Käisin just küüntes, siis lähen teen abordi ja pärast teen sõbrannadega linnapeal kokteilid. Kas ma toetan või olen vastu abortidele?

Viimastel päevadel on aborditeema tuliseid kirgi kütnud ja minu käest on paljud jälgijad/lugejad tahtnud teada, mida mina asjast arvan. Huvitav, miks minult? Noh, eks ma siin ju olen… ise juba peaaegu 30 ja lapsi pole – pole isegi sellist nägu, et võiks lapsi saada. Mis mul siis viga on ja kas ma olen äkki ise tuline abortide pooldaja ja neid isegi teinud?

Aus vastus on, et nõup, ma pole mitte kunagi oma elus aborti teinud ja tahaksin loota, et ma ei pea seda ka kunagi tegema. Miks tahaksin loota? Sest ega aborte ei tehta ainult seetõttu, et „ups, unustasin kummi peale panna“ ja no tegelt on peika veits vale. Ei tasu kõiki aborditajaid kohe ühte patta panna.

Minule lõi kunagi esimese asjana abordist rääkides silmade ette selline puberteedieas lillelise kleidiga rumal blond tüdruk, kellel lihtsalt läks peol lappama ja kuna ei taheta enda peotšiki elu lapsega ära rikkuda, et siis minnakse trillalaa-trullalaa arstikabinetti järjekorda. Kurb tõsiasi on see, et paljud naised leiavad ennast sealt järjekorrast, kuna neid on seksuaalselt väärkoheldud, kuna nende tervisele on ohtlik rasedust kanda, kuna neil on reaalselt tõsine põhjus sinna minna ja see otsus on tulnud väga raske südamega. Et tegemist ei ole niisama kohvi ja küpsiste kõrvale mõttega, et „oppaaaa, näe, jäin rasedaks, tavai, lähen hüppan läbi ja pärast lähen käin veel küüntes ka ära“.

Kas oleks õige ära keelata siis abort naisele, keda on vägistatud? Nagu päriselt? Mingid keskealised onud seisavad plakatitega tänaval ja nõuavad, et abordid oleks keelatud ja, et iga loode loeb? Aga kas selle naise elu ei loe midagi? Mille kuradi pärast peaks tema kannatama, sest mingi väärakas on teda väärkohelnud? Tundsite, kuidas mu vererõhk tõusis ja mu käed värisema hakkasid? Ja siis need keskealised, elus kibestunud kaabumehed käivad ja sõdivad, kuidas maa tuleks täita lastega ja üritavad naistelt võtta ära õiguseid enda kehale. Sorry selle keskealiste meeste teemasse toomise pärast, aga te ikka teate, et enamus neid aktiviste on mehed eks?

Et noh, kui ma siin nüüd niimoodi mõtlen siis… Siis äkki peaksin isegi homme tänavatele minema ja üleüldse keelama meestel pihku tulla? Sest päriselt! Kui nüüd mõtlema hakata, siis mehed on ikka retsid massimõrvarid. Kui palju välja arenemata elusid läheb ta hiljem peseb kraanikausist alla. Huhh. Äkki peaks Eestis eneserahuldamise keelama? Kinni ära! Iga viimane kui onaneerimine keelustada! Aamen! Näe, ma ei saanud – kui ma põlema lähen, siis hakkan lahmima. Vabandust, aga ma ei tunne ennast süüdi.

Okei, kui siia on mõni aktivist sattunud, siis ta kindlasti ütleks mulle, et spermat ei saa võrrelda lootega, kuna viimasel on ikkagi elu alged olemas. Okei. Nõus. Aga mitte keegi ei garanteeri, et see loode üldse oleks sündinud, kas ta oleks tervena sündinud, või mis temast üleüldse saanud oleks. Eestis loetakse loode inimeseks alates 22. rasedusnädalast, kus lootel on kõik organid välja arenenud, kuni 12. nädalani on lubatud vabatahtlik abort, kus välja on arenenud organite alged. See on niimoodi ühiskondlikult kokku lepitud ja loomulikult on igal inimesel siin enda tõekspidamised, aga vot täpselt – igal inimesel ongi enda tõekspidamised ja see, kui sina kedagi tema valikute pärast ei mõista, ei tähenda, et ta veel eksib.

