi elada, kui ma saan Eestikatel esimese kolme sekka, aga ma lähen endiselt võitma ja ma suudan endaga edasi elada, kui ma saan Euroopakatel esimese viieteistkümne sekka (poolfinaali), aga ma lähen jahtima endiselt finaalkohta (top 6). Nüüd on see välja öeldud. Mis saab siis, kui ma enda ootusi ei täida? Ma arvan sellele järgnevad mõned päevad enesehaletsust, kurbust ja pisaraid, aga enda kaotustest tuleb õppida. Ma ei hakkagi rinda kummi ajama ja tegema nägu, nagu ma ei oleks inimene ja ma oskaks kaotustega leppida. Ei oska, pole kunagi osanud ja ei hakka oskama ka. Eks ma sellepärast enda jonni ka ajan. Eks ma sellepärast ka vaatan iga päev peeglisse ja pole endaga rahul. Ma saan paremini! Ma saan rohkem! Ma pean suutma veel midagi välja pigistada. Veel on minna!

See sport on haige, see on nii kuradima haige ja ma lihtsalt nii naudin seda. Ma ei ole kunagi tahtnud kellegile teisele tõestada midagi, okei – eks teistele on tore ka tõestada, et ma olen tubli ja kiita saada, aga tegelikult selles spordis on vaja kogu aeg ennast ületada. Kohutavalt! Kui sa päriselt mõtled, et ma käin iga jumala päev lilladi-lulladi trennis ja elu on alati nagu hapuoblikas, siis unista edasi. Sul endal on samamoodi halbasid päevasid ja on paremaid päevasid, täpselt samamoodi ka minul. Ainuke vahe on selles, et mina ajan ennast ka sital päeval kell 5.30 üles ja hakkan unistuste nimel tööd tegema. Kui mul õhtul kõht koriseb ja energia on maas, siis sellegi poolest ma võtan nurgast need kingad, kirun ja vannun, ropendan ja harjutan poseerimist. Sest ise ma tahtsin seda ja nautima peab nii häid päevi, kui ka selliseid, kus tahaks kõik kukele saata.

Vaikselt on hakanud dieedi väsimus ligi hiilima – tegelikult kummaline, et see alles nüüd pärale jõudis, kui ma olen juba 4 kuud defitsiidis olnud, aga igatahes… Enda trennid ma olen lükanud kõik hommikusse, sest õhtul ma pole lihtsalt võimeline neid enam tegema. Ja vahele on hakanud viskama päevasid, kus ma olen trennis, aga mõtted on täiesti mujal – lihtsalt ei suuda kontsentreeruda. Ja see ajab nii kuradima tigedaks, kui ma ei suuda lihtsalt kokku võtta ennast trennis. Lihased ei taastu ka enam trennidest ära ehk siis peale igat trenni on hommikul peksasaanud tunne. Samas, sellel on jällegi oma võlu – ma olen alati öelnud, et kes tahab piitsa, kes tahab präänikut, kes tahab dieeti pidada ja võistelda… Seda on keeruline seletada, aga sellel on oma võlu. Ma naudin sellel teekonnal kõike, raskeid trenne, väsimust, nälga, dieeti, emotsioone… Seda sporti polegi mõtet teha, kui sa suudad sellest nautida ainult lava, sest lava sa näed ju ainult mõne minuti – tööd teed kogu ülejäänud aja. Ja kui see oleks lihtne, siis kõik teeksid seda.

Kui nüüd mõnel tekkis tunne, et mul on nii kuradima raske ja “Kaisa appi, mis toimub?”, siis ärge saage minust valesti aru, ma kaifin seda sajaga! Ma olen väsinud, aga ma olen õnnelik! Ja selle hooaja dieet on võrreldes eelmisega ikka väga naljanumber – eelmise dieedi ajal olin ma sellel ajal juba täielik inimrääbis, praegu suudan veel ikka nalja visata ja adekvaatne inimene olla. Mõned siin on itsitanud, et minust poleks nagu arugi saada, et ma dieedil olen, lihtsalt 10g on kadunud kuskile. Nii palju aitas ka tegelikult töökoha vahetus – Fitshopis on lihtsalt nii tore töötada, mul pole sõnu! Ma saan lihtsalt nii palju positiivseid emotsioone nii klientidelt kui kolleegidelt, et ma ei jõua ära tänada kõiki. See kõik tuli mu ellu täpselt õigel ajal. Mu töö on mu hobi ja vastupidi – päris naljakas, aga ma reaalselt igatsen tööle, kui ma parasjagu tööl pole. Poleks kunagi arvanud, et sellist emotsiooni saab üldse töö vastu tunda. Mul on täna vaba päev, aga lähen õhtul tööle – miks? Sest nii kuradima äge on! Haige mis?

