Aus ülestunnistus – ma armusin kulturisti

Ja kui ma ühel hetkel suutsin lahti lasta enda vanadest sissetallutud radadest ja saata pikalt kõik enda rumalad põhimõtted ja veendumused, siis sellel momendil ma leidsin, kui kuradima õnnelikuks on võimalik tegelikult saada. Kus ma varem elanud olen? Miks ma ennast ise vabatahtlikult raamidesse olen pannud? Miks ma olen enda rumalate põhimõtete pärast keelanud endal õnnelikuks saada?

Teate, ma olen tüüpiline eestlane – kui ikka midagi on väga hästi, siis kuklas taob täiega, et kohe peab midagi halba juhtuma. Kuskil peab olema sees mingi konks, sest ilusaid asju ei saa olla ja kui neid kuidagi liiga palju peale hakkab pressima, siis varsti peab kuskil pauk ära käima. No peab ju? Inimesed ei saa olla ilusad ja head, elu ei saa olla lihtne ja hea ja kui keegi sinust liiga palju hoolib, siis see ei saa olla siiras – no ei saa ju? Kuskil peab olema mingi konks. Keegi ei saa mind tingimusteta armastada – siin peab olema konks! Mida ta vastu tahab? Ta ei saa ju seda lihtsalt niisama teha. Kus konks on? Tuleb tuttav ette?

Ma arvan te olete mu seniste suhetega päris hästi kursis. Mehed jumaldavad mind… No jumaldavad. Ja kutsuge mind egomaniakiks või kelleks iganes, aga ma saan nendest väga hästi aru. Mida on minus mitte jumaldada? Kui ma põlen, siis ma põlen nii kuradima heledalt ja kuumalt ja ma armastan nii palavalt, et kõigil, kes on sellest natukenegi osa saanud – neil on vedanud. Ma olen tulekera ja isastel tekib juba sportlik huvi, kas nad saavad minuga hakkama või mitte – kas nad suudavad mind taltsutada või mitte? No loomulikult mitte.

Selles see asi ongi, et minusse armutakse, nagu ma olen ja siis tahetakse hakata minust voolima kedagi, kes ma pole. Võtad endale Ferrari ja siis hakkad talle peale lappima kõige odavamat saasta kütust ja sõidad temaga kiirteel nii igaks juhuks kindlasti alla lubatud piirmäära – no hakkab kütet liiga palju võtma, äkki hakkab masin käes möirgama, äkki saab ürgne loom välja.

Okei, see tekst läks maru luuleliseks siin kätte ära, aga arvestades, et ma tiksun praegu Londoni lennujaamas, mu kahe päeva keskmine unetundide arv on tervelt üks närune tund ja ma tulen just Portugalist võistlemast, siis tegelikult praeguse olukorra kohta on see päris mõistlik jutt. Ma tahtsin selle postitusega võimalikult kiirelt ühele poole saada. Lihtsalt praegu tundub, et aeg on õige ja kui üks asi hinge pealt ära, siis saan teile juba EMist ja Portugali Diamond Cupist rääkida. Loodetavasti te pikka viha ei pea, et ma Ats Looti ikkagi endale meheks ei võtnud.

Aga võtame siis algusest. Minu meeste maitse siis. Pahad poisid, kiilakad, minust pikemad ja tugevamad (vähemalt füüsiliselt), mängulised, ilma lasteta (kohe kindlasti ilma lasteta!), tugeva enda arvamusega ja sellised kindlate põhimõtetega vennad. Pigem las olla rets, kui olla pehme. Ma vihkan, kui mehed enda sõnu söövad või on kuidagi sellised pehmed ja painduvad. Mees peab olema must-valge, kindla arvamuse ja terasest selgrooga. Ja kiilakas… no mul on reaalne värk nende kiilakatega, haige. Ühesõnaga jätke nüüd kõik meelde, mida ma siin rääkisin just. Sest kohe läheb nagu räigeks sõnade söömiseks…mm… mu lemmikasi – enda sõnade söömine. Aga lähme edasi.

