Valus tõde võistlemisest, dieedist, dopingust ja meestest

Nädal on jäänud mu esimeste võistlusteni… nädal. Nagu nädal!? Ainult nädal? See on nagu iga kord täpselt samamoodi, et algul on aega nagu maa ja ilm ja tundub, et need võistlused on kuskil maa ja mere taga ja kõik on nagu vapsee titimiti ja siis hakkab üks ameerika mägi – üles ja alla, üles ja alla ja lõpuks oled sa nii läbi solgutatud, et tahaks lihtsalt, et see raputamine kuidagi järgi jääks ja saaks selle sõiduga juba ühele poole.

Täna kõndisin koju ja mõtlesin, et tegelikult on iga prepp maru sarnane olnud. Kui preppi alustades on ju kõht täis ja energia laes ja kaal kukub, siis ongi nagu tore ja mõnus seal enda rutiinis olla ja kõik nagu toimib. Siis iga jumala kord mul kuskil poole prepi pealt hakkavad mingid tagasilöögid ja ma jooksen peaga vastu seina ja küsin endalt iga jumala kord, et mille kuradima pärast ma nüüd jälle siis piinan ennast. Miks ma ei võiks lihtsalt trenni teha ja heas vormis olla ja sellega piirduda. No ei saa, no ei taha, no ei suuda – vaja ikka pill lõhki ajada. Vaja ikka piitsa anda, vaja ikka tõestada midagi.

Siis peale seda madalseisu tuleb alati see “lilleke aasal” faas, kus vorm on tavainimese mõistes juba jumala hea, kehas on hea olla, riided istuvad selga valatult, lihased vaikselt joonistuvad, energia on endiselt okeil tasemel ja vapsee lill on olla. Trennides veel jõudu on ja kõik toimib. Ideaalne! Ja siis selle lilletupsu faasi lõpus hakkab kõht juba tühjaks minema ja energia hakkab langema, aga see kuradima vorm läheb nii heaks, et vahet nagu ei ole – see kõik on seda väärt, see tühi kõht ja energiadefitsiit on seda väärt. See peegelpilt ja see sikspäkk-kuubik on seda väärt.

Ja siis jõuab kätte see 2 nädalat enne võistluseid faas. Perse küll noh! Käid trennis niimoodi, et särk ei muutu seljas isegi niiskeks enam mitte, pingutad retsimoodi, aga seda tunnet enam pole. Teate seda tunnet, kui võtate kangi selga ja mõtlete, et “Fakk, siit see tuleb! Beast mode! Ma pingutan! Urised ja teed neid kükke niimoodi, et tunned kohe, kuidas see loom tahab välja saada, sa tahad niimoodi pingutada, et valus hakkaks, et kurat hakkaks valus”, aga seda ei tule… seda ei tule ega tule enam ja see ajab nii kuradima tigedaks. Lähed teed enda trenni ära, aga sellist kõikvõimast tunnet pole enam. Ma käin ja teen, aga ma ei ole loom. Rääbis olen noh. Täielik rääbis.

Ma olen alati imestanud inimeste üle, kes aastast aastasse käivad jõusaalis ja lihtsalt teevad seal midagi. Jah, ilmselgelt iga trenn ei saagi hullu panna ja vahepeal on tore lihtsalt ennast liigutamas käia ka – närvisüsteemi puhkamas, aga no… ma ei oskagi seda nüüd nagu seletada, ma olen võib-olla natuke kukkunud ka, aga kõige rohkem ma igatsengi praegu neid trenne, kus ma saaks lihtsalt lammutada, lammutada sodiks ennast. Ma tahaks niimoodi rebida seda kangi sealt maast lahti, et mul hakkab paha. Nagu ma tahan niimoodi kükkida, et mu silmamunad on valusad pärast. Ma tahan niimoodi suruda, et ma ei jõua pärast enam pead pesta, sest käed on täielikud makaronid. Tahaks röökida ja lammutada. Aga no ilmselgelt 2 nädalat enne võistluseid ei jõua ja pole kohe kindlasti enam mõistlik ka ennast lammutada, keha on isegi viimase piiri peal. Ühesõnaga kopp on ees sellest tuimast nühkimisest. Tahaks trenni teha. See lõpufaas ongi läinud selliseks tuimaks nühkimiseks, no nagu pimedas toas nühiks misjonäri, teed ja toimetad ja eks lõpuks nagu tuleb ära ka midagi, aga see ei paku mitte midagi. Okei, kuhu ma jäingi.

