Dieedi update! 7 nädalat tehtud, 14 veel ees. Võistlusplaanid, vigastused ja before&after.

Märkamatult on juba pea 7 nädalat dieeti purgis ja umbes 14 nädalat siis esimeste võistlusteni. Sisuliselt siis 1/3 teekonnast on juba käidud – täiesti märkamatult. Nagu iga jumala kord tundub, et aega on nagu muda ja kui siis pilt silmade ette panna, siis pole siin aega puhata ja mängida midagi. Seega kõik, kes te plaanite siin suveks mingit vormi kuskilt välja imeda, siis tegelikult on juba maru kiire… võinoh, tegelikult paljude jaoks on rong juba läinud. Mitte, et ma mingit “suveks saledaks” dieeti propageeriks, aga kehal võtab ikka korralikult aega, et mingeid muutusi näidata.

Kes on uurinud siin mu võistlusplaanide kohta, siis ma pean kohe esimese asjana ära mainima, et ma vihkan sellist sõna nagu “plaan”. Ma ei planeeri, ma lihtsalt teen. Aga seda võin küll kindlalt öelda, et kevadel võtan ette siis loomulikult Eesti karikavõistlused, käin ära Serbia Diamond Cupil, ajastan enda elu parima vormi Euroopa meistrikateks ja kui mul nälgimisest ja trennist veel koppa pole ette visanud, siis löön võib-olla Portugalis ka kontsa maasse, aga see viimane selgub töö käigus. Eelmine kord jäi mul nii hinge peale see, et ma Madriidis ära ei käinud, sest tegelikult oleks võinud see mõni nädal veel vastu pidada. Aga no oleks on tore poiss, vaatame jooksvalt, mida seekord keha ja vaim asjast arvavad.

Kordamine on küll tarkuse ema, aga ma vihkan seda, seega kõik, kes pole veel jõudnud mu dieedi alguspunkti postitust ja pildimaterjali vaadata, siis teeb seda NÜÜD! Alustasime siis 72.4kg pealt ja tänaseks päevaks kaalun ma siis 69.9kg ehk alla olen tulnud 2.5kg. Seda teab vist vanajumal ja Peep ainult, kui palju veel minna on, aga tagumikutunne ütleb, et ideaalvorm koorub välja seal kuskil 61kg juures. Eks ole näha, seda ei tea kunagi, mis sealt pehme vammuse alt välja hakkab või ei hakka paistma. Lihast on juures, aga kui palju ja kui palju ma suudan dieediga ära hävitada – see kõik alles paistab.

Lihaseid dieediga hävitada? Jep, täpselt. See on see koht, mille nii paljud ära unustavad. Iga dieediga hävitab keha lihaseid, sest defitsiidis olles pole mõistlik lihtsalt nii kulukaid asju kaasas tassida. Lihased kulutavad meie kehas palju rohkem energiat, kui näiteks rasvkude ja meie kehad on nii targad tegelased, et neid väga ei huvita, mis meie eesmärk on, peaasi, et neil maru mõnus olla on. Seega, dieeti on vaja pidada maru targalt ja mida aeglasemalt ja stressivabamalt me seda teeme, seda väiksemate kadudega me enda eesmärgi saavutame. 10kg kaalu kaotada on köömes – üks variant on astuda ühe jalaga kaalule näiteks… olgu olgu, 10kg kaalu kaotada on ülilihtne, aga 10kg rasva kaotada on hoopis teine ooper.

Okei, kuhu ma jäingi? Nii, dieet. Ma pean ära märkima, et see dieet on juba praegu kuidagi palju erinev kui eelmine ja eks iga dieet saabki olema hoopis teistsugune, aga näiteks ma tunnen ennast juba praegu enda kehas ülihästi. No kui ma mõtlen enda eelmise dieedi peale, siis kuskil 65kg oli see number, kui kuidagi tunne läks kergeks ja riided istusid selga valatult ja no keeruline kirjeldada, aga kehas hakkas kuidagi nii hea olla. Praegu on täpselt see 70kg see koht – mingil imekombel kõhulihased nagu joonistuvad ja taaskord on enda kehas nii hea olla – kurvid on, lihased on, kõik on naiselik ja ilus.