Eelmine ettevalmistus kulges mul selles mõttes esimesest teistmoodi, et ma tegingi seda üksi. Kui Fitmodelli ajal oli mu elukaaslane mu kõrval, toetas ja aitas, siis eelmisel prepil sain ma loota ainult iseendale. Täiesti arusaadav ka samas – ma ei heida absoluutselt ette ja teine inimene ei peagi kulgema minu une-, toidu- ja trennigraafikus. On täiesti okei, et mingil hetkel hakkabki tunduma nõme see, et minu jaoks on alati prioriteediks trenn, toit ja uni ja kui alles need on paigas, siis ma mõtlen mingisuguste teiste tegevuste ja meelelahutuse peale. Paratamatult sai päris suurel hulgal tühistatud igasugu üritusi, sest need lihtsalt ei läinud minu eesmärkidega kokku.

Ja mida aeg edasi, seda rohkem saigi lahku kasvatud, sest minu jaoks oli prioriteediks fitness, millest mu elukaaslane ei teadnud põhimõtteliselt midagi ja tema hobidest ja toimetustest ei teadnud enam ühel hetkel mina mitte midagi. Kõik oli kodus korras, aga seal katuse all tegutsesid sõbralikud korterikaaslased, mitte paar. Kogu energia, mida me oleksime pidanud üksteise peale panema, rakendasime me enda hobidesse. Aga juusiis oli seda tollel hetkel vaja. Aga see selleks.

Ja kui ma aasta tagasi Euroopa Meistrikatele sõitsin, siis vahetult enne seda sain ma tuttavaks sellise mehega nagu Raigo Kuusnõmm. Kulturismi maailmas tema nimi tutvustamist ei vaja. Mees nagu muiste. Saarlane. Miks ma selle välja toon? Sest saarlased on teistmoodi, no kõik saarlased on teistmoodi, ainult positiivses mõttes. Igatahes, ühele võhikule ma tutvustaks seda meest võib-olla nii, et tegemist on siis haigelt andeka jõutõstjaga, kes mingil momendil vahetas jõutõstmise kulturismi vastu ja no naljalt tema vastu lavalaudadel keegi enam ei saa. Lisaks sellele on ta edukas personaaltreener Tallink Fitnessis ja õpetab noortele siis jõutõstmist Spartas. Huhh, praegu sai nagu kellegi kohta mingi tutvustav reklaamklipp kokku pandud – ärge muretsege, ma ei hakka teile midagi müüma.

Anyway, ma ju teadsin Raigot juba ammu – võistlev sportlane ju, aga juttu polnud väga rääkinud. Mida ma ikka räägin temaga? Tagasihoidlik pereinimene, treenib vaikselt kuskil omaette, toimetab kuskil vaikselt omaette. Ja oleme ausad – ta polnud ju see kiilakas, see rets, see minu tüüpiline maitse. Ma olen teda korduvalt näinud Spartas poseerimistki tegemas, aga no kuulge – jah, keha on ju mehel võimas, aga mees, kes käib nappides trussarites lava peal õlisena lihaseid punnitamas? No kuulge kamoon, see pole üldse seksikas. No üks endast lugupidav normaalne mees ei tee ju selliseid asju. Ei tee ju? No minu maailmas vähemalt ei teinud.

Igatahes eelmisel EMil Santa Susannas tiksusime ühes seltskonnas päris palju ja üllatus üllatus – kuule tegemist on jumala toreda mehega. Selline teistmoodi, siiras, heatahtlik, selline sõber, keda sa lihtsalt tahad enda tiimi, kui vaja sõtta minna on. No täpselt selline vend, keda sa võid lõpuni usaldada, sest sealt nuga selga ei lenda. Ja ilmselgelt päris vabastav on rääkida kellegiga enda rõõmudest ja muredest, kes mõistab sind läbi ja lõhki. Kes mõistab seda dieeti ja mõistab. Vot täpselt sellest mõistmisest ma olingi nii kuradima kaua puudust tundnud.