Mõnikord hakkab lausa kummaline, kui paljudele minu tegemised üldse korda lähevad – selline tunne on, et kas kuskil on mingi peidetud kaamera ja minu kulul tehakse nalja? Nagu miks te mulle kaasa elate? Miks te mulle kaikaid kodaratesse ei taha visata? Eestlased olete ju – te peaksite rohkem negatiivsed olema 😀 Ma tahan lihtsalt päriselt ka teid kõiki tänada, kes ühel või teisel moel on mulle toetust avaldanud. Kuradi melodramaatiliseks läks, aga kõik need kirjad postkastis ja instagramis ja kõik need head sõnad jõusaalis ja tööl – see lihtsalt nii aitab. See tekitab nagu tunde, et ma ei tee seda kõike mitte ainult enda ego pärast, vaid ma tõestan ka teile midagi – ma suudan! Ja no kui ühel sital hommikul, kui ma polnud tunnikestki maganud, keha oli kurnatud, lõpetasin just poseerimise ja cardio ja jõusaalitrenni ja vajusin Sparta toolile istuma ja lihtsalt mõtlesin, et miks keegi ei võiks mulle kuuli pähe lasta, sest nii kuradima raske oli, siis helises telefon ja üks sõber (tervitused Gert) helistas, et uurida, kas mul on ikka kõik okei ja kuidas mul ikkagi läheb, siis ma mõtlesin, et ma panen pisara maha no. Ilmselgelt siin võistlusele lähenemas pole sõpradega vapsee aega tegeleda, aga sellised asjad no damn, sulatavad isegi minusuguse jääkuninganna.

Näe, jälle kirjutasin nii pika eepose valmis, no ei oska lühemalt. Ma tõsiselt loodan, et ma suudan ennast kokku võtta ja teha veel enne Eestikaid viimase update enda vormist ja emotsioonidest ja kõigest sellest ilu tilu-lilust ümber võistlemise (kusjuures praegu kirjutangi postitust enda alles paigaldatud küüntega ja nii kuradima raske on – appi kui raske on, müts maha naised, ma ei tea, kuidas te seda suudate – see ilubisnes on nii keeruline). Ja no loodetavasti suudan siis ka peale võistluseid positiivse noodiga midagi kirjutada. Oiiii, kuidas ma loodan seda. Sest sellist postitust, et “näe feilisin, aga tuju on nii hea” pullimöla te siit küll ei leia. Oleme ausad ja ärme hakka kägu ajama üksteisele.

Siia lõppu ma tahaksin kõigile võistlejatele südamele panna, et jäädvustage palun üles enda vorm – te võib-olla ei näe sellised enam mitte kunagi välja! Veel enam, kui sa võistled esimest hooaega, siis võib-olla suvel sa avastad, et sa tegelikult ei tahagi enam lavale ja siis sulle jäävad ainult sinu lavapildid (kui palju neidki on) ja kõik. Vsjo! Never again sa ei näe selline välja kui praegu. Aga reaalselt mõtle, kui ilus oleks vaadata enda ideaalvormist pilte ka tulevikus – võib-olla näidata lastelegi ja miks mitte nende lastele? Ja samamoodi pikaaegsed võistlejad, mõtle, kui hea oleks kõrvutada mitte ainult enda lavapilte, vaid lihtsalt aastast-aastasse vormipilte. Mul avanes võimalus teha koostööd sellise andeka fotograafiga nagu Mihkel Leis ja kõik vormipildid, mida te siin näete, on tema kätetöö. Amazing!

Ma ei oska seda kiidulaulu väga hästi laulda, aga ma olin väga positiivselt üllatunud selle mehe andekuses ja juhendamisoskuses. Jah, neid selfiesid ja peegli ees pildistamisi oskame me kõik, aga ka minul pole õrna aimu, kuidas fotosilma ees just neid enda parimad nurki pildistada, aga õnneks selle vennaga ma ei pidanud ise midagi leiutama – panime algul plaani paika ja kohapeal pidin mina ainult Mihkli soovitusi kuulama ja vsjo. Ja pooleteist tunniga saime kõik tehtud – töö kiire ja korralik. Ja mõne fotograafiga lihtsalt on selline, no selline mugav pildistada, ei teki piinlikku sirge seljaga ja lolli näoga ringi vahtimist. Igatahes julgen teda kahe käpaga soovitada ja koostöös Mihkliga olemegi käima lükanud suure GIVEAWAY ja sooduspakkumise kõigile, kes soovivad enda vormi jäädvustada. Mine tšeki mu Instagramist järgi ja haara härjal sarvist – nii soodsat pakkumist sa niipea ei leia.

Kuni 13.05.18 on sul võimalus 120minutiline fotosess saada 170 euro asemel kõigest 99 euroga. Ja believe me – see on väga soodne võimalus saada väga head kraami. Lihtsalt maini võlusõna “kaisafitness” ja olemas! Saladuskatte all võin öelda, et Mihkel on väga altis tegema täiesti pööraseid ja üle võlli pilte – stuudios, looduses, kus iganes, nii et ole enda soovidega ettevaatlik – ta täidab need kõik. Portreepilte võid kaubanduskeskuses ka teha! Tee midagi pöörast, midagi lahedat, midagi funi!

Kuulmiseni!