Ma võitsin Eesti Karikavõistlused, aga ikkagi nutsin krokodillipisaraid. Miks?

Ja lavale oli jäänud neli tüdrukut, kaasa arvatud mina… ja mu peas tagus vaid hääl, et “Palun mitte neljas koht, palun mitte neljas, palun mitte minu number, ma ei taha seda eelmise aasta tunnet. Jumal, kui sa oled kuskil olemas, palun ära tee mulle nii. Palun mitte neljas. Mitte seekord. Ma tahan olla parem, ma olen parem! Ma pean olema parem! Palun.”

Aga alustame algusest. Kaks päeva enne Eesti Karikavõistlust tegin ära enda viimase trenni, nagu mulle endale meeldib kutsuda, tilu-lilu trenni, sest raskused on kenasti maas ja lihaseid oli vaja lihtsalt läbi liigutada ja vsjo. Teate kui hea on astuda saali teadmisega, et sa ei pea hakkama midagi vägistama, vaid lihtsalt teed natukene midagi ja kõik. Ajudele on nii vaja seda. Keha on lihtsalt tõmmatud nüüdseks nii viimase vindi peale, et aju sõdib igasuguse kulutuse vastu ja nõuab juba dieedist väljatulekut. Enda viimased trennid tegin ära vahelduse mõttes Tallinki jõusaalis – lihtsalt seetõttu, et natukenegi vaheldust Sparta saalile saada.

Päev enne võistluseid kontrollisin veel saja viiekümnendat korda enda võistluskohvri sisu, et jumala eest mitte ükski asi poleks kahe silma vahele jäänud, käisin andsin ära Rannakeha2019 tüdrukutele trennid ja tegin nö kiire kähkuka poseerimist – 15minutit ja koju puhkama. Enam pole midagi teha, vorm on tehtud, kõik on tehtud, nüüd on vaja korralikult puhata ja magada ja homme on juba showday. Lõpuks ometi. Novembrist saadik dieeti, aastaid trenne ja nüüd on aeg pakett lavale tuua.

Hetkel seda postitust kirjutades olen ise juba Santa Susannas EM-il ja eile just arutasin võistluspaigas, kui haige spordialaga me siin ikka tegeleme. Reaalselt – sa teed aastaid trenni, pead pool aastat dieeti, et pigistada ennast paariks nädalaks sellesse ulmevormi, et saaks käia ära paar minutit laval ja vsjo. Tsau pakaa, kõik. Ja siis hakkad jälle ennast ehitama, et saaks lõpuks dieeditada, et saaks lõpuks paariks nädalaks jälle ulmevormi ja paar minutit lava. Täitsa sassis kodanikud, mis?

Igatahes, seekord oli kõik hoopis teisiti. Absoluutselt teisiti. Ma olen räige närvitseja ja pabistaja, jepp, olen. Ma suudan alati enda peas kõik asjad kordades suuremaks mõelda ja tuhandeid kordi läbi analüüsida ja kõiki asju ette ära põdeda ja kõik eelnevad prepid ma pole saanud enne võistluspäeva magada – olen tammunud rahutult toas ringi ja kuidagi maru närviline olen olnud. Kõik on saanud vastu päid ja jalgu, kõik. Seekord ma lihtsalt olin. Aga mille pärast mul pabistada oligi? Grimmi lubas enda peale võtta Raigo Kuusnõmm, meigi eest hoolitses Reelika Reimann, Eleri ja Peep korraldasid nagunii kõik asjad ette ja taha ära ja mul on ju tiim lava taga olemas – minu tüdrukud – teamreinarti tüdrukud. Mida mul pabistada? Ja läksingi tuttu.

Hommikust alates toimis kõik nagu kellavärk. Ärkasin alles 7.30 äratuse peale, magasin ülihästi, tellisin takso ja läksin regama. Üritasin hommikusööki jätta viimasele minutile, et kõht kauem täis oleks. Peale regamist kobistasin kähku koju ja tegin endale konkreetselt terve suure potitäie datlitega kaerahelbeputru. Oiblinn, kui hea tunne on süüa üle pika aja kõht konkreetselt punni pudrust – ma isegi ei mäletanud enam, mis tunne see on – dieedi rõõmud. Ja siis oli aeg hakata vaikselt toimetama.