Te päriselt ka ei kujuta ette, kui hea on rääkida kellegiga, kes saab sinu kiiksudest ja debiilsustest aru. Nagu keegi veel teab peast kaerahelveste makrosid ja teab täpselt kogu sinu sisemaailmas toimuvat. Kõike. Kõike võistlemisest, trennist, kõigest. Keegi, kellega saab tund aega rääkida näiteks kükitehnikast. Nagu ma saan rääkida selliseid asju ja mind ei vaadata viltu – keeruline seletada, aga see oli nii kuradima hea tunne. Temal oli parasjagu kodus sama seis – elukaaslane justkui nagu oli, aga toetust ja mõistmist polnud. Ja ühel hetkel me leidsimegi ennast rannast Sangria kõrvalt lobisemast ja oligi nagu selline “Kõlllllllll! Äratundmise hetk. Keegi lõpuks ometi mõistab mind ja saab täpselt aru, kus ma enda eluga olen. Keegi veel teeb oma elus läbi täpselt samu asju nagu mina”.

Veel üks naljakas seik – kui ma lava pealt maha tulin Euroopakatel, siis Eleri parasjagu klõpsis pilte ja ma nii muuseas, nagu ma alati teen, elan ju inimestel seljas. Ja lendasingi selja tagant Raixile peale ja tegime pilti. Tol hetkel me olime vahetanud omavahel ainult mõned viisakuslaused, aga see pilt tundus lihtsalt nii hea mõte. Pärast Eleri veel kommenteeris, et “Näe, te sobite jumala hästi”, kummaline, aga ma arvasin sama. Aga ei saa ju sobida, sest Raigo on mingisugune kulturist, see trussikutes muskleid punnitav õline vend ja treener ja tal on kodus laps ja elukaaslane ja ta on selline nunnupall saare poiss ja ta on kõike seda, mida minu maitse ei ole. Sõber jah, aga midagi muud – ei!

Igatahes Euroopakad said läbi, aga see mingisugune klikk oli ära käinud. Ma ei oskagi seletada seda. Veel tagasi lennateski vahetasime ainult mõned loetud piinlikud sõnad, sest mõlemal oli vist selge, et midagi oli meie vahel juhtunud, mida sõnadega kirjeldada ei saa. Endale korrutasin peas kogu aeg, et “Kaisa, sa olid pool aastat dieedil ja ilmselgelt sul klikib kellegiga, kes sind mõistab. Et ole nüüd normaalne. Tule dieedist välja ja küll sa siis isegi aru saad, et kodus on tegelikult kõik jumala hästi ja ei ole vaja mingeid lolle mõtteid endale pähe istutada”.

No Euroopakad saidki läbi ja mina tulin enda rutiini tagasi ja Raix jätkas veel võistlemist. Ja kuigi me ei suhelnud, siis ma enda peas mõtlesin kordi ja kordi läbi seda, et kui kuradima äge oleks võistelda ja seda elustiili üldse elada, kui su kõrval oleks teine samasugune. Kui ülikõva oleks näiteks helistada mehele, et “Kallis, prepi mulle pliis lõunasöök 20g rasva, 50g valku ja 100g süsivesikut”, no näiteks. Nagu tavainimese jaoks on see hiina keel. Kui ülikõva oleks üleüldse koos toitusid preppida? Kui ülikõva oleks teha koos trenne, kus teine pool sind räigelt motiveerib? Kui lahe oleks trippida ringi ja teha koos trenne ja minnagi koos vara magama ja eladagi seda elu, mis minu jaoks on nii armas… elada seda elu nii, et keegi ei hinga kogu aeg kuklasse ja ei tee minu valikuid maha. Ma tiksusin ja tiksusin tööl ja need mõtted käisid mul kümneid ja kümneid kordi peast läbi, aga ma endiselt keelasin endal niimoodi mõelda. Kamoon Kaisa, see ei ole okei! Mis su elul viga on? Kõik on hästi. Sinul on suhe ja Raixil on suhe ja pole vaja hakata siin midagi metsa keerama.