Igatahes, praegu ongi täpselt käes see faas, kus vorm on läinud nii kuradima heaks, no ikka haigelt heaks, aga kehal ei ole enam seal haigelt kuivas vormis hea olla. Isegi see peegelpilt ei paku enam midagi, sest mingitest kurvidest pole haisu ka enam maha jäänud ja ainus asi, mida ma peeglist suudan välja zoomida on see, et need kuradima jalad on vaja kuidagi gramm kuivemaks veel saada. Iga jumala kord, kui ma peeglisse vaatan, siis ma näen seda kahte grammi, mida on vaja veel kintsudest alla saada. Need kaks grammi – Kaisa! Ära nüüd jama! Täiuslikkust on vaja, täiuslikkust!

Kes nüüd vahepeal kreepsu sai, siis eii, ma ei ole ära pööranud. Ideaalne vorm tavainimese mõistes on ammu üle tehtud, ammu-ammu, siin me ajame taga nüüd seda lavavormi ja see pole kaugeltki normaalne, ma pole seda kunagi väitnudki. Mul ei ole absoluutselt mitte mingit plaani lavavormi jääda ja mulle absoluutselt ei meeldi see vorm, lihtsalt seda on nüüd vaja kolmeks nädalaks, et kuskilt mõni karikas üles noppida. Seekord me lähme välja täispangale – tõmbame mu keha nii kuivaks, kui seda inimlikult võimalik teha on ja eks siis ole näha, kas see on seekord piisav.

Ma tahan siinkord veel korraks peatuda sellel teemal – lavavorm. Võistluste keha ja kuivus ei ole normaalsed ja kõik, kes te olete mu teekonda jälginud, siis te teate täpselt, mis on selle hinnaks, seega on täiesti mõistuse vastane kuidagi seda kadestada või pidada seda kuidagi ideaaliks – päriselt! Tulge maa peale! Sportlik ja kurvidega keha on seksikas, neid viimaseid asju – kurvid- neid minu kehas enam ei eksisteeri. Seega ma ei jõua ära oodata, et saaks selle pluss 5kg uuesti tagasi, et püksid ei löpendaks enam tagumiku pealt 😀 Päris hirmus ikka. Isegi silikoonrindadest pole midagi alles jäänud, see on ikka next level tase no.

No ja nüüd jõuabki kätte see ülifäänsi nimetusega aeg – PEAK WEEK. Issand, kuidas ma vihkan seda väljendit. Ma olen vist kibestunud vanamoor, aga seda sõna kasutatakse kuidagi nii “oo vaadake mind, ma olen tähtis tegelane, mul on peak week”, keda kotib. Eriti fäänsidel tibinatel hakkavad nüüd mingid veega laadimised ja lülitatakse süsivesikud menüüst välja ja soolatopsid peidetakse täiskuu ajal keldritesse ära ja tehakse mingit muud voodoo bullshiti, lootes, et see annab vormile midagi juurde. Enamustele on selle ette dikteerinud muidugi nende idioodist treener – palju õnne. Tulemuseks siis laval krampi kiskuvad ja minestavad tüdrukud. Palju õnne, said grammi kuivemaks, aga meenutad kahel jalal kõndivat surma – hästi ilus.