Ahjaa, sada korda küsitud küsimus – kas võistuspäeval või enne võistluseid on mu menüü kuidagi teistmoodi, kas ma tarbin vähem vett, kas ma laen mingit vett, kas ma tarbin soolasid? Joppenpuhhh! Minu iga päev on täpselt samasugune, ma ei tegele idiootsustega. Ma teen vormi ära ja siis ei olegi vaja mingisuguste debiilsustega tegeleda. Kõik need imevõtted võivad muuta vormi võib-olla gramm paremaks, aga suure tõenäosusega võid sa hoopis midagi konkreetselt pekki keerata ja üleüldse enda tervisega mängimine pole minu teema – pole meist keegi seda tiimis teinud. Teistmoodi on võistluspäeval loomulikult see, et saab topeltportsu putru süüa, et kõht täis oleks ja energiat jätkuks ja tavapärase wokiroa asemel üritasin nälga peletada riisigalettidega. Seda lihtsal põhjusel – need võtavad kõhus vähe ruumi, peletavad eemale nälja ja annavad täpselt vajaliku hulga energiat, et laval hakkama saada.

Aga mis seal ikka, peale hommikusööki pesin ja kasisin ja föönitasin ja sirgendasin ennast inimeseks ja hakkas grimmimine pihta. Kui keegi üldse grimmist midagi teab, siis ilmselgelt Raigo ja seepärast mul ei olnud vaja teha mitte midagi muud, kui lihtsalt mängida tuimalt seina ja lasta endast rulliga üle käia. Kuna ma olin ilusti enda naha ette valmistanud (pikalt koorinud, kreemitanud, möllanud), siis isegi Raigo imestas, kui hea grimm jäi. Täiesti veatu, nagu veatu kuubis. Naha seisukord on ikka ülitähtis ja naha ettevalmistust ei maksa üldse alahinnata.

Vahepeal jõudis mulle helistada Janika Koch-Mäe, kes informeeris, et ajakavas on muudatus ja minu kategoorias (bikini fitness kuni 172cm) toimuvad varem poolfinaalid. See tähendas omakorda seda, et ma pidin olema planeeritust varem lava taga valmis. Esimene reaktsioon oli muidugi paanika, aga siis mul tuli meelde, et Reelika oli mind informeerinud, et ta saab mind vajadusel varem meiki vastu võtta, kui soovin ja kõik kuidagi lahenes jälle iseenesest. Grimmimise ajal kirjutasin Peebule ka, et kuidagi nii imelik on, et nii rahulik on olla, et ma seekord esimest korda elus usun, et siit ma hakkan reaalselt mingit tulemust ka tegema. Tunne oli nii selline, et ma olen nii valmis.

Peale grimmi kuivasin oma pool tunnikest ja oligi aeg settida meiki. Imesin sisse veel kiirelt ühe kohvi ja Eleri ja Reelika juba ootasid mind. Taaskord, teate kui lihtne on valmistuda, kui sinu eest on kogu mõttetöö ja organiseerimine tehtud. Eleri oli bookinud tervele tiimile ajad Reelika juurde ja viinud ta täpselt kurssi, mida on vaja teha ja kuidas kellegi lavaline look välja näeb. Ja no taaskord – Reelika… See naine on nii imeline, et mul pole sõnu. Ta töötab nii kiirelt ja osavalt ning ta peas sünnib nii palju häid ideid. Alla tunniga teeb ta sulle ära täispauk meigi, timmib korda su juuksed ja sa oled juba uksest väljas. Vsjo, Nägemist. Ja see siin ei ole mingi kinnimakstud reklaam, vaid reaalselt, ma lihtsalt ei suuda ära imestada, kui andekas ta on. Ega ma asjata kõiki enda foto- ja lavameike pole tema kätte usaldanud.