Aga no vahepeal me hakkasime internetis ikkagi suhtlema, sest mind huvitas, kuidas tal võistlustel läks ja nii “kogemata” sattus Raix aina rohkem ja rohkem Spartasse trenni, kui ma seal tööl olin ja no kuigi midagi nagu ei olnud, siis tegelikult oli küll ja veel. Me olime sõbrad, aga me mõlemad teadsime, et me tegelikult ei ole. Ükskõik, mis mul päeva jooksul toimunud oli, ma tahtsin esimese asjana seda rääkida Raixile, mitte kellegile teisele. Terve selle aja ma muidugi kogu aeg kordasin endale, et “Kaisa, söö nüüd see kõht täis ja tule dieedist välja ja küll see tunne üle läheb. Et ma kujutan seda endale peas ette ja no kamooon Raix ei ole üldse mingi variant no. Ta ei ole mees minu jaoks”. Seda müstilist keemiat hakkasid ka ümberringi inimesed märkama – kehakeelt on keeruline varjata. Kui tõmme on, siis see lihtsalt on.

Ja siis tekkis Eleril, Peebul ja Raixil ju mõte minna Venemaale ja nad ei jõudnud mulle seda mõtet serveeridagi, kui ma olin juba nõus. Kahtlane oli minna küll, kahtlane oli seda mõtet enda elukaaslaselegi serveerida, sest päris libedale jääle lähen ju. Otseselt nagu petmine ei ole, aga kahtlane tunne oli, et seal reisil võib ju hakata juhtuma mida iganes. Vahepeal oli Raigo jõudnud lõpetada ära enda kooselu ja no tuleb tunnistada, et kuigi see otsus ei tulnud tal minu pärast, siis meele tegi rõõmsaks küll – üks miljonist takistusest langes nüüd ära.

No seal reisil ma saingi natuke paremini õppida siis Raigot tundma, ikkagi mitu päeva ju ninapidi koos. Ja siis mulle jõudiski kohale, et ta reaalselt ongi selline nunnupall no. Ma ei oska teda paremini iseloomustadagi. Ta ongi reaalselt hästi siiras, hästi heatahtlik, ta nagu reaalselt poeks nahast välja, et kõigil teistel oleks kõik hästi. Siis mulle jõudis kohale, miks nad Eleriga parimad sõbrad on – täpselt ühe puuga löödud. No tahavad ainult, et teistel oleks kõik hästi ja nad on nõus selleks mida iganes tegema. Siin tekkiski mul lihtsalt selline konks, et mina selline ei ole.

Ma ei hakka üldse ennast ilustama, ma olen räigelt egotsentriline – nagu mulle endale meeldib öelda – egotsentriline värdjas. Mulle loeb, et minul oleks kõik hästi ja siis kui mul mitte midagi paremat teha pole, siis okei, vaatame kuidas siis teistel läheb. Ja see ongi nii ja ma mitte gramm ei häbene ka seda. Lihtsalt Venemaal mulle jõudis kohale, et Raix saaks minu kõrval lihtsalt nii häbematult peksa ja ta lihtsalt ei jääks minu kõrval ellu. Ma sõidaks temast risti-rästi üle ja ma teeks talle oiiiiii kui palju haiget, julmalt haiget. Sest no ma olen üks kuradima pekkikukkunud keeruline naine – ma olen. Ma ei mõista tihti iseennastki, kuidas seda veel keegi teine saaks teha?

Ja peale Venemaa trippi ma kirjutasingi talle reaalselt valmis tuhat ükssada põhjust, miks ta ei peaks tahtma minuga koos olla. Reaalselt ma kirjutasingi talle, et ma olen täis värdjas, egoist, materiaalne, ma ei tunnista ennast kunagi süüdi, ma olen tujukas, ma olen kangekaelne, ma pean saama alati enda tahtmise, ma olen halb inimene ja veel halvem naine. Päris hästi panen mis? Kirjutan iseenda kohta sellise nimekirja. Ta ise muidugi korrutas mulle veendunult, et ta teeks minuga koos olemise nimel mida iganes ja ta ei mõista, miks ma olen nii veendunud, et ta minuga hakkama ei saa, aga no ma ju teadsin, et ta ei saa. Ma reaalselt tundsin, et see vend on minu jaoks liiga hea. Ma ei tea, kui loogiliselt see kõlab, aga ma pidasin temast liiga palju lugu, et talle nii halba partiid teha. Ta väärib sellist teist nunnupalli enda kõrvale, kes hoiaks ja hoolitseks ta eest.

