Ma ei ole enda treeninguid kajastanud juba juunist saati. Miks? Sest mul on tunne, nagu mitte midagi põnevat pole ju juhtunud – vähemalt minu arust. Aga alustame siis sealt, kus pooleli jäin.
Mai lõpus alustasin siis nö ametlikult treenimist Peep Reinarti käe all ja temast on saanud siis nö minu jumal. Jep – tema ütleb, mina teen. Tema käsib hüpata, mina küsin kui kõrgele 🙂 Kummaline, aga mulle tundub, et ma olen nende napi poole aastaga saanud targemaks kui terve oma elu jooksul. Päriselt! Jah, mul on olemas baasteadmised nii toitumisest kui treeningutest, aga on nii palju nüansse, millest mul pole õrna aimugi ja siinkohal jumal tänatud, kui kogu selle mõttetöö teeb ära treener ja ma ei pea enda peaga hakkama jälle jalgratast leiutama.
No kas sa teadsid näiteks, et tegelikult ei ole vapsee vahet, kas sa sööd päevas 6x või 4x? Või kas sa sööd suurema koguse ära päeval või õhtul? Või et näiteks india pähkel või mandel on kordades etemad kui maapähkel? Et on täiesti okei süüa taluvõid? Et praemakaron ei olegi halb valik… No ma ei teadnud – sa teadsid? Ja siis need tuhat asja, millise tehnikaga teha mingit harjutust ja vahepeal on vaja ajada tehnikat taga ja vahepeal on vaja lihtsalt lammutada ja unustada ära see perfektne sooritus… kuidas ja millal seda teha?
Ja kui sa arvad, et mingi raskus on sinu täielik maksimaalne, et ei ole võimalik enam raskust tõsta ja siis treener paneb kõrvalt 20kg veel juurde ja ütleb et “Tavai! Teeme ära!” ja siis sa avastad, et tegelikult sa jõuadki, kuidas? Minu jalatrenni naeris Peep sõna otseses mõttes välja ja ütles, et ma pole jalga pms mitte kunagi treeninudki. Ja tead mis? Tal oli õigus… Eks ikka algul on nagu kuidagi ebamugav minna võõra inimesega trenni ja siis saad teada, et sa oled ikka normaalne lammas – raske jah noh! Aga kui sa kunagi tahad hakata muutusi nägema, siis see on hädavajalik.
Paljud on uurinud, et kas nüüd treener seisab mul kõrval ja keelab ja käsib ja hoiab kätt pulsil? Eii absoluutselt mitte. Algul me tegime koos erinevad harjutused läbi, et ma näeks ära õige tehnika ja oskaks laduda raskust peale, kui seda on vaja ning edaspidi uue kava kätte saades me arutame läbi, kuidas ja mida teha ja et ma ikka kavast õigesti aru saaks ja vsjo. Kuna me treenime nagunii mõlemad Spartas, siis mul on lihtne talle peale lennata, kui mulle midagi arusaamatuks jääb. Igal nädalal annan talle tagasisidet nii enda toitumise kui trennide kohta, kui ka üleüldise enesetunde kohta ja no tihti ta on rohkem mu psühholoog kui treener, aga see selleks.
Minu õlg ja selg on nagu Hulkil ja sellega probleeme pole. Minu valukoht on minu tuhar ja jalad ning minu treeningud pigem ongi suunatud just alakeha arendamisele.
Minu esimene treeningkava peale võistluseid nägi välja selline:
E – Reie nelipea, säär, kõht
T – Selg + rind
K – vaba
N – Õlg + käed
R – Jala tagaosa + tuhar
L,P – vaba
Kordused jäid sinna 6-8 kanti ja eesmärk oli lihast kasvatada ja normaalselt vatti anda.
Minu teine treeningkava oli jaotatud kaheks : 1 nädal rasked trennid ja 1 nädal kerged trennid
E – Jalad
T – Selg + käed
K – vaba
N – Jalg
R – Õlg + rind
Selline treeningkava oli päris huvitav. Esimesel nädalal lammutad niimoodi, nagu homset päeva poleks ja teine nädal sisuliselt tilu-lilutad ja teed nö poolkõvalt trenni ära. Point oli siis igal raskel nädalal raskuseid kasvatada ja kergel nädalal siis puhata, et jõuaks raskel nädalal veel rohkem lammutada. Kordused jäid sinna 10-12 kanti.
Ja siis eile alustasin ma uut treeningkava… JA OHSAPÜHADEPÜSS! Noh, algul peale vaadates nagu polnudki midagi, tundus lihtne:
E – Jalad + kõht
T – Õlg + triits
K – Selg + biits
N – Jala tagaosa
R – Õlg + rind + tuhar
L,P vabad
… ja siis ma nägin, et tegemist oli 5×15 seeriatega. Sa oled kunagi näiteks kükkinud või jalapressi teinud 5 seeriat 15 kordust? Proovi, päris naljakas on… jalgade asemel oleks nagu tarretis. Ja siis eile oligi jalapäev ja aina tegin ja tegin ja irnusin omaette, sest kõndida enam ei jõudnud ja jalg oli konkreetne makaron ja vaatasin, et ohh “tavai, lõpusirge” ja näen kavas “KÜKK”… oota misasja? Kõiksugu jalapressid ja väljaasted ja kõik on tehtud ja siis tuleb kükk… Nagu ma ei jõua püstigi seista, lihas on nii täis, kuidas ma nüüd kükkima hakkan? No proovi! Päriselt. Mul pole mitte mingit probleemi teha kava alguses 70kg-ga kükki, aga kava lõpus 15 kordust 40kg-ga oli surm. Väga haige. Täna olen ühesõnaga invaliid. Olen endiselt veendunud, et Peep üritab mind tappa 😀
Aga taaskord. Et keha areneks, on vaja talle anda korralikult vatti ja tuua ta mugavustsoonist välja. Tead isegi – mugavustsoon on üks tore soe koht, kus ükski asi kunagi ei arene. Ja kas ma oleks ise selle peale tulnud, et selline treeningkava teha? Hell no! Ja kas ma ise pushiks ennast sellist asja tegema? Hell no! Aga tänu sellele on minu makaronijalale selle poole aastaga kasvanud silmnähtavalt lihast peale. Jep! Uskumatu. See sünnitamine seal Spartas hakkab vaikselt vilja kandma.