Meigist läksin siis otsejoones Salme kultuurikeskusesse, kuhu meie tiimil oli ilusti üles seatud enda nurgake ja tüdrukud olid juba kõik enne mind seal valmis. Lisaks oli meiega koos veel naisamatsoon Liis Org, kes lõpuks ometi – lõpuks ometi tuli Eesti alla võistlema. Ajeaaaaaa! Ta on üks armsamaid inimesi ever ja ma ikka nii itsitan alati, kui teda näen – ta näeb piltidelt alati nii võimas välja – no nagu minagi, aga siis reaalis vaatad, et nii pisikene naisterahvas. Pane talle selga pikad riided ja ei saa arugi, mis lihased seal all peidus on. Anyway. Meil oli lihtsalt nii mõnus seltskond seal. Samamoodi rääkisin esimest korda elus juttu Tallinki võistleja Kadi Kassiga, kes oli samamoodi no nii armas naine. No ülimoos, nagu Ats Loot ütleks, ülimoos rahvas.

Tiksun seal lava taga siis ja 0 närv, täielik 0 närv. Huvitav kombinatsioon, mina ja mitte närvis. Väga huvitav. Ja siis vaatan ma Peepu ja ohsakurat. Vend tammub edasi tagasi, käed värisevad, sa näed ta pilgust, et midagi on ikka nagu väga mäda. Astub tuppa sisse, astub välja, sõnakestki ei räägi, mitte midagi, mehe silmis on klaasistunud pilk. Mis toimub? Kas mu treeneril on kõik hästi? Mis toimub? Siis tuli Eleri ja Raigo ja rahustasid meid maha – Peep lihtsalt niimoodi pabistab, polnud ta saanud ei magada ega olla, meie treeneril on elus esimest korda närvid läbi. Peep Reinartil… Papa on oma tüdrukute pärast paanikas. Vot täpselt nii palju lähevad talle korda tema tibulinnud.

Ja oligi aeg minna lavataha pumpama ja õlitama. Ikka veel pole närvis, ikka veel ei ole. Mida kuradit? Peas kordasin endale lihtsalt, et “Kaisa, fokuseeri ennast, kuula-kuula-kuula, mida sulle räägitakse, kuula mida hüüab lava eest Peep ja Eleri, tee täpselt seda, mida sa oled nüüd siin harjutanud, ära hakka improviseerima, tee papa uhkeks, ole enesekindel, ole sa kurat enesekindel, ole sa kurat nüüd nii enesekindel, nagu sa pole mitte kunagi olnud. Su konkurentidel pole mitte midagi, mida sinul ei ole…” Ja siis ma jäin korraks mõttesse, elu esimest korda ma isegi ei vaadanud, kes on mu konkurendid või kui palju neid on, täitsa savi. Ma tulin siia enda asja tegema ja nii ongi. See lava saab mulle, see saab mulle.

Ja siis tuli elus esimest korda minu juurde Peep, kes ütles, et “Võta easylt nüüd, finaalis oled sa nagunii sees, ära rabista, tee see esimene ring nüüd rahulikult ära“. Ma jäin teda lolli näoga vaatama – päriselt? Ta nii kindel, et ma olen finaalis? Uhke värk. No ma tegelt ise ka olin, aga see, et Peep niimoodi arvab, see oli kuidagi… see oli hea.

Ja minek! Kaisa, kõnni nüüd aegluubis, kõnni enesekindlalt, ole miljon dollarit. Ja lavavalgus BOOM näkku, kõik pilgud minul ja mida ma kuulen? Rahvas karjub, nagu karjub! KARJUB! Juubeldab! Jah, rahvas plaksutas teistele ju ka, aga see lärm, mis minu lavale minnes peale hakkas, ma ei suutnud uskuda. Kes nad on? Mind pidid vaatama tulema jah, minu kallid sõbrannad, aga neid on mul ju ainult loetud vaid järgi jäänud. Kes on need inimesed seal, kes lõugavad? Okei, võta kokku ennast. Kuula Kaisa, kuula, kuula, mida karjuvad Peep ja Eleri.