Ja üleüldse kurat tal on laps ja ta on ikkagi kulturist ja ta on kõike seda, mis minu kriteeriumitega ju kokku ei lähe. Igatahes ma mõtlesin et ma kriipsutan selle asja läbi. Oli tore. Olid liblikad, oli palju ägedaid hetki, aga siin see lõppeb nüüd ära. Ja siis me leppisimegi kokku et vsjo, aitab, ei ole mingit suhtlust, mitte midagi. Kõik.

Vahepeal alustasin ma enda ettevalmistust uueks hooajaks ja minu töökohal kasvasid pinged üle pea ja kes mu depressiooni postitust lugesid, siis on kursis, et mul lihtsalt kõik asjad läksid metsa. Mulle meeldib see väljend “when shit hits the fan“, no reaalselt seda sitta pritsis nagu nii palju peale, et ma ei tulnud enam toime selle pasarahega. Kodu peab olema koht, kuhu sa saad tulla peitu kogu selle välismaailma pasa eest, aga mina võitlesin tööl, võitlesin trennis, et siis tulla koju võitlema ja ma lihtsalt ei suutnud enam. Olen tugev tüdruk küll, aga seda kõike sai ühel momendil isegi minu jaoks liiga palju. Tuli välja, et ma olen ka lihtsalt inimene.

Ja kuigi ma olin Raixile tõmmanud normaalselt vee peale, kohelnud teda nagu ma ei tea mida, siis tema oli see, kelle juurde ma läksin selle pasatormi eest peitu. Reaalselt oli õhtuid, kus ma lihtsalt keset ööd panin endale dressid selga, jalutasin Raixi juurde ja ulgusin tema rinna peal magama ennast. Ma ei tea, mille kuradima pärast ta ikka veel mul veel olemas oli, mina oleks tema asemel mind ammu pikalt saatnud. Leidsin ennast tema juurest ju ainult siis, kui minul oli midagi vaja, kui minul oli vaja tuge. Aga no mina ei tea, kui ma isusin ja ulgusin tema hiigelkäte vahel, siis vähemalt korraks oli tunne, et mitte keegi ei saa midagi halba rohkem teha, vähemalt korraks oli selline turvaline tunne.

Üleüldse sellel perioodil ma ei oleks ette kujutanudki, mida ma ilma temata teinud oleks. Ta on selline hästi analüüsiv ja vaimselt intelligentne inimene. Ta lahkas mind nagu psühholoog ja peegeldas mulle tagasi minu enda mõtteid. Mul on siiani meeles, kui ma kurtsin talle, et mu töö sakib täiega ja ma tahaks nii töölt ära tulla, aga ma ei julge. No ei julge, sest ma nii kardan seda majanduslikku pauku. Mis saab edasi? Mida ma teen, kui igakuine sissetulek ära langeb? Ma olen oma elus alati hakkama saanud ja minu jaoks oleks kõige suurem katastroof, kui ma peaks ühel hetkel kelleltki abi paluma.

Anyway, Raix lasi mul maha istuda ja paberile kirja panna enda igakuised püsikulud ja siis hakata mõtlema, kuidas neid püsikulusid ära katta. Ja põhimõtteliselt oli plaan selge poole tunniga. Ma olin enda peas lihtsalt olukorra nii palju hirmsamaks mõelnud ja kuidagi nii surunud ennast raamidesse. Vot täpselt – need raamid. Inimene peab käima tööl esmaspäevast-reedeni, inimene peab elama oma elu nii nagu ühiskond tahab, selle asemel, et lihtsalt maha istuda ja mõelda, et mida kuradit mina tahan? Ma tahan teha sporti, ma tahan võistelda, ma tahan saada personaaltreeneriks, ma tahan koolitada inimesi, ma tahan aidata inimestel korda saada enda toitumist… ja järgmisel päeval lendas lauale lahkumisavaldus. Mida kuradit ma raiskan enda aega täites teiste unistusi – nüüd on minu aeg. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?