Aga no pole minu asi siin maailma muuta. Sellest ma olen ammu juba aru saanud, et ega kogu pasa peab üks võistleja ikkagi enda naha peal läbi tegema, siis on ikka kindel värk. Jumal tänatud, et mul omal ajal esimese hooajaga hakkas mingi häirekell põlema ja otsustasin mitte kaasa minna mingite voodooo magic imeasjadega. Aga mida Peep siis selleks nn fäänsiks ettevalmistusnädalaks käskis teha? Lihtne! Ära trennides kaelakonti pooleks murra enam, katsu puhata rohkem ja ole inimene. Ja ära neid Coca Zerosid enam liitrite viisi alla kulista. Vsjo. Lihtne. Joppas. Ei pidanudki täiskuu ajal välja ulguma minema. Vorm on tehtud, mida siin enam rabistada. Mille kuradi pärast ma peaks nädal enne võistluseid midagi teisiti tegema, kui siiani pool aastat teinud olen? Kes praeguseks enda vormiga jännis on, võivad endale suure kummarduse teha, sest midagi on ikka konkreetselt metsa ajastatud.

Ahjaaa, sellest pidin ka rääkima – praegu väga aktuaalne teema – doping. Kaugeltki mitte kõik võistlejad ei tee enda vormi odrakruubi ja kaerahelveste pealt, vaid kasvavad gramm kangema kraami peal. Kellel vähegi silm seletab ja kriitilist mõtlemist jagub, sellele ei peaks juba ammu üllatusena tulema, et sellist asja, nagu puhas sport – sellist asja kohtab tegelikult pigem harva. Võtame need peakesed nüüd liiva alt välja ja vaatame tõele näkku. Kui siin elus mingi asi tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis suure tõenäosusega see nii ongi.

Igatahes ühel tavalisel tööpäeval sain ma kõne Eesti Antidopingult ja olin kohustatud ilmuma samal õhtul Sparta Spordiklubisse, et anda siis nii enda uriini- kui vereproov. Mis seal ikka, kuna midagi põdeda polnud, siis lendasin laivi. Ütleme nii, et päris eksootiline kogemus on pissida kellegi valvsa pilgu all topsi ja siis ise pakendada ja möllata enda proovidega. Protseduuri reeglid – mis sa teed, keegi teine sinu proove katsuda ei tohi. Seda, et enne võistluseid tehakse proove, on pigem erand kui reegel ning enamasti tehakse üksikuid kontrolle vaid võistluste päeval. Seda suurem oli mu üllatus, et ma kõne sain.

Ilmselgelt ma helistasin kohe Peebule, et teda asjadega kurssi viia ja minule üllatuseks oli tema vapsee õnnelik. Õnnelik just seetõttu, et järelikult olen ma enda hea vormiga kellelegi silma jäänud ja kellegis tekitanud kahtluseid, et kas ma ikka olen siin kasvanud ainult odrakruubi peal 😀 Igatahes minul on siiralt hea meel, et selliseid pistelisi kontrolle tehakse ja justnimelt ettearvamatul ajal – iga vähegi ajudega patustaja võtab enne võistluseid ained välja ja läbib võistluste proovid puhtalt, selleks ei pea just eriline geenius olema. Nagu siin kuulda oli, siis leidus ka proovidest keeldujaid (üllatus üllatus, huvitav miks?). Eks ole siis kuulda täpsemalt, kui proovide tulemused käes on. Mul natuke hea meel, saan kõikidele kahtlejatele uhkusega keskmist näppu näidata. Koormatäis odrakruupi ja rasket tööd on see vorm minult nõudnud.

Kui üleüldse sellest dopinguteemast rääkida, siis ma olen enda suu hoidnud ikka korralikult kinni – no see teema paneb lihtsalt kõiki nii põlema ja eks kõige kõvemini avaldavad ikka arvamust inimesed, kes mitte essugi ei tea, mis ümberringi toimub. Minult on nüüdseks kümneid kordi juba küsitud, et mida ma ikkagi kogu sellest värgist siis arvan. No lööge või maha, aga minu arvates on lauslollus jätta kasutamata trumpässasid, kui need sulle laua alt pihku libistatakse – päriselt ka.