Kuradi kurat, ma jäin seisma eestpoosi mingisuguse puiduliistu peale enda tugijalaga, mis täiega oli kreenis. Jalg ei saanud selle peale normaalselt toetuda ja mingi imelik võbin tuli sisse. Ma olin täiesti veendunud, et see võbin paistis nüüd rahvale ja kohtunikele ka silma. Kurat võtaks! Kuradi liist! Ja see lõi enesekindluse kõikuma. Blin. Miks? Ja seal laval sai esimese ringiga nii vähe olla, ma tahan rohkem! Miks nii vähe? Okei, aeg lahkuda, finaalis ma pean olema kordades parem, selle asjaga ma siin nüüd küll rahule ei jäänud. Kaisa, sul on üks võimalus veel, üks võimalus. Ära nüüd jama. Ja jalutasin tagaruumi tagasi. Aga Eleri ja Peep olid rahul, mida kuradit? Kuidas te rahul saate olla? Ja siis tuli välja, et kogu see paanika mu peas oli täiesti mõttetu. Tavai, puhka, finaalis on vaja endast anda kõik.

Peale poolfinaali oli pikk paus ja kui ma varasemad aastad olen ikka läinud ringi tuterdama ja messialale ja otsinud üles tuttavad näod, siis seekord ma otsustasin, et on ainult mina ja minu võistlus ja mitte ühtegi segavat faktorit. Vsjo. Mul on aega neid batoone vahtida küll ja veel, mul on aega inimestega suhelda ka pärast võistlust. Las olla praegu ainult mina ja võistlused. See, kui fookuses ma olin, näitab juba see, et meie ruumi tuli Merli Oago, kes võistles minu kategoorias, oli käinud ära minuga just koos lava peal ja ma ei teadnud seda. Ma olin täiesti fokuseeritud ainult iseendale.

Finaalid, laval ainult 6 tüdrukut, ma olen sees. Ilmselgelt ma olen sees. Kaisa, sa oled nii hea, et ilmselgelt sa oled sees. Siin pole variantigi. Miks sa ei usu endasse? Hakkasin lava taga pumpama ja Eleri käis veel korrigeeris mu juukseid ja meiki. Nonii, showtime. Ja siis tuleb see värisevate käte ja klaasistunud silmadega Peep, oijohhaidii kui liimist lahti see mees on, ja ütleb: “Kaisa, siin pole varianti. Sa paned pika puuga. Te olete Marisega nagu hoopis teisest klassist, olete teie ja siis on kõik teised ja sa paned selle kupatuse siin kinni, siin pole varianti”. Ja siis mul tulid pisarad silma. Päriselt? No kurat ma nagu teadsin ka seda ja päev otsa oli tunne ka olnud, et no läheb lukku see asi, peab minema, aga taaskord – et Peep seda ütles. Et ta niimoodi usub…

Mul on konkreetsed need isavärgid no. Daddy´s issues no. Teate ju seda lugu, kuidas ma käisin enda esimesi võistluseid vaatamas ja mu enda isa ei uskunud, kui ma ütlesin, et ühel päeval ma laval olen? Ja siis kuidas ta ei tulnud mu Pärnu võistluseid vaatama – kuidas ma terve selle aja otsisin teda publikust, aga teda ei olnud…Ja nüüd on Eesti karikas ja mu isa on Tuneesias puhkamas… No ja siis mul ongi Peep, ta on küll sama vana kui mina, aga ma vaatan teda kuidagi nagu isafiguuri, ta on minu papa ja sügaval sees olen ma ikkagi see väike tüdruk, kes tahaks, et papa ütleks, et ta on tütre üle uhke. Lihtsalt nii on.

