Elu on jälle lill & ma hakkan maailma vallutama

Elu on jälle lill & ma hakkan maailma vallutama

Oi johhhhaidiii, lugesin just enda viimast postitust ja hoidsin peast kinni – päriselt ka oli nii masendav meeleolu? Juuvist oli. Jumal tänatud, et see nüüdseks möödas on. Kogu see pikk päikseta talv ja niiskus ja rõskus ja emotsioonide virr-varr tegi minuga 1:0, aga aitab nüüd küll. Mis kuradi halin see on Kaisa? Päriselt! Otsi enda munad üles ja ära pane eite!

Kes mõtles, et mingisugused raskused või takistused mind nurka suruvad ja alla andma panevad, siis kallikesed, te vist üldse ei tunne mind. Juuksekarv lõhki, pooleks, kasvõi kuueks, aga mina lähen edasi. Ja nagu ma juba eelmist postitust kirjutades arvasin, siis küll lõppude lõpuks ikka kõik laabub, miks ta ei peakski? Alati on kõik laabunud, ükskõik mis lahenduste läbi, aga alati on.

Mis siis uut toimunud on? Teate, seda ma pean küll tunnistama, et kogu selle võistlemise ja töökohustuste suurenemisega ma olen enda sõbrad nagu täiesti ära unustanud. No tegelikult ma teen seda mingil määral nagu iga dieet, sest enda roosas mullis omaette toimetades on dieedi pidamine minu jaoks küll kordades lihtsam. No mind absoluutselt ei motiveeri näiteks kinos käimine ja pöidla imemine, samal ajal kui teised külmutatud jogurtit lasevad või no mind üldse ei motiveeri kellegiga väljas coca cola zero libistamine, kui teine inimene kokteili naudib… no ütle, mis sa ütled, aga seltskonnategevused hõlmavad kas söömist või alkoholi ja nende mõlemaga on mul natuke keerulised lood. Ja minu unegraafik, teate isegi, tahan alati ideaalis kell 21 teki all olla, aga… no veidi on keeruline kõiki neid asju nagu klappima saada.

Ühesõnaga, vahepeal õnnestus mul siiski külastada enda kalleid sõpru (tervitan siinkohal Gerti, Marist ja Annabelli) ning mul käis üle saja-miljon-triljoni aasta külas noorem õde… ja siis mul käis ära ikka mingi korralik klõps. Mul käis ära see roosa õhupalli pauk niiöelda. Mulle jõudis kohale, et issand kui lolliks ma olen ikka enda selle võistlemise virr-varriga läinud, ma olen selle niiöelda päriselu ja päris inimesed ja pärisasjad täiesti ära unustanud. Jah, see trenn ja fitness ja kogu see möll jääb minu ellu igaveseks, aga tegelikult oleks ikka normaalne võtta nüüd paar sammu tagasi. Teha ära enda võistlused, teha ära need kuradima hästi, aga siis võtta ikka üks mõnusalt pikk puhkus nendest ja keskenduda natukene ka teistele asjadele. Ja siis lõi mul tule põlema, reaalselt oli nagu selline HEUREKA moment. Halllooo, blondiini kuplis lõi valgus põlema, päriselt ka! Keegi ikkagi on veel kodus.

Ma olen tegelikult siin selle võistlemise ja Fitshopiga majandamise tuhinas leidnud endale paar inimest, keda ma olen siis aidanud treeningute ja toitumise paika sättimisega. Mitte midagi erilist, mitte mingit tuumateadust, lihtsalt eksinud inimesed, kelle on varasemalt mõni “ekspert” personaaltreener sõna otseses mõttes tuksi keeranud ja inimesed, kes lihtsalt tahavad aru saada toitumise ja treeningute põhitõdedest – tavalised lihast ja luust inimesed, kes tahavad lihtsalt nautida elu, aga teha seda natukene paremas vormis. Miks ma kunagi üldse hakkasin seda blogi pidama? Sest ma tahtsin inimestele reaalselt midagi anda, elukvaliteeti parandada, harida… ja fakkk! See annab mulle reaalselt nii hea tunde.