Ja neid näiteid on küll ja veel. Tänu Raigole ma hakkasin kuidagi elu nägema teisest vaatepunktist. Mulle jõudiski kohale, kui absurdne on üldse tegeleda nende asjadega, mis silma särama ei pane. Minu elu, minu unistused, minu valikud. Kui ma tabasin jälle ennast kahtlemast, siis ta küsis alati, et mida ma siis lõppkokkuvõttes kardan ja mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab? Kui ma tulengi ära töölt, lõpetan ära enda mittetoimiva kooselu, saadan kukele raamatupidamise, annan elule võimaluse – siis mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab? Ja siis mulle jõudiski kohale, et mitte midagi ei juhtu. Ma kartsin kõige rohkem seda, et ma pean hakkama enda valikuid kellegile põhjendama, aga keda kotib? Ja kuskilt ma ikka korjan kokku selle summa, et kuu lõpus nälga ei jää. Ja siis mul käis jälle ära see pauk, see tõeline vabanemise tunne.

Ma tulin ära palgatöölt, panin ametliku punkti enda kooselule ja lubasin endale, et nüüdsest ma teen ainult neid asju, mis teevad mind õnnelikuks ja ma suhtlen ainult nende inimestega, kes mulle kallid on ja fuck the rest! Ja no kurat ma nii tahtsin selle mehega koos olla, lihtsalt niiiiiiiii tahtsin. Ja ma tean, et see suhtest suhtesse hüppamine on täiega vale ja endale peaks andma aega, aga see mees teeb mind õnnelikuks. Ma olin ju aasta aega seda kõike endale keelanud ja see kõik tundus nii vale. Ja nüüd see tundus kõige parem variant ever! Ja mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab? See, et kõik läheb perse. Aga kui lähebki? Mis sellest? Päriselt ka, mis sellest? Ja vot sellest momendist ma polegi vist oma elus õnnelikum olnud. Ma lasin enda hirmudest lahti ja hakkasin lõpuks ometi elama.

Ma loodan, et Raix nüüd austajatelt kirju ei hakka saama, aga see mees on imeline. Ma pea iga päev mõtlen, et huvitav, mis ime valemiga ma sellise mehe otsa sattusin. Ta reaalselt on selline mees, kes vaatab peegli ees, kuidas ma ennast korda teen ja ütleb jumala siiralt, et “Kallis, sa oled kõige ilusam naine maailmas, mul on nii vedanud” ja kui ma hommikuputru teen, siis ta tänab mind nii armsalt ja annab musi otsaette ja dieedi ajal, kui ma olin täiesti läbi, siis ta tegi mulle pea iga õhtu massaaži. Kujutate ette jah? Nagu millal teie mees teile massaaži tegi? Ja eiii, ma ei mõtle nagu see 5 minutit eesmärgiga seksida, vaid reaalselt tund aega massaaži, lihtsalt niisama? Tal endal on selle kohta kusjuures jumala äge loogika. Et umbes sa ei pea kulutama mitte ühtegi senti, et teha enda naine õnnelikuks, mitte ühtegi kinki pole vaja osta, ainult natukene aega ja kõik. Kui naisel on reaalselt valida, kas lillekimp ja kommikarp või pärast ülirasket tööpäeva üks piparmünditee ja jalamassaaž, siis arva ära eks?

Teate, kuidas on temaga kompromisse teha? Naisel on alati õigus. Ta alati korrutab mulle, et kui naine on õnnelik on mees õnnelik ja temalt ei võta tükki küljest teha neid asju ja täpselt niimoodi nagu mina tahan. Jah, kõik mehed korrutavad seda, et kui naine on õnnelik, siis on mees õnnelik, aga kui paljud sellest kinni peavad? Kui ta mulle juba oma pool aastat tagasi ütles, et ta reaalselt on nõus minu pärast kõike tegema, siis nüüd mulle hakkab kohale jõudma, et tal vist päriselt ongi tõsi taga. Ma olen ju neid sõnu varemgi kuulnud, aga esimest korda elus tekib tunne, et neid päriselt mõeldakse ka.