Okei, aeg minna. Kümnest kümme, vsjo! Tehtud. Rahvas juubeldas, mu sõbrannad – ma kuulsin teid kõiki publikust, see lärm… ma endiselt ei suutnud uskuda, et päriselt ka, nii paljud inimesed elasid mulle kaasa. Mida te minus leiate? Kes te olete? Appi ma olen nii meelitatud. Kellegile läheb korda, mida ma teen. Tüdrukutega võrdlused, veerandpöörded ja tehtud. Jah, seljapoosis mul ei õnnestunud enda selga lahti teha ja võib-olla oleks saanud midagi veel teistmoodi teha, aga see tunne on okei, see on alati nii. Alati saab paremini. Aga siit ma lähen maha teadmisega, et paremini ma sellel hetkel ei oleks saanud. Eks autasustamisel nüüd paistab. Tehtud!

Ja siis jäigi oodata ainult seda kõige pingelisemat asja – mis koht siit nüüd tuleb? Enne minu ja Marise kategooria autastustamist ootas enda “ülespoomist” meie tiimiliige Karmen Kiier, kes võistles esimest korda Pärnu algajate võistlusel ja sai sealt samamoodi neljanda koha. Ilmselgelt ma ei ole objektiivne, aga minu meelest talle tehti ikka väga liiga selle kohaga. Selle naise vorm on ikka palju-palju rohkem väärt. Anyway, kui hakati naisi ette kutsuma, siis minu süda niimoodi peksis lava taga, nagu ma oleks ise seal ees seisnud. Palun-palun, jumal, kui sa oled olemas, anna sellele naisele väärt koht, palun ole õiglane. Ja kui Karmen tuli maha ja ta tunnistati enda kategoorias Eesti teiseks, siis mul tõmbas juba klombi kurku – jesss! Nagu vähemalt see Pärnu võistluste halb mekk sai pühitud, vähemalt Karmeniga on kõik hästi. Ma olen rahul.

Ja siis oli aeg minul ja Marisel enda kohtuotsust kuulata. Maris veel midagi ebales, et tema on ikka unistanud top3 tulla ja huvitav, kas ta ikka saab ja siis tulin mina välja enda emaliku ergutuskõnega: “Maris, kurat, me paneme selle asja siin kinni. Siin on ainult üks küsimus – kas võidad sina või võidan mina, aga selle asja me siin paneme kinni, ma luban sulle!” Ja Maris ei suutnud just ära uskuda, mida ma talle ütlesin. Tegelt? Ma lubasin talle. Nüüd me peame selle ära ka tegema! Ja me seisime sinna rivvi. Sinna kuradima rivvi, kus ma eelmine aasta nii haledalt peksa sain, kus ma läksin purunenud unistuste ja südamega koju, kus ma nutsin nii valusaid pisaraid, kus mind tehti reaalselt lihtsalt katki.

Ja siis seisid laval 4 tüdrukut, kaasa arvatud mina ja ma reaalselt palusin Jumalat ja kõiki kõrgemaid jõudusid, et nad palun ei laseks mind uuesti katki teha. Palun ärge laske. Palun, ma ei taha uuesti seda tunnet. Ma olen ju kõik teinud, ma olen hea, kurat ma olen nii hea, kohtunikud ju pidid seda nägema. Nad pidid ju? Kas nad nägid? Palun tee nii, et nad nägid. Palun ärge kutsuge mind veel ette, mitte veel…

Ja siis olid lavale jäänud mina ja Maris. MINA JA MARIS! Mina ja Maris, ma lubasin talle, ma lubasin ju. Me olemegi parimad. Peep saab Parima treeneri medali. Mine metsa, savi kes meist võidab, Peep saab medali, Peep saab medali. Ma lubasin talle eelmisel hooajal, et ma toon talle selle medali! Okei, kui mina ei too, siis toob vähemalt Maris, aga Peep saab medali. Võtsin Mariselt käest kinni ja siis ma tundsin, kuidas ma enam lihtsalt ei suuda enda emotsioone valitseda. Kaisa kurat! Kõik vaatavad, ei hakka ulguma! Sa ei ulu teiste ees! Mida sa teed? Ei ulu!