Ma olen ju käinud isegi kooliõpilastele loenguid andmas – ma ei oska kirjeldada seda emotsiooni, mida ma saan, kui ma reaalselt saan aru, et minu teadmistest, kogemustest ja jutust on reaalselt kellegile abi. Kui ma juba tean, et mõnigi inimene läheb ostab nüüd poest sardelli asemel liha või valib kohukese asemel kohupiima, siis goddamn, tahaks õnnest käsi kokku lüüa. Igatahes, tänu kõikide nende inimeste ja blogilugejate emotsioonidele ma otsustasin ju teha ära endale treeneripaberid. Lihtsalt, et harida ennast veelgi ja saada oskuseid, mida teistele edasi anda. Märtsis istungi siis juba nagu viieline miiška koolipingis uuesti ja oiiii te ei kujuta ette, kui elevil ma olen.

Kui ma näen, et veel reaalselt leidub idioote personaaltreenereid, kes jagavad kõikidele stampkavasid, panevad inimesi ebainimlikele dieetidele, kujutavad ette, et ühed pereemad hakkavad 6x nädalas trenni tegema, siis ma lähen nii kuradima vihaseks. Kui ma näen veel ühte treenerit, kes õpetab kellegile kõvera seljaga jõutõmmet tegema või kõverate jalgadega kükki, siis… siis ma… huhhh…Ma tahaks, et see kuradima lihunikelaat välja sureks! Inimeste tervised ja elud ei ole mängimiseks! Näe, kurat, ma jälle ropendan, sest ma olen nii vihane. Huhh… kuhu ma jäingi? Ühesõnaga, mulle on jäänud siin veel loetud nädalad (10 äkki veel?) ja siis ma hakkan maailma päästma – no jep! Maailma hakkan päästma. Söön kõhu korralikult täis ja hakkan tegutsema.

Mul peas lendavad mingid sada miljonit mõtet, mida kõike ma tegema hakkan. Ma võtan enda tiiva alla mingi väikse seltskonna inimesi, kellega ma hakkan tegelema nii, nagu üks linnuema enda poegadega. Ma tahan, et minu abiga saaksid pereema Kadi ja kasvõi see ülekaaluline teismeline Madis enda ideaalvormi. Et nad näeksid, et selle jaoks ei ole vaja absoluutselt mitte midagi keerulist teha. Makaroni süües ja ilma igapäevase trennis nühkimiseta on võimalik saada oiblinnnn kui heasse vormi.

Ma tahan kindlasti koolitada veel ja veel rohkem inimesi langetama tervislikumaid otsuseid enda toidulaual. Ma tahan lõpetada selle detox-huina-muina-saunabelt-keedukana jama. Koopainimesed ei muretsenud kalorite, pulsisageduse ja süsivesikute pärast ja ometi nad olid megavormis. Meedia ja rasvapõletuse lobitöö on inimeste ajud ära peedistanud. Aitab. Hahaaa, see kõlab praegu siin nagu mingi valimisteloosung, läheb päris hästi teemasse, mis? Valige mind! Mina luban kõhulihaseid! Valige Kaisa! Minu number on viis-viis-viis-neli-seitse…

Kas te tunnete ka praegu, kui elevil ma olen? Ühesõnaga mul lõi mingi suure tule põlema ja ma keskendun nüüd peale võistluseid natuke teistele inimestele ja annan endast natukene välja ka. Ma tunnen, et seda uut hingamist ja uut asja on mulle nii vaja. Seega kõik, kes tundsid, et ma neid kuidagi enda jutuga kõnetasin, siis tekita lärmi ja no blin, ajame sind ükskord elus lõpuks ometi vormi ja mitte ainult korraks, vaid terveks ülejäänud eluks. Ma luban, see saab nii kuradima lihtne olema, et sa ise ei usu ka.

Mul hakkas nagu nii palav kohe. Teate iga kord, kui ma läpaka lahti löön ja otsustan, et “tavai, siit see nüüd tuleb”, siis need näpud hakkavad lihtsalt nii kiiresti käima ja ma kujutan ette, et mu pulss lööb lakke vist. Ma nii tunnen, kuidas lihtsalt mingeid asju mul on nii vaja teile öelda. Ma ei olegi aru saanud, misasi see on, aga no nii on vaja. Nii palju kergem ja parem hakkab. Huhhhhh, aitäh! Ma kaotasin ennast nüüd jälle täiega ära. Mida ma rääkima pidin? Ahjaa, enda dieedist võiks ka rääkida.