Ma ise ei plaani jääda eluks ajaks võistlema ja ma ei ole näinud vajalikkust, et enda keha kuidagi millegi abil üles boostida ja kohe kindlasti ma arvan, et need vennad, kes mingi suurema biitsepsi pärast endale keemiat sisse lasevad on idioodid, aga kui sa teed tippsporti, kui sa teed tippsporti kõrgel tasemel, siis jumala eest – kui kõik sinu konkurendid kasutavad keelatud võtteid ja tõmbavad sulle mütsi pähe, siis on minu meelest lollus taguda vastu rinda ja mängida mingit ohvrit ja mitte kasutada samu kaarte. Ma ei tea, kui loogiliselt see praegu kõlas, aga no mitte kedagi ei koti sinu puhas sport ja sinu ilusad siirad mõtted. Kuld on kuld, kuld on endiselt kuld, vahet ei ole, mida selle saamiseks kasutati. Anyway. Öeldud, läheme edasi. Ole lihtsalt mees ja ära vahele jää.

Igatahes kes mu võistlusplaanidega veel kursis pole, siis 27aprill teen siis otsa lahti Eesti Karikavõistlustega ning juba 1mai sõidame tiimiga Hispaaniasse Euroopa Meistrivõistlustele ning sealt edasi Portugali Diamond Cupile, kus 12mai panen siis hooajale punkti. Ütleme nii, et päris mugavaks on sellel korral minu jaoks võistlemine tehtud. On ikka suur vahe, kas sa nokid üksinda kõike, või lased dieedi ajal endale kõik asjad ette-taha ära sebida. Ma pole pidanud kordagi muretsema enda litsentside pärast, mingisuguste regamiste pärast, lennukipiletite ja majutuse pärast. Veel enam, ma ei pea hakkama üksinda kuskile trippima, vaid teeme seda kõike ühtse tiimina koos – ma ei oskaks rohkem tahta. Rahapakk peab muidugi kelguga järel olema, aga seda juba kord see hobi nõuab.

Üleüldse, mis keiss selle rahavärgiga on? Ma olen taaskord saanud miljon küsimust, et kui palju ma ikkagi selle võistlemisega teenin? Soodad olete? See on hobi nagu iga teinegi, kõik bikiinid, kontsad, tilu-lilud, grimmid, majutused, osavõtutasud, lennukipiletid, kõik jutud sa maksad ise täie rauaga. Üks sõber küsis siin mingi aeg tagasi, et kui palju spordiklubi kompenseerib lennukipiletitest? Ma jäin tobeda näoga vaatama…emm… mida? Mitte midagi. Keegi ei kompenseeri mitte midagi. Kallis hobi, kui säästa ja koguda ei oska, siis jumala eest – see ei ole sulle. Kuskilt kuulsin, et mõned võistlejad on siin isegi annetusi küsinud. Noh… minu silmade läbi võiks teha korjandust näiteks siis enda eluasemelaenule või autoliisingule – tundub veidi kummaline. Hei – sa mu Bentleyle uute suverehvide jaoks annetada viitsid? Kui sa tead juba, et sa kavatsed aasta pärast lavale minna, siis on viimane aeg hoiupõrsast täitma hakata, sest oifakkkk, kus see hobi nõuab raha. Räme.

Naljakas, alati kui ma kirjutama hakkan, siis mu mõte lendab kord ühte suunda ja kord teise ja siis ma lihtsalt kirjutan ja kirjutan ja ma ei tea ise ka, kuhu ma enda jutuga jõudma pean… Panen edasi lihtsalt. Küll lõpus mõtleb siis ka mingi pealkirja välja sellele lipa-lapa lappesse läinud postitusele.