Ja siis öeldi teine koht, Maris Malm ja BOOM! Ma haarasin enda kõhust kinni, sest lihtsalt ma ei suutnud enam, ma olin uhke, õnnelik, ma võitsin, Peep saab medali, kogu see faking trenn ja vaev, kogu see nälg, kogu see dieet, kogu minu purunenud suhted, kõik mu kadunud sõbrad, kõik see, millest ma olen pidanud loobuma, kõik see, kurat kõik see. See kõik oli seda väärt! Kõik see, et aasta alguses mu elu lagunes koost, kõik, kogu see jama, kõik see oligi seda väärt. Ja ma lihtsalt nutsin. Kõik vaatasid ja ma nutsin, asi, mida ma mitte kunagi ei tee. Sürr. Ja siis astus lavale Peep, minu ja Marise vahele ja ta ütles, et see on tema elu kõige uhkem hetk. Need olid kõige paremad sõnad, kõige paremad. Ja me pillisime Marisega nagu kaks kiisupoega seal Peebu kõrval. Haige! Nüüd ma lõpuks tean, mis tunne on nutta õnnest – ma pole seda kunagi teinud.

Peale enda kategooria võitu seisavad veel korra laval kõikide kategooriate võitjad ja valitakse välja siis bikiini absoluudi võitja, kelleks sellel korral sai Agne Kiviselg. Kummaline, aga ma läksin sinna rivvi seisma täiesti rahulolevana ja ma isegi ei rabistanud midagi. Ma olin juba endale seatud eesmärgi saavutanud ja need naised seal rivis olid kõik seda absoluudi võitu väärt. Naljakas, aga lavalt maha tulles minu käest küsiti, et kas ma olen rahul sellega, et Agne mind absoluudis võitis? Minu meelest see on maru õiglane tulemus ja võib-olla päris mitte sportlase hingega kokkukäiv mõtlemine, aga arvestades seda, et Agne on minust kaks korda kauem võistelnud ja ta on oma karjääri jooksul näinud minust kaks korda rohkem seda verd, higi ja pisaraid, siis jumala eest – see naine on seda väärt. Ärge kibestuge selle dieedi ja võistlemisega, säilitage ikkagi normaalne mõtlemine. Osake kaotada, õppige ja liikuge edasi, et ühel päeval ise võita.

Ja no see edasine läks nagu ülihelikiirusel. Mina põhimõtteliselt terve aja nutsin, kallistasin sõbrannasid, tänasin neid, et nad on mul endiselt olemas ja lubasin neile kogu kaotatud aja tasa teha. Nii palju emotsioone, raske on kirjeldada. Ja minule täiesti võhivõõrad inimesed tulid ja tõid mulle mingeid kingitusi, soovisid õnne… poole võistluse pealt sai mul internetimaht täis ja kui ma uuesti wifisse sain, siis mul oli sotsiaalmeedias mingi täielik plahvatus käinud. Mitusada õnnesoovi, saate aru? Ma lihtsalt lugesin ja ei suutnud ära uskuda. Mu tegemised päriselt ka lähevad kellegile korda. Jah, ma teen seda sporti eelkõige enda pärast, aga tegelikult ju kõikide teie pärast ka. Uhke tunne oli, nii uhke. Ma polegi vist elusees nii uhke olnud. Aitäh.

Ja sealtmaalt, mis edasi sai…. sellest ajalugu vaikib. Aitäh teile kõigile, kes te aitasite seda päeva tähistada. Aitäh, et te olite minuga. Aitäh mu tiim – te olete mu pere. Aitäh Jüri Kartul ja Ats Loot – teate isegi. Ja ma trükin praegu seda postitust siin hotellitoas Santa Susannas… kohe-kohe on käes minu võistluspäev EM-il ja mul on jälle klomp kurgus. Ma olen niinii väsinud, aga ma olen niinii õnnelik. Meie tiim on siin, paneme selle EM-i purki, sõidame läbi veel Portugali Diamond Cupilt ja varsti olen tagasi Eestis. Ja hoidke siis piibud ja prillid!