Kuu aega tagasi siis istusin enda kaalunumbriga kohapeal. Kuigi peegelpilt nagu mingid grammid ilusti paranes, siis ilmselgelt olime ajaga tegelikult päris jänni jäänud ja vaja oli midagi ette võtta. Lisasime neljale jõusaalitreeningule nädalas viienda ja võtsime natukene koormust maha. Koormust maha selles mõttes, et rasked Hack-kükid ja käärkükid näiteks asendusid lihtsamate masinatega ja kuidagi see teadmine juba, et sellist suurt vägistamist trennis enam ei ole, juba see nagu aitas jälle emotsionaalselt edasi minna. Kõik toimib taaskord nagu õpikust ja oleme omadega ilusti graafikus. Kuidagi üleöö on pilt nii palju paremaks läinud.

Lisaks trennidele ja dieetidele võtsin loomulikult kriitiliselt ette poseerimised ja no nendega on nagu alati – nagu õpiks otsast peale rattasõitu. Vaene Eleri, peab hakkama jälle puujalast graatsiat välja võluma. Viimane poseerimistund oligi siin umbes nädal loetud tagasi ja sellest ma sain küll nii palju positiivset energiat, et halleluuja! Silmnähtavalt on lihast luudel juures ja lõpuks ometi hakkab sellel pliiatsjalal kuju tulema. Kuigi Peep on alati napisõnaline ja otseselt väga kedagi ei kiida, siis natuke oli märgata tema kortsus kulmu all uhket nägu – rohkem polnudki vaja. Kõik on hästi, kõik on timm! Papa võib uhke olla.

Ahjaa Peebust ja Elerist rääkides. Eleri tegi siin Peebule vahepeal nii ägeda kingituse. Ma ei jõudnud ära oodata, et see päev lõpuks kätte jõuaks. 16.02 läks siis Peep ilusti trenni, tavaline laupäev, tegi enda soojenduse lõpuni ja kui ta Sparta treppidest alla jalutas, siis ootas teda Mika Sihvonen (IFBB Elite Pro Maailmameister), no ühesõnaga üks kõige jurakam kollmees, keda mina näinud olen. Ma reaalselt vaatasin Lahtis võistlustel seda venda laval suu ammuli, nagu inimene ei saa olla selline, pole võimalik! Ühesõnaga kujutate seda siis ette? See on umbes sama, et sa mõtled, et hakkad hommikul putru kodus keetma, aga kuskilt hüppab laivi Gordon Ramsay no. Kujutate ette? Ülikõva. Minuga olid samal ajal kaasas veel õde ja isa, kes vahtisid samamoodi seda venda nagu ilmutust – jõhker. Et no tore on küll kallimale kinkida uus käekell või uus paar sokke eks, aga no sellist asja mäletad ikka elu lõpuni. Megavinge. Ma päris tihti vaatan neid kahte ja mõtlen endamisi, et no kui see abielu värk päriselt ka nii fun võib olla, siis tegelikult on siin elus päris palju asju veel, mida oodata ja loota.

Jäin praegu nii mõttesse ja istun ja mõtlen siin, et… kuradima ilus on see elu tegelt. Kaks kätt on otsas, pea veel ka enam-vähem lõikab midagi, kohe-kohe hakkavad ilusad kuivad kevadised ilmad, kohe hakkab päike paistma, kohe-kohe on võistlused, varsti saab konjakit ja šašlõkki (ärge küsige, mul nii isutab) ja tegelikult on kõik nii fun. Mingi eriti kaua oodatud motivatsioonilaeng on tulnud. Oli ka aeg! Kus sa olid nii kaua? Tule tihedamini.

Ahjaa, before&after – siin ta on.




30 thoughts on “Elu on jälle lill & ma hakkan maailma vallutama”

  • Mul on nii hea meel, et sul motivatsioon tuli tagasi. Täiega elan kaasa ikka Sulle. Palju edu ja pea vastu!

    • Kõige kõige suuremad tänud. Ega selle motivatsiooniga ongi nii, et see nagu tuleb ja see kaob, aga tähtis on selle kadumisel mitte alla anda 🙂

  • Tahan olla su katsejänku, kui treenerivärki tegema hakkad. Mul on kurja nägu ja kõva häält vaja, muidu ma ei tööta 😃
    Ettetänades,
    H

    • See treenerivärk ongi nüüd niimoodi juba siin käima läinud, et olengi juba küll ühe ja küll teise enda tiiva alla võtnud ja ring aina laieneb. Et kui sa oled huvitatud , siis hakkame aga pihta 🙂 Nii lahe no! Juba varsti alustan Spartas Rannavorm2019 projektiga ja kõik kuidagi iseenesest siin loksub paika.

  • Ma pean ütlema, et minu tänase päeva kõige kiiremad liigutused olid kahtlemata siis, kui nägin Instagrami story’st, et su blogis on uus postitus.
    Tahtsin öelda, et sa oled uskumatult motiveeriv ja sinu blogi peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile, kes mõtlevad parema vormi peale!