Ja siis see minu haige tähelepanuvajadus. Ma reaalselt ju olen jõhker ekstravert ja kui ma näen mõnda sõpra, siis ma hüppan neile ju kaela ja sülle ja kui mina näiteks panen pidu, siis ma panen pidu niimoodi, et kõik lauapealsed ja lauaalused saavad läbi tantsitud ja kui ma kannan punast huulepulka, siis kõik sellel peol viibinud mehed lähevad punase markeeringuga koju. Ma lihtsalt olen selline. Pole ime, et kõik naised mind vihkavad ja mehed armastavad. Ma naudin seda mängu ja tähelepanu ja neid pööritavaid silmamunasid. Üks tavaline härra isane läheks selle peale endast välja. Raix on aga nagu vana rahu ise: “Sa oled ju kogu aeg selline olnud ja ma ei muudaks sinus mitte midagi. Las teised vaatavad, mis püss mul kodus on. Paradiisilindu ei saagi puuri panna.” Temas on null armukadedust ja ta omamoodi lausa naudib, kui kõik pilgud minul on.

Ja kuidas need kõik mu rumalad põhimõtted on nüüd vastu taevast lennanud. Kulturist – eriti nõme eks. Teate kui hea on käia kulturistiga poes näiteks? Neli ülirasket poekotti tassida viiendale korrusele? Täiesti köömes! Mina kõnnin kaks kätt taskus ja Raix ei tee teist nägu ka. Ja no see kulturisti keha… vot sellega on ta mind küll ära rikkunud – ma ei saa ühtegi tavalist meest enam üldse normaalse näoga vaadata – kõik tunduvad nii lapergused. Laps? Appi tal on laps! Teate kui imelik, täiesti ükskõik on. Mis sellest? Jumala tore, tänu sellele oskab Raix kõikide mu sõbrannade lastega imehästi toime tulla, tänu sellele on ta palju rohkem kahe jalaga maapeal ja kuidagi elu on palju rohkem paigas. Teda ei vii rivist välja need asjad, mille pärast teised mehed põlvili oleks.

Ja kui tagasi tulla võistlemise juurde, siis teate kui hea, kui teie kõrval on teine samasugune frukt. Raix käis sõna otseses mõttes mul võistlustel kätt hoidmas, hoolitses grimmi eest, muretses kõikide vajalike asjade pärast. Kui me kuskile kodust eemale läksime, siis ta muretses alati, et ma saaks enda toidud soojaks – jepp, kui see tähendas ka võitlusi söögikohtades, siis ta pidas neid. Ta hoolitses alati selle eest, et ma saaksin enda trennid tehtud ja pidas arvestust mu unetundide üle. Kui mul olid raskemad päevad, siis ta puges nahast välja, et mind kuidagigi õnnelikumaks teha. Teate, kui palju lihtsam on tegelikult pidada dieeti ja võistelda, kui sul on olemas selline kindel seljatagune ja tugi. Jõhkralt lihtsam. Nagu jõhkralt. Ma juba ütlesin Raixile ka, et pool minu vormi tuli raudselt tema pärast ja kui tema võistlema hakkab, siis mina kingin talle tema pool vormi.

Mul oleks tegelikult Raigost rääkida küll ja veel ja veel, aga see postitus on veninud juba nii piinlikult pikaks ja no kurat kui mesiseks see lõpp siin läks. Igatahes, mis selle loo pointiks võiks olla ongi see, et me istume kinni enda mingisugustes eelarvamustes ja veendumustes – vabatahtlikult paneme ennast mingisugustesse raamidesse ja harjume seal nii ära, et ei oskagi kuidagi muudmoodi enam elu näha. Samamoodi me valime ju tegelikult kaaslasi kogu aeg sama malli järgi. Mõtled küll, et võtad uue ja parema, aga tegelikult võtad eelmise koopia. Ja see ring ei lõppe ja ei lõppe, kui me seda ise kuskilt läbi ei lõika. Kas minu valik sai nüüd olema õige? Kurat seda teab, eks aeg näitab. Mida ma olen õppinud on see, et ei tasu muretseda ja üle mõelda. Läheb pekki, läheb pekki – praegu ma olen õnnelik ja vahet ei ole, mis tulevik toob.