Igatahes. Millest ma veel tahan rääkida on see võistlemine üleüldse. Võib-olla täiega ära nämmutatud teema, aga ma ei väsi kordamast. Kogu see pull nõuab rämedalt raha, veel rämedamalt enesedistsipliini ja see võtab räigelt lõivu sinu elust. Ja kui ma ütlen räigelt, siis ma mõtlen RÄIGELT! Inimesed ei ole hakanud veel trenni tegemagi, kui juba tahetakse võistelda. Mitte, et mul kade meel oleks, kui sa ka lavale tahad saada, aga palun anna endale ka veits aru, mida see kõik tähendab.

Kas sa reaalselt oled valmis selleks, et sinu number üks prioriteet on trenn? Kas sa oled valmis ennast trenni vedama ka siis, kui sul kõik lihased valutavad ja räme nälg on kallal? Oled? Kas sa oled valmis käima vanaema juubelil enda toidukarbiga? Kas sa oled valmis selleks, et igasugused öised üleval passimised peavad nüüd lõppema? Oled sa valmis selleks, et sa rügad rämedalt tööd ja võib-olla ka pärast mitut aastat ettevalmistust jääd sa endiselt rivi lõppu? Vot kui sa selleks valmis ei ole, siis sa ei ole võistlemiseks valmis. Valus, aga tõsi. Ma olen lihtsalt nüüdseks nii palju näinud selliseid kiirelt läbi põlenud neiusid, kellel pole lihtsalt õrna aimugi, kuhu nad ennast seganud on.

Ja nüüd raudselt keegi närib enda varbaküüsi suurest vihast minu vastu, aga no minu blogi, kurat kirjutan, mis ma mõtlen. Võib-olla olengi see paha mõrd, las ma siis olla.

Enne äraminekut ma plaanisin teile kirjutada veel ühest erilisest inimesest enda elus, aga no blin, ei mahu see seekord jälle siia postitusse ära – kerin siis pinget edasi. Igatahes poisid ja tüdrukud, kõik kes te helistasite pulmakellasid minule ja Ats Lootile, siis pean kurvastusega tõdema, et Ats on endiselt vallaline. Kusjuures ma arvan, et see on nii väga lihtsal põhjusel – Ats on lihtsalt liiga faking äge ja armas mees. Ma reaalselt ei kujuta ette, kui äge naine see peab olema, kes ta kunagi endale saab. Ma teen talle ise kvaliteedikontrolli ära ja õpetan välja, enne kui Atsile ligidale lasen. Vot nii.

Ma väga loodan, et ma jõuan võistluste vahepeal teid enda emotsioonide ja mõtetega kurssi viia, aga kui ma ka ei peaks jõudma seda teha, siis Instagrami vahendusel saate kõigest niivõinaa teada. Saate oksendamiseni postitusi ja stoorysid. Ma väga loodan, et seekord saan sheerida ainult rõõmuhõiskeid ja suurt tähistamist, aga ega seda ei tea kunagi ette. Kas ikka sai piisavalt tööd tehtud? No kurat tahaks loota. Mina enam rohkem ei oska ega jaksa välja panna. Vähemalt mitte odrakruubi pealt. Olen saja protsendiliselt teinud ära kõik enda trennid, olen saja protsendiliselt pidanud kinni dieedist, olen harjutanud poseerimist nii palju kui võimalik – juhuse hooleks ei ole jätnud seekord midagi. Pill lõhki, täiega. Kui see pole seekord ka piisav, siis… no siis… ma ei teagi… mis siis saab? Kurat seda teab, eks ole näha. Eks tuleb siis jälle enda riismed kokku korjata ja keha ehitada, kuni lõpuks ma olen nii kuradima hea, et kellelgi kahtlust pole. Ma olen võistleja – ma olen võitleja.

Ja nagu lubatud, siis ka update vormist – kilo erinevust – läks kõik rindadest vist 😀