    Keep going!!!

    • Sa ei kujuta ette, millise poweri see mulle annab, kui ma sellist tagasisidet loen. No tõsiselt äge 🙂
      Mul hakkab süda laulma, kui ma mõtlen, et reaalselt minu jutt ja minu asjad lähevad kellegile korda ja võib-olla keegi kuskil ajab ennast nüüd minu pärast trenni või sätib midagi enda toitumises või elus paika. Nagu ülikõva! Tahaks pind pooleks pigistada selle kommentaari eest, no nii head meelt teeb 🙂

  • See nii päevakohane teema hetkel minu jaoks. Olengi see tavaline koduperenaine kes sooviks oma elu paremasse vormi saada enne kui vanus reaalselt sisse sõidab. Paar korda olen eelnevalt personaaltreeneri poole pöördunud, aga ongi just see tunne et antakse stamp kava kätte ja keegi personaalsemalt ei mõtle. Nüüd olen jälle uuel katsel. Ootan hetkel ühelt personaaltreenerilt vastust. Tundub, et kõik on suht ülekoormatud ka. Igal juhul jõudu ja edu, tundub väga hea mõte! 🙂

    • No kui me nüüd ausad oleme, siis iga kolmas kannab nagu nime personaaltreener, täpselt samamoodi nagu iga neljas on küünetehnik, aga kui reaalselt midagi head tahad, siis ikka kellegi poole pöörduda pole. Kummaline.
      Ja mida on personaalset, kui keegi annab sulle ette mingisuguse stampkava? Kuidas me saame seda nimetada personaalseks? Veel enam, kui see treener on sinu elust kadunud samal momendil, kui ülekanne laekub? No ei tea.
      Ühesõnaga palun lööge mind maha, kui ma kunagi peaks hakkama sellist jama korraldama.
      Ma väga loodan, et sinu jaoks asjad laabuvad ja kui ei laabu, siis lenda mulle kraesse ja teeme midagi 🙂

  • Issand nii tore on lugeda ja tunnetada kuidas inimese südames on leek lahvatanud ja elu on ta suunanud selleni mis talle korda läheb ja millega ta maailma mõjutada saab 🙂
    Väikesed sammud, mis lõpuks viivad sellise suure muutuseni, eksole..
    Ja muidugi edu paegi kättejõudvatel võistlustel!

    • Sa võtsid jumala ilusti kokku selle praegu, täpselt niimoodi ongi. Nagu mingid klapid oleks peast ära tulnud ja nii palju igasugu mõtteid ja plaane on. Naljakas, ma alustasin seda blogi juba ammu, tahtmisega midagi muuta, aga nagu ei osanud kuidagi midagi ette võtta. Võib-olla asi polnudki selles, et ei osanud, pigem kartsin.
      Praegu on mingi kiiks ära käinud jaa, tahaks nagu täiega muuta inimeste elu paremaks ja tahaks nagu näidata , et tegelikult saab teistmoodi ka elada ja selle jaoks ei olegi vaja mingit lillkapsast nuusutada ja nahast välja pugeda.

  • Uskumatu kuidas su postitused mõjuvad. Tahaks kohe püsti tõusta ja mõne hea trenni ette võtta. Jõusaali tagasi minna ja kukkuda trenni tegema. Aga puudu jääb, ei tea isegi millest. Toitumist paika ei saa, siis kaob ka trenni huvi ära. Tõstan käe, üks kavade järgi toituja! Seni kuni jälle üle viskab see kava.

    Aga no su postitused on nii ülihästi sõnastatud ja sa annad oma mõtte väga hästi edasi. Tore, et võtad ette ja annad teistele edasi seda mida sul endal on ja teistel jääb puudu. Sa teed õiget asja 🙂

    • Huhh, siit tuli praegu jõhkralt energiat, aitäh! No eks ta kipub olema, et sa tahad ju trennis näha progressi, aga kui toitumine seda ei toeta, siis progressi pole. Tead, tegelikult sa tead ise täpselt, millest puudu jääb – sa ise just ütlesid – toitumine. Kui sa selle paika saaks, siis usu mind, sa raiuks nägu naerul trenni ja näeksid tulemusi, mis omakorda annaks veel rohkem motti, et järjel olla. Me kõik tegelikult teame vastuseid, me lihtsalt kuidagi ei taha ennast kuulata.
      Aga see toitumiskavade värk, nendest ei saagi kinni pidada üle paari kuu, see pole ju võimalik. Minu ideaalmaailmas ma saaksingi õpetada enda kliendi nii targaks, et ta ei peaks ennast kuidagi raamidesse suruma, vaid oskaks käigu pealt langetada häid otsuseid ja niiviisi terve ülejäänud elu.
      Huhhh, aitäh aitäh nii heade sõnade eest, need tõesti annavad palju.