Ma olen täiesti kahe käega poolt, et abort ei tohiks olla pereplaneerimise viis ja riik ning ühiskond peaks tegema kõik endast oleneva, et keskenduda soovimatute raseduste ennetamisele (alustama seksuaalharidusega võimalikult vara, tagama piisav nõustamine, tagama rasestumisvastaste meetmete kättesaadavus kõigile, tõstma inimeste teadlikkust teemast jne). Kuulge halloo – mul tuleb kohe meelde enda põhikooli lõpp, kus meile siis targa näoga üks tädi hakkas rääkima seksist… Tore on, aga meie klassi oli jäänud vist veel üks tüdruk, kellel polnud õnnestunud veel seksuaalset kogemust mõne poisiga saada. Tore info, ainult kergelt mitu aastat hiljaks jäänud. Selleks ajaks olime me kõik juba enda kogemused kätte saanud – kellel läks hästi, kellel mitte niiväga. Seks peaks olema ühiskonnas sama aktsepteeritud teema, nagu on seda söömine või seedimine. Me kõik teeme seda – mida me siis punastame siin.

Lisaks ma leian, et abortide keelustamine ei ei too alati kaasa abortide vähenemist – neid hakatakse lihtsalt tegema illegaalsetes sukavarda-kliinikutes või tekitatakse aborditurism. See omakorda võib ohtu panna ema tervise ning pikemas perspektiivis viia üldse sündimust alla (viljatus, erinevad traumad jne). Ja kas mitte just sündimuste suurenemine oli see, mida aktivistid taotlevad? Ma muidugi ei mõista naisi, kes teevad aborte sama tihti ja sama tuima emotsiooniga, nagu hambapesu, aga ma ei mõista ka seda, kui naiselt võtta õigus enda keha üle otsustada. Ja no kurat, ma juba ütlesin, et mind ajavad need kaabudega vennad tigedaks eks? Vist ütlesin – ütlen veel! Fakjuuu! Käed teki peale, sa kuradima massimõrvar!

Siinkohal, ma tahaksin tänada enda ema, kes on mulle alates teismeeast korduvalt toonitanud raseduse vältimise vajalikkust, aga on ka mitu korda pidanud kõnelust „kui juhtub, siis jätad lapse alles ja me saame hakkama“.

Aga kui 15 aastane tütarlaps tõesti rasestub ja ta vanemad ei taha üldse asjast kuulda või äkki tal polegi neid? Ja kui tal ei olegi võimalusi, et seda last kasvatada, siis kas see pole vastuolus lapse õigustega? Kui ta peab sündima keskkonda, kus teda mitte keegi ei taha. Kui see laps ongi siin maailmas täiesti üksi, tema pereks on teised lastekodulapsed, ja ta peab juba sündides asuma olelusvõitlusesse… Kuidas kurat see on kuidagi tema huvides? Võib-olla ta ei jõua lastekodusse, aga jääb kasvatada siis selle 15aastase näitsiku kätte, kes ei oska endagi elu õieti elada. Veel üks liige ühiskonnas juures, kes on katki – kes on juba sündides katki. On see ühiskonna jaoks võit?

Kas Eesti tuleks täita üksikemadega? Kui need kaabud oleksid ise üksikisad, siis nad suure tõenäosusega tuleks tänavatelt ära. Meestel on justkui õigus jätta laps maha, jalutada minema enda lapse ema juurest, ainus kohtustus maksta alimente (mida ka suurem enamus ei tee), aga vaata naisel ei ole õigus otsustada. Naine las vastutab elu eest, aga meestele see justkui ei kehtiks. Nope – ma ei ole mingi feminist, aga no selles teemas tuleb välja justkui nagu meestel oleks ühed õigused ja naistel teised.

Siia lõppu väike mõte… Et noh, eks me kõik oleme enda arust ju maailmameistrid ja suured kingitused ühiskonnale. Aga kas sa päriselt ka arvad, et kui su geenid on nii võimsad ja oleks täiesti fenomenaalne kaotus ühiskonnale, kui sa neid edasi ei kanna? Mu mõte jäi lihtsalt siia pidama, et maailm on ülerahvastatud, aga aktivistid ikka taovad rusikaid rinnale, kuidas juurde on vaja toota ja issand me sureme muidu välja. Aga kas tegelt oleks nagu suur kaotus, kui sinu või minu järglased jääks sündimata?

Ei päriselt! Ma olen enda arust vapsee ilus-tark-osav, aga kui ma võib-olla ei saagi kunagi lapsi? Aga mis siis saab, kui ma ei saagi? Suures plaanis oled sina ja mina väike sipelgas, kes enda eluajal ei tee mitte midagi muud, kui toodame ainult terve hunniku jäätmeid. Jah, ausalt, kedagi ei koti, et sa oled mingisugune tippjuht või doktor kuskil – sa oled sipelgas. Sa töötad, sööd ja väljutad. Ja midagi fenomenaalset sinus ei ole. Ei, minus samuti mitte. Ja mu geneetiline kood ei ole mitte midagi enneolematut, mida on vaja raudselt edasi kanda. Kaks silma, kaks kõrva – tore. Aga edasi?