Plaan ongi nüüd selle kavaga edasi minna kuni aasta lõpuni ja siis hakkame edasi vaatama. Võinoh, vaadata pole siin midagi. Siis hakkame menüüd kokku tõmbama ja mul on seljas praegu päris ohtralt rasva, mis kõik on vaja kevadeks kappi tagasi panna. Kui ma eelmist dieeti alustasin 65kg pealt (enne dieeti kaloraaž u 1900) ja seda dieeti alustan 70kg pealt (kaloraaž u 2400), siis tegelikult mul nagu hirmu polegi. Jah, ma päriselt ka ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, aga siinkohal tulebki mängu treener. Mina pean lihtsalt hüppama ja saltosid tegema, kui tema käsib. Ja ma niii niii niiiiiii ootan, mis vorm siit seekord välja tuleb.
Vahepeal olid ju Salmes Eesti meistrikad ja teate kui raske oli publiku seas olla? No okei, tegelt oli tore seal lihtsalt istuda ja kritiseeriva pilguga võistlejaid mõõta, aga oleks ju ise nii tahtnud nende seas olla. Ma ei tea, mis haigus see on sinna lavale ronida, aga ma ainult elan ja hingan selle ootuses. Püsti tõustes oli selline tunne, et hakkaks või homne päev dieeti pidama. Võimas! Siinkohal tervitaks kõiki, kes leidsid aega Fitshopi boxist läbi hüpata ja juttu teha. Ma ei suuda siiamaani uskuda, et kedagi reaalselt kotib, kuidas mul läheb ja et mina, nagu mina, Kaisa Abner, on kellegile eeskujuks. Whattt? Ma olen enda arust täpselt selline inimene, kelle eest peaks inimesi hoiatama ja kelle eest emad lapsi ära peidavad. Võimas!
Kuidas on lood motivatsiooniga? Ma ei hakka valetama, ega ma ka imeinimene pole ja mõni nädal kohe ei ole vapsee tunnet, et viitsiks midagi teha ja mõni nädalavahetus on ikka korralikult kuskil klubis lappama läinud, aga siinkohal ongi oluline ärgata järgmisel päeval üles ja minna enda plaaniga edasi. Praegu ei ole koht endale piitsa anda ja ennast süüdi tunda, et sa oled inimene. Mille jaoks see off-season siis on?
Hei, nii äge lugeda Sinu tegemisi 🙂 Mis Su macrod on hetkel ? Ja kui pikk Sa oled Kaisa ? Ja jätka samas vaimus hullumeelselt äge naine ! 😉
Hahahaa, väga lahe! 🙂 Hetkel makrod C 288g, P 144g, F 64g. Ja pikkust on mul 175cm.
Ma küll treenin täiesti teiseks asjaks aga jaa, ma mõtlen ka tihti, et treener tahab ilmselgelt mind ära tappa või viia viimase piirini ja siis lükata 😀
Aga väga lahe lugemine 🙂 Jätka samas vaimus 🙂
Eks treenerite rida ongi meid pushida enda mugavustsoonist välja ja normaalselt agu anda, et me ise ka näeks, milleks me tegelikult suutelised oleme! Milleks sa praegusel hetkel treenid? Oleks huvitav teada. Suured tänud 🙂
Ma pole eriti usin kommenteerija, aga see lugemine oli selline äratundmisrõõm. Pärast mõnda aega jõusaalis niisama tilulilutamist (suvalised riiulist võetud kavad) otsustasin, et on aeg korralikuks jõusaali kavaks. Õigemini ma ise ei otsustanud midagi, üks treener tuli ise mu juurde, ta jutt tundus asjalik ja olles varem lihtsalt mõelnud uuest kavast, sain aru et nüüd ja kohe on mul seda vaja. Pärast esimese kava läbi tegemist oli ainus mõte, kuidas ma iseseisvalt need 6 seeriat väljaasteid, kõike muud ja lõpuks mitu seeriat 20x KÜKKI sinna otsa tehtud saan. Aga ma tean, et mu keha on laisk ja tegelikult on keha palju enamaks võimeline. Kui enam ei jaksa, siis tuleb natuke veel pingutada. Tööd on vaja teha. (Minu eesmärk on iseenesest tagasihoidlik – tagumikule lihast kasvatada.. ja selle kõrvalt natuke rasva põletada, sest niisama dieeditades kaob ainult tagumik ära.)
Tagumiku kavatamine on minu jaoks näiteks ülisuur väljakutse. Mul on sisuliselt sama missioon käsil praegu ja ikka korralikult peab lammutama, et midagi juurde tuleks. Aga õige ta on – minu meelest pole ilus pilbas naine, kellel kuskil kurve pole 🙂 Aga maitse asi.