  • Hei, Niiii kaua oodatud postitus, et algul ei tahtnudki lahti teha ja nautima hakata 🙂 Sinuga teeks trenni iga kell!

    • Appi kui lahe! Kui tahad kunagi reaalselt minu käe all vatti saada, siis sa tead, kuidas minuga ühendust saada 🙂 Teeme ära 😉

  • Hei- hei
    olen su suuuuur fänn ning suurim au oleks olla su treening grupi liige. I need it!
    Ning rõõm on kuulda et oled jälle õigel rajal!

    Parimat
    Kätlin

    • Niiii lahe! Spartas tegelikult saigi kokku pandud nüüd Rannakeha2019 projekt näiteks. Kui see läbi saab, siis alustan kindlasti uutega ja projektide kõrvalt tegelikult olengi hakanud juba uusi kliente vastu võtma. Saad huvi pärast uurida “teenuste” rubriigist 🙂 Ma anytime aitaks ja teeks ja möllaks 🙂

  • Nii hea on su postitusi lugeda, nii motiveeriv!

    Saan juuli alguses oma esimese beebi 🙂

    Ja peale seda lendan kohe sinu juurde laivi, et hakkaks uuesti peale, annaks fitnessile UUE võimaluse – peale FitModelProjecti kogemust 🙁

    • Oiiiiiiii see FitModelProject- noh been there done that ja ütleme nii, et kui sa selle asja oled läbi teinud, siis Siberi näljalaager on köömes 😀
      Ooooooh mu sügav kaastunne. Aga no vähemalt oli õppida sellest midagi.
      Ja ma väga-väga hea meelega võtan su vastu, anna ainult teada.

  • Ma olen kuu teisest nädalast saadik täiega laiska lasknud ja olen ainult ÜHE!! korra trenni jõudnud. Ulme, enne ei suutnud eemale hoidagi, nüüd selline väsimus ja laiskus peale nädalast soojamaareisi. Aga vot lugesin praegu selle läbi, (kell on 21:17) topin riidesse ja lähen jõusaali! AAMEN, Kaisa!

    • Helll yeaaa! Nagu hell yea! Kurat kus mul on seda hea kuulda. Tead, tegelikult vahepeal ongi okei kehale puhkust ka anda, aga tähtis ongi siis peale seda puhkust rutiini ikkagi tagasi tulla. Ja no oii sa võid endale pai teha nüüd, tubli-tubli-tubli. Võib-olla sulle oligi mingit tõuget vaja ja mul on hea meel, et sa said selle siit 🙂

  • Selle postituse lugemine oli parim naistepäevakink! Oleksin samuti treeninggrupis osalemisest huvitatud.

    • Tead ma tahaks praegu võtta ja pooleks pigistada sind. No niii tore oled 🙂 Naised, hoiame kokku no! 🙂

      • Pooleks saab pigistada 10. aprillil ja eriti raske see olema ei saa, sest ma olen paras sült 😀 Ei jõua seda gruppi ära oodata!

        • Jeiiiiiiiiiiiiiii!!! Arva ära, kas mul käivad üle keha külmavärinad kui ma sellele mõtlen? HEll yeaaa!

  • Heihei,
    Selline veidi pikem küsimus. Mida sina soovitaksid alles trenni alustanud inimesele? Kas ma peaks oma kaloreid lugema või piisab, kui lihtsalt kontrollin seda mida ma söön, kui minu eesmärk on lihtsalt hea füüsiline vorm? Ning kas on okei kohe 3-4x nädalas treenida? Mis nõuandeid sina annaksid?
    Muidu palju edu sulle ja oled super tubli! 🙂

    • Tead, mina ei hakkaks ennast esialgu küll kaloritega kuidagi traumeerima, aga mida ma soovitaks kindlasti on enda toidulaud korda teha ja ennast ikka korralikult kurssi viia, et mis on siis nagu okei süüa ja mis mitte. Tihti polegi vaja mitte midagi muud, kui unustada ära mingid rasvased kastmed ja friteeritud toit ja võileivamäärded ja välimus lihtsalt läheb paugust nii palju paremaks. Päriselt ka! Ei ole vaja hakata kohe kaaluma igat ampsu ja analüüsima midagi. 3-4x nädalas treenida on täiesti piisav ja täiesti ideaalne. Kõik, kes arvavad, et iga päev on vaja trenni teha meeletult, siis kallid naised – mina olen võistlusdieedil ja treenin tõepoolest 6x nädalas, aga kui ma parasjagu ei võistle, vaid tahan lihtsalt hea välja näha, siis minu trennid jäävad ka sinna 3-4 vahele 🙂 Rohkem ei ole alati parem.