Teistmoodi on ka see, et uus treeningkava näeb ette taaskord ainult 4 jõusaalitrenni ja ainult 30 minutit rahulikus tempos cardiot ja vsjo. Taaskord 2x nädalas alakeha, selg ja õlg. Esimest korda elus teen siis püramiidkava, kus iga seeriaga korduste arv väheneb ja raskused kasvavad. Väikene muudatus, aga mul teist nädalat juba lihased nii haiged kõik, ülikaif tunne! No reaalselt iga kavaga on jälle tunne, nagu poleks mitte kunagi oma elus trenni teinud. Kaloraaž on endiselt 2150kcal peal ja kurta ei saa. Okei, no saaks ikka kurta, sest mulle meeldib süüa, aga no kõhu saab korralikult täis. VEEL.

Ahjaaa, lagunema hakkasin ka jälle. Kui ma kunagi enda “ülitarga” peaga põlve tagurpidi kükkisin, siis mind juba hoiatati, et ega see hakkab ennast raudselt tunda andma. Ja no olemas! Läksin siin enda kükkide ja väljaastetega liiga julgeks kätte ja ühel õhtul oligi põlv maakera suurune jälle. Nüüd ongi see moment, kus on vaja ajudega trenni teha, maru keeruline ainult. Raskuseid on vaja kasutada, aga tuleb tabada ära see moment, millal trenn hakkab kasu asemel liiga tegema. Samamoodi on hakanud üks küünarnukk valu tegema, aga no kuna ülakeha ma ei peagi väga viimasel piiril vägistama, siis see mulle praegu muret ei tee. Las valutab kui tahab. See sport ei olegi normaalne ja minu peas kõigil, kellel pole ühtegi vigastust olnud, siis järelikult ei oska kas pingutada või kasutavad taastumiseks midagi kangemat kui kaerahelbed.

Mis veel uut? Teate pikemat aega kipitab südamel ikkagi see treenerikutse ära tegemine. Mulle kohati tundub, et iga teine inimene on enda arust juba personaaltreener ja turg on nii üleküllastunud igasugu “tarkpeadest” ja seetõttu olengi kuidagi selle tahaplaanile jätnud, aga no see mõte elab nii kuklas mul. Teen siis ära! Kui minust treenerit ei saa, siis vähemalt targemaks saan ma üksjagu ja ega see mul mööda külge maha ei jookse. Tegelikult oleks päris lahe inimestel aidata enda ideaale saavutada ja näidata lihuniktreeneritele, et makarone ja saia süües on võimalik vormi saada küll 🙂

Aaaahjaaa, see pidev vajadus ennast muuta ja tuunida. No alles sain endale selle intiimneedi, kui juba leidsin ennast jälle Marju Karini ukse tagant kraapimas. Viimasest visiidist tema juurde oli möödunud 14 kuud ja kuigi huultes oli veel eelmisest korrast natukene täidet alles, tahtsin ikkagi neid veel natuke putitada. Nagu alati sai täiteks valida taaskord tagasihoidlikud 1ml Juvederm Ultra 4 ja tulemus nagu alati 10/10. Kes tahab video ja pildimaterjali näha minu eelmisest visiidist, siis otsib selle ilusti blogist üles. Kui ma juba eelmine kord olin nii positiivselt üllatunud, kui valutu ja kiire täitmine oli, siis seekord kasutas Marju veel mingit eriti head valuvaigistavat kreemi – nagu mitte midagi, no mitte kui midagi ei tundnud. Jah, ebameeldiv on endiselt see mõte, et keegi nõelaga su huuli torgib, aga valus absoluutselt mitte.

Siia lõppu ma tuletaks nii igaks juhuks meelde, et me leppisime kokku, et ma sellel aastal vanemaks ei saa eks? Et kui nüüd homme lööb ette 4.01, siis ma saan 21-aastaseks eks? Ja tüdrukute parimad sõbrad on teemantid, mitte lilled eks? Ei ole ma endiselt taimetoitlaseks hakanud ja vaase mul kodus pole 😀 Ahjaaa… uus aasta, uus mina, uus kõik jutud, kingin siin teile ka omaltpoolt midagi. Sooduskoodi, millega saate Fitshopi e-poest ja kauplustest kõike head ja paremat soetada. Tulge lennake Sparta Fitshopi kohale ja annan teile kõige suurema hea meelega nõu ja teeme üksteise päeva rõõmsamaks. Diil?