  • Hihi nii lahe lugeda, et ma pole ainuke, kel sellised hetked üle käivad. Ma olin ka vahepeal kõigest nii haaratud, et unustasin lõbutseda ja elada. Hea uudis on see, et käisin just kehamassiindeksit ja rasvaprotsenti mõõtmas ning minu eesmärgid selles vallas saavad kohe-kohe saavutatud. Nüüd on ainult küsimus selles, et kuhu siis edasi. Ma kardan, et mul pole seda motti, et saavutatut hoida. Kui on ikka kindel number kaalul, mida näha tahad, siis rassid kuni näed seda. Aga edasi? Igatahes mul vist ka kevadväsimus peal. Ei viitsi enam midagi teha ja see Eesti ilm on juba ka üle visanud. Eile töö juures sattusime kolleegiga siia https://www.novatours.ee/puhkusereisid/kreeka ning mingil veidral põhjusel tundub see ülihea ideena. Et kui saavutame oma soovitud eesmärgi siis premeerime end reisiga. Naudiks uusi maitseid ja uut kultuuri. Samas annaks see nagu innustust, et kui ma end pmst Kreekale treenisin, siis võin jõuda kasvõi maailma lõppu! Kas see külab loogiliselt? 😀

    • Tead me vist aeg-ajalt kuidagi unustamegi ennast nii millegisse ära ja siis peame jälle iseennast üles otsima ja prioriteedid jälle paika panema.
      Kusjuures sul on absoluutselt õigus, oota see päike ja kuivad ilmad ja linnulaul ära ja küll see motivatsioon jälle tuleb.
      Reisiga premeerimine on ülihea idee – mõtle, saad enda raske töö ja vaevaga teenitud keha nautida. Aga ürita siis puhkusel maksimaalselt puhata, aga ära päris käest ka ennast lase – tihti juhtub inimestel puhkusreisil, et kuidagi eriti lappesse lastakse kõik ja naastakse +6 lisakilo ja oh seda musta masendust siis. Kõike mõistusega, liigu palju ja ole aktiivne.
      Ja sul on absoluutselt õigus! Me ise seame endale mingeid piire, sa võid jõuda kuhu iganes – kasvõi maailma lõppu 🙂

  • Kuule, antud postitusega küll mitte niiväga seostuv küss, aga kas sa äkki oskad veits lahti seletada kuidas fitnessis see niiöelda tankimine toimima peaks? Või õigemini miks on mõned, kes seda üsna tihti teevad ja teised seevastu seda ei harrasta või kui teevadki, siis väga kontrollitud kaloraaziga?
    Olen näiteks FItliisi teekonda veits jälginud ja tundub et tal on iganädalased tankimised. Kuidas need siis tavalisest jo-jo’tamisest erinevad? A’la keiss kus nädala sees tiptop menüü ja nädalavahetus läheb lappesse. Et noh ma veel mõistan kui see tankimine toimub reaalselt paar korda dieedi ajal ja ka ikkagi tervisliku toidu pealt. Ta ise pole sellest lähemalt kahjuks rääkinud selles võtmes :S Äkki mõni alaga tegeleja oskab spekuleerida või sel teemal sõna võtta

    • Hei!

      No see ongi maitse asi. Kui olla suures defitsiidis, siis on mõistlik ainevahetust üles turgutada ja süsivesikuid kehale peale anda. Mina eelistan seda mitte teha ja hoida süsivesikud kogu aeg sees. Inimesed on niivõrd erinevaid ja ma ei saaks öelda, et üks või teine variant õigem on. Need erinevad seetõttu, et fitliis tarbib ainult süsivesikuid, mitte ei aja valimatult maiustusi näost sisse (maiustused enamasti on pooleks rasvad-süskar). Lappesse lastaksegi tavaliselt valimatult ja siis aetakse endale sisse ükskõik mida, rasvadega